KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 17. juuni 2019 Kriminaalasi Kohtuistungi aeg nr 1-19-979 (18284000454) Suurap Räägel süüdistuses

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi lühimenetluses 28.

mai 2019 Kohtunik Kadi Aavik Istungisekretär Kaili Bergman Süüdistaja ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Süüdistatav SUURAP RÄÄGEL isikukood: 38305106030; elukoht: xxxxxxxxxx xxx xxx xxxx-xxxxxxxxxx xxxx xxxxxxxxxx xxxx xxxxxxxxxxxx Kehtivaid kriminaalkaristusi 2: Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2018 otsus nr 1-17-9659

§ 201

lg 2 p 1 järgi reaalne vangistus 8 kuud ja 2 päeva; Tartu Maakohtu 09.10.2014 otsus nr 1-14-5581

§ 121

,

§ 120

,

§ 136

lg 2 järgi vangistus 1 aasta ja 9 kuud, kohesele kandmisele 8 kuud ja 5 päeva vangistust, ülejäänud karistus tingimisi 3-aastase katseajaga; pööratud täitmisele 22.09.2017 Kehtivad väärteokaristusi 3. Kinni peetud 01.11.2018, viibib vahi all Süüdistatava määratud kaitsja Vandeadvokaat Otto Preem RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Suurap Räägel

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning mõista talle karistuseks vangistus 2 (kaks) aastat ja 9 (üheksa) kuud. Vastavalt Kr

MS § 238 lg-le 2 vähendada Suurap Räägelile mõistetavat karistust 1/3 (ühe kolmandiku) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks on vangistus 1 (üks) aasta ja

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kriminaalasja eelistungil esitasid prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja taotluse lahendada asi KrMS § 234 lg 1 kohaselt lühimenetluses. 2 S. Räägelit süüdistatakse selles, et tema, olles varem karistatud Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 09.10.2014 otsusega

§ 121

järgi ja Tartu Ringkonnakohtu 20.05.2008 otsusega

§ 121

järgi, viibides 23.10.2018 kella 20:30 ajal Viljandi linnas xxxxxxx xxx-x elukaaslase X.X korteris, haaras viimasel selja tagant kätega kaelast kinni ning kägistas teda. S. Räägel tõstis oma kätega X.X kaelast kinni hoides üles ning viskas ta põrandale, mille tagajärjel tuli kannatanul esihambast kild välja. Seejärel pigistas S. Räägel uuesti X.X kaelast selliselt, et viimane ei saanud hingata. S. Räägel tekitas X.X füüsilist valu ja tervisekahjustuse – pindmise kaelavigastuse ja hambamurru. Teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, mis oli toime pandud lähisuhtes ja korduvalt pani Suurap Räägel toime

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistuskõnes (tl 188-191) avaldas prokurör, et S. Räägeli süü on usaldusväärselt tõendamist leidnud kannatanu X.X i ütlustega. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Kannatanu ütlusi toetab ka patsiendikaart, millelt on näha temale tekitatud vigastused. Kannatanu on ühesuguseid ütlusi sündmuse kohta andnud nii ülekuulamisel, kiirabis arstile ja tunnistajale O. Kooklale. Tunnistajale X.X saatis kannatanu samal päeval pärast juhtunut sõnumi. Tunnistajate ütluste usaldusväärsuses ei ole alust samuti kahelda. Prokurör ei nõustu kaitseakti väitega, et tegemist on ainult sõna-sõna vastu olukorraga, sest kannatanu ütlusi toetavad patsiendikaart ja tunnistajate O. Kookla ja X.X ütlused. Asjaolu, et esialgu rääkis kannatanu haiglas kukkumisest ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks, sest S. Räägeli juuresolekul ta ei julgenud tõtt rääkida. Kui arst oli S. Räägeli ära saatnud, sai kannatanu rääkida vabalt sellest, mis oli juhtunud. Seega leiab prokurör, et S. Räägeli süü nimetatud kuriteo toimepanemises on usaldusväärselt tõendamist leidnud. Puutuvalt kuriteo objektiivseid ja subjektiivseid külgi, märgib prokurör, et kannatanu kõrist kägistamine ja põrandale viskamine on kindlasti sellised tegevused, mis põhjustavad kannatanule valu ning seda ka objektiivse kõrvalvaataja seisukohalt. Lisaks murdus kannatanu esihammas. Seega on täidetud kuriteokoosseisu objektiivne külg, s.o tervise kahjustamine ja valu põhjustamine. Tegu oli toime pandud lähisuhtes, sest X.X ja S. Räägel olid elukaaslased. Korduvus on kehalise väärkohtlemise varasem toimepanemine, sõltumata sellest, kas isikut on selle eest karistatud või mitte. Tegemist on vastutust raskendava erilise isikutunnusega

