Obsah (8)

§ 70§ 371§ 75§ 667§ 338§ 372§ 106§ 173

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 22. august 2019 Tsiviilasja number 2-19-116679 Tsiviilasi AS Pl

) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

§ 70

lg 4 kohaselt kohaldatakse

-is sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega nr 1215/2012 (kohaldub alates

1. jaanuarist 2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I Määrus (uuesti sõnastatud)). Kuna EL määrus on osa liidu õigusest, on see ülimuslik siseriikliku õiguse ees ja kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda EL määruse regulatsioonist. EL määruse nr 1215/2012 art 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kui siseriiklikus kohtus algatatakse menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks kohustuseks kontrollida vastavalt Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 art 59 lg-le 1 oma siseriiklikke seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil (Euroopa Kohtu
2. novembri 2011 otsus kohtuasjas C‑327/10, p 40). Kuigi EÜ määrus nr 44/2001 asendati alates
3. jaanuarist 2015 EL määrusega nr 1215/2012, on tarbija vastu menetluse algatamise erandlik regulatsioon, sh eesmärk säilinud muutumatul kujul ning lähtuda saab eelneva määruse nr 44/2001 põhjal välja kujunenud kohtupraktikast kehtiva määruse tõlgendamisel. 2 Hagiavalduses on võlgniku elukohaks märgitud XX . Registrist nähtub, et alates
4. jaanuarist 2019 on kostja elukoht registris Eesti. Kostja endise tüdruksõbra D.R. sõnul lahkus kostja Eestist ja elab XX Vabariigis. Eeltoodust järeldub, et kostja viibis Eesti Vabariigis ajutiselt. Kostjal on XX Vabariigi kodakondsus ja kehtiv välisriigi (XX ) pass. Politsei andmekogus puudub informatsioon kostja võimaliku asukoha ja kontaktandmete kohta. Kuna kostja alaline elukoht on XX Vabariigis, võib tarbija vastu menetluse algatada üksnes XX Vabariigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Seega ei allu asi rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule.

§ 371

lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

§ 75

lg 2 kohaselt kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. MÄÄRUSKAEBUS

1. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ning jätkata menetlust. Määruskaebuse kohaselt kooskõlas EL määruse nr 1215/2012 art 62 p-ga 2 oli maakohtul kohustus teha tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 alusel kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eesti Vabariigis. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 40 lg 4 sätestab, et elukohateates esitatakse ühe elukoha aadress. Kui isik kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks omal valikul ühe tema poolt kasutatava elukoha aadressi. Seega tulenevalt TsÜS § 14 lg-st 2 ja RRS § 40 lg-st 4 ei ole välistatud, et isikul on lisaks rahvastikuregistrisse kantud elukohale ka teine elukoht. Asjaolust, et end kostja tüdruksõbraks nimetanud isik on kinnitanud, et kostja elukoht on XX Vabariigis, esitamata seejuures mistahes tõendeid oma väidete kinnitamiseks, ei saa teha järeldust, et kostja elukoht on ka tegelikkuses XX Vabariigis. Samuti asjaolu, et kostjal on XX Vabariigi kodakondsus ja kehtiv välisriigi (XX ) pass ei tõenda, et kostja alaline elukoht on XX Vabariigis. Olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eesti Vabariigis, tulnuks maakohtul EL määruse nr 1215/2012 art 62 p 2 alusel kohaldada XX Vabariigi õigust, et selgitada välja, kas kostja alaline elukoht on XX Vabariigis. Maakohus ei ole vastavat kohustust täitnud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks tagasi samale maakohtule (

§ 667lg 2).

5. Asjas tuleb lahendada küsimus, kas esitatud hagi allub EL määruse nr 1215/2012 määruse järgi Eesti kohtule ning kui ei allu, siis kas maakohus võis sellest tulenevalt keelduda hagi menetlusse võtmast. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja äriühing, kellele on loovutatud nõudeõigus lepingust, mille nõude loovutaja sõlmis oma majandustegevuses tarbijast kostjaga. 3 Maakohus kontrollis õigesti hagi menetlusse võtmise otsustamisel vastavalt

§ 75

lg-le 1, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Samuti kohaldas maakohus õigesti EL määrust nr 1215/

1. EL määruse nr 1215/2012 art 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest ning art 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teise liikmesriigi kohtusse üksnes määruse II peatüki 2.–
2. jaos sätestatud korras. EL määruse nr 1215/2012 art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Seega tuli maakohtul tuvastada, missuguses liikmesriigis on kostja elukoht, ning hindamisel, kas kostja elukoht on XX Vabariigis, tuli lähtuda XX Vabariigi õigusest. Samuti nõustub ringkonnakohus määruskaebuse väitega, et maakohtul tuli tuvastada, kus oli kostja elukoht just hagiavalduse esitamise ajal (Riigikohtu
3. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 9;
4. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 11;
5. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9).
6. Maakohus peab

§ 75

lg 1 esimese lause alusel avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Maakohus on leidnud, et kostja elukoht ei ole Eestis. Seda seisukohta on maakohus põhjendanud kostja endise tüdruksõbra vastava kinnitusega, ning asjaoluga, et politsei andmekogus puudub informatsioon kostja võimaliku asukoha ja kontaktandmete kohta. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et eelnevast sai järeldada, et kostja elukoht on XX s ja Eesti kohtul puudub pädevus asja arutada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siiski ennatlikult keeldunud hagi menetlusse võtmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus teinud praeguses asjas mõistlikke jõupingutusi kostja elukoha teadasaamiseks. Rahvastikuregistri andmetel on kostja kehtivaks elukohaks registreeritud elukoht riigi täpsusega, s.o Eesti. Samas on rahvastikuregistris kehtivatena registreeritud kostja telefoninumber XX , mis on sama ka MTA andmete kohaselt, ning e-posti aadress XX , mis samuti ühtib MTA andmetes oleva e-posti aadressiga. Tsiviilasja materjalides puudub info, kas maakohus on üritanud võtta kostjaga ühendust nende kontaktandmete kaudu selgitamaks välja, kus kostja tegelik elukoht on.

§ 338

lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagis muuhulgas märkida menetlusosaliste ning nende võimalike esindajate nimed ja aadressid ning sidevahendite andmed. Juhul, kui maakohtul oli kahtlust kostja elukoha suhtes, oleks tulnud võimaldada hagejal teha vastavad päringud täpsustavate andmete esitamiseks. Õige on määruskaebuse väide, et maakohus ei ole kaalunud TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist, vähemalt ei nähtu seda maakohtu määrusest.

1. Ringkonnakohus leiab, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub EL määruse nr 1215/2012 järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta (Riigikohtu
2. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 11). Sellise võimaluse näeb ette ka

§ 372lg 3.

Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Seda seisukohta toetab EL määruse nr 1215/2012 art 28 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama 4 määruse sätetest. Seega on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine (Riigikohtu

1. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12312, p 11).
2. Maakohus ei ole hinnanud kohtualluvuse kokkulepet. EL määruse nr 1215/2012 art 19 lg 3 kohaselt on lubatud kohtualluvuse kokkulepe, mis on sõlminud tarbija ja teise lepingupoole vahel, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi õigusega. Seega oleks maakohus pidanud hindama kostja ja nõude loovutaja vahelise lepingu nr L89001341721 kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust. Ringkonnakohus märgib, et välistatud ei ole, et tegemist on

§ 106lg 1 p 1 alusel tühise kokkuleppega.

9. Ülalmärgitud põhjustel tuleb asi saata maakohtule tagasi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Viivi Tomson Triin Uusen-Nacke 5