1-05-1946 KOHTUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Ringkonnakohus Otsuse tegemise koht ja aeg 07.11.2007 Kriminaalasja number 1-05-1946 (04244002456) Kohtukoosseis Eesistuja Maarika Kuusk, liikmed
§ 25lg 1 p 2, 3 ja pani sellega toime Kar
S § 216 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatav H. U. end süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse kohaselt KarS § 216 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul peab olema tuvastatud ja süüdistuses fikseeritud, milles seisnes gaasi kasutamise ebaseaduslikus, milles seisnes võrku lülitamine ning millise seaduse sättega oli gaasi kasutamine vastuolus
(MGS) § 25 lg 1 p 2,3 mõttes. Kohus leidis, et 1999a märtsis sõlmitud lepingu alusel on kohustatud isikuks üksnes xx ning puudub seaduslik alus automaatsel lugeda lepingu pooleks ka H. U. kui selle korteri elanik või lepingu poole abikaasa, mis aga ei tähenda, et ta ei saa olla kodutarbija MGS § 6 lg 1 mõttes. Kohus leidis, et H. U. tegevus gaasi tarbimises kodutarbijana xx oli õigustatud, kuid õigustatuks ei saa lugeda tarbitud gaasi eest maksmata jätmist. Kohus leidis, et kannatanu xx tegevusega, sisenemisel 19.09.2003 H. U. tahtevastaselt tema korterisse, rikuti isiku põhiõigust – elamu puutumatust. Lähtuvalt MGS § 26 lg 3 p 3 gaasivarustamise katkestamine 19.09.2003 oli teostatud seadusega vastuolus, sest ei kohaldatud 7 päevast etteteatamise kohustust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kannatanu xx võrguettevõtjana oleks süüdistatavale seaduses ettenähtud teatise edastanud, millest tulenevalt puudusid xx MGS § 26 sätestatu alusel õigused katkestada gaasivarustamine. Kannatanu esindaja J. F. kinnituste kohaselt xx ei osuta võrguteenust, vaid ainult müüb gaasi. Lähtudes gaasi ostu-müügilepingu tingimustest võib müüja siseneda ostja korterisse gaasiarvesti kontrollimiseks, mitte aga gaasi sulgemiseks. Samuti ei esitatud kohtule ühtegi usaldusväärset tõendit, et 19.09.2003 paigaldati xx korterisse gaasitorule sulgur. Vahetuks tõendiallikaks oleks vaid need isikud, kes viibisid 2
(8)1-05-1946 süüdistatava korteris 19.09.2003, kuid keda kohtuistungil prokuröri taotluse puudumisel üle ei kuulatud. Kohus leiab, et gaasivarustuse sulgemiseks paigaldatakse kinnikeeratud kraanile reeglina ka plomm, plommi rikkumise osas süüdistust esitatud ei ole. Kuna ei ole tõendatud, et 19.09.2003 oleks gaasitorule paigaldatud sulgur, siis ei leia kinnitust ka, et süüdistatav oleks sulguri samal päeval eemaldanud ja astunud samme gaasi omavoliliseks tarbimiseks. Kohus leiab, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et peale seda kui 19.09.2003 oli gaasivarustamine katkestatud ja selle teoga gaasi müüja on süüdistatavale edastanud selge sõnumi, et süüdistataval puudub müüja luba gaasi tarbida, oleks süüdistatav gaasi võrku uuesti lülitanud. Kohus leidis, et kuna KarS § 216 lg 1 järgi ettenähtud koosseisule obligatoorselt kuuluv gaasi kasutamine võrku ebaseadusliku lülitamise teel ei ole tuvastatud, tuleb H. U. KrMS § 309 lg 2 alusel õigeks mõista. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Rita Hlebnikova, kes leiab, et kohtuotsus on ebaseaduslik ja kuulub tühistamisele materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, samuti on maakohtu järeldused on vastuolus kohtus uuritud tõenditega. Prokurör viitab asjaolule, et maakohus jättis kohtuistungil xx esindaja J. F. i antud põhjalikud ja usaldusväärsed selgitused tähelepanuta. xx majaühistu esinaise xx kinnituste kohaselt teavitas ta H. U. t 10 päeva enne korterisse sisenemist nii kirjalikult kui suuliselt ning prokurör leiab, et nimetatud tõenditega on vaieldamatult kinnitust leidnud H. U. le esitatud süüdistus KarS § 216 lg 1 alusel. Peale selle on kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastuolus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Kohtuotsuse lk 11 kohaselt oli H. U. tegevus jätkata gaasi tarbimist igati õigustatud lähtudes lepingust, mis oli sõlmitud xx. Maakohtu otsuse lk. 13 aga leiab kohtunik, et H. U. ei ole lepingu pool, mistõttu tal ei tekkinud kohustusi. Seega jäi arusaamatuks, millisele järeldusele kohus jõudis. Tunnistaja xx kinnituste kohaselt kaebused gaasileke ja lõhna osas olid korduvad just alates veebruarist 2004, samas kui kohtunik kirjeldab (otsuse lk.5) xx ütlusi selliselt, et veebruaris 2004 pretensioone ei olnud. Prokurör leiab, et maakohtu seisukoht, et xx ei olnud õigust H. U. korterisse siseneda ja see, mis toimus 19.09.2003 oli H. U. põhiõiguste rikkumine, on vastuolus kehtiva
§ 26lg 1, 2.