§ 24lg 3 mõttes.

S. Räägelilt on varem

§ 121

järgi karistatud Viljandi kohtumaja 09.10.2014 otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 20.05.2008 otsusega. Seega on täidetud ka see koosseisuline tunnus tema käitumises. Subjektiivsest küljest on S. Räägeli käitumises täidetud otsese tahtluse koosseis. S. Räägeli tegu on õigesti kvalifitseeritud, tema teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. S. Räägeli süüdivuse kohta avaldas prokurör, tsiteerides eksperdiarvamust, et S. Räägel saab aru kuriteo ja karistuse tähendusest, saab aru kuriteo ja karistuse olemusest, mõistab vastutuse võtmise tähendust. S. Räägelil esinev kerge vaimne alaareng on kroonilise kuluga haigus, mis takistab tema iseseisvat toimimist keerukamates olukordades, kuid ei põhjusta temale suutmatust mõista oma tegude tähendust ja neid juhtida. S. Räägel oli talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal võimeline endale oma tegude tähendusest aru andma ja neid juhtima. S. Räägel on võimeline osalema uurimistoimingutes, esinema kohtus ja kandma süüdimõistmisel karistust. Ta ei ole endale ega ühiskonnale ohtlik. Tema psühhiaatriline ravi põhineb tema motivatsioonil ja baseerub meditsiiniteenuste osutamise üldistel põhimõtetel. 3 II KAITSJA SEISUKOHAD Kaitseaktis (tl 159-160) avaldas kaitsja esmalt, et kahtlustatavana ülekuulamisel avaldas S. Räägel, et X.X sai vigastada olmesituatsioonis ning tema pole kannatanut rünnanud. Et süüdistatava positsioon on kaitsjale siduv, märkis kaitsja, et esitatud süüdistus ei ole põhjendatud. Kaitsja leidis, et tegemist on klassikalise sõna-sõna vastu olukorraga, millist kolmandad isikud ei tajunud. Vigastused on fikseeritud, kuid nende tekkemehhanism ja -põhjus on objektiivselt tuvastamata. Asjas puuduvad vahetult kuriteosündmust tajunud tunnistajad. Olles tutvunud toimiku materjalidega ja kuulanud ära S. Räägeli end süüdi tunnistava seisukoha kohtuistungil, asus kaitsja kohtuistungil aga seisukohale, esitatud süüdistus on põhjendatud. Kohtuvaidlustes leidis kaitsja, et oluline on üldine taust, st milline oli kannatanu ja süüdistatava suhe, kuidas see algas, millega see lõppes ja millised olid võimalikud teo motiivid. Nii kannatanu X.X kui S. Räägel viibisid

