Obsah (5)

§ 121§ 65§ 16§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 6. august 2019 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-9765 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas

§ 121

lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Rene Varul Prokurör Tartu Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marja-Liisa Sari Kaitsja Vandeadvokaat Rene Varul Süüdistatav Rainis Saar, isikukood: 38910176021; viibimiskoht: Tartu Vangla; elukoht: XXX; emakeel: eesti keel; ei tööta. Varem kriminaalkorras karistatud kaks korda. RESOLUTSIOON:

1. Tartu Maakohtu
2. aprilli 2019 kohtuotsus jätta muutmata.
3. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Rainis Saar tunnistati süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 3 kuud 11 päeva vangistust, suurendades mõistetud 4 kuu pikkust vangistust Tartu Maakohtu 09.06.

1. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-5663 mõistetud ärakandmata karistuse 1 aasta 1 11 kuu 11 päeva vangistuse võrra. R. Saare karistuse kandmise algusajaks loeti kohtuotsuse kuupäev
2. aprill
4. R. Saart süüdistati

§ 121lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, keda on Tartu Maakohtu 09.

juuni 2017. a otsusega nr 1-17-5663 karistatud

§ 121

lg 1 järgi, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, kasutas 23.aprillil 2018 kella 14.36 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone

1. osakonnas kambri nr 2107 juures füüsilist vägivalda kaaskinnipeetav M.V. suhtes, mis seisnes selles, et lükkas kambri nr 2107 raudust selliselt, et uksepiit tabas M.V. vasakut käsivart ja keha. Oma tegevusega tekitas R. Saar M.V. le füüsilist valu ning vasakule käevarrele hulgimarrastused.
2. Maakohtu seisukohad olid järgmised. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui KrMS §-s 268 ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 5 järgi ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest ning otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.
3. Süüdistuse kohaselt on teokirjeldus, millega R. Saar tekitas M.V. le füüsilist valu ning vasakule käevarrele hulgimarrastused, järgmine: „kasutas ….. füüsilist vägivalda kaaskinnipeetav M.V. suhtes, mis seisnes selles, et lükkas kambri nr 2107 raudust selliselt, et uksepiit tabas M.V. vasakut käsivart ja keha.“ R. Saarele süüks arvatud tegu on seega kambri nr 2107 raudukse lükkamine. Ukse lükkamise käigus ei saa tabada uksepiit, mis on seinaga jäigalt ühendatud konstruktsioon. Kohus on seisukohal, et süüdistuse koostaja on ekslikult kasutanud ukse serva asemel mõistet uksepiit. Tegemist on terminoloogilise eksimusega, mis ei takista kaitseõiguse teostamist. R. Saarele esitatud süüdistus on piisavalt selge, et aru saada, millist tegu talle süüks arvatakse, s.o kambri raudukse lükkamist vastu M.V. kätt ja keha.