Kohtuistungil H. U. ütluste kohaselt sisenes 19.09.2003 korterisse tema nõusolekul xx, kes peale näidu fikseerimist kutsus kohale xx töötajad. Seega jääb arusaamatuks kohtu selline seisukoht, millest ta järeldab, et tegemist oli süüdistatava tahte vastase teoga.
§ 26
sätestatu tõlgendamisel (otsuse lk.12) jõudis kohus järeldusele, et xx ei olnudki õigust katkestada gaasivarustamist. Vale on ka kohtu seisukoht (otsuse lk. 14) selles, et prokurör ei taotlenud tunnistajate kohtuistungile kutsumist, samuti maakohtu järeldused (otsuse lk. 15) allosas ei haaku mingil viisil prokuröri kõnega kohtuistungil. Prokurör märgib, et kohtuotsus sisaldab asjaolusid, mida ei eeluurimisel ega kohtuistungil ei uuritud ega avaldatud ning leiab, et H. U. poolt toimepandu on kvalifitseeritav KarS § 216 lg 1 järgi maagaasi ebaseadusliku kasutamisena võrku ebaseadusliku lülitumise teel ning palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus otsus ja mõista H. U. süüdi KarS § 216 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde. Prokurör taotles H. U. süüdimõistmist KarS § 216 lg 1 järgi ning karistamist rahalise karistusega 30 päevamäära s.o 1500 krooni. Kannatanu xx esindaja J. F. toetas prokuröri apellatsiooni. Kaitsja 3
(8)1-05-1946 vandeadvokaat Irina Žurina leidis, et apellatsioon on põhjendamatu ning maakohtu õigeksmõistev kohtuotsus tuleb jätta muutmata. Süüdistatav H. U. toetas kaitsja seisukohti. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Viru Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et Viru Maakohtu otsus H. U. õigeksmõistmises tuleb tühistada, kuna prokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud.
- Menetlusõigusnormide rikkumisest. Esmalt tõstatab prokurör apellatsioonis küsimuse sellest, et kriminaalasja läbivaatamisel on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Prokurör põhjenduste kohaselt oli kriminaalasja menetlev kohtunik ebaobjektiivne, jättes prokuröri taotlused põhjendamatult rahuldamata. Lisaks sellele, sisaldab kohtuotsus terve rida vastuolusid ning kirjavigu. Nimetatud asjaolud annavad aluse taotleda kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Ringkonnakohus leiab, et antud kriminaalasja arutamisel ei ole maakohus sellisel määral rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis tingiks kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise. Tõepoolest, maakohtu istungil on prokurör esitanud taotluse toimikus olevate dokumentide avaldamiseks, samuti kahe täiendava tunnistaja kohtusse kutsumiseks, millised jäeti aga kohtu poolt rahuldamata ( kohtuistungi protokoll tl 34-36). Samas on maakohus taotluse rahuldamata jätmist protokollilise määrusega ka põhjendanud. Vastavalt KrMS §-le 318 lg 1 on kohtumenetluse poolel kohtuotsusega mittenõustumisel õigus esitada apellatsioon. Vastavalt KrMS §-le 321 lg 2 p 4,5 saab apellant apellatsioonis esitada oma nõuded ja motiivid, samuti võib ta esitada taotlusi ning märgitakse tõendid, mida apellandi taotlusel on vaja ringkonnakohtus uurida. Seega, kohtu seisukohaga mitte nõustumisel, on apellandile seadusega antud õigus ja võimalus kohtuotsust vaidlustada ning taotleda tõendite uut hindamist, samuti ei ole välistatud uute tõendite uurimine, kui apellant seda vajalikul määral suudab põhjendada. Eelnimetatud õigust on prokurör ka kasutanud. Väidetavad vastuolud ja kirjavead kohtuotsuses ei ole ringkonnakohtu arvates sellised eksimused, mis osundaksid kohtuniku ebaobjektiivsusele. Prokuröri poolt maakohtu istungil esitatud taanduse kohtuniku vastu on kohus jätnud oma määrusega põhjendatult rahuldamata. Eeltoodust lähtuvalt tuleb selles osas jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata.
