1-19-2457 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. juuli 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-2457 Kohtukoosseis Andres Parmas, Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla K

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes K.

Arrole ärakandmisele kuuluvaks karistuseks neli kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 76 lg 8 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. mai
2. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ühe kuu ja üheksa päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti üks aasta viis kuud ja üheksa päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda reaalselt karisutse kandmisele asumise kuupäev. K. Arrolt mõisteti ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena välja sundraha 810 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 180 eurot. 3.
3. Maakohus leidis, et K. Arrole süüdistusaktis ette heidetud kuritegude toimepanemine on tõendatud tema ütluste, samuti kannatanute esindajate ja tunnistajate ütlustega, kannatanute avalduste ning teiste dokumentaalsete tõenditega. Tõendid riimuvad omavahel. Kohus tuvastas ka selle, et K. Arro on isik, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt. Kohus tuvastas, et subjektiivsest küljest tegutses süüdistatav kõiki ülal käsitletud kuritegusid toime pannes kavatsetult. Maakohus ei tuvastanud K. Arro tegude õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.
4. K. Arrole karistust mõistes leidis maakohus, et tema süü on küll väike, ta ka kahetseb toimepandut puhtsüdamlikult, mida kohus käsitles süüd kergendava asjaoluna, karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samas on süüdistatav varem korduvalt varavastaste süütegude eest nii väärteo- kui kriminaalkorras karistatud isik. Kohtu hinnangul ei oleks rahalise karistuse mõistmine K. Arrole sobiv, sest tal on juba varasemast tasuda suured tsiviilhagid, samuti tuleb tal kanda menetluskulud. Samuti on K. Arrot varem juba vangistusega karistatud. Ta pai uued kuriteod toime katseajal, mil ta oli eelmise vangistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabastatud. Katseajal uute kuritegude toimepanemine on kõige raskem katseaja tingimuste rikkumine. Kriminaalhoolduse nõuete rikkumine iseenesest juba näitab, et tegemist ei ole kriminaalhoolduse jaoks sobiva isikuga. Isikule on eelnevalt antud mitmeid võimalusi jääda vabadusse ja korrigeerida oma käitumist, samuti on isikule määratud reaalset vangistust, kuid K. Arro ei ole eelnevatest karistustest enda jaoks piisavalt järeldusi teinud. Arvestades ka karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida K. Arrot edaspidi kuritegusid toime panemast), leidis maakohus, et süüdistatavat tuleb karistada reaalse vangistusega. 2 1-19-2457
5. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Arrole mõistetud karistuse osas ja tema karistamist rahalise karistusega. Kaitsja märgib, et karistus tuleb mõista lähtuvalt toimepanija süü suurusest. Maakohus on lugenud K. Arro süü väikseks ja tuvastanud ka kergendava asjaolu, ometi aga põhjendamatult leidnud, et kergemaliigiline karistus on tema puhul välistatud. Karistusliigi valikul on maakohus osutanud K. Arro varasemale karistatusele, samuti vajadusele tasuda menetluskulud ja tsiviilhagid, mistõttu ei ole isiku varalist olukorda arvestades rahalise karistuse mõistmine põhjendatud. Arvestatud ei ole seejuures aga sellega, et K. Arro töötab ametlikult ja tema prognoositav töötasu ületab Eesti keskmist. Kuriteod pani K. Arro toime üle aasta tagasi, mil ta oli vahetult vanglast vabanenud ega olnud veel eluga vabaduses kohanenud. Alates
6. a juulist ei ole K. Arro rohkem kuritegusid toime pannud. Ta soovib kahju hüvitada ning on tsiviilhagiga täies ulatuses nõustunud. Samuti on K. Arro valmis rahalist karistust kandma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. 6.

§ 326

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).

1. Kriminaalkolleegium leiab, et K. Arro kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
2. Apellatsioonis esitatud taotlused karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. K. Arrole varguste eest mõistetud karistus ületab vaid mõnevõrra sanktsiooni alammäära. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. K. Arrot on varavastaste süütegude toimepanemise eest ka varem vangistusega karistatud. Isikut, keda on juba samalaadse kuriteo eest vangistusega karistatud, ei saa loota, et uue kuriteo eest järgneb kergemaliigiline karistus. Karistuse raskus on proportsioonis süüdistatava süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, 3 1-19-2457 samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid ja et K. Arro süüd kergendab tema puhtsüdamlik kahetsus. Seega on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele.
3. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. 10. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 60 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu rahuldada. Nimelt on kaitsjal taotluse kohaselt kulunud apellatsiooni koostamisele kaks pooltundi.

§-d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 4