4. Edasi analüüsis maakohus kogutud tõendeid. R. Saar ei tunnistanud end süüdi ja keeldus ütluste andmisest. Kannatanu M.V. andis tema ja R. Saare vahel toimunu kohta põiklevaid ütlusi, soovides ilmselgelt vähendada R. Saare osa selles. Kannatanu kinnitas, toimus ukse lükkamise intsident, mille tagajärjel sai ta käele paar kriimu. Ukse lükkajaks oli R. Saar. Kui uks vastu tema kätt liikus, siis võis tol hetkel olla isegi valus, kuid täpselt ta ei mäleta. Ametnikeni jõudis teave toimunu kohta seetõttu, et ta soovis meditsiinilist abi. Ta pidi majandustöödel osalema ja arvas, et see vigastus on takistuseks koristustöödel.
5. Tunnistaja M.P. , kes töötab Tartu Vanglas vanemvalvurina, andis ütlusi selle kohta, et 10 minutit pärast elusektsiooni lukustamist helistas kinnipeetav M.V. valveruumi ja ütles, et soovib fikseerida kehavigastusi. Küsis, kuidas vigastused tekkisid ja kas tahtlikult. Vaiga ütles, et R. Saar lükkas kambriukse kinni ja temale tundus, et tahtlikult. Kinnipeetav viidi meditsiiniosakonda kehavigastusi fikseerima. M.V. näitas vigastusi, ta nägi marrastusi. Vanemvalvur M.P. i poolt koostatud ettekande 6-38/1403 (tl 59) kohaselt soovis M.V. fikseerida kehavigastust 23.04.2018 kella 15.10 paiku.
6. Asjaolu, et M.V. le tekitas vigastused R. Saar, tõendavad kohtu hinnangul veel ka tunnistaja M.Õ. i ütlused ning Tartu Vangla videovalvesüsteemi eluhoone
7. osakonna valvekaamerate nr K22 E7-1 ja K21 E7-4 videosalvestised, mille kohta on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (tl 44-54). 2
8. Videosalvestiselt K21 E7-4 on näha, et 23.04.2018 kell 14.36.17 seisab paremal seina ääres meesterahvas, kes toetab vastu seina ja keerutab midagi käes. Seejärel hakkab ta liikuma vasakul pooleldi lahti oleva ukse poole, mille tagant paistab teine meesterahvas, kellel on pool ülakeha ukse tagant väljas, näoga esimese meesterahva poole, ning vasak käsi on ukse serva juures, osa käest jääb ukse taha. Kell 14.36.19 tõukab esimene meesterahvas kätega tugevalt vastu vasakpoolset ust nii, et teine meesterahvas saab uksega pihta. Seejärel uksega pihta saanud mees astub koridori ja lükkab parema käega ust lükanud mehele vastu õlga, viimane liigub rahulikult mööda koridori edasi.
9. Videosalvestiselt K22 E7-1 on näha, et 23.04.2018 kella 14.36.09 ajal liigub mööda koridori karguga meesterahvas, mille järel teeb meesterahvas paremal pool (kaamera näitab koridorist pilti eelneva kaameraga K21 E7-4 vastassuunast) asuva ukse lahti ja vaatab ukse tagant välja ja kõigutab ust. 14.36.19 vaatab meesterahvas ukse tagant välja koridori ja hoiab vasaku käega ukse servast. Vasakult, samast suunast kuhu kinnipeetav vaatab, tuleb teine kinnipeetav ja lükkab mõlema käega tugevalt vastu ust, mis tabab esimest meesterahvast. Ukse vahel olnud mees lükkab parema käega ukse lükkajat, kes liigub mööda koridori edasi.
10. Asitõendi vaatlusprotokollis oleva foto nr 5.1 järgi on videolt K22 E7-1 tuvastatav M.Õ. , kes seisab kambri nr 2107 lähedal ja näeb pealt kogu sündmust. Kambri nr 2107 uksel seisab M.V. (foto nr 5.9, 5.15, 5.16), R. Saar liigub kambri nr 2107 poole (foto nr 5.12) ja lükkab selle kambri ust (foto nr 5.13).
11. Kohus leidis, et asjaolu, et kambri nr 2107 uksel seisab just M.V. ja selle ust lükkab R. Saar, tõendavad M.Õ. i ütlused, samuti tunnistaja T.T. ütlused. Seda, et kambri raudust lükkas R. Saar, möönab ka M.V. ise, öeldes, et tundis ta ära kehakuju järgi, R. Saar on isik, kes videosalvestisel mängib palvehelmestega.