- Apellatsioonis taotleb prokurör ka maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ning süüdimõistva otsuse tegemist. Selles osas on prokuröri apellatsioon osaliselt põhjendatud. H. U. le on esitatud süüdistus selles, et ajavahemikul 19.09.2003 kuni 15.04.2004 tarbis korteris nr xx kehtiva kirjaliku lepinguta ebaseaduslikult maagaasi 2805,6 m3 kokku 7575,10 krooni väärtuses, eemaldades 19.09.2003 korteris nr 7 gaasitorudele xx poolt paigaldatud sulguri ja paigaldades sulguri asemel gaasi tarbimiseks kraani. Sellega rikkus H. U.
§ 25lg 1 p2,3. Sellise tegevusega pani H. U. toime võrgugaasi kasutamise tarbimisvõrku ebaseadusliku lülitamise teel s.o Kar
S §-s 216 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav H. U. oma varasemate ütluste juurde, mille kohaselt 19.09.2003 võeti tema korteris maha gaasiarvesti, kuid mingit sulgurit torudele ei paigaldatud ning mingisugust gaasi tarbimist võimaldavat kraani tema ei ole torudele paigaldanud, maagaasi ta peale seda tarbinud ei ole. 4
(8)1-05-1946 Maakohus on õigesti leidnud, et KarS § 216 lg 1 järgi ettenähtud kuriteokoosseisu puhul peavad olema tuvastatud asjaolud, mis viitavad maagaasi kasulike omaduste sihipärasele tarbimisele ning see kasutamine peab olema ebaseaduslik. Teo toimepanemise ajal kehtinud
§ 25
lg 1 p 2,3 kohaselt maagaasi omavoliline tarbimine on mõõtmata tarbimine võrguühenduselt võrguettevõtja loata, tarbimine kehtiva kirjaliku lepinguta. Kohus on põhjalikult käsitlenud, millised oli xx kui gaasi müüja ja H. U. kui gaasi tarbija lepingulised suhted. Antud asjas ei ole vaidlust selle üle, et kirjalik maagaasi ostu-müügi leping oli 1999a sõlmitud xx ja xx vahel, mille kohaselt müüja kohustus müüma ja tarnima ning ostja kohustus ostma, vastu võtma ja sihipäraselt kasutama maagaasi aadressil xx ( 1 kd, tl 15). xx vahetas elukohta ning asus elama Tallinnasse. Tulenevalt nimetatud ostu-müügi lepingu p-st 6 kohustus ostja ostja isiku muutumisest müüjale teatama kirjalikult vähemalt 10 päeva ette. Seda xx ei teinud. xx korteris tarvitas maagaasi jätkuvalt H. U. . Kuna tekkisid võlgnevused, sõlmisid H. U. ja xx 2002a kirjaliku kokkuleppe võlgnevuse kustutamiseks. Antud kokkuleppele kirjutas ostjana alla H. U. ( 1 kd, tl 16). Seega xx aktsepteeris gaasi ostjana korteris xx H. U. ´t, jätkas maagaasi tarnimist 1999 a sõlmitud lepingu alusel ning uue kirjaliku lepingu sõlmimist vajalikuks ei pidanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et 1999a sõlmitud kirjalik leping ei olnud lõpetatud kuni 19.09.2003, mil gaasi varustamine katkestati. Seega luges kohus, et alates gaasivarustamise katkestamisest võib lugeda varem sõlmitud leping lõpetatuks. Ülaltoodust tulenevalt on õige ka maakohtu järeldus, et juhul, kui leiab tõendamist, et H. U. tarbis gaasi korteris xx pärast seda, kui gaasivarustamine oli katkestatud 19.09.2003, võib lugeda tõendatuks, et H. U. tarbis gaasi ebaseaduslikult
§ 25lg 1 p 3 rikkumisega ilma kirjaliku lepinguta.
