RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 6.

novembri

1. a otsus Roman Grosmelderi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila
2. september 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsus Roman Grosmelderi süüdistusasjas ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
6. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Roman Grosmelder tunnistati Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsusega süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (

) § 113 lg 1 − § 25 lg 2 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu
5. oktoobri
6. a otsusega nr 1-17-3858/68 ringkonnakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti apellatsioonikohtule uue otsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. Kohtute tuvastatud faktilised asjaolud on kirjeldatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud otsuses. 3.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis kokkuvõtlikult, et ringkonnakohus jättis vastamata kaitsja väidetele süüteokatsest loobumise kohta. Kolleegium selgitas, et tulenevalt

§ 41

lg-st 2 ja § 42 lg-st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (

§ 41lg 2).

Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik 1-17-38581-17-3858 vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (

§ 42lg 2).

3.2 Lahendades küsimust, kas on tegemist lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, tuleb seega lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega. Nii tuleb katse lugeda lõpetatuks, kui isik on sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Ja vastupidi, kui isik arvab, et tema poolt seni tehtu ei ole veel piisav, on tegemist lõpetamata katsega. Olukorras, kus isikul ei ole kindlat arusaama tagajärje saabumisest või mittesaabumisest, on tegemist lõpetatud katsega. Need on ka juhud, kus isik tegutseb kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne. 3.3 Siiski ei saa kõigil juhtudel piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu. See tähendab, et lõpetamata/lõpetatud katse eristamisel pole määrav ainuüksi isiku esialgne teoplaan ning tema ettekujutus sellest täideviimisteo hetkel, vaid seda mõjutab ka täideviimisteo järel avalduv tegelikkus. 3.4 Kui R. Grosmelder ka tegi kannatanut täägiga lüües vastavalt oma ettekujutusele tapmisteost esialgu kõik endast oleneva kannatanu surma põhjustamiseks, ei ole välja selgitatud, kas ja mil viisil oli tal võimalik pärast kannatanule vigastuste tekitamist tapmiskatsest loobuda ning kas ta loobus tegevusetuks jäämisega vabatahtlikult tapmiskatsest. Kriminaalkolleegium osutas, et ringkonnakohtul tuleb uue otsuse tegemisel vastata apellatsiooni argumentidele kannatanu tapmise lõpule viimata jäämise põhjuste kohta, analüüsida

§-de 40–42 kohaldamise võimalikkust ja vajadusel kontrollida uuesti maakohtu mõistetud karistuse seaduslikkust. Muu hulgas tuleb arvestada sedagi, et

§ 40

lg 2 kohaselt ei vabasta vabatahtlik loobumine süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. 4. Kõnealuse otsuse suhtes eriarvamusele jäänud riigikohtunikud leidsid, et lõpetatud ja lõpetamata süüteokatset tuleb piiritleda üksnes hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. R. Grosmelder pani viimase osateo toime kannatanut seitsmendat korda noaga lüües. Kui süüdistatava hinnangul on viimane osategu toime pandud, siis on süüteokatse lõpetatud ja katkestamine

§ 41lg 1 mõttes ei ole enam võimalik.

Sellises olukorras pole seadusandja soovinud enam tunnustada süüdistatava edasist tegevusetust, vaid üksnes aktiivset tegevust süüteo tagajärje ärahoidmiseks.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
6. Käsitledes süüteokatsest loobumist, märkis ringkonnakohus otsuse p-s 18 järgmist (kirjapilt muutmata): „Lõpetamata ja lõpetatud süüteokatset tuleb piiritleda üksnes hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Kohtukolleegium ei saa kaitsja seisukohaga süüdistatava poolt tapmisteost vabatahtliku loobumise kohta nõustuda, kuivõrd R. Grosmelder pani kohtukolleegiumi hinnangul viimase osateo toime siis, kui ta 30.12.2016 lõi kannatanut seitsmendat korda 24,5 cm pikkuse teraga täägiga, tekitades selliselt kannatanule eluohtlikke kehavigastusi. Vaid enne selle isiku hinnangul viimase osateo toimepanemist on võimalik rääkida täideviija poolt süüteo lõpuleviimise katkestamisest

§ 41lg 1 mõttes ja seega ka lõpetamata süüteokatsest loobumisest. 2

§ 41lg 1 mõttes enam võimalik ei ole (vt riigikohtunike E.