12. Tunnistaja M.Õ. tunnistas, et tema on videosalvestisel K22 kell 14.36.17 kõige vasakpoolsem isik, seljas on tal lühikesed püksid ja T-särk. Tunnistaja M.Õ. i ütlustega on tõendatud, et 23.04.2018 toimus Tartu Vanglas E7 eluosakonnas, R. Saare ja M.V. vahel rüselus. R. Saar lükkas ukse vastu M.V. t. Enne seda oli neil mingi sõnavahetus, M.V. ütles midagi halvustavat R. Saarele, kuid ta ei mäleta, mis see täpselt oli. Ta nägi, kuidas ust lükati, kuid ukse tekitatud tagajärgi ei näinud. M.V. sai uksega pihta. Otseseid vigastusi ega valukarjatust ta ei kuulnud. M.V. l oli seljas pikkade varrukatega pluus.
13. Tunnistaja T.T. , kes töötab Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialistina, ütlustest nähtub, et ta vaatas videosalvestist ja rääkis sündmuse järel M.V. ja R. Saarega ning teiste kinnipeetavatega, kes olid M.V. kambri läheduses. Ta tuvastas videosalvestise järgi ukse lükkajana R. Saare ja ukse vahele jäänud isikuna M.V. . Maakohus leidis, et kuna tunnistaja puutus oma tööülesannete tõttu kokku nii kinnipeetava M.V. kui ka R. Saarega, ei ole alust kahelda selles, et ta tuvastas videokaamerate salvestistel olevad isikud õigesti.
14. Kokkuvõtteks luges maakohus kannatanu ja tunnistajate ütlustega tõendatuks, et videosalvestistel K21 E7-4 ja K22 E7-1 on isikuks, kes lükkab teist kinnipeetavat uksega R. Saar ning uksega saab pihta M.V. .
15. Tunnistaja L.S. ütlustega on tõendatud, et 23.04.2018 pärast lõunapausi tuli peavalvest talle kui Tartu Vangla meditsiiniosakonna valvemeedikule teade, et üks kinnipeetav tuleb vigastusi fikseerima. Tema juurde tuli M.V. , kellel olid käel vigastused. Ta tegi vigastustest fotod (tl 56-57) ja kanded haigusjuhtu (tl 58). 3 Meditsiiniosakonnas tehtud fotodel (tl 56-57) on näha M.V. , kellel on nimesilt kaelas. M.V. vasakul käsivarrel on randmest alates punased pikisuunalised kriimustused. Väljavõte haigusjuhtudest (tl 58) andmetel viidi M.V. 23.04.2018 meditsiiniosakonda, kus temal leiti vasakul käevarrel umbes 7 paralleelselt asetsevat marrastust (erinevas pikkuses 5-8 cm). Vigastuste olemasolu M.V. käsivarrel 23.04.2018 tõendavad ka M.V. enda ja tunnistaja T.T. ütlused. T.T. fotografeeris samuti M.V. vigastusi (tl 112-113).
16. Eeltoodud tõenditega luges kohus tõendatuks, et R. Saar lükkas jõuga 23.04.2018 kella 14.36 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
17. osakonna kambri nr 2107 ukse vastu M.V. t ja tekitas uksega tema vasakule käsivarrele ulatusliku marrastuse. Videosalvestiselt on näha, kuidas M.V. hoidis vasakut kätt ukse juures ning uks käib vastu M.V. vasakut kätt. 19.10.2018 koostatud vaatlusprotokollist (tl 37-43) on näha, et kambriukse nr 2107 välimine serv ei ole sile. Sellel on nagad ja väljaulatuvad lukumehhanismi osad. Maakohus järeldas, et kui selline pind tabab jõuga käsivart, libiseb liikumise tõttu, on võimalik saada ukse välimise servaga just sellised vigastused nagu fikseeriti M.V. l, s.o pikisuunalised hulgimarrastused käsivarrel.
18. Maakohus leidis, et käesoleval juhul kahjustas R. Saar M.V. tervist, tekitades talle kehavigastuse ja täitis sellega

