Obsah (9)

§ 263§ 4231§ 64§ 65§ 424§ 68§ 120§ 76§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. august 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-4171 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtukoosseis Vaidl

§ 263

lg 1 p 1 järgi 10 kuu vangistusega ja

§ 4231

(08.09.2016 episood) järgi 2 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel, mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti S.

Ojale liitkaristuseks 11 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 ja

§ 64

lg 1 alusel, Tartu Maakohtu 14.02.2017 otsusega nr 1-17-1624 mõistetud karistuse suurendamise teel, s.o liites

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osaliselt, mõisteti S.

Ojale liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud 27 päeva vangistust. Liitkaristusest arvestati maha osaliselt ärakantud karistus – 72 tundi üldkasulikku tööd, s.o 2 kuud 12 päeva vangistust, lugedes lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud 15 päeva vangistust. Sama kohtuotsusega karistati S. Oja

§ 4231

(03.03.2017, 14.04.2017 ja 06.07.2017 episoodid) järgi 10 kuu vangistusega ja

§ 424

järgi 10 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel, mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti S.

Ojale liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati S.

Oja eelvangistuses viibitud aeg 04.03.2017 ja 14.04.2017 – 15.04.2017, s.o 3 päeva, karistusaja hulka ning loeti S. Oja kandmata karistuseks 1 aasta 5 kuud 27 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel, suurendades mõistetud karistust Tartu Maakohtu 14.02.2017 otsusega nr 1-17-1624 mõistetud karistuse ärakandmata osa – 1 aasta 5 kuu 15 päeva vangistuse – võrra, mõisteti S. Ojale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 11 kuud 12 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvestati S.

Oja karistuse, s.o 2 aasta 11 kuu 12 päeva vangistuse kandmise aja algust tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 06.07.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 18.06.
3. Tartu Maakohtu 01.07.2019 määrusega jäeti S. Oja ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. 2.
4. S. Oja kannab karistust teise astme kuritegude eest ning on mõistetud 2 aasta 11 kuu 12 päeva pikkusest vangistusest ära kandnud rohkem kui ühe aasta ja kümme kuud. Seega on kinnipeetav ära kandnud rohkem kui poole temale mõistetud karistusajast ja see ületab nelja kuud. Formaalsed eeldused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks on täidetud. 2.
5. Maakohus kordas paljuski seda, mida ta ütles juba S. Oja kohta tehtud 05.09.2018 määruses: S. Oja on pannud toime keskmise raksusastmega (füüsilise vägivalla tarvitamine) või keskmisest kergemaid kuritegusid (ähvardamine ja auto juhtimine liikluseeskirjade vastaselt), ei eelda S. Oja vabastamine väga väikest retsidiivsusohtu. See oht aga ei tohi olla ülearu suur ja S. Oja puhul ta seda endiselt on. 05.09.2018 määruses viitas maakohus positiivsena sellele, et S. Ojal on pere, ta saaks minna tööle ja ta on vanglas läbinud mõningaid sotsiaalprogramme. Samas märkis maakohus sedagi, et need asjaolud väga suure kaaluga pole: pere oli S. Ojal olemas juba kuritegusid toime pannes, ka tööl käimine pole varasemaid kuritegusid ära hoidnud ja pole alust arvata, et läbitud sotsiaalprogrammid ülemäära viljakad olnud oleks. S. Oja kahjuks kõnelesid aga mitmed väga kaalukad asjaolud. S. Oja on sooritanud terve hulga kuritegusid ja vanglaski on ta olnud korduvalt. Paljud kuriteod pani S. Oja toime alkoholijoobes ja alkoholi tarbimine võib tingida kuritegusid tulevikuski. S. Oja vaimsed võimed on tagasihoidlikud ja kinnipeetav on väga impulsiivne: nii nagu minevikus, võivad need asjaolud põhjustada kuritegusid edaspidigi. 2.
6. Maakohus analüüsis ka paari lisandunud uut asjaolu. Kõigepealt tuleb võtta arvesse seda, et S. Oja on olnud ligikaudu aasta avavanglas. Sellega seoses on S. Oja käinud väljaspool vanglat tööl, kirikus ja paaril korral ka kodukülastustel. Need vanglast eemal viibimised on kulgenud üldjuhul edukalt: vaid korra ei jõudnud S. Oja õigeaegselt vanglasse tagasi. Selline käitumine on uute kuritegude ohtu silmas pidades kahtlemata positiivne: et S. Oja on suutnud korduvalt vanglast ära käies õiguskuulekaks jääda, võimaldab loota, et ta suudaks seda teha ka (püsivalt) vabadusse pääsedes. Samas on püsiv vabaduses viibimine midagi muud kui lühikest aega vanglast väljas olemine. On võimalik, et 2 mõni tund või isegi paar päeva suudab inimene ka väljaspool vanglamüüre korralikuks jääda. Asi võib aga muutuda, kui isik jääb vabadusse kauemaks. Nii näiteks on võimalik, et nädalpaar või isegi kuu pärast vabanemist tekib S. Ojal jällegi tahtmine proovida alkoholi. On võimalik, et ta teebki seda, sest erinevalt avavanglas olemisest oleks S. Ojal igati põhjust loota, et riik tema alkoholi tarbimisest midagi teada ei saa. Lisaks on sellegagi seoses väga oluline pidada silmas S. Oja minevikku. S. Oja ei pannud vabaduses toime mitte üht-kaht kuritegu, vaid sooritas neid terve hulga. See aga on kahandanud tema usalduskrediidi kohtu silmis sedavõrd madalaks, et ka võrdlemisi korralikult käitumine avavanglas ei võimalda võtta riski S. Oja vabastada. 2.
7. Ka on määratud S. Ojale 20.09.2018 distsiplinaarkaristus selle eest, et S. Oja ütles ühele kaaskinnipeetavale, et too läheb vanglast välja jalad ees. Kui selline sõnakasutus ei kujutagi endast