1. aasta septembrikuus psühhiaatriakliiniku statsionaarses akuutravi osakonnas, saades seal ravi seoses neil esinenud psüühikahäiretega. Varasemalt nad tuttavad ei olnud. Koos oldi ravil orienteeruvalt nädal aega, selle aja vältel tekkisid nende vahel lähedased suhted ja
2. septembril haiglast lahkudes kolitigi ühisel meelel kannatanu X.X i elukohta, kus alustati kooselu. See oli küllaltki tavapäratu lähisuhte tekkimine, milline kahtlemata seostub kaitsja hinnangul ka isikute psüühiliste iseärasustega. S. Räägelil olid tekkinud selle suhtega teatud ootused, plaanid ja eeldus ka selles, et suhe saab püsivaks, kannatanu lahutab abielu ja kahtlemata oli just selline suhte lõpp faktoriks, mis tõi kaasa lõppkokkuvõttes selle kehalise väärkohtlemise fakti. See, et S. Räägelil on xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kaitsja rõhutas, et …………………………………………………………………………………………………… …………………………………………………………………………………………………….. III KOHTU PÕHJENDUSED Lühimenetluse kohtuistungil ei taotlenud süüdistatav S. Räägel enda ülekuulamist KrMS § 237 lg 5 kohaselt. Seetõttu saab KrMS § 233 lg 1 alusel kohus kuriteoepisoodis tõendina hinnata S. Räägeli poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kohtuistungil tunnistas süüdistatav S. Räägel end talle etteheidetavas kuriteos süüdi. Kahetsust juhtunu suhtes S. Räägel kohtuistungil ei avaldanud. Kohus on uurinud järgnevaid kriminaaltoimiku materjalidena vastuvõetud ning poolte kokkuleppel avaldamata, kuid KrMS § 296 lg 3 alusel täielikult avaldatuks loetud järgnevaid tõendeid ning tuvastanud konkreetset kehalise väärkohtlemise episoodi puudutavalt et: - kannatanu X.X 23.10.2018 kell 23:42 ütluste ja sellele lisatud fototabeli (tl 1-3) ning kannatanu X.X i 13.11.2018 täiendavate ütlustega (tl 6-9) on tõendatud, et 23.10.2019 kella 19:00 paiku tuli Suurap Räägel tema juurde. Nad istusid televiisori ees ja rääkisid juttu. Seejärel mingi aja pärast tuli S. Räägel kannatanu selja taha, haaras kätega tema kõrist kinni ja hakkas teda kägistama. S. Räägel tõstis kannatanu diivani pealt üle käetoe põrandale maha ning ütles, et ta tuli tagasi selleks, et kätte maksta. See hirmutas kannatanut väga. S. Räägel ei lasknud mitte kordagi kannatanu kõrist lahti. Kogu siplemise ja kägistamise jooksul liiguti koos põrandal paar meetrit edasi. Kannatanu siples ja niipalju 4 - - - - kui tal õhku olija palus Suurapil lahti lasta, kuid Suurap hoopis tugevdas jõudu ja kägistas kõvemini. S. Räägel lasi haarde vabamaks alles siis kui kannatanu oli lubanud uuesti kooselu proovida. Suurap lasi kannatanu kõri haardest lahti. Kannatanu tõusid püsti ja läks diivanile istuma, ta nägi maas vereloiku. S. Räägel nägi samuti vereloiku ja koristas selle kiirelt ära. Kannatanul läks kägistamise ja rüseluse käigus pooleks esihammas, esihambad loksusid veel täiendava ülekuulamise ajal. Kannatanu kordas Suurapile korduvalt, et tal on halb olla, et kiirabisse saada. Kuid Suurapil tekkis probleem, et kuidas kiirabis selgitada kannatanul olevaid vigastusi ning siis ütles Suurap X, et X võiks kiirabis öelda, et kass jäi talle jalgu ja lõi oma kõri vastu kraanikaussi ära. Lõpuks läksid X.X ja S. Räägel kiirabisse, kus esialgu X.X ütles oma vigastuste tekkimise põhjuseks komistamise ja kukkumise, kuivõrd Suurap seisis registratuuris tema selja taga. Hiljem, kui arst hakkas teda läbi vaatama ja nad arstiga kahekesi jäid, tunnistas X.X , et mees kägistas teda. S. Räägel tekitas talle füüsilist valu, kannatanu kartis, et S. Räägel kägistab kannatanu surnuks. Fototabeliga on tõendatud kannatanu X.X i nähtavad vigastused kaelal. kannatanu X.X i 23.10.2018 patsiendikaardiga nr 1812767 (tl 4-5) on tõendatud kannatanul 23.10.2018 kell 23:56 fikseeritud vigastused, s.o kaelal vasakul küljel u 1,5 cm küünistamisjälg; kaelalihased palpeerides valusad, parempoolse ülalõualuu esimene lõikehammas murdunud, neelamisel vähene takistus ja hääl kähe. PPA patrulli- ja teenistuslehe alusel (tl 14-18) on tuvastatav, et politsei on saanud väljakutse 23.10.2018 kell 23:13 seoses asjaoluga, et haigla EMO-sse toodi peksa saanud isik. Vigastuse põhjuseks öeldi kukkumine, tegelikult kui elukaaslane lahkus, teatas ohver, et elukaaslane ründas. Eksmees tungis kallale selja tagant, kägistas ja paiskas pikali. Siis tõstis naise maast üles ja viskas vastu maad. Naisel on esihambast kild väljas ja kaelal muljumisjäljed. Tehtud fotod ja koostatud LSVL. Meest ei leitud. tunnistaja Olev Kookla 31.10.2018 ütlustega (tl 19-19p) on tõendatud, et 23.10.2018 oli tema patrullteenistuses koos Janar Ressariga ning nad said väljakutse, et Viljandi Haigla EMO-sse on tulnud abi saama naisterahvas, keda oli elukaaslane rünnanud. Haiglas selgus, et naisterahvas oli X.X ja ründajaks oli olnud Suurap Räägel. J. Ressar jäi küsitlema kannatanut ja tema läks lähikonnast S. Räägelit otsima. Tagasi tulles kuulis O. Kookla, kuidas X.X rääkis, et S. Räägel oli teda rünnanud tema elukohas Viljandi linnas xxxxx xx korteris. Täpsemalt oli S. Räägel lähenenud diivanil istuvale X selja tagant, haaranud tal kätega ümber kaela ja diivanilt õhku tõstnud ja teda kägistanud ning seejärel põrandale tõuganud. Põrandale tõukamise tagajärjel oli purunenud üks X esihammastest ja kaelal oli näha pindmisi marrastusi. S. Räägel oli ägestunud, sest X tahtis temaga suhte lõpetada. tunnistaja (kannatanu X.X i abikaasa) X.X 30.11.2018 ütlustega (tl 21-23) on tõendatud, et 23.10.2018 helistas X talle ja küsis, et kas saab teda haiglasse viia. X hääl oli murettekitav ja oli aru saada, et ta on hädas. Samal õhtul saatis X sõnumi, kus ta kirjutas, et Suurap kägistas teda ja tal oli pilt tasku läinud. Eelnevalt oli neil juttu, et X lõpetab oma suhte Suurapiga, sest abikaasad X ja X.X leppisid omavahel ära.