§ 121lg 1 objektiivse koosseisu.

Kehavigastuse tekitamine põhjustas M.V. le ka valu ja see on hõlmatud

§ 121lg 1 alt 1 teokoosseisuga.

Tegemist on ühekordse löömisega, mis ei saa samal ajal täita

§ 121

lg 1 alt 2 ettenähtud teokoosseisu, milleks on valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega on süüdistuses põhjendamatult viidatud ka valu tekitavale kehalisele väärkohtlemisele. R. Saar pani kuriteo toime kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

Videosalvestistelt on näha, et R. Saar nägi, et M.V. on ukse vahel ning ust jõuga lükates oli tema eesmärk tabada sellega M.V. t. Lüües ukse jõuga vastu M.V. t, pidi R. Saar pidama vähemalt võimalikuks, et M.V. võib saada raske rauduksega vigastada. 18. R. Saart on varasemalt karistatud Tartu Maakohu 09.06.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-5663

§ 121lg-s 1 sätestatud teo toimepanemise eest (tl 62-65).

Tegemist on kehtiva karistusega. Seetõttu on R. Saare poolt toimepandud tegu kvalifitseeritav

§ 121

lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemisena.

§ 56lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü.

Samuti arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest on võimalik karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Maakohus oli seisukohal, et R. Saart ei ole võimalik karistada kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega. Karistusregistri väljavõtte (tl 60-61) andmetel on R. Saart kriminaalkorras karistatud kahel korral, millist vangistust ta praegu kannab. Teda on karistatud röövimise eest isikute grupis ja sissetungimisega ning kehalise väärkohtlemise eest. Teda on karistatud nii tingimisi vangistusega kui ka reaalse vangistusega. Sealjuures pani ta katseajal toime uue kuriteo, mis tõi kaasa eelmise tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramise. Kumbki mõistetud karistustest, sh raskeima karistusliigi varasem kohaldamine, ei ole tulemusi andnud, mistõttu ei saa tema suhtes karistuse eesmärke täita rahalise karistusega. Käesoleva kriminaalasja aluseks oleva kuriteo pani ta toime vangistuse kandmise ajal. Lisaks ei ole rahalise karistuse mõistmine praegusel juhul põhjendatud, kuna R. Saar kannab Tartu Vanglas karistust ning tal puudub piisav sissetulek rahalise karistuse kandmiseks. 4 19. Kohus pidas põhjendatuks mõista R. Saarele karistuseks

§ 121

lg 2 p 3 järgi sanktsiooni alammäära lähedase karistuse, milleks on nelja kuu pikkune vangistus. Kannatanule tekitatud vigastused ei ole rasked. R. Saar ja M.V. on omavahel ära leppinud.

§ 57

lg 1 p 9 alusel arvestab kohus kannatanuga leppimist karistust kergendava asjaoluna. R. Saar kannab alates 02.10.2017 Tartu Maakohtu 09.06.2017. a otsusega

§ 65

lg 2 alusel kohtuotsuste kogumis mõistetud 3 aasta 5 kuu 26 päeva pikkust vangistust. Käesolevas kriminaalasjas temale süüks arvatud kuriteo pani R. Saar toime selle karistuse kandmise ajal ning talle tuleb mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

R. Saarele mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud 11 päeva vangistust, mille kandmise alguajaks loeti kohtuotsuse tegemise kuupäev 17.04.

