← Eesti

2-17-7278/51

Obsah (7)§ 356§ 162§ 174§ 144§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2018. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-7278 Tsiv

) § 356 lg 1 alusel. Peatamise põhjuseks on asjaolu, et hageja on esitanud JAPKOR EESTI OÜ (võlgnik) suhtes pankrotiavalduse. Hageja leiab, et pankrotimenetluses tuleb halduril võtta seisukoht äriühingu juhatuse liikmete vastutuse küsimuses ning kui tuvastatakse juhatuse liikmete vastutus, on haldur kohustatud esitama vastava nõude kohtusse. Käesoleva asja peatamine väldib võlausaldajatele kahjulike tagajärgede tekkimist seoses kostjate tegevusega äriühingu juhtimisel. Kostjad vaidlevad menetluse peatamise taotlusele vastu. Kostjad leiavad, et pankrotiavaldus on esitatud käesoleva menetluse peatamise eesmärgiga. Menetluse peatamise eeldus ei ole täidetud. Kohtute infosüsteemi andmetel on võlgniku suhtes esitatud pankrotiavaldus võetud menetlusse 15.02.2018 (tsiviilasi nr 2-18-2094). Kohus leiab, et hageja menetluse peatamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest

§ 356

lg 1 eeldus ei ole täidetud.

§ 356

lg 1 järgi peab otsus sõltuma täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Käesoleva asja lahendamine ei sõltu võlgniku suhtes esitatud pankrotiavalduse lahendamisest, sest võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamine ei ole käesoleva hagi rahuldamise eelduseks. Vaatamata sellele, kas võlgniku suhtes kuulutatakse pankrot välja või mitte, tuleb hagejal (mitte halduril) selles menetlusest tõendada kostjate vastutuse eeldusi. Nimetatud eeldused ei sõltu võlgniku pankrotimenetlusest.