H. U. on andnud ütlusi, mille kohaselt 19.09.2003 tulid tema korterisse xxx xx töötajad, kaks meest ja naine. Ta ei soovinud neid sisse lasta, kuid talle vastati, et vaadatakse gaasiarvesti näitu. Samas otsustati aga maha võtta gaasiarvesti, mingit sulgurit ja plommi ei paigaldatud. Kannatanu xx esindaja J. F. i ütluste kohaselt läks 19.09.2003 nende töötaja xx U. korterisse gaasimõõturi näidu fikseerimiseks. Kuna gaasi oli kasutatud, helistas talle xx ning ta ise läks samuti sellesse korterisse. Gaasimõõturi eemaldamise töid teostasid xx töötajad. Töid teostati H. U. juuresolekul. Maakohus on asunud seisukohale, et kannatanu xx tegevus 19.09.2003 s.t nende töötajate sisenemine süüdistatava korterisse viimase tahte vastaselt oli seadusega vastuolus ja sellega rikuti H. U. elamu puutumatust. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. Arusaamatuks jääb, millel põhineb kohtu hinnang, et H. U. korterisse siseneti tema tahte vastaselt. H. U. ise on oma ütlustes rääkinud, et xx töötaja xx sisenes tema korterisse xx 19.09.2003 tema nõusolekul gaasiarvesti näidu fikseerimiseks. Peale näidu fikseerimist kutsuti kohale xx töötajad. Asjaolu, et H. U. le oli ilmselt ebameeldiv gaasivarustuse katkestamine ei osunda veel isiku põhiseadusliku õiguse ( elamu puutumatus) riivele. Maakohus asus seisukohale, et antud asjas ei ole ühtegi tõendit, et 19.09.2003 paigaldati xx korterisse gaasitorudele sulgur. Maakohus hindas seejuures kahte tõendit- süüdistatava ütlusi, kes eitas sulguri paigaldamist ning kannatanu esindaja J. F. i ütlusi, kes kinnitas selle paigaldamist. Seejuures osundab ringkonnakohus maakohtu otsuse ebatäpsusele. Nimelt on kohus märkinud, et kannatanu esindaja ise eelnimetatud korteris ei viibinud. Maakohtu istungi protokolli kohaselt on kannatanu esindaja kinnitanud, et 19.09.2003 viibis ta koos xx ja xx töötajatega selles korteris ( 2 kd, tl 27). Korteris viibimist kinnitas kannatanu esindaja ka ringkonnakohtu istungil. Seega on tegemist vahetu tõendiallikaga. Maakohtu istungil taotles prokurör kirjalike tõendite avaldamist, mis kinnitaksid asjaolu, et 19.09.2003 xx korteris võeti 5
(8)1-05-1946 maha gaasiarvesti ning paigaldati sulgur. Kohus nimetatud taotlust ei rahuldanud, leides, et taotletud tõendid on vormistatud puudustega ega ole kasutatavad tõenditena. Tl 17- 19.09.2003 töökäsk-aruanne xx teostatud tööde kohta, tl 18- 19.09.2003 akt gaasi sulgemise kohta xx kohta, tl 19- xx teade selle kohta, et 19.09.2003 xx korterisse paigaldati sulgur koos plommiga, tl 20- 15.04.2004 töökäsk-aruanne xx teostatud tööde kohta, tl 21- akt arvesti mahavõtmise kohta xx 15.04.2004, tl 22- akt gaasi sulgemise kohta 15.04.2004 aadressil xx. Ringkonnakohus nõustub, et antud dokumendid on koostatud vormiliste puudustega ning ebatäpsed ( tl 18-akt gaasi sulgemise kohta aadressil xx), samas on esitatud dokumentide sisust lähtuvalt võimalik teha järeldus, et 19.09.2003 teostati gaasimõõturi eemaldamine, paigaldati sulgur ja plomm, töid teostas xx. 15.04.2004 tuvastati, et sulgur ja plomm olid eemaldatud, gaasivarustuse tõkestamiseks viidi läbi keevitustööd. Maakohus märkis, et vahetu tõendiallikas, ehk need isikud, kes viibisid süüdistatava korteris 19.09.2003 ei olnud kohtuistungil üle kuulatud, kaitsja ega prokurör ei taotlenud nende isikute