§ 120pärast kuritegu (ähvardamine), siis vähemasti ta külgneb sellega.

See kinnitab veelkord maakohtu kahtlusi selle kohta, kas sotsiaalprogrammid on S. Ojale (tõhusalt) mõjunud: leidis kirjeldatud sündmus aset üsna varsti pärast seda, kui S. Oja oli täitnud viha kohta käivat töövihikut ja sellest kõnelnud ning kui ta oli läbinud Eluviisitreeningu, mis on muu hulgas suunatud sellele, et inimene suudab kriitilistes olukordades õiguskuulekaks jääda. Kui tuletada veelkord meelde S. Oja tagasihoidlikke kognitiivseid võimeid ja impulsiivsust ning pidada meeles, et vabaduses on sama hästi kui kõikjal kätte saadav alkohol, on väga keeruline uskuda, et S. Oja suudab vanglast väljaspool tekkivates kriitilistes situatsioonides end teisele inimesele kallale minemast tagasi hoida. 2.

1. Maakohus leidis seoses S. Oja väitega, et ta on saanud vanemaks (ega pane seetõttu enam kuritegusid toime), järgmist. S. Oja on endiselt noor inimene: ta on alles 28-aastane. Sellises eas inimesed on kriminoloogiliste uurimuste kohaselt üks kõige suurema kuritegevusriskiga vanusegruppe. Seetõttu pole võimalik öelda, et S. Oja on sedavõrd eakas, et ta loobub kuritegudest. Lisaks tuleb märkida, et S. Oja on vaid ca 10 kuud vanem kui ta oli tema eelmise ennetähtaegse vabastamise menetluse ajal. On ilmne, et 10 kuud on inimese arengut arvestades lühike aeg. Et kohus ei pidanud S. Oja vanust tema vabastamist tingivaks teguriks
2. aastal, ei saa see niisiis tuua kaasa S. Oja vabaks laskmist ka nüüd. Maakohus leidis, et S. Ojast lähtuv uute kuritegude risk on sedavõrd kõrge, et teda ei ole võimalik ennetähtaegselt vabastada. Määruskaebus
3. Tartu Maakohtu 01.07.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu S. Oja kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada S. Oja tingimisi ennetähtaegselt. 3.1.

§ 76

lg 4 paneb kohtule ülesande hinnata süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tema elutingimuste ja ennetähtaegse vabanemisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kaitsja hinnangul ei ole kinnipeetavat toetava sotsiaalvõrgustiku, milleks on tema perekond, alahindamine põhjendatud. Tartu Vangla poolt esitatud materjalide ja kinnipeetava enda poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt asub ta vabanemise korral elama ema abikaasale kuuluvas majas XXX . Selles majas elab S. Oja ema ja tema alaealised lapsed. Iseloomustavast materjalist nähtub, et S. Ojal on oma sugulastega lähedased suhted. Loomulikult ei saa välistada, et S. Oja võib vanglast vabanedes lähedaste toetust ja usaldust petta ja asuda uuesti kuritegelikule teele. Siiski ei saa alahinnata perekonnaliikmete positiivset mõju vanglast vabanenule. Palju lootusetumas olukorras on need, keda vabaduses keegi ei oota. 3.

