vina, liikmed Maarika Kuusk, Vladimir Rozalka Kohtuistungi sekretär Jana Tanissaar Tõlk Olga Nõmmemees Kriminaalasi A. K. i õigeksmõistmises KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 19.05.2006.a. kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Larissa Prokopenko Prokurör Larissa Prokopenko Süüdistatav A. K. - isikukood xxxx, EV kodanik, keskharidusega, emakeel: eesti veel, pensionär, elukoht: xx, kohtulikult karistamata. Kaitsja Nikolai Rõžov Resolutsioon Tühistada Viru Maakohtu 19.05.2006 otsus A. K. i õigeksmõistmises KarS § 422 lg 1 järgi. Tunnistada A. K. süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ning karistuseks mõista 1 kuu vangistust KarS § 73 sätete kohaldamisega 3- aastase katseajaga. Mõista A. K. ilt ( eluk. xx ) sundraha 4500 ( neli tuhat viissada ) krooni riigituludesse ( Rahandusministeeriumi arve SEB EÜP nr.10220034800017, Hansapangas nr. 221023778606, viitenumber 2800049900) Mõista A. K. ilt tsiviilhagi 5367 ( viis tuhat kolmsada kuuskümmend seitse ) krooni ja 85 senti xx ( x ) kasuks. 1-05-5 Mõista riigituludesse kaitsetasu kohtueelsel uurimisel summas 796 ( seitsesada üheksakümmend kuus ) krooni ja 50 senti. Ülejäänud menetluskulud jätta riigi kanda. Tõkend- allkiri elukohast mittelahkumise kohta tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Viru Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab kassatsiooni esitada advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1.A. K. mõisteti KarS § 422 lg 1 järgi õigeks tema teos kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 2. A. K. ile oli esitatud süüdistus selles, et tema 18.12.2003.a.kella 15.30 ajal, liikudes kõrvalteelt peateele, Jõhvi linnas Rakvere tänaval, sooritas pööret paremale, lähenes peateel olevale reguleerimata ülekäigurajale, ei vähendanud kiirust ega peatunud õigel ajal, alustas pidurdamist liiga hilja ja sõitis otsa jalakäija xx, kes oli sel hetkel ülekäiguraja ületamisel vasakult poolt. Pealesõidu tagajärjel sai kannatanu raske tervisekahjustuse. A.K. rikkus
§e 46, 64, 91 ja LS § 47 lg 5 Menetlus Viru Ringkonnakohtus 1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Larissa Prokopenko. Prokurör oma apellatsioonis
iab, et maakohus ebaõigesti kohaldas materiaalõigust, hindas kohtulikul uurimisel kogutud tõendeid valesti ning kohtu järeldused ei vasta ega tugine kohtus tuvastatud asjaoludele. Prokurör on seisukohal, et kohtuliku uurimise käigus on
idnud tõendamist, et A. K. rikkus
ja LS sätteid, tema rikkumiste ja saabunud tagajärje vahel on põhjuslik seos ning kannatanule on tekitatud raske kehaline vigastus. K. ise on 47 aastase staažiga autojuht, ei eitanud
ja LS sätete rikkumist ning tunnistas end süüdi täielikult. Prokurör viitab Riigikohtulahendile (numbrit ei ole) A.K. ei täitnud oma kohustust vähendada kiirust lähenedes reguleerimata jalakäigurajale (
), ei võtnud arvesse teeolusid, ilmastikutingimusi, halba nähtavust (
Samuti Riigikohtu lahendist 3-1-1-104-00 tuleneb, et juht peab peatuma isegi ootamatult ülekäigurajal käinud jalakäija puhul. Prokurör palub tühistada Viru Maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista A. K. süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja karistada 1 kuulise vangistusega kohaldades KarS § 73 sätteid. Rahuldada xx poolt esitatud tsiviilhagi. Kohtuistungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde. Kannatanu x jäi oma maakohtus antud ütluste juurde, avaldas vaid vastuväiteid 14 meetrilise vahemaa kohta, milliselt kauguselt olevat autojuht teda märganud. Seda vahemaad kuskil fikseeritud ega mõõdetud ei ole. Tsiviilhagis soovib ta saamata jäänud töötasu ja haigusraha vahet. Rohkem nõudmisi tal A.K. ei ole. 2 1-05-5 Süüdistatav A.K. nõustub