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi on kuritegu teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes või/ja korduvalt. Seega tuleb kohtul objektiivselt tuvastada S. Räägeli poolne valu tekitav väärkohtlemine X.X ile. Samuti asjaolu, kas tegemist on lähisuhtes isikutega nimetatud paragrahvi mõttes ning S. Räägeli poolse korduva samalaadse tegevusega. Kohus nõustub prokuröriga, et isikulised tõendiallikad, sh kannatanu X.X i, tunnistajate K. Austrini ja O. Kookla ütlused, on usaldusväärsed ning omavahelises haakuvuses. Kannatanu abikaasat X.X ja politseiametnikku O. Kooklat tuleb pidada tunnistajateks KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes, sest nad kuulsid kannatanult kuriteoga seonduvaid asjaolusid, mille vahetu mõju all X.X oli, arvestades, et vägivallasündmuse ja politseiametniku ning abikaasaga rääkimise ajaline vahe oli väike. Seega ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga justkui saaks nelja silma all toimunud 5 kuriteosündmuse puhul tunnistajateks olla üksnes seda vahetult tajunud ning sündmuse juures viibinud isikud. S. Räägel on varasemalt ülekuulamisel toimepandut eitanud, mh on ülekuulamise protokolli (tl 7879) alusel tuvastatav, et S. Räägel elas koos kannatanu X.X iga, kes kutsus ta enda juurde Viljandisse elama ning nad olid paar. X.X kutsus S. Räägli 2018.a. oktoobri lõpus endale külla. Kui S. Räägel istus toas, kuulis ta köögist pauku. Kui ta läks kööki vaatama, oli X.X põlvili kraanikausi juures maas ning ütles S. Räägelile, et komistas vastu kassi. S. Räägel viis X.X i haiglasse, jäädes ise ooteruumi ootama. Arst palus aga S. Räägelil lahkuda. Sealt edasi läks S. Räägel kuhugi Viljandis, võttis endale sisse hulga tablette ja kaotas teadvuse. Nimetatud ütlused ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed X.X i elukohas toimunu osas. Kohus on tõendeid analüüsides seisukohal, et kuriteo toimepanemine on tõendatud, see on objektiivset teokoosseisu arvestades õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, ning inkrimineeritav süüdistatavale S.

