← Eesti

1-04-239/6

Obsah (4)§ 199§ 65§ 68§ 76

1-04-239 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 26. august 2009. a Tartu Kriminaalasja number 1-04-239 Täitmiskohtunik Lembit Käis Kohtuistungi sekretär Marve Alaver Prokurör Al

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning teda karistati 1-aasta ja 2-kuulise vangistusega.

§ 65

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust, suurendades talle mõistetud karistust Tartu Maakohtu 09.02.2006. a otsusega mõistetud 2-aastase vangistuse arvelt.

§ 65

lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust osaliselt Tallinna Linnakohtu 21.04.2005. a kohtuotsusega mõistetud 3 aasta 7 kuu 9 päeva vangistuse arvelt ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 6 kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest loeti kantuks 2 aastat 3 kuud 20 päeva vangistust ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 2 kuud 10 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusest maha eelvangistuses viibitud aeg, s.o1 aasta 11 kuud ja 9 päeva vangistust. Lõplikuks ärakandmisele kuuluv karistus mõisteti 2 aastat 3 kuud ja 1 päev vangistust alates 10.08.

  1. a (vangla toimiku I kd
  2. osa, lehed 106-115). 1-04-239 Tartu Vangla esitas 18.06.
  3. a Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Esitatud materjalide kohaselt algas kinnipeetava karistusaeg 10.08.
  4. a ja peaks eelduslikult lõppema 10.11.
  5. a. Vangla poolt antud iseloomustuse (vangla toimiku II kd
  6. osa, lehed 205-206) kohaselt on kinnipeetavat vangistuse ajal korduvalt karistatud distsiplinaarkorras. Ta suhtub ükskõikselt teiste inimeste õigustesse ja negatiivselt ametnikesse. Tal on välja kujunenud agressiivne käitumisstiil. Endiselt on olemas uue kuriteo toimepanemise risk, millega võib kaasneda vägivald. Kriminaalhooldusosakonna arvamuses (vangla toimiku II kd
  7. osa, lehed 208-209) ei nõustuta süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisega, kuna eksisteerib kõrge uue kuriteo toimepanemise risk. Vähetõenäoline on, et kriminaalhooldusametnik suudaks süüdimõistetu käitumist kontrolli all hoida ja teda vabaduses distsiplineerida. Ka puudub tal kindel elukoht ja võimalus tööga sissetulekut saada. Süüdimõistetu ei soovi, et teda vabastataks vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist. Prokurör ei toeta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Kohtu põhjendused KrMS § 426 lg 1 kohaselt võib karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik pärast süüdimõistetu poolt karistusseadustiku §-s 76 või 77 sätestatud karistusaja ärakandmist vabastada süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist.

§ 76

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada katseajaga, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Süüdimõistetu kannab praegu Tartu Maakohtu 10.08.2007. a otsusega mõistetud liitkaristust (s.o kokku 6-aasta ja 6-kuulist vangistust) muu hulgas ka I astme kuriteo eest ning ta on ära kandnud üle kahe kolmandiku mõistetud karistusajast. Järelikult on olemas formaalne alus süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks

§ 76

lg 2 p 2 alusel.

§ 76

lg 3 sätestab, et katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. 2

(3)1-04-239 Kohus, hinnates vangla poolt esitatud materjale ja kuulates ära süüdimõistetu ning prokuröri arvamuse, leiab, et süüdimõistetu tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist vabastamata. Eelkäsitletud kohtuotsustest ja karistatuse õiendist (vangla toimiku I kd
  1. osa, lehed 4-5) nähtuvalt on süüdimõistetut karistatud viiel korral. Põhiliselt on teda karistatud varavastaste kuritegude eest. Praegu kannab ta vangistust ka röövimise eest. Süüdimõistetu varasem allutamine kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ei ole andnud positiivset tulemust, kuna sel ajal pani ta toime uue kuriteo. Seega on süüdimõistetu puhul tegemist isikuga, kellel on kalduvus vägivaldsusele ning kes ei ole aastaid suutnud käituda õiguskuulekalt ega alluda ka kohaldatud käitumiskontrollile. Ta ei soovi enda allutamist kriminaalhooldusametniku käitumiskontrollile. Vangistuse kandmise ajal on süüdimõistetut karistatud korduvalt distsiplinaarkorras ning ta omab ka kehtivaid distsiplinaarkaristusi (vt vangla toimiku II kd
  2. osa, lehed 172, 176, 186, 193-194). Käesoleval aastal on teda karistatud distsiplinaarkorras 8-korral (vt vangla toimiku II kd
  3. osa, lehed 126, 134, 142, 151, 164, 176, 186, 193-194). Seega saab antud asjaoludest teha järelduse, et süüdimõistetu ei ole isegi vangla järelevalve tingimustes ta suutnud käituda õiguskuulekalt. Isik, kes ole suutnud varasema käitumiskontrolli kohaldamise tingimustes ja isegi vanglas alluda kehtestatud reeglitele, ei ole seda võimeline tõenäoliselt tegema nüüd kriminaalhooldusele allutamise tingimustes. Vangla iseloomustuse ja kriminaalhooldusosakonna arvamuse kohaselt endiselt olemas uue kuriteo toimepanemise risk. Vangistuse kandmise ajal ei ole tema motivatsioonis ja väärtushinnangutes täheldatud olulisi muutusi. Ka ei ole ta läbinud ühtegi sotsiaalprogrammi, mis aitaks tal paremini omandada oskusi toimetulekuks väljaspool vanglat ning leida motivatsiooni seaduskuulekaks eluks, kuigi tema individuaalses täitmiskavas (vangla toimiku II kd
  4. osa, leht 124) on peetud seda vajalikuks. Ka puudub süüdimõistetul kindel elukoht. Seega on suur tõenäosus selles, et vabaduses ei ole süüdimõistetu suuteline alluma kriminaalhooldusametniku poolt teostatavale käitumiskontrollile. Eeltoodu alusel ei ole kohtul tekkinud mingit veendumust, et süüdmõistetu oleks ärakantud vangistuse ajal parandanud oma käitumist, sooviks edaspidi elada seaduskuulekalt ega kujutaks vabaduses viibides ohtu ühiskonnale isegi tema käitumiskontrollile allutamisega. Seega peab süüdimõistetu jätkama vangistuse kandmist. Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg-st 1 ja § 432 lg-st
  5. Lembit Käis Kohtunik 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.