46 sätestatuga, et ta oleks pidanud vähendama kiirust või peatuma, et lasta üle tee ülekäigurajal olev või sinna astumist ootav jalakäija. Õnnetus juhtus seetõttu, et ta lihtsalt inimlikult ei märganud jalakäijat enne kui oli juba hilja. Mittemärkamine oli tingitud hämarusest , vajadusest pidada silmas Rakvere tänavalt tulevaid autosid , tee libedusest ning jalakäija tumedast riietusest. Kaitsja N.Rõžov palus jätta õigeksmõistva otsuse muutmata ning arvestada seda, et A.K. nägi jalakäijat alles 14 meetri kauguselt, kui peatuda enam ei jõudnud. Mittemärkamine oli tingitud objektiivsetest asjaoludest, valgustusest, tee libedusest ning kannatanu tumedast riietusest. Kaitsja palub arvestada, et jalakäija rikkus
p 31 sätteid ning astus sõiduteele, nähes lähenevat autot. Viru Ringkonnakohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ning tutvunud kohtuistungi protokolliga, tuli järeldusele, et A.K. õigeksmõistev otsus tuleb tühistada ning ta tuleb KarS § 422 järgi süüdi mõista . A.K. oli esitatud süüdistus selles, et ta 18.12.2003 kella 15.30 ajal, juhtides sõiduautot Fiat Regata, sõitis välja Keskväljaku tänavalt Rakvere tänavale Jõhvi linnas, teel, mis oli kaetud lumega ning lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, märkas hilja jalakäijat, hakkas pidurdama ning sõitis otsa jalakäija x, kes ületas Rakvere tänavat reguleerimata ülekäigurajal, tekitades talle raske kehavigastuse. Oma tegudega A.K. rikkus
, kus räägitakse, et lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal tee ületamisvõimalust ootavale jalakäijale,
64, kus räägitakse, et juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist,
, kus räägitakse, et enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja LS § 47 lg 5, kus räägitakse, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Maakohus asus põhiseisukohale, et jalakäija rikkus hoolsuskohustust
Kohus
idis, et antud kriminaalasjas ei
idnud kinnitust asjaolu, et just süüdistatav A.K. lõi ohtliku liiklussituatsiooni, jättes sellega täitmata oma
§-dest 46, 64, 91 tuleneva hoolsuskohustuse. Samuti märgib maakohus, et loomulikult ei pea autojuht pidevalt vähendama kiirust ega kogu aeg peatuma iga ülekäiguraja ees, kuna see võib häirida kogu liiklust, seda enam, et juhil on
§-st 128 tulenev keeld sõita põhjendamatult aeglase kiirusega, takistades sellega teisi sõidukeid ning järsult pidurdada, kui see pole vajalik ohutuse tagamiseks. Sõiduki kiirus peab olema kohandatud asjaoludele, et juht võiks oma hoolsuskohustust täita juhul kui tekib oht. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et faktilistes asjaoludes, pealesõidu tekkimise kohas ( ülekäigurajal) , sündmuses endas, A.K. auto kiiruses ega eksperdi poolt arvutatud pidurdusteekonna pikkuses ei ole vaidlust. Vaidlus esineb selles, kas A.K. pidi varem kui tema poolt toodud 14 meetri kauguselt nägema jalakäijat või mitte. Ringkonnakohus ei vaidle 3 1-05-5 ka sellele vastu, et A. K. tõesti inimliku ettevaatamatuse ning objektiivsete tingimuste tõttu ei näinud jalakäijat enne kui umbes 14 meetri kauguselt. Küsimus on selles, kas A. K. peale konkreetse jalakäija otsese nägemise pidi võtma tarvitusele ettevaatusabinõud reguleerimata ülekäigurajale lähenedes või mitte. Ringkonnakohus
iab, et vastavalt
sätetele juht lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või tee ületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Kannatanu x sai autolt löögi, kui ta oli ülekäigurajast ¾ ületanud. Seega pidi autojuht veenduma jalakäijate puudumises mitte ainult enda ees oleval kitsal sõidurajal, vaid laskma läbi ka ohutussaarel olevad võimalikud teeületajad ning veelgi enam , veenduma, et Rakvere tänaval, ülekäigurea alguses ei ole tee ületamisvõimalust ootavaid jalakäijaid. Ei ole alust väita, et jalakäija ilmus autojuhi vaatevälja ootamatult, sest autojuht pidi teda nägema juba ohutussaarel või veelgi varem. Autojuhi süü seisnebki selles, et ta ei valinud õiget sõidukiirust ega ei arvestanud ilmastikuolusid, et peatuda enne ülekäigurada ning veenduda jalakäijate olemasolus või puudumises kogu raja ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. K. rikkus talle kõiki süüdistuses esitatud