Räägelile. Kuigi X.X i ja X.X i ütluste alusel on tuvastatav, et X.X oli abielus.X , tuleb siiski asuda seisukohale, et S. Räägeli ja X.X i vahel oli lähisuhe, sest mõlemad on kriminaalmenetluses seda tunnistanud. Muuhulgas on X.X i ütluste alusel tuvastatav, et oma abikaasaga läks ta lahku augustis 2018, S. Räägeliga tutvus ta Viljandi haigla akuutraviosakonnas (21.09.-28.09) ning S. Räägel jäi X.X i juurde elama pärast ühist ööd 29.09.2018. Asjaolu, et X.X soovis suhet lõpetada, ei tähenda, et tegemist polnud kannatanu ning süüdistatava vahelise lähisuhtega

§ 121lg 2 p 2 mõttes.

Samuti on kägistamisega tuvastatav kannatanule valu põhjustamine, mida intensiivne kaelast pigistamine ning põrandale heitmine endas kahtlemata ka objektiivse kõrvaltvaataja silmade läbi kätkeb. Samuti tuleb nõustuda, et tegemist oli S. Räägeli poolse korduva kehalise väärkohtlemisega

§ 121mõttes.

Nimetatu on tuvastatav Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 09.10.2014 otsuse nr 114-5581 (tl 52-55) alusel, milles S. Räägel on mh süüdi tunnistatud

§ 121järgi.

Tartu Ringkonnakohtu 20.05.2008 otsust, millisele on süüdistuses prokuratuur viidanud, toimiku materjalidest ei leidu. Küll nähtub karistusregistri õiendist (tl 47), Tartu Maakohtu 31.03.2008 otsus nr 1-07-2323, milles kvalifikatsioonina märgitud

§ 121

ja

§ 199lg 2 p 4.

Samas ei muuda vastav S. Räägelile omistatavat korduva vägivallateo kvalifikatsiooni. Muud kriminaaltoimikus sisalduvad ning kohtule tõenditena esitatud S. Räägelit puudutavad kohtulahendid (tl 49-70, 130-134; välja arvatud 52-55, 88-93) ei oma tõendamiseseme asjaoluga seonduvalt tähtsust. Kohtu hinnangul on S. Räägel toime pannud kehalise väärkohtlemise kavatsetult, mitte otsese tahtlusega, nagu on hinnanud prokurör. Kavatsetus on tahtluse vorm, mida iseloomustab

§ 16

lg 2 esimese lause kohaselt see, et isik seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. S. Räägeli teopilt ning X.X i ütlused viitavad selgelt asjaolule, et S. Räägel saabus X.X i juurde kättemaksumõtetega ning X.X ile vaikselt selja tagant lähenemine, naise ootamatu kägistamine ning S. Räägeli suulised avaldused teo ajal ja pärast tegu („ma tulin tagasi selleks, et sulle kätte maksta“, „…see, mis tema (süüdistatav) mulle (kannatanule) tegi, et ta mind (kannatanut) kägistas, ei olnud pooltki nii valus, mis ma talle (süüdistatav) hommikul Kaidoga kohtudes tegin…, „Suurap ütles mulle, et surmahirmus räägitakse kõike“) ei anna alust asuda teistsugusele õiguslikule seisukohale. S. Räägel soovis kannatanule füüsilise valu tegemise kaudu kätte maksta. Sealjuures võib nentida, et teo liikumapanevaks jõuks oli S. Räägeli armukadedus, mida ta võis tunda, kui nägi X.X it samal päeval oma abikaasa X.X a. Samuti sai S. Räägel aru, et kannatanu võis kägistamise ajal tunda surmahirmu. S. Räägeli sooritatud kuriteo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 6 Kaitsja seadis kahtluse alla S. Räägeli süüdivuse ning avaldas, et S. Räägeli puhul on tegemist piiratud süüdivusega isikuga

§ 35

mõttes, mis annab aluse tema karistuse kergendamiseks.