  1. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
  2. Käesolevas asjas on vaidlus, kas kostjad JAPKOR EESTI OÜ (võlgnik) juhatuse liikmetena on tekitanud hagejale kahju, mis seisneb võlgniku poolt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmises.
  3. Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 01.01.2010 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja võlgnikule laenu summas 1 780 019,90 krooni, s.o 113 763,87 eurot (kd I tl 8-10). Laenulepingu p 2.2 järgi tasuti laenuna vormistatud summast võlgniku kaubaarveid. Hageja ütles laenulepingu üles 02.02.2017 teatega ning võlgnikul tuli laen tagastada hiljemalt 06.02.2017 (kd I tl 11). Võlgnik laenu ei tagastanud. Harju Maakohtu 04.04.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-2990 on võlgnikult hageja kasuks välja mõistetud laenujääk 99 929,49 eurot, intress seisuga 06.02.2017 summas 31 309,78 eurot ja viivis alates 07.02.2017 intressimääraga 8 % aastas kuni põhinõude kohase täitmiseni (kd I tl 12-13). Võlgnik ei ole võlgnevust tasunud, mistõttu hageja on algatanud võlgniku suhtes täitemenetluse (täiteasi nr 194/2017/621, kd I tl 15-25).
  4. Hageja nõue on suunatud kostjate kui võlgniku juhtorganite liikmete kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Ühe nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna on hageja tuginenud kostjate poolt õigeaegselt pankrotiavalduse esitamata jätmisele, mis on hageja hinnangul toonud kaasa selle, et võlgnikult ei ole võimalik sisse nõuda hageja ja võlgniku vahel 01.01.2010 sõlmitud laenulepingu alusel antud laenu 99 929,49 eurot, intressi 31 309,78 eurot ja viivist. Hageja on kostjate vastu suunanud täpselt samasuguse nõude, mis on rahuldatud Harju Maakohtu 04.04.2017 kohtuotsusega võlgniku suhtes. 4
  5. Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on erandjuhtudel võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-79-05, p 12; nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt võlaõigusseaduse (VÕS) §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l
  6. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus ka muul deliktiõiguslikul alusel, nt vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-90-07, p 13). VÕS-i järgi on süül põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos), õigusvastasus ja süü. Delikti objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse tõendamise kohustus lasub hagejal, süü puudumist aga peavad tõendama kostjad. Kohus on eeltoodud nõude eeldusi ja tõendamiskohustuse jaotust hagejale selgitanud kirjalikus eelmenetluses (kd I tl 169).
  7. Pooltel on vaidlus selle üle, mis perioodil olid kostjad võlgniku juhatuse liikmed. Seejärel hindab kohus, kas kostjad on rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Äriregistri andmetel seisuga 27.06.2017 on kostja I olnud võlgniku juhatuse liige perioodil 26.03.2010 kuni 15.05.2017 ja alates 12.06.2017 ja kostja II perioodil 23.11.2009 kuni 15.05.2017 ja alates 12.06.2017 (kd I tl 140). Alates 01.02.2017 on lisaks kostjatele võlgniku juhatuse liikmeks Toomas Metsma. Kostja I on teinud võlgnikule juhatuse liikme käsunduslepingu ülesütlemisavalduse 26.02.2017 ja kostja II 27.02.2017 (kd I tl 143-148). Kostjad on nõudnud äriühingult ebaõige kande parandamist (kd I tl 152-157).
  8. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 5¹ kohaselt kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. ÄS § 180 lg-s 51 tuleneva osaühingu juhatuse liikme pankrotiavalduse esitamise kohustuse üheks eesmärgiks on äriühingu võlausaldajate kaitsmine kahju eest, mille pankrotiavalduse õigeaegne esitamine oleks ära hoidnud. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine toob kaasa juhatuse liikmete otsese isikliku deliktiõigusliku vastutuse osaühingu võlausaldaja ees. Sellisel juhul käitub juhtorgani liige õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes, kellega tal lepinguline suhe puudub.
  9. Hageja leiab, et võlgnik oli
  10. a püsivalt maksejõuetu ning seega pidid kostjad esitama pankrotiavalduse. Hageja ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustuse aega täpsustanud. Puudub vaidlus, et nimetatud ajal olid kostjad võlgniku juhatuse liikmed. Hageja tõendab võlgniku püsivat maksejõuetust
  11. a võlgniku bilansiga. Hageja viidatud bilanss on koostatud seisuga 01.01.2017 ja võlgniku kahjum oli 104 113,68 eurot (kd I tl 182). Asjatundja Raul Koni on analüüsinud võlgniku tegevust perioodil 2011-
  12. a ning olemasolevaid majandusaasta aruandeid (kd I tl 180-181). Asjatundja on leidnud, et ebaõigete andmete esitamine võlgniku majandusaasta aruannetes on olnud süstemaatiline ja raamatupidamises on olulisi vigu, mis võimendavad ettevõtte negatiivset majandustegevuse tulemust. Tulenevalt võlgniku 2010-