ülekuulamist. Antud asjaolu ei ole tõene. Kohtuistungi protokolli kohaselt on prokurör möönnud, et esitatud kirjalikud tõendid on puudustega ( 2 kd, tl 35), kuid esitas taotluse kutsuda kohtuistungile tunnistajatena xx töötaja xx ja xx töötaja xx, kes viibisid H. U. korteris 19.09.2003 ning kes kinnitaksid sulguri paigaldamist ( 2 kd tl 36). Kohus jättis antud taotluse rahuldamata põhjendusel, et prokurör ei suutnud piisavalt põhjendada, miks antud taotlust ei esitatud varem. Ringkonnakohus rahuldas prokuröri taotluse ning kuulas tunnistajatena üle xx töötaja xx ja xx töötaja xx. Tunnistaja xx kinnitas, et 19.09.2003 käis ta H. U. korteris xx kontrollimas gaasiarvesti näitu. Kuna oli võlgnevus ja gaasiarvesti näit viitas jätkuvale gaasi tarbimisele, kutsus ta kohale J. F. i, viimane kutsus välja xx esindajad. xx töötajad eemaldasid gaasiarvesti ja paigaldasid sulguri. H. U. korteris viibis ta ka 15.04.2004 ning koostas akti, J. F. tegi fotod gaasitorudest. Tunnistaja xx ütluste kohaselt on tema tööks teha igasuguseid gaasiga seotud töid, muuhulgas vajadusel ka gaasiarvestite eemaldamist xx tellimusel. Tunnistaja kinnitas, et septembris 2003 teostas ta gaasiarvesti demonteerimistöid xx korteris, mille kohta vormistati ka dokumendid. Pärast arvesti eemaldamist paigaldati torudele sulgur, mis ka plommiti. Sulgurit ja plommi eemaldada on väga kerge. Kannatanu esindaja J. F. kinnitas maakohtus antud ütlusi, märkides, et H. U. l oli suur võlgnevus. xx töötaja xx läks 19.09.2003 H. U. korterisse gaasiarvesti näidu kontrollimiseks. Näit oli veelgi suurem, seega oli suurenenud võlgnevus. x helistamise peale läks ta ise sellesse korterisse ja kutsus välja xx töötajad arvesti eemaldamiseks. Nii arvesti kui ka kraan eemaldati ning asemele paigaldati sulgur. 15.04.2004 tuvastati, et H. U. korteris oli toimunud gaasi omavoliline tarbimine. Sellise järelduse tegid nad sellest, et torudelt oli eemaldatud sulgur ning asemele paigaldatud kraan. Kasutades voolikut on tehniliselt võimalik gaasi sellisel viisil tarbida, kuigi see on väga ohtlik. 15.04.2004 suleti gaasitorud keevituse teel. Tunnistaja kinnitas, et toimikus olevad fotod torudest, millel on näha paigaldatud kraan, on tehtud tema poolt 15.04.2004. Süüdistatav H. U. kinnitas, et toimikus olevad fotod ( 1 kd, tl 38-40) torudest on tehtud tema korteris. Maakohtu istungil ülekuulatud tunnistaja xx kinnitas, et 15.04.2004 sisenes tema kui ühisuse esimees koos politseitöötajate, xx esindajate, linnavalitsuse esindajate ja korteri uute elanikega H. U. poolt üüritavasse korterisse xx. Tunnistaja kinnitas, et köögis olevate 6
(8)1-05-1946 gaasitorudel nägi ta kraani, korteris ka pildistati. Tunnistaja kinnitas, et tema koostas vastava akti korterisse sisenemise kohta 15.04.2004 ( 1 kd tl 31). Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör lisada toimiku materjalide juurde täiendavalt veel tõend Kohtla-Järve linna elanike registrist ning xx arved ja maksekorraldused tööde teostamise kohta. Ringkonnakohus rahuldas antud taotluse. Kohtla-Järve linna elanike registri tõendist nähtuvalt elas H. U. aadressil xx kuni 21.12.2004. xx arvete nr 1909 ja 3004 ning lisatud tõendite kohaselt 19.09.2003 demonteeriti gaasiarvesti ja kraan ning paigaldati kork (sulgur) koos plommiga aadressil xx. 15.04.2004 