1. APELLATSIOON
2. Süüdistatava kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb tühistada Tartu Maakohtu 17.04.2019.a. otsus ja mõista R. Saar temale esitatud süüdistuses õigeks. 20.1 Esmalt leiab, kaitsja, et kohus asus süüdistust ise muutma. Süüdistuse sisu kohaselt lükkas R. Saar kambri nr 2107 ust selliselt, et uksepiit tabas M.V. vasakut käsivart ja keha. Apellant on seisukohal, et mitte ükski tõend ei kinnita, et uksepiit oleks tabanud või vigastanud kannatanu M.V. t. Uksepiit ehk leng on ukse liikumatu konstruktsiooni osa, asudes seina küljes. Kohus on asunud seisukohale, et süüdistuse koostaja on ekslikult kasutanud ukse serva asemel mõistet uksepiit. Tegemist olevat kohtu arvates terminoloogilise eksimusega, mis ei takista kaitseõiguse teostamist. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega. Süüdistaja ei ole kordagi väljendanud, et süüdistus oleks terminoloogiliselt või muud moodi ekslik, sealhulgas ei väljendanud prokurör seda kohtuvaidluste ega repliigi korras. Apellant on arvamusel, et eelkirjeldatud olukorras on kohus muutnud ise süüdistust ja selle sisu, mis on aga lubamatu. Tegemist ei ole vaid tähtsusetu terminoloogilise eksimusega, vaid olemusliku muudatusega – uksepiit ja ukseserv on täiesti erinevad asjad ja süüdistus ei saa neid lihtsalt segamini ajada. Süüdistaja oleks pidanud süüdistust soovi korral muutma, kuid seda ei tehtud. Olemasoleva süüdistuse pinnalt tuleks R. Saar õigeks mõista. 20.2 Kaebaja leiab veel sedagi, et süüdistus ei ole tõendatud. Kõige tähtsam tõend on asjas juures olev videosalvestus toimunust. Kohtuotsuse p 20 kohaselt on videosalvestiselt näha, kuidas kannatanu M.V. hoidis vasakut kätt ukse juures ning uks käib vastu M.V. vasakut kätt. Kaitsja palub ringkonnakohtul samuti hinnata videosalvestust. Apellant ei näe kohtus korduvalt ette mängitud videolt, et kannatanu M.V. saanuks uksega või ukseservaga pihta – seda ei ole videolt näha. Süüdistuse kohaselt on M.V. saanud veel lisaks käsivarrele pihta kehale, mida ei ole videolt ammugi võimalik näha. Kohus ei ole selle süüdistuse väite kohta mingeid järeldusi teinud. Kohus on otsuse p-s 22 järeldanud, et seega nägi R. Saar, et M.V. on ukse vahel ning ust jõuga lükates oli tema eesmärk tabada sellega M.V. t. Video näitab, et R. Saar on löönud kambriukse kinni ja M.V. on sel hetkel olnud tervenisti kambrist väljas, toetades kätt vastu ust. Kannatanu M.V. ei asu kindlasti ukse vahel, nagu kohus on järeldanud – seda asjaolu on võimalik veenvalt videolt näha ja tuvastada. 5 Asjaolu, et süüdistatav ei ole uksega tekitanud kannatanule vigastusi, kinnitavad kannatanul fikseeritud vigastused - vasakul käevarrel umbes 7 paralleelselt asetsevat marrastust (erinevas pikkuses 5-8 cm). Antud asjas ei ole tuvastatud, et ukseserv võinuks tekitada kannatanule sellised spetsiifilised vigastused, selleks ei ole tellitud ekspertiisi, tehtud uurimiseksperimenti vmt. Kohus on otsuse p-s 20 põhjendanud, et 19.10.2018 koostatud vaatlusprotokollist (tl 3743) on näha, et kambriukse nr 2107 välimine serv ei ole sile. Sellel on nagad ja väljaulatuvad lukumehhanismi osad. Kui selline pind tabab jõuga käsivart, libiseb liikumise tõttu, on võimalik saada ukse välimise servaga just sellised vigastused nagu fikseeriti M.V. l, s.o pikisuunalised hulgimarrastused käsivarrel. Apellant selliste põhjendustega ei nõustu, kohtul ei ole alust selliseid järeldusi teha, apellant ei näe vaatlusprotokollist selliseid ukse nagasid/väljaulatuvaid osasid, mis saanuks jätta kannatanu käele 7 paralleelselt asetsevat marrastust. 