1. Positiivse faktorina tuleb hinnata S. Ojal töökoha olemasolu peale vanglast vabanemist. Töökoht Villaku talus ehitus- ja metsatööde tegijana vastab S. Oja haridustasemele ja töökogemustele. Töökoha otsimine vanglas viibimise ajal näitab kinnipeetava soovi tagada 3 endale vabaduses kindel sissetulek ja välistada tegevusetusest tuleneva üleliigse vaba aja olemasolu. Töökoha omamine on ka ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse kohustuslik nõue. 3.
2. S. Oja on andnud nõusoleku, et teda vabastataks vanglast tingimisi enne tähtaega, kohaldades elektroonilist järelevalvet. Sellist nõusolekut või antud juhul isegi soovi väljendas S. Oja selleks, et maakohus usuks tema soovi käituda vabaduses seadusekuulekalt, kuna elektrooniline järelevalve fikseeriks koheselt kõrvalekalded käitumiskontrolli nõuetest. Tegelikult on kinnipeetav kandnud oma karistusest ära rohkem kui 2/3 ja kuna teda karistati teise astme kuritegude toimepanemise eest, ei ole elektrooniline järelevalve tema suhtes käesoleval ajal seadusest tulenev nõue. Maakohtu määruses puudub seisukoht elektroonilise järelevalve kohaldamise otstarbekusele ja selle mõjule S. Oja kuriteoriskide maandamisel, kuigi nii vangla kui kriminaalhooldusametnik esitasid kohtule materjalid elektroonilise järelevalve kohaldamise võimalikkuse kohta. 3.
3. Maakohus on oluliseks riskiteguriks S. Oja kuriteoriskide hindamisel lugenud tema harjumust tarbida alkoholi. Tuleb nõustuda, et S. Oja on paljud varasemad kuriteod pannud toime alkoholijoobes ja võib sellist käitumismustrit korrata. Vangla iseloomustuses märgitakse, et S. Oja on nõus vähendama alkoholi tarbimist, kuid mitte sellest täielikult loobuma. Käesolevas menetluses toimunud kohtuistungil avaldas S. Oja, et loobub täielikult alkoholist. Kohus märgib, et ka avavangla tingimused ei ole võrreldavad vabaduses viibimisega, kus alkohol on igal sammul kättesaadav. Kaitsja arvates oleks otstarbekas vabastada S. Oja vanglast tingimisi enne tähtaega ja kohaldada temale katseaeg koos alkoholi tarbimise keeluga. Kriminaalhooldus oleks loogiliseks ja vajalikuks vaheetapiks üleminekul vanglast vabadusse. Tartu Vangla on näidanud S. Oja suhtes üles usaldust, paigutades ta 26.07.2018 avavanglasse. Tal on küll 2 kehtivat distsiplinaarkaristust noomituste näol, kuid antud rikkumised ei ole olnud ülemäära rasked. Vastasel juhul oleks S. Oja paigutatud tagasi kinnisesse vanglasse. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et S. Oja on täitnud korrektselt individuaalse täitmiskava ja talle ei heideta vangla iseloomustusest nähtuvalt ette halba käitumist vanglas. Riigikohus on märkinud, et selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab

§ 75

lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Tunnustamist väärib ka võimalus, et sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut kohustatakse enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. S. Oja puhul maakohus ei analüüsinud võimalusi alkoholi tarbimise vastaste meetmete rakendamiseks ja ei toetanud süüdimõistetu soovi ja lubadusi probleemiga edasi tegeleda.

1. Tartu Ringkonnakohtu 08.08.2019 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 15.08.
2. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus jääb edutuks.
4. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu määrus on väga põhjalik, analüüsides kõiki

§ 76lg-st 4 tulenevaid asjaolusid konkreetsest süüdimõistetust lähtuvalt.

