(8)1-05-726 2.1.Lisaks lõhkus ta ajavahemikul 11.jaanuar

1. a kell 23.00 kuni
2. aprill
3. a kell 07.30 2.1.1.xx maja juurde pargitud sõiduauto Ford Fiest (r.m. xxxxxx) aknaklaasi ja varastas xx kuuluva vara summas 1 820 krooni. 2.2.Nende tahtlike tegudega pani A. K. toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis, isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, sissetungimisega, s.o kui KarS § 199 lg 2 p-de 4,7 ja 8 järgi ettenähtud kuriteo. 3.A. K. it süüdistatakse ka selles, et 01.mail
4. a kella 18 paiku lõi ta Narvas x maja juures isiklike vaenulike tunnete pinnal tekkinud konflikti käigus xx noaga, tekitas viimasele füüsilist valu. Selle tahtliku teoga pani A. K. toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, s.o kui KarS § 121 järgi ettenähtud kuriteo. 4.O. Š. t (I. t) süüdistatakse selles, et ajavahemikul 09.aprilli
5. a kell 20.00 kuni 10.aprill
6. a kell 12.00 lõhkus ta koos A. K. iga, R. I. iga ja A. M. ga Narvas xx Narva korteri ukse ja varastas xx kuuluvat vara summas 2776 krooni. Nende tahtlike tegudega pani O. Š. (I. ) toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis, sissetungimisega, s.o kui KarS § 199 lg 2 p-de 4,7 ja 8 järgi ettenähtud kuriteo. 5.Maakohus leidis, et kohtualuste süü on täies ulatuses tõendatud ja uurimisel on nende teod kvalifitseeritud õigesti. 5.1.Maakohtu otsuse kohaselt on A. M. ja O. Š. (I. ) ütlused vastukäivad ja maakohus neid ei usalda. A. M. ja O. Š. (I. ) ütlused selle kohta, et vargust nad toime ei pannud, lükatakse ümber R. I. i nii uurimisel kui ka kohtus antud ütlustega, kus ta ütles otse, et varguse panid nad toime neljakesi ja kirjeldas iga osalise tegevust varguse ajal ja varastatud müümisel. R. I. i ütlused ühtivad A. K. ütlustega uurimisel, kus ta avaldas, et ettepaneku vargus toime panna tegi A. M. ja kõik nõustusid. Tema, xx, lükkas õlaga ust, võttis lihvimismasina, A. M. võttis drelli, neljakesi pidasid aru, kus varastatut müüa saab. Hiljem olustikuga vastastamisel kinnitas ta varem antud ütlusi. Maakohus usub R. I. i ütlusi ja A. K. ütlusi uurimisel, kuna need on järjekindlad, loogilised ja ühtivad asja materjalidega. Kuna maakohtus muutis A. K. korduvalt oma positsiooni varguse tunnistamisel, maakohus tema maakohtus antud ütlusi ei usalda. Olga I. tunnistas uurimisel fakti, et A. M. rääkis kõikidele isa poolt korteri müümisest, sai aru, et toimus vargus, A. M. andis korralduse, et I. seisaks tänaval, mida ta täitis. 5.2.Süüdistatavate tahe võõra vara varguseks on tõendatud nende ühise tegevuse iseloomuga, samuti igaühe süüdistatava konkreetse tegevusega ja osavõtuga varastatu müümisest. Leides, et korteri uks on lukus, lõhkusid süüdistatavad võtit omamata ukse. Korterist varastasid vara, mis teadvalt ei saanud kuuluda A. M. le, nimelt ehitusmaterjalid ja professionaalsed instrumendid. 6.Süüdistatavate O. Š. (I. ) ja A. K. karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Juhindudes KarS §-st 56 võttis kohus karistuse määramisel arvesse iga süüdistatava süü astet, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, nende isikuid. K., I. ja x on varem korduvalt kohtulikult karistatud. R. I. , O. I. ja A. M. on arvel kui narkomaanid, korduvalt on võetud väärteovastutusele. A. M. kuriteo toimepanemise ajal kohtulikult karistatud ei olnud, kuid kohtu menetluses ja uurimisel olid tema suhtes veel kriminaalasjad. 3

(8)1-05-726 Eeltoodu alusel pidas kohus otstarbekakas kohaldada kõikide süüdistatavate suhtes karistusena vabadusekaotust. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 7.Viru Maakohtu Narva kohtumaja

1. jaanuari