20.3 Kaitsja leiab, et isegi kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtuga sellest, et videolt olevat näha kannatanu käe vigastamine, siis puudub süüdistatava teos tahtlus. Kaebaja hinnangul oli tahtlus suunatud vaid ukse kinnilükkamisele. See, kui ukseserv ka vigastas kannatanut (millisel seisukohal apellant ei ole), sai see olla vaid õnnetu juhus. 20.4 Kohus mõistis süüdistatavale 4 kuud vangistust. Apellant on seisukohal, et antud asjaoludel on see liiga karm karistus, pealegi võimaldaks koosseis ka rahalist karistust. Kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtuga süüdistuse õigsuses, siis palub apellant piirduda R. Saare puhul rahalise karistusega või vähendada määratud vangistust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus jõudis kogutud tõendeid kontrollides ning maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhjendusi üle vaadates veendumusele, et kohtuotsus jääb muutmata. Kogutud tõendid ei võimalda apellatsiooni rahuldamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Maakohtu otsus süüdistatava süü tuvastamisel on veatu ning apellatsiooni väited selle põhistusi ümber ei suuda lükata.
4. Kolleegium osundab kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel hindas maakohus tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Eelmärgitut silmas pidades jääb apellatsioonikohtul seetõttu üle vaid tõdeda, et maakohtu kõiki põhjendusi siinkohal üle ei korrata ei ole vaja. Alljärgnevalt saab vastatud kaebuse põhiväidetele.
5. Esmalt leiab kaebaja, et maakohus asus süüdistust ise muutma. Süüdistuse kohaselt lükkas R. Saar kambri nr 2107 ust selliselt, et uksepiit tabas M.V. vasakut käsivart ja keha. Kaebaja leiab, et ükski tõend ei kinnita, et ukse liikumatu osa oleks kannatanut tabanud. Apellant ei nõustu, et süüdistuse koostaja eksis terminites, sest süüdistuse esindaja pole seda väitnud. Kohtu poolt iseseisev süüdistuse muutmine oli lubamatu ning seetõttu tuleks süüdistatav õigeks 6 mõista. 23.1 Ringkonnakohus kaebajaga eeltoodud väidetes ei nõustu ning R. Saart seetõttu õigeks ei mõista. Vaidlusteta peaks olema selge, et uksepiit on ukse liikumatu osa, mis asub seina küljes. Samuti peaks olema vaidlusteta selge, et süüdistuse kohaselt on R. Saarele süüks arvatavaks teoks kambri nr 2107 ukse lükkamine. Maakohtuga nõustuvalt on ka ringkonnakohus veendunud, et ukse lükkamise käigus ei saa isikut tabada uksepiit, s.o ukse konstruktsiooni liikumatu, seina küljes olev osa. Seega on kohus õigesti täpsustanud, et R. Saarele süüks arvatavaks teoks on kambri nr 2107 raudukse lükkamine vastu M.V. kätt ja keha. 23.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud süüdistuse asjaolude täpsustamisega kahjustanud R. Saare kaitseõigust. Kõiki kogutud tõenditest tulenevaid asjaolusid selgitati kohtuistungil. Maakohus on õigesti ja põhjendatult osundanud KrMS § 268 sätetele. Oluline on silmas pidada, et kohus ei või süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest ning kohus ei või kohtuotsust tehes tugineda faktilistele asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. R. Saare poolt kambri nr 2107 raudukse lükkamise asjaolud olidki menetluse esemeks ning sellega seotud faktilisi asjaolusid kohtumenetluses uuritigi. Seega mingeid uusi faktilisi asjaolusid, mida kohtus ei uuritud, ei ole maakohus kohtuotsust tehes süüdistavavale omistanud (vt maakohtu põhjendused kohtuotsuse lk 3-4).