Siinkohal ei anna määruskaebuses taaskord samade väidete väljatoomine, mille maakohus on oma määruses juba ümber lükanud, alust maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asuda. 4 Ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga leiab, et S. Oja vabastamiseks puuduvad materiaalsed eeldused. Kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole arvestanud süüdimõistetu suhtes esinevaid positiivseid asjaolusid positiivsetena. Maakohus on põhjalikult analüüsinud, miks ei ole S. Oja puhul lähedaste toetus, elukoha ja töökoha olemasolu positiivsed. Ringkonnakohus nõustub sellega, et faktiliselt on tegemist positiivsete asjaoludega, kuid neid positiivseid asjaolusid tuleb arvestada individuaalselt, lähtudes süüdimõistetust. S. Oja varasem elukäik ja tema isik näitavad seda, et tegemist ei ole selliste positiivsete asjaoludega, mis hoiaksid ära kuriteo või maandaksid uue kuriteo riski. Seega on maakohus põhjendatult märkinud, et tegemist ei ole oluliselt kuriteo riske maandavate asjaoludega. Maakohtuga tuleb nõustuda ka osas, mis käsitleb alkoholiga seotud riske. Süüdimõistetu on ise tunnistanud, et ta on jaganud varasemalt lubadusi ning nagu märkis ka maakohus, siis süüdimõistetu on kohtu silmis oma usalduse kaotanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevalt asjaolusid, mille pinnalt saaks asuda seisukohale, et nüüd tasub S. Oja lubadusi uskuda ning tema soov muutuda on reaalne. Kaitsja arvates oleks otstarbekas vabastada S. Oja vanglast tingimisi enne tähtaega ja kohaldada temale katseaeg koos alkoholi tarbimise keeluga. Üldjuhul võibki kriminaalhooldus olla loogiliseks ja vajalikuks vaheetapiks üleminekul vanglast vabadusse, kuid ka selles osas on S. Oja näidanud, et kriminaalhooldus ei ole süsteem, mis S. Ojale mõju avaldaks. Seda näitab ilmekalt asjaolu, et süüdimõistetu ise tunnistab, et kriminaalhooldus on tema suhtes ebaõnnestunud. Samuti ei ole olnud põhjendatud isiku tingimisi vabastamine, sest ei ole möödunud palju aega, kui ta on jätkanud uue kohtuotsuse järel kuritegude toimepanemist. Süüdimõistetu on ka varasemalt läbinud teemakohaseid programme, kuid ka need ei ole süüdimõistetule mõju avaldanud. Kaitsja hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta, et S. Oja on täitnud korrektselt individuaalse täitmiskava ja talle ei heideta vangla iseloomustusest nähtuvalt ette halba käitumist vanglas. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetu käitumist vangistuses ning sellel alusel etteheited maakohtule ei ole põhjendatud. Maakohus on analüüsinud täitmiskava seoses distsiplinaarkaristustega. Riigikohus on tõesti märkinud, et süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab

§ 75

lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Samuti on võimalik sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut kohustada enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kaitsja toob välja, et S. Oja puhul maakohus ei analüüsinud võimalusi alkoholi tarbimise vastaste meetmete rakendamiseks ja ei toetanud süüdimõistetu soovi ja lubadusi probleemiga edasi tegeleda. Süüdimõistetu soovi ja lubaduste osas on maakohus seisukohta võtnud ning sellega ringkonnakohus nõustub. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kogumis

§ 76

lg 4 asjaolusid, s.o nii süüdimõistetu isikut kui ka toimepandud kuritegusid, siis ei oleks sellise lisakohustuse määramine käesoleval ajal ka selliseks asjaoluks, mis maandaks uute kuritegude toimepanemise riski. Selle kohaldamine võiks olla tulemuslik siis, kui alkoholi tarvitamine oleks ainsaks probleemiks, kuid S. Oja puhul see nii ei ole. Samuti on kõikuv süüdimõistetu seisukoht soovist alkoholist loobuda ja siis jälle mitte loobuda tervikuna. Süüdimõistetul on välja kujunenud kalduvus kuritegelikule käitumisele.

1. S. Oja on andnud nõusoleku, et teda vabastataks vanglast tingimisi enne tähtaega, kohaldades elektroonilist järelevalvet. Nii esimese kui ka teise astme kohus on teadlikud sellest, et S. Oja on kandnud ära nõutud ulatuses karistuse elektroonilise valve alla vabanemiseks, millist küsimust on maakohus juba ka arutanud ja lahendanud 05.09.2018 määrusega. Käesolevalt on 5 arutamise all n-ö tavapärane ennetähtaegne vabastamine. Süüdimõistetu on avaldanud aga valmisolekut ka lisakohustusena elektroonilise valve alla vabaneda. Kaitsja toob välja, et süüdimõistetu on sellist nõusolekut või antud juhul isegi soovi väljendanud selleks, et kohus usuks tema soovi käituda vabaduses seadusekuulekalt, kuna elektrooniline järelevalve fikseeriks koheselt kõrvalekalded käitumiskontrolli nõuetest. Nagu ka eelnevalt märgitud, kohtutel puudub usaldus süüdimõistetu osas. Kuna maakohus on juba leidnud, et süüdimõistetu vabastamine ei ole võimalik, kuna uue kuriteo risk on kõrge, siis ei ole ka elektrooniline valve see, mis maandaks S. Oja uue kuriteo riski. Kohtul puudub veendumus, et süüdimõistetu täidaks käitumiskontrolli nõudeid, kuna siianii ei ole S. Oja mõjutanud ei tingimisi karistus ega ka vangistused ning ka läbitud sotsiaalprogrammid.
2. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles taotleb maakohtu määrusega tutvumise eest ja määruskaebuse koostamise eest 3 pooltunni eest kokku tasu summas 90 eurot, sh käibemaks 15 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus selles ulatuses on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 90 eurot hüvitada süüdimõistetul.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
4. juuli 2019 määruse muutmata ning määruskaebus rahuldamata. (allkiri) (allkiri) (allkiri) Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Mati Kartau 6