teostati gaasitorustiku lõikus keevituse teel. xx esitas xx vastavad arved teostatud tööde kohta. Eeltoodud tõenditest lähtuvalt on leidnud tõendamist, et H. U. oli xx munitsipaalkorteri üürnik ning süüdistuses esitatud ajavahemikul elas antud korteris. Tekkinud võlgnevuste ning suutmatuse tõttu neid mitte tasuda, 19.09.2003 katkestati antud korteris gaasivarustus gaasiarvesti eemaldamise ning sulguri paigaldamise teel. 15.04.2004 tuvastati, et 19.09.2003 paigaldatud sulgur oli gaasitorudelt eemaldatud ning paigaldatud kraan, seega olid loodud tingimused gaasi tarbimiseks. Sellest tulenevalt on leidnud tõendamist, et H. U. kõrvaldas takistuse selleks, et uuesti tarbimisvõrku lülituda, kuigi ta ei omanud selleks xx luba ega kirjaliku lepingut, seega oli tema tegevus ebaseaduslik. Järgnevalt, kas on leidnud tõendamist maagaasi tarbimine H. U. poolt. Prokurör leiab, et tarbimist tõendab asjaolu, et majaühisuse esinaise x sõnade kohaselt kaebasid maja elanikud maja esimesel korrusel tugeva gaasilõhna üle. See viitas gaasilekkele. Ringkonnakohus leiab, et antud tõend ei kinnita asjaolu, et gaasileke oli tingitud just nimelt H. U. poolt maagaasi ebaseaduslikust tarbimisest. Tunnistaja x ütluste kohaselt teostati nende maja sissekäigus ka gaasitorude vahetust, millest või ka tingitud olla gaasileke. Viidatakse ka kannatanu esindaja ütlustele, mille kohaselt on võimalik sulguri eemaldamise ja kraani paigaldamise järel ühendada gaasitoru ja gaasiseadet e. gaasipliiti tavalise poes müüdava vooliku abil. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu esindaja väide on oletuslik ning ei ole kriminaalasja materjalidega leidnud tõendamist. H. U. korterist ei leitud 15.04.2004 mingeid voolikuid, mis viitaks maagaasi reaalsele tarbimisele. Seega, ringkonnakohus leiab, et gaasi tarbimine ei ole leidnud tõendamist. Samas aga, kuna on tuvastatud, et 19.09.2003 paigaldatud sulgur oli gaasitorudelt eemaldatud (s.t kõrvaldatud oli takistus) ning paigaldatud tarbimist võimaldav kraan, oli H. U. poolt loodud võimalikud tingimused asuda tarbima gaasi ebaseaduslikult. Seega on tegemist võrgugaasi kasutamise katsega tarbimisvõrku ebaseadusliku lülitumise teel s.t H. U. poolt toimepandud tegu on kvalifitseeritav KarS §§-de 25 lg 1-216 lg 1 järgi. Subjektiivsest küljest on tegemist otsese tahtlusega, kuna H. U. poolt toime pandud tegevus oli otseselt suunatud maagaasi ebaseadusliku tarbimise võimaldamisele. Kannatanu xx poolt esitatud tsiviilhagi summas 7575,10 krooni tuleb jätta rahuldamata, kuna maagaasi reaalne tarbimine H. U. poolt ei ole leidnud tõendamist. Seega oli ole leidnud tõendamist, et kannatanu on saanud H. U. tegevuse tõttu kahju hagis esitatud summas. Karistusest. KarS § 216 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistuse. Tegemist on teise astme kuriteoga ning kuna kuritegu jäi katsestaadiumi on põhjendatud mõista H. U. le rahaline karistus minimaalmääras. H. U. on varem kriminaalkorras karistamata, mistõttu peab ringkonnakohus võimalikuks vabastada ta mõistetud karistuse kandmisest tingimisi KarS § 73 lg 1, 3 sätete kohaldamisega. 7
(8)1-05-1946 Antud kohtuotsuse tegemisel juhindub ringkonnakohus KrMS §§-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 4 p 2; 344; 345 lg 1, 2. Maarika Kuusk Eeva Levina 8
(8)Mihhail Komtšatnikov