§ 32

lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. osa
2. peatüki
3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.

§ 33

järgi on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane.

§ 34

kohaselt isik ei ole süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega või muu raske psüühikahäirega. Kriminaalmenetluslikult isiku süüdivust eeldatakse ning süüdimatusest saab rääkida üksnes kindlate tunnuste esinemisel. Samuti ei ole süüdivus terviklikult mitte meditsiinile, vaid lõppastmes siiski normatiivne ehk õiguslik otsustus. Seda seisukohta on väga selgelt rõhutanud ka Riigikohus, märkides, et süüdimatuse meditsiinilised tunnused, mis on loetletud

§ 34p-des 1-5, tehakse tõesti kindlaks ekspertiisiga.

Kui teostatava ekspertiisi käigus tuvastatakse süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid, lasub kohtul aga edasiselt kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Tuvastamist leidnud süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid arvesse võttes peab kohus andma üldhinnangu isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal (RKKKO 01.04.2009 nr 3-1-1-22-09, p 6.1). Sealjuures tuleb kohtul kindlaks teha, kas tuvastatud haiguse ja isiku poolt toimepandud õigusvastase teo vahel esineb ka sümptomaatiline seos, st kas just isikul tuvastatud psüühikahäire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte (RKTKO 05.10.2018, nr 1-175760, p 12). Esmalt märgib kohus, et kriminaalmenetluses on teostatud S. Räägeli suhtes psühhiaatriline ekspertiis, mille kohta vormistati 17.12.2018 ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt nr 239 (tl 103-111), mis poolte kokkuleppel avaldati üksnes eksperdiarvamuse osas. Xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Kohus leiab, et xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. . Kohus mõistab Suurap Räägeli

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi.

KARISTUS

§ 121

lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 2

lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Toimepandud kuriteo eest tuleb süüdistatavat S. Räägelit karistada. Kohus lähtub karistuse mõistmisel

§ 56lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü.

Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü 7 suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt RKKKo 20.03.2017 nr 3-1-1-6-17, p 9, RKKKo 11.06.2018, nr 1-17-1629, p 28) Prokurör on taotlenud S. Räägeli karistamist alla sanktsiooni keskmist määra, vangistusega 2 aastat. Kaitsja on seisukohal, et prokuröri poolt taotletud karistus antud tingimustel ja arvestades ka kannatanul esinenud tervisekahjustuse raskust ja iseloomu, on liialt range. Karistus peab olema individualiseeritud ja S. Räägelile on piisav karistus juba see aeg, mis ta on viibinud vahi all