2. a otsuse peale esitasid ringkonnaprokurör Innokenti Menšikov, süüdistatav O. Š. (endine I.) ja tema kaitsja vandeadvokaat Galina Tšelnikova apellatsioonid. 8.Viru Ringkonnaprokuratuuri Narva osakonna ringkonnaprokurör Innokenti Menšikov palub oma apellatsioonis tühistada maakohtu otsus A. K. ile mõistetud karistuse osas ja mõista talle lõplikuks karituseks 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud 17 (seitseteist) päeva vangistust. Lisaks palub prokurör muuta otsust A. K. tõkendi osas. 8.1.Prokurör leiab, et A. K. ile on karistus valesti mõistetud. On arusaamtu, miks mõistis maakohus A. K. ile lühema karistuse, kui on reaalselt ärakantud. Karistuse alguseks loeti 01.mai 2005.a . Karistusaja lõpp oleks pidanud olema seega 01.jaanuaril 2007.a, kuid sel päeval A. K. it ei vabastatud vahi alt, vabastati alles 18.jaanuaril 2007.a Kohtuotsusest tuleneb, et A. K. viibis 01.jaanuarist 2007.a -18.jaanuarini 2007.a vahi all põhjendamatult. Ringkonnaprokurör leiab, et on mõistlik ja seadislik mõista A. K. ile karistus nii, et see langeks kokku reaalselt kantud karistusega. 8.2.Lisaks tegi maakohus vea A. K. suhtes kohaldatud tõkendi suhtes. 18.jaanuari 2007.a kohtuotsuse resolutiivosas on märgitud, et tõkend – vahi alla võtmine jääb muutmata. Samal päeval tehtud kohtumääruses tõkend tühistati. Motiveeritud kohtuotsuses on aga uuesti märgitud, et tõkend – vahi alla võtmine – jääb muutmata. 9.Vandeadvokaat Galina Tšelnikova palub oma apellatsioonis maakohtu otsus O. Š. (I. ) osas täielikult tühistada ja O. Š. (I. ) õigeks mõista. 9.1.Kaitsja leiab, et O. Š. (I. ) süüs pole kriminaalasja materjalidega tõendatud. Otsuses on märgitud, et maakohus suhtub kriitiliselt O. Š. (I. ) ja A. M. ütlustesse, kuigi A. M. väitis kohtumenetluse käigus, et elas xx ja sisenes korterisse seaduslikul alusel ja ei teadnud, et vanemad valmistasid müüma korterit x. Seega ei võinud ka O. Š. (I. ) sellest teada. Maakohtu järeldused on vastuolulised. Maakohus märgib, et süüdistatavatel ei olnud võtmeid ja nad murdsid korterisse sisse, samas kannatanu x selgituste kohaselt jäi talle mulje, et uks avati võtmega. 10.Süüdistatav O. Š. (I. ) palub oma apellatsioonis ta õigeks mõista. 10.1.O. Š. (I. ) leiab, et ta on süüdi mõistetud alusetult. Ta sisenes korterisse korteri perenaise A. M. ga. Nad läksid korterisse vett võtma. Süüdistatav ei näe selles midagi ebaseaduslikku. Korteris viibiti umbes 10 minutit ja lahkudes ei olnud tal käes mingeid esemeid. Süüdistatava sõnu võib kinnitada tunnistada xx. 11.Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav O. Š. ja kaitsja-vandeadvokaat Galina Tśelnokova esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel ning palusid need rahuldada. 11.1.Kaitsja-vandeadvokaat Tatjana Massalina (kaitsealune A. K. ) vaidlustas ringkonnaprokuröri apellatsiooni, leides, et see on põhjendamatu ning palus maakohtu otsuse A. K. ile karistuse mõistmise osas jätta muutmata. 4

(8)1-05-726 11.2.Ringkonnaprokurör Innokenti Menšikov toetas apellatsiooni selles toodud motiividel. Ringkonnaprokurör palus süüdistatava O. Š. ja kaitsja-vandeadvokaat Galina Tśelnokova apellatsioonid jätta rahuldamata ning maakohtu otsus O. Š. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi jätta muutmata. Ühtlasi ringkonnaprokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist A. K. ile mõistetud liitkaristuse osas ning rangema karistuse mõistmist. 11.3.Kriminaalasja arutati Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 334 lg 1 p 3 alusel ilma A. K. osavõtuta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12.Ringkonnakohtunike kolmeliikmeline koosseis (edaspidi ringkonnakohus), tutvunud apellatsioonide seisuga, kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad, leiab, et Viru Maakohtu Narva kohtumaja 18.jaanuari 2007.a kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. 