  13. a majandusaasta aruannetest ei olnud võlgnik maksejõuetu ning kohtule ei ole esitatud andmeid, mis tõendaksid vastupidist (kd I tl 91-137). Kohtu hinnangul võib võlgniku bilansi seisuga 01.01.2017 alusel teha järelduse, et esines võlgniku püsiv maksejõuetus. Seda kinnitab asjaolu, et kahjum suurenes ja omakapital läks suuremasse miinusesse. 19.01.2017 on osanikud võlgniku majanduslikku seisu arutanud ning seadnud kahtluse alla võlgniku edasise tegevuse (kd I tl 141-142). Võlgniku püsivat maksejõuetust tõendab ka asjaolu, et 10.04.2017 on võlgniku vallasvara arestitud väärtuses 23 279,63 eurot, mis ei ole piisav ainuüksi hagejaks oleva võlausaldaja nõude täitmiseks (kd I 5 tl 24-25). Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks, et kostjate juhatuse liikmeteks oleku ajal
  14. a lõpus muutus võlgnik püsivalt maksejõuetuks, sest vastasel juhul ei esineks olukorda, et täitemenetluses ei ole võimalik hageja nõuet täita. Kuigi võlgniku pankrotiavalduses on võlgniku praegune juhatuse liige Toomas Metsma märkinud võlgniku alalise maksejõuetuse tekkimise ajaks 18.01.2018, siis see ei lükka ümber asjaolusid, mis on tuvastatavad võlgniku 01.01.2017 seisu bilansiga (kd II tl 107). Kohtule pole esitatud teisi võlgniku majanduslikke näitajaid, mis tõendaksid vastupidist.
  15. Teise elemendina tuleb hagejal tõendada, kui palju tema nõudest oleks õigeaegselt esitatud võlgniku pankrotiavalduse korral pankrotimenetluses tõenäoliselt leidnud reaalselt rahuldamist. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostjate väidetava kohustuse rikkumise tagajärjel halvenes hageja olukord võrreldes sellega, kui juhatuse liige oleks õigeaegselt esitanud avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Vaidlustamata asjaolu kohaselt on võlgnik hagejale laenu tagastanud kuni 28.02.2017 summas 75 022,13 eurot. Viimane makse on teostatud 28.02.2017 summas 2278 eurot (kd I tl 90). Hageja näol oli tegemist nn vana võlausaldajaga, sest nõue võlgniku vastu oli olemas juba püsiva maksejõuetuse tekkimise hetkel. Seega saab kahjuna käsitleda varalise olukorra vahet, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigeaegselt. Kahju ja põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kostjate käitumise hindamisel silmas pidades arvestada VÕS § 127 lg-te 1, 2 ja 4 ning § 128 sisuga ning hinnata, millised oleksid olnud hageja võimalused oma nõude maksma panekuks, kui kostjad ei oleks eeldatavat ÄS § 180 lg 51 rikkumist toime pannud. Hüvitamisele kuuluv kahju ja põhjuslik seos on olemas juhul, kui kostjatele etteheidetava teota oleks hageja saanud oma nõude maksma panna. Kui hagejal oleks jäänud nõue rahuldamata ka kostjate poolt pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral, tuleb jätta hagi rahuldamata. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
  16. Kohus leiab, et hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud põhjusliku seose olemasolu kostjatele etteheidetava teo ja hagejale tekkinud kahju vahel. Hageja pole välja toonud ega tõendanud, kuidas oleks
  17. a lõpus pankrotiavalduse esitamine taganud hagejale tema nõude rahuldamise pankrotiavara arvelt. Põhjusliku seose tuvastamiseks saab kasutada nn elimineerimismeetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ilma kostja teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Hageja esitas laenulepingust tuleneva nõude võlgniku vastu kohtusse 23.02.
  18. Täitemenetluses on selgunud, et võlgnikul muu vara puudub, mille arvelt kohustust täita. Hageja ei ole tõendanud ega välja toonud, milline oleks olnud tema perspektiiv oma nõude rahuldamiseks pankrotimenetluse käigus. Kohtu hinnangul ei saanud pankrotiavalduse esitamata jätmine hageja poolt väljatoodud ajal põhjustada hagejale hagis nõutavat kahju. Isegi kui võlgniku pankrotiavaldus oleks esitatud
  19. a lõpus, siis ei ole tõendamist leidnud, et võlgnikul oli vara, millest tasuda hagejale laenujääk ja kõrvalnõuded käesolevas hagis esitatud ulatuses. Kohus on eeltoodud nõude eelduse tõendamise kohustust hagejale kirjalikus eelmenetluses selgitanud (kd I tl 169). Kuna puudub objektiivne teokoosseis, ei pea kohus vajalikuks käsitleda teisi nõude eeldusi.
  20. Teiste nõude alustena tugineb hageja asjaoludele, et kostjad on muutnud võlgniku varatuks, kostjad ei kavatsenud võlgniku kohustusi hageja ees täita ja võlgniku vara kasutati ebaotstarbekalt ning eelistati teisi võlausaldajaid hagejale. 6 Nimetatud aluste hindamisel tuleb lähtuda sellest, et kostjad vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees ning erandjuhtudel on võimalik vastutus kolmandate isikute ees (ÄS § 187). Samuti ei ole tegemist ÄS § 187 lg 4 juhtumiga, sest hageja ei nõua kahju hüvitamist võlgnikule. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-79-05, p 12; nr 3-2-1-30-07, p 10). Juhtorgani liikmete vastutus on võimalik VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-90-07, p 13). Samuti ei saa hageja kostjatele ette heita ÄS § 166 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumist. ÄS § 166 lg 1 järgi on osanikel õigus saada juhatuselt teavet osaühingu tegevuse kohta ja tutvuda osaühingu dokumentidega. Käesolevas asjas ei ole tegemist osaniku ja osaühingu vahelise vaidlusega ning hageja juhatuse liige Urmas Uustal on samastanud ennast menetluses hagejaga. Kohus jätab sellesisulised väited arvestamata. Kostjatel ei olnud hageja kui võlausaldaja ees ÄS §-st 166 tuleneva teabe andmise ega dokumentidega tutvumise võimaldamise kohustust.