1. novembrist 2018 kuni kohtulahendi tegemiseni. Kaitsja on palunud arvestada karistuse mõistmisel ka S. Räägeli kahetsust. Paraku ei kuulnud kohus istungil, et S. Räägel oleks oma tegu kahetsenud, samuti ei nähtunud kahetsust kohtus uuritud tõenditest. S. Räägeli ainus avaldus istungil oli, et ta tunnistab end süüdi. Puhtsüdamlikku kahetsust teo suhtes ei ole S. Räägel avaldanud kriminaalmenetluses mitte üheski oma avalduses. Kohus ei ole karistuse määramise otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 12.12.2012, nr 3-1-1-113-12, p 10 ja RKKKo 12.02.2008 nr 3-1-1-91-07, p 6.6). S. Rääglit on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh vägivallakuritegude eest. Kehtivaid kriminaalkaristusi kohtuotsuse allkirjastamise seisuga on S. Rääglil 2 ja väärteokaristusi
2. Vahetult pärast kuritegu, 24.10.2018, oli isikul kehtivaid kriminaalkaristusi 4 ning väärteokaristusi 3 (tl 46-48). S. Räägeli kuritegelik minevik on seega mitmekesine. Ta on kandnud mitmeid kordi reaalset vanglakaristust. Vaatamata varasemalt mõistetud karistustele on S. Räägel jätkanud vägivallasüütegude toimepanemist. Tuleb asuda seisukohale, et varasemad karistused ei olnud piisavad mõjutamaks S. Räägelit kuritegude toimepanemisest loobuma ning oma elu õiguskuulekalt jätkama. Negatiivse märgina peab nentima, et S. Räägel ei suhtu ka tagantjärgi X.X i vastu sooritatud kuriteosse kahetsusega. Seega rahaline karistus ei ole, isegi kui karistusseadustik seda konkreetse kuriteokoosseisu puhul võimaldab, piisav täitmaks S. Räägeli isikut silmas pidades nii eri- kui üldpreventiivseid karistuse eesmärke. Kohus on seisukohal, et karistuse eesmärkide saavutamiseks on S. Räägelile taaskord vajalik kohaldada kõige äärmuslikumat meedet ehk reaalset vangistust. Kohus leiab, et S. Räägeli karistus ei saa olla alla sanktsiooni keskmist määra. Sanktsiooni keskmine määr käesoleval juhul on 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Kohtu hinnangul mõjutab S. Räägeli süü suurust asjaolu, et oma teoga täitis ta kaks

§ 121lg-s 2 sätestatud enamohtliku koosseisu tunnust (lähisuhe ja korduvus).

Lisaks oli kehaline väärkohtlemine kannatanu suhtes kavatsetud ning ajendatud kättemaksusoovist. Samuti tuleb rünnet pidada intensiivseks, sest vaatamata kannatanu palvetele ei lõpetanud S. Räägel kägistamist, vaid hoopis pigistas tugevamini, nii, et mõistis isegi, et põhjustas kannatanus sellega surmahirmu (X.X : „Suurap ütles mulle, et surmahirmus räägitakse kõike“, tl 8). Kannatanu kaotas esihambast killu ning tema hambad loksusid veel mitu nädalat pärast kuriteosündmust. Kuigi kägistamine, erinevalt rusikatega vms peksmisest, ei jäta üldjuhul palju nähtavaid jälgi, takistab see õhuvoolu kopsudesse ning võib põhjustada teadvusekao või halvimal juhul isegi inimese surma. Kõike eelnevat (kavatsetust, soovi tegu varjata, kägistamise intensiivsust) hinnates on leiab kohus, et S. Räägeli süü on isegi keskmisest suurem, mis tingib ka karistuse määra üle keskmise. Samuti tuleb arvestada ka üldpreventiivset, st õiguskorra kaitsmise, aspekti ning pidades silmas asjaolu, et lähisuhtevägivald on Eesti ühiskonnas endiselt suureks probleemiks ei kannaks karistuse mõistmine käesoleval juhul alla sanktsiooni keskmist määra koostoimes eripreventiivsete põhjenduste ning süüteo asjaoludega ka ühiskondlikult heidutavat mõju. 8 Karistust mõistes peab kohus arvestama

§§-s 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohtu hinnangul ei esine S. Räägeli karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus mõistab S. Räägelile

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi toime pandud kuriteo eest karistuseks 2 aastat ja 9 kuud vangistust. Kuivõrd kriminaalasi lahendati lühimenetluses, tuleb vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendada süüdistatavale S. Räägelile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, seega ära kandmisele kuulub vangistus 1 aasta ja 10 kuud. Karistuse kandmist tuleb arvestada alates S. Räägli kahtlustatavana kinnipidamisest 01.11.2018. Tõkend vahistamine tuleb käesoleva otsuse jõustumiseni selle täitmise tagamiseks jätta muutmata ning tühistada otsuse jõustumisel. MENETLUSKULUD Süüdistatava S. Räägeli kaitsja vandeadvokaat Otto Preem (Valga Advokaadibüroo OÜ) on istungil esitanud taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kohtumenetluses tehtud toimingute eest (tl 170-171). Taotluse p-s 3 on riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute ja nendele kulunud ajale arvestatud tasu kokku 318 eurot (sh km). Advokaadi sõidukuludeks on p 4 järgi kokku 129,60 eurot (sh km). Kohtuvaidlustes on kaitsja lisaks esitanud suulise taotluse täiendavate õigusabikulutuste (sh sõidukulud ja istungil viibimine) hüvitamiseks seoses kohtuotsuse kuulutamisel osalemisega summas kokku 118,80 eurot (sh

