MENETLUSKULUDE JAOTUS Jätta 90,55% menetluskuludest kostja kanda ja 9,45% menetluskuludest hageja kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Pooled võivad kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGEJA NÕUE ja HAGI ASJAOLUD Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt
lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel välja mõista alusetult saadud 9806.62 eurot, intress 1285,47 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 749,53 eurot, jooksev viivis kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 618,38 eurot ja sissenõudekulu 40 eurot (tl 2) ning alternatiivselt, kui kohus leiab et hageja intressinõue ei kuulu rahuldamisele, siis mõista jooksev viivis välja kuni põhinõude lõpliku tasumiseni viivise summat vähendamata, muus osas jääb nõue samaks (tl 3). Hagi asjaolud: - Scandagra Eesti AS (hageja) ja FIE Kalle Adrat’i (kostja) vahel välja kujunenud praktika kohaselt tarnis kostja hagejale vilja ja hageja