  21. Esmalt tuleb lähtuda sellest, et laenu on võtnud võlgnik ning laenu eest on tasutud võlgniku kaubaarveid. Võlgnik asus laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ning hageja ei ole vaidlustanud, et võlgnik on tasunud põhivõlast 16 945,24 eurot ja intressi 58 076,89 eurot. Seega ei nõustu kohus hageja väidetega, et laenu võtmisel oli kostjate eesmärk laenu mitte tagasi maksta ja tekitada hagejale seeläbi kahju. Kuna hagejaks ei ole võlgnik, siis ei tule kohtul hinnata, kas sellise laenulepingu sõlmimine oli võlgniku huvides, sest ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid. Kohus jätab sellesisulised väited arvestamata.
  22. Kostjad on tõendanud, et on täitnud võlgniku rahalisi kohustusi enda rahaliste vahendite arvelt summas 6625,34 eurot (kd I tl 160-163). Seega ei ole kostjad kasutanud võlgniku rahalisi vahendeid kohustuste täitmiseks ning hageja ei saa teiste võlausaldajate kohustuste täitmist kostjatele ette heita.
  23. Hageja on ette heitnud kostjate poolt võlgniku vara raiskamist (mobiiltelefonide ja sõiduauto kasutamine). Kuna hageja ei ole neid asjaolusid nõude eeldustega sidunud, siis kohtu hinnangul ei saa nendest asjaoludest tuleneda kostjate vastutust hageja ees. Kostjatel oli juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustus ning nad vastutavad nende kohustuste rikkumisel võlgniku ees. Hageja ei ole tõendanud, et kostjate tegevus oli suunatud hagejale kahju tekitamisele.
  24. Tahtlik heade kommete vastane käitumine tähendab seda, et juhatuse liikme tegevuse eesmärgiks ongi võlausaldajale sellise kahju tekitamine või kui sellise kahju tekkimine on kahju tekitamisega tõenäoliselt kaasnev ja juhatuse liikmele seetõttu ettenähtav. Heade kommete vastase tahtliku kahju tekitamisega ei ole käsitletavad need juhtumid, kus juhatuse liikme käitumine on ametisuhtes hinnatav nõuetekohase käitumisena. Kohus leiab, et juhatuse liikmel on õigus äriühingule kuuluvat raha majandustegevuses käsutada. Hagejal tulnuks tõendada, et võlgnik tegi kolmandatele isikutele makseid eesmärgiga vältida selle vara arvel hageja nõude sissenõudmist. Kohus ei ole tuvastanud, et kostjad tegutsesid eesmärgiga jätta kohustused hageja ees täitmata.
  25. Kohtu hinnangul ei saa hageja käesolevas asjas ette heita kostjatele, et nad ei ole andnud võlgniku raamatupidamisdokumentidele juurdepääsu teistele juhatuse liikmetele ega osanikele. Tegemist ei ole hageja nõude eeldusega ning sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjatelt kahju hüvitamist. Samuti on hageja sellekohane väide ebaõige. Kostjad on ümber lükanud hageja väite, et kostjad hoiavad võlgniku raamatupidamisdokumente enda käes. Hageja juhatuse liikmel Urmas Uustal’il on olnud raamatupidamisprogrammi Directo paroolid, mille kaudu sai tutvuda kõikide 7 võlgniku andmetega. Seda kinnitab asjaolu, et Urmas Uustal’i paroolidega on saadud andmetele juurdepääs ning teostatud 10.04.2017 Directo andmete alusel Toomas Metsma tellimusel võlgniku tegevuse analüüs (vt kd I tl 180 jj). Samuti on kõik andmed kättesaadavad võlgniku praegusel juhatuse liikmel Toomas Metsma’l (kd I tl 23-25). Kostjad on esitanud tõendid selle kohta, et Toomas Metsma on avaldanud ebaõigeid andmeid, et pole dokumente saanud (kd II tl 8-13, 17-20, kd II tl 65-69). Hageja on välja toonud asjaoluna, et kostjad on esitanud võlgniku raamatupidamisdokumentides ebaõigeid andmeid ja raamatupidamises esineb olulisi vigu, mis on võimendanud ettevõtte negatiivset majandustegevust. ÄS sätted, mis kohustavad juhatust korraldama äriühingu raamatupidamist, on iseenesest võlausaldajate kaitseks kehtestatud seaduse sätted (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-191-12, p 16). Hageja on välja toonud, et laovarude jääk bilansi seisuga 31.03.2017 oli 60 262,38 eurot, kuid laoseis oli 16 679,63 eurot (kd II tl 183, 184-191). Kohtu hinnangul ei saa nimetatud asjaolu olla põhjuslikus seoses hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. Menetluskulud
  26. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda (

§ 162lg 1).

21.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tulenevalt menetluskulude jaotusest analüüsib kohus üksnes kostjate menetluskulusid. Menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud (

§ 144p 1).

Kostja I ja kostja II menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu 1584 eurot (kd II tl 95-100, millele lisandub protokollitud taotluse alusel 1 tund 30 min, kd II tl 103). 22.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. 23. Hinnates kostjate esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust leiab kohus, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik tunnitasu 120 eurot (käibemaksuga) ja kulunud aeg 13 tundi ja 5 min. Hagejalt tuleb menetluskulud kostjate kasuks välja mõista võrdsetes osades. Kostjad on taotlenud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

§ 177lg 4.

24.

§ 178

lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 8 Meeli Kaur kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.