1-06-14030\11

1-06-14030 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.04.2007 Jõhvi Kohtukoosseis eesistuja Eeva Levina, liikmed Mihhail Komtšatnikov, Maarika Kuusk Kohtuistungi sekretär Mai Raidma Kaitsja Aare-Matti Inglist Kriminaalasi D.H.-i süüdimõistmises KarS § 200 lg 2 p 7,9; § 199 lg 2 p 4,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 09.03.2007.a. kohtuotsus Apellatsiooni esitaja D.H.-i apellatsioon Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav D.H. - isikukood XXXXXXXX, kodakondsuseta, haridus 8 klassi, juhutööline, elukoht: XXX, kohtulikult karistatud 4 korral, väärtegude eest karistatud 13 korral, vahi all alates 29.07.

1. Resolutsioon Jätta muutmata Viru Maakohtu 09.03.2007 otsus D.H.-i süüdimõistmises KarS § 200 lg 2 p 7,9 ; 199 lg 2 p4,8 järgi. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule Viru Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab kassatsiooni esitada advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
2. D.H. tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 7,9 järgi ning karistuseks mõisteti 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust, mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi ning karistuseks mõisteti 1 (üks) aasta vangistust. 1-06-14030 KarS § 64 lg 1 kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 3 (kolm) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning karistuseks mõisteti 2 (kaks) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati D.H.-i karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 21-23.12.2005 s.o 3 päeva ja 29.07.2006 – 09.03.2007 so. 7(seitse) kuud ja 8 päeva, kokku 7 (seitse) kuud ja 11 päeva, ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud, 19 päeva vangistust. Karistuse kandmise tähtaja alguseks loeti 09.03.2007.a.
3. D.H. tunnistati süüdi : Kars § 200 lg 2 p 7,9 järgi 1 episoodis ja 3 episoodis § 199 lg 2 p 4,8 järgi Menetlus Viru Ringkonnakohtus
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D.H.
5. D.H. oma apellatsioonis otsust sisuliselt ei vaidlusta. Tunnistab oma süüd täielikult. Kahetseb sooritatut. Sooritas antud kuriteod, kuna tal polnud elukohta ja töölt oli ta sunnitud ära tulema. Elukaaslane tõstis ta korterist välja ja H.-le jäid vaid võlad ja teadmatus. 2005 aasta oktoobrist – detsembrini elas tuttava garaažis. Hiljem sai erialatööle Tallinnasse, kus elas alguses töövagunis, pärast üüris korteri. Seega on tal veel lootust elus jalad alla saada. Vahi all olles on tema haigus (HIV positiivne) süvenenud. Vanglas ei saa ta piisavat ravi. On väga mure oma elu pärast. Palub kohut tema siirusesse uskuda ning talle mõistetud karistust kergendada, mõistes karistus tingimisi. Palub kohtult vaid ühte šanssi. Viru Ringkonnakohtu istungist D.H. osa võtta ei soovinud ning palus asja vaadata läbi ilma tema osavõtuta. Ringkonna vanemprokurör S.Merilo palus otsuse kui seadusliku jätta muutmata. D.H. suhtumist vargustesse kui äraelamisviisi näitab kujukalt fakt, et kui ta antud asjas kriminaalmenetluse ajal oli kolmeks päevaks vahi alla võetud ja vabastati 23.12.2005, siis juba järgmisel päeval, 24.12.2005 sooritas ta uue varguse. Kaitsja A-M.Inglist palus arvestada siiski, et D.H. on nakatunud HIV viirusega ning see sunnib inimest tegema väga tõsised järeldused ning asuma seaduskuuleka elu poole. Palus mõista karistuse tingimisi KarS § -de 74, 75 sätteid järgides. Viru Ringkonnakohtu seisukoht Hoolimata D.H. väga emotsionaalsest kaebusest ei leia ringkonnakohus alust tema karistuse tingimisi mõistmiseks. D.H. viitab oma raskele majanduslikule olukorrale, mis sundis teda vargusi toime panema ning väikesele töötasule, mille tulemusel tal katkesid suhted elukaaslasega . Et eluga toime tulla ja elukaaslasega häid suhteid hoida, oli ta sunnitud võtma pangalaenu ning liisima püsikaupu. Taolised õigustused ei kannata mingit kriitikat. Kui D.H.l oleksid tõepoolest olnud materiaalsed raskused, siis ei oleks ta 2004- kuni 2006 toime pannud 13 väärtegu, mille eest on tasumata trahvid summas 53 460 krooni. Peale selle on ta veel 2005 aastal kahel korral karistatud kriminaalkorras rahaliste karistustega kokku summas 2 1-06-14030 4800 krooni, mis on samuti tasumata. Väärteokaristused on enamuses Liiklusseaduste rikkumiste eest, samuti on kaks karistust Alkoholiseaduse rikkumise eest. Kui isikul on ülal pidada pere ning seoses sellega rahalised raskused, siis ei osta ta alkoholi ega sõida liiklusvahendiga ilma juhtimisõiguseta nii et teda pidevalt selle eest suurte trahvisummadega karistatakse. Seega ei ole D.H. poolt toodud materiaalsed põhjused kuritegude sooritamise ajendina tõsiseltvõetavad. Nagu selgub D.H. apellatsioonist, nakatus ta HIV viirusesse vabatahtlikult elukaaslasega suhetehoidmise eesmärgil, seega ka see fakt ei saa olla aluseks tema karistuse kergendamisel. D.H.-le on mõistetud karistus sanktsiooni alampiirile lähedases määras. Kergem karistus on loetud kaetuks raskemaga ning lühimenetluse korras on karistust vähendatud 1/ 3 võrra. D.H.-le karistuse tingimisi mõistmiseks ei ole alust, sest ta on antud asja kriminaalmenetluse ajal käitumisega näidanud, et ta ei vääri usaldust. Seega D.H. apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Kohus juhindub KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 ; E.Levina 342 lg , 3 p 1 ; 343 lg 1; 344;
6. M.Kuusk 3 M.Komtšatnikov