13.Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonides taotletakse sisuliselt maakohtu süüdimõistva otsuse aluseks võetud tõendite ümberhindamist. Samas märgib ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel esitatud apellatsioonide piiridest väljuvalt, et ringkonnakohtul ei ole võimalik lahendada apellatsioonides tõstatatud tõendite hindamisse puutuvaid küsimusi, kuna kriminaalasja materjalidest ei nähtu, milliseid tõendeid on maakohus süüdistatavaid O. Š. t, A. K. it, R. I. i, A. M. t süüdi tunnistades vahetult uurinud ja vaidlustatud kohtuotsust tehes aluseks võtnud. KrMS § 15 lg 1 kohaselt võib esimese astme kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Kohtueelses menetluses kogutud tõendite avaldamisel peab kohus arvestama KrMS 10.peatüki 4.jaos sätestatud piirangutega. 14.Vaidlustatud maakohtu otsusest nähtub, et maakohus on A. K. i, O. Š. R. I. i, A. M. süüküsimust lahendades lisaks süüdistatavate, kannatanu ja tunnistajate poolt kohtumenetlusel antud ütlustele aluseks võtnud ka süüdistatavate A. K. i, A. M. , O. Š. , kannatanu xx, tunnistaja xx kohtueelsel menetlusel antud ütlused, samuti kohtueelsel menetlusel kogutud dokumentaalsed tõendid. Samas nähtub maakohtu istungiprotokollist, et kohtulikul arutamisel on maakohus süüdistatavate, kannatanu ja tunnistaja ülekuulamise käigus avaldanud süüdistatavate A. K. i, A. M. , O. Š. , R. I. i kohtueelsel menetlusel antud ütlused (76, k.2; 57-59, 72-73, 107-108, k.1; 76 pöördel, k.2, lk.21-23, k.1; lk.77, k.2, lk.29-31, k.1; 78, k.2, lk 40-41, k.1; 78, 78 pöördel, k.2, lk.117-118, 120-122, 142-143, 146-148, k.1; lk.131 pöördel, k.2, lk.62-63, k.1). Samas on maakohus kohtulikku uurimist lõpetades (lk.137 pöördel, k.2) menetlusosaliste taotlusteta omal algatusel avaldanud toimiku materjalid (1,2,4-5, 9-10, 13-16, 21-23, 29-31, 40-42, 48-51, 57-59,62-63, 67-69, 72-73, 82-83, 84, 86-88, 91-92, 100, 102-104, 107-108, 117-118, 120-122, 132-134, 137-139, 142-143, 146-148, 153-154, 156-157), jättes täpsustamata köite numbri. 15.Ringkonnakohus on seisukohal, et kirjeldatud viisil toimides on maakohus rikkunud KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning sellest tulenevalt rajanud süüdimõistva kohtuotsuse tõenditele, mis ei ole vahetult olnud kohtuliku arutamise esemeks. Ringkonnakohus osundab, et vastavalt KrMS §-le 294 võib süüdistatava poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlusi avaldada vaid juhul, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel 5

(8)1-05-726 ütlusi andmast (p 1) või kui kohtulik uurimine toimub süüdistatava osavõtuta ( p 2). Ühtlasi võib KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 kohaselt süüdistatava kohtueelsel menetlusel antud ütlusi ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole taotlusel nende usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada ka juhul, kui need on vastuolus kohtumenetlusel antud ütlustega. Tunnistaja, sh kannatanu, kohtueelsel menetlusel antud ütlusi võib aga kohtumenetlusel avaldada KrMS §-s 291 sätestatud alustel, kusjuures ka kohtus vahetult ristküsitletava tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi võib vastavalt § 289 lg 1 avaldada ainult kohtumenetluse poole taotlusel nende usaldusväärsuse kontrolliks, kui need on vastuolus tunnistaja poolt ristküsitlusel antud ütlustega. 16.Nüüd põhjalikumalt sellest, mis puutub käesolevas asjas süüdistatavate, tunnistaja, kannatanu kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamisse ning kriminaaltoimiku dokumentide avaldamisse. 