6. Järgmiseks leiab kaebaja, et süüdistus ei ole tõendatud. Kõige olulisem tõend on videosalvestis, kust nähtub kogu toimunud sündmus. Kaebaja ei ole nõus kohtu järeldustega salvestisest nähtuva kirjeldamisel. Apellant palub ka ringkonnakohtul salvestis üle vaadata, sest apellandi arvates ei nähtu sealt, et kannatanu M.V. saaks uksega või ukseservaga pihta. Kohus on teinud valed järeldused. 24.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et asjas on kahtlusteta tuvastatud, et M.V. le tekitas kehavigastused R. Saar. See asjaolu on vaieldamatult kinnitust saanud tõendikogumiga, milleks on kannatanu M.V. ütlused, tunnistaja M.Õ. i ütlused, samuti Tartu Vangla videovalvesüsteemi eluhoone
7. osakonna valvekaamerate videosalvestised, mille kohta koostati asitõendi vaatlusprotokoll (lk 44-54). 24.2 Kuna kaebaja ei ole nõus kohtu järeldustega salvestistelt nähtuva kirjeldamisel, siis tuleb apellatsioonikohtul vaidlusalused tõendid omalt poolt üle kontrollida. Kohtukolleegium vaatas salvestisi ning leiab, et maakohus ei ole oma järeldustes eksinud. Kohtukolleegium veendus, et koridoris paremal seina ääres seisab meesisik (R. Saar), kes keerutab midagi käes ning vaatab sihipäraselt ja ootavalt koridori vastasseinas asuva pooleldi lahtioleva kambriukse poole, mille tagant vaatab välja meesisik (M.V. ). Edasi liigub R. Saar kiirelt lahti oleva kambriukse taga seisva isiku poole ning lükkab jõuliselt kambriust ja ukse taga olev kannatanu saab ilmselgelt uksega tabamuse. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtuga ning loeb tuvastatuks, et R. Saar lükkas jõuga Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
8. osakonna kambri nr 2107 ukse vastu M.V. t ja tekitas uksega kannatanu vasakule käsivarrele marrastuse. Salvestis näitab ringkonnakohtu hinnangul selgelt, et M.V. vasak käsi on ukse juures ning uks käis vasaku käe pihta. Seega ei ole kohus oma järeldustes eksinud.
9. Edasi leiab kaitsja, et isegi kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtuga selles, et videolt on näha kannatanu käe vigastamine, puudub süüdistatava teos tahtlus. 25.1 Kohtukolleegium leiab, et ka süüteo subjektiivse külje määratlemisel ei ole maakohus eksinud. Võimatu on nõustuda kaebaja arvamusega, et tegemist oli pelgalt kambriukse kannatanu „nina ees“ kinni lükkamisega. Videosalvestiselt nähtub selgelt, et süüdistatav vaatab 7 ootavalt kambriukse poole, mille vahelt vaatab välja kannatanu. R. Saar liigub sihipäraselt ukse suunas ning hoogsalt ja jõuliselt lükkab kannatanu suunas kambriust. Seega süüdistatav sooviski kannatanut rauduksega tabada ning mingist kannatanu „nina eest“ ukse kinni lükkamisest ei saa juttugi olla.
10. Apellant ei ole nõus kohtuotsusega ka karistuse mõistmise osas. Kohus on 4-kuulist vangistust mõistes olnud liiga karm. Kaebaja taotleb vangistuse vähendamist või rahalise karistuse mõistmist. 26.1 Ka karistuse vaidlustamises jääb kaebus tagajärjetuks. R. Saarele mõistetud 4-kuuline vangistus on igati vastavuses teosüüga ning süüdistatava isikuga. Maakohtule ette heita liigset karmust ei saa. Kohus on karistuse mõistmise põhimõtteid kohaldanud õiguspäraselt ning võtnud arvesse kõiki tuvastatud asjaolusid. Maakohus põhjendas, miks on vangistus R. Saarele ainuvõimalik karistus ning selle pikkuseks alammäära lähedane määr. Maakohtu põhjendustele apellatsioonikohtul midagi juurde lisada ei ole (vt maakohtu otsuse põhjendused lk 6-7).
11. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 17.04.2019 kohtuotsuse R. Saare süüdistuses muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8