Kergandbergi ja L. Kivi eriarvamus kohtuasjas nr 1-17-3858).“ KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Grosmelderi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt palub kaitsja kergendada mõistetud karistust. Kokkuvõtlikult märgitakse kassatsioonis järgmist. 7.1 Ringkonnakohtu seisukoht, et R. Grosmelder pani viimase osateo toime siis, kui ta kannatanut terariistaga seitsmendat korda lõi, pole põhjendatud. Lõpetatud tapmiskatseks võib piisata ka esimesest, kolmandast või kuuendast löögist. Samuti on võimalik, et R. Grosmelder kaotas pärast seitsmendat lööki teadvuse ja tapmine jäi tema tahtest sõltumata lõpule viimata. Kuna süüdistatav ei tekitanud pärast teadvusele tulekut kannatanule uusi vigastusi, loobus ta tegevusetuks jäämisega lõpetamata katsest. 7.2 Kui Riigikohtu hinnangul tegi R. Grosmelder vastavalt oma ettekujutusele kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, loobus süüdistatav vabatahtlikult lõpetatud süüteokatsest

§ 42lg 1 mõttes.

R. Grosmelder osutas kannatanule esmaabi, puhastas seljal olnud haava ja peatas käterätikutega verejooksu. Kuna kannatanu ei soovinud kiirabi kutsumist, pole võimalik seda R. Grosmelderile ette heita. Süüdistatav tegi kõik, mis oli tema ettekujutuse järgi vajalik ja sobiv kannatanu surma ärahoidmiseks. 8. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila, kelle hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuses on jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine, samuti nähtub kohtuotsusest, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning miks ta tugineb just neile tõenditele. Samuti on kohus analüüsinud ning põhjendanud, miks Roman Grosmelderile inkrimineeritavat kuritegu tuleb kvalifitseerida

§ 113

lg 1 –

§ 25

lg 2 järgi, arvestades seejuures ka nii lõpetatud süüteokatse kui lõpetamata süüteokatse erisusi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kriminaalkolleegium leiab, et kassaatori väited väärivad osaliselt tähelepanu ning ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Konkreetselt märgib kohtukolleegium järgmist.
2. Käsilolev kohtuasi on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi menetluses teist korda. Kriminaalasja keskne vaidlusküsimus, mis kriminaalkolleegiumil kaitsja kassatsioonkaebust esimest korda lahendades tekkis, puudutas materiaalõiguse väidetavat väärkohaldamist alama astme kohtute poolt, täpsemalt süüteokatsest loobumise regulatsiooni ja eeldusi

§-des 40 jj. Selles materiaalõiguslikus küsimuses langetas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis otsuse

1. oktoobril 2018 (vt otsuse nr 1-17-3858/68 p-d 8 jj). Tulenevalt KrMS §-st 364 olid need seisukohad sama kohtuasja teist korda läbi vaadanud ringkonnakohtule kohustuslikud.
2. Kohtuasja uuel läbivaatamisel on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium aga kummatigi jätnud kõrvale kõrgema kohtu õiguskäsitluse ning leidnud, et järgimisväärne on hoopis
3. oktoobri
4. a otsuse suhtes eriarvamusele jäänud kohtunike seisukoht, millele on otsesõnu viidatud ja ka tsiteeritud (vt ringkonnakohtu otsuse p 18, samuti käesoleva otsuse p 4). Millistest kaalutlustest 3