16.1.Süüdistavate A. K. (lk75-76, k.2), A. M. (lk.76. k.2), O. Š. (lk.77, k.2), R. I. i (lk.78, k.2) kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise kohta on maakohtu istungiprotokollis viide :“avaldatakse leheküljed 57-59, 107-108, 72-73, 40-41, 29-31“. Millisel alusel ning ulatuses toimus süüdistatavate ütluste avaldamine kohtuistungi protokolli pole märgitud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-52-06, RT III 2006, 28, 254; nr 3-1-1-113-06, 19.märts 2007 p 14, nr.3-1-1-50-06, RT III 2006, 22, 202; 3-1-1-12506, 07.märts 2007.a p 12). Ringkonnakohtu hinnangul võis nimetatud süüdistatavate kohtueelses menetluses antud ütlusi ristküsitluses avaldada üksnes tekkinud vastuolude osas, mitte aga tervikuna, nagu seda tegi käesoleval juhul maakohus (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-105-06, 28.veebruar 2007.a , p 10). Kohtupraktikast (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-123-06, 04.aprillist 2007.a p 9) tuleneb, et :“Kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et kohtuliku uurimise vahetuse ja suulisuse printsiibi tegelik realiseerumine kohtulikus arutelus peab olema kohtuistungi protokollis võimalikult täpselt kajastatud ja otsuse lugejale jälgitav. See tähendab, et kohus peab toimiku materjalide avaldamisel täpsemalt määratlema, millised tõendeid ja millises ulatuses ta avaldab ning millist lehekülje numbrit iga tõend kannab“. 16.2.Tähelepanu väärib ka asjaolu, et süüdistatav R. I. (lk. 78, k.2) kohtuliku arutamise käigus kinnitas, et üldse ei mäleta kohtuistungil sündmust, mille kohta oli varem kohtueelses menetluses ütlusi andnud. Maakohtu istungil taotles ringkonnaprokurör ristküsitluseta süüdistatava R. I. i ütluste avaldamist. Maakohus rahuldas ringkonnaprokuröri taotluse ning avaldas R. I. i kohtueelses menetluses antud ütlused tervikuna. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta see süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kriminaalmenetluse seaduse nõuetele. Esiteks puudus ristküsitlus ja teiseks mitte keegi menetlusosalistest ei esitanud küsimusi, et avaldada süüdistatava mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Antud juhul on kohane viidata kohtupraktikale (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-105-06, 28.veebruar 2007.a punktid 7.2, 7.3, 8, 9, lahend nr 3-1-1-113-06, 19.märts 2007.a p 18). Kirjeldatud eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi aga kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks, nagu tegi maakohus (lk.78, k.2, ülevalt kaheksas lõik). 17.Kannatanu xx (lk.78, k.2), tunnistaja xx (lk.131, k.2) ütluste avaldamise kohta kohtueelses menetluses märgib ringkonnakohus järgmist: 17.1.Maakohtuistungi protokoll ei kajasta millises ulatuses avaldati kannatanu xx ja tunnistaja xx kohtueelses menetluses antud ütlused. Näiteks (lk.131 pöördel viimane lõik) prokurör taotleb, tsitaat :“Kohtuliku uurimise täielikkuseks taotleb tunnistaja xx ütluste (lk.62-63) avaldamist“. Ringkonnaprokuröri taotlusest tuleneb, et xx andis maakohtuistungil samasuguseid ütlusi, milliseid andis 6

(8)1-05-726 maakohtu istungil. Siis jääb arusaamatuks milleks avaldati tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused? Riigikohus (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-111-06, 05.märts 2007.a p 10; nr 3-1-1-52-06, RT III 2006, 28, 254) märgib, et :“… tulenevalt KrMS § -st 289 ja § 193 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusels.o. tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on selline ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki“. 