ja LS sätteid. Ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsioonis toodud väitega, et maakohtu otsuses toodud viide
§-
128 ei ole asjakohane, kuna kriminaalasjas antud situatsioonis teisi sõidukeid ei olnud, ning õigeaegne pidurdamine oli nimelt vajalik ohutuse tagamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuses toodud väitega, et liiklusohtliku situatsiooni lõi jalakäija. Vastavalt Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ekspertiisiaktile nr LL 26504/69 12 06.09.2004 ( I kd. lk. 43) „ ei saa jalakäija tegevust sõidutee ületamisele asudes lugeda liiklusohu tekitamiseks, sest
idis, et liiklusõnnetuse akt ja skeem on koostatud puudulikult, ei ole mõõdetud kohta, kust alates ta nägi jalakäijat kuni tegeliku õnnetuse kohani ning see vahemaa on vähem kui pidurdusteekond ning tal ei olnudki võimalust pealesõitu vältida. Ringkonnakohus
iab, et selle vahemaa , kust juht nägi jalakäijat kuni õnnetuse kohani täpne fikseerimine ei oma tähtsust, sest juht pidi ise oma sõidukiiruse ja stiili valima vastavalt ilmastikuoludele ning olema valmis igasugusteks manöövriteks enne ülekäigukohta kui ta ei olnud veendunud, et kogu ülekäigurada on vaba. Seda juht aga ei teinud, sest muidu oleks ta pidanud kannatanut märkama juba ülekäiguraja alguses või ohutussaarel. Kui nähtavus oli ilmastiku tõttu halb, seda enam oleks pidanud juht olema valmis peatumiseks enne ülekäiku, sest ta ju ei veendunud , et ülekäigureal ega ohutussaarel ei olnud jalakäijaid. Mingeid 4 1-05-5 tõendeid selle kohta, et mingi asjaolu oleks objektiivselt varjanud kogutud ei ole. autojuhi vaatevälja, asjas A. K. i antud kuriteos süüdioleku tõenditeks on veel: - sündmuskoha vaatlusprotokoll, mis objektiivselt kajastab antud sündmuse tehiolusid; - liiklusvahendi ülevaatuse protokoll, mille kohaselt A. K. i autol ei esinenud tehnilisi rikkeid; - liiklusõnnetuse akt koos fotodega; - x kohtuarstlik täiendekspertiis, mille kohaselt oli talle põhjustatud raske kehaline haigus; - Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ekspertiisiakt nr LL 265-04/6912; - tõendid x haigusraha ja töötasu kohta; - A.K. kahtlustatava ja süüdistatavana antud ütlused, kus ta tunnistab end süüdi; Ülaltoodu alusel jõuab ringkonnakohus järeldusele, et A. K. tuleb süüdistuses KarS § 422 lg 1 süüdi mõista ning mõista talle prokuröri poolt taotletud karistus. x tsiviilhagi tuleb rahuldada summas 5367 krooni ja 85 sendi ulatuses, see on vahe saadud haigusraha ja saamata jäänud töötasu vahel ning antud hagi on dokumentaalselt tõestatud. Asjas on menetluskulud, mille moodustavad kohtueelses menetluses läbiviidud kohtuarstliku ekspertiisid akt nr 41- 2875 krooni, akt nr 41 A - 5000 krooni; liiklustehniline ekspertiis 3600 krooni, toimiku paljundamine -66 krooni; kaitsjatasu 796 krooni 50 senti. Ringkonnakohus on seisukohal, et antud menetluskuludest kuulub peale sundraha kohtualuselt veel väljamõistmisele kaitsjatasu 796 krooni 50 senti. Vastavalt KrMS § 180 lg 3 menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit . Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. A. K. i näol on tegemist eaka inimesega ( sündinud x) , pensionäriga. Tsiviilhagi koos sundraha ja kaitsetasuga moodustab A. K. i jaoks juba olulise summa ning seega jätab kohus ülejäänud menetluskulud riigi kanda. Kohus juhindub KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 4 p 2 ; 345. E.
vina M.Kuusk 5 342 lg 2 ; 343 lg 1; 344; V.Rozalka
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.