1. km)(s.o 25 eurot kohtuistungil osalemise eest, ajatasu 20 eurot ja sõidukulu 54 eurot, millele lisandub käibemaks). Kaitsja tasuarvestust kohtulikus menetluses loeb kohus usaldusväärseks ning taotlus tuleb rahuldada. Riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest tuleb välja mõista Valga Advokaadibüroo OÜ kasuks 566,40 eurot (sh km). Menetluskuludeks kriminaalasjas on KrMS § 175 lg 1 p-de 3 ja 4 ja 9 ning KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt seega: 1) kaitsjatasu määratud kaitsjale vandeadvokaat O. Preemile kogusummas 835,20 eurot (sh
2. km)(tl 170-171; tl 137-138, 142-142p, sh sõidukulud ja sõidu ajatasu kokku 355,20 eurot); 2) kaitsjatasu määratud kaitsjale L. Sandelile kogusummas 210 eurot (sh
3. km)(tl 114-115, 117118, 120-120p, 122-122p) 3) ekspertiisitasu summas 255 eurot; 4) teise astme kuriteo sundraha (s.o 1,5 kuupalga alammäära) summas 810 eurot. Kokku on menetluskulud 2110,20 eurot. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetul ilmselgelt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Prokurör on menetluskuludega seonduvalt taotlenud, et süüdistataval oleks võimalik tasuda menetluskulud osade kaupa. Kaitsja on taotlenud, et S. Räägeli resotsialiseerumisväljavaadete tagamiseks tuleks jätta menetluskulud valdavas osas ehk vähemalt 60 % ulatuses riigi kanda. Kaitsja sõidukulud jätta kindlasti riigi kanda, kuna antud juhul ei ole nende väljamõistmine S. Räägelilt mingil juhul mõistlik. Ülejäänud menetluskulud palub kaitsja ajatada ning võimaldada tal neid tasuda 12 kuu jooksul alates kinnipidamisasutusest vabanemisest, vastasel juhul oleks ajatamise mõte täiesti sisutu. 9 Kohus jätab õigusabikuludest advokaadi sõidukulu ja tasu sõidule kulutatud aja eest summas 355,20 eurot riigi kanda, sest ei ole mõistlik kohelda erinevalt süüdistatavaid, kelle määratud kaitsja asub Viljandis nendest, kelle büroo asub väljaspoolt Viljandit, seda enam, et süüdistataval puudub mistahes otsustusõigus, millises piirkonnas töötav advokaat talle Advokatuuri poolt määratakse. Ülejäänud õigusabikulud 690 eurot, ekspertiisitasu 255 eurot ning sundraha 810 eurot, kogusummana 1755 eurot, mõistab kohus välja S. Räägelilt. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud menetluskulude nii suures ulatuses riigi kanda jätmine, kuid kohus leiab, et S. Räägeli puhul on tema sissetulekuid arvestades (tl 126, õiend sissetuleku kohta 2017. aastal) võimalik menetluskulude ajatamine 12 kuuks. Kohtu hinnangul ei ole võimalik siduda menetluskulude ajatamist kinnipidamisasutusest vabanemisega ja rakendades analoogiat rahalise karistuse tasumise korraga, mis on sätestatud KrMS § 417 lg-s 2, tuleb menetluskulud S. Räägelil tasuda ositi alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o kohustus on tasuda riigile igakuiselt menetluskulusid vähemalt vähemalt 146,25 eurot kuni menetluskulude täieliku tasumiseni (1755:12). Tähtajaks menetluskulude tasumata jätmisel pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Kadi Aavik Kohtunik 10