18.Nii on kohtuistungi protokollis (lk137 pöördel, k.2, ülevalt teine lõik) märgitud, et kohtunik avaldab toimiku kirjalikud materjalid: 1,2,4-5, 9-10, 13-16, 21-23, 40-42, 48-51, 5759, 62-63, 67-69, 72-73, 82-83, 84, 86-88, 91-92, 100, 102-104, 107-108, 117-118, 120-122, 132-134, 137-139, 142-143, 146-148, 153-154, 156-157. Samas ei nähtu maakohtuistungi protokollist kas ja kuivõrd on kriminaaltoimiku materjalide avaldamisel järgitud KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid: kes kohtumenetluse pooltest taotles ühe või teise dokumendi avaldamist ja milline oli avaldamise suhtes vastaspoole seisukoht (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-52-06, 28.juuni 2006.a , p 10). 19.Viru Maakohtu Narva kohtumaja 18.jaanuari 2007.a otsuses (lk.185, 185 pöördel) on R. I. i, A. K. i, O. Š. , A. M. süüditunnistamise aluseks olnud tõendeid kokkuvõtvalt analüüsides märgitud järgmist :“Kohus usub I. ütlusi ja K. ütlusi uurimisel, kuna need on järjekindlad, loogilised ja ühtivad asja materjalidega. M. ja I. ütlused on vastukäivad ja kohus neid ei usalda. Kohtus K. muutis korduvalt oma positsiooni varguse tunnistamisel, seetõttu kohus ei usalda neid“. Põhimõtteliselt samasugust kokkuvõtvat analüüsi on maakohus kasutanud ka A. K. süüd (kannatanu xx kuriteoepisood) põhistavate tõendite puhul (lk.185, 195 pöördel, k.2). 19.1.Eeltooduga seoses märgib ringkonnakohus, et maakohus eelistas kannatanu xx ja süüdistavate R. I. i, A. K. i, O. Š. (I. ), A. M. poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi ning jättis tähelepanuta kohtuistungil antud ütlused. Riigikohus märkis (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-123-06, 04.aprill 2007.a , p 12), et:“… võib kohus pärast süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitluses kohtuotsuses märkida, et kuna selle süüdistatava poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele, kui kohus ei saa sellises olukorras eelistada kohtueelses menetluses antud ütlusi (lisaks Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-52-06, RT III 2006, 28, 254, p 8; nr 3-1-1-68-06, RT III 2006, 40, 338, p 11). 20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumine süüdistatavate, kannatanu, tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste käsitlemisel võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Ringkonnakohus tunnistab need rikkumised kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 341 lg 2 mõttes, mille kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole võimalik. Seetõttu tuleb maakohtu vaidlustatud kohtuotsus tervikuna tühistada ja saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 20.1.Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavad O. Š. , A. K. , R. I. ja A. M. omavahel vahetult seotud vargusega kannatanult xx ja seetõttu tuleb maakohtu vaidlustatud kohtuotsus tühistada tervikuna. 7

(8)1-05-726 21.Tulenevalt asjaolust, et maakohtu otsus tühistati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, ei ole ringkonnakohtul võimalik anda hinnangut apellatsioonide väidetele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. 22.Tõkenditest. 22.1.Süüdistatava A. K. suhtes valitud tõkend (lk.156, k.2) elukohast lahkumise keeld jätta jõusse. 22.2.Süüdistatavate O. Š. ja A. M. suhtes on valitud tõkend vahistamine. A. M. kannab karistust teise kohtuotsuse kohaselt (lk.208-213, k.2). O. Š. viibib vahi all 29.aprillist 2005.a Narva Linnakohtu 29.aprilli 2005.a otsuse järgi, A. K. viibib vahi all. Süüdistatav R. I. on vabastatud karistuse kandmisest ja käesolevas asjas tõkendit ei ole kohaldatud. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 343 lg-st 2, § 343 lg-st 3, ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu Narva kohtumaja 18.jaanuari 2007.a süüdimõistva kohtuotsuse O. Š. , A. K. i, A. M. , R. I. i süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Mihhail Komtšatnikov kohtunik Eeva Levina kohtunik 8

(8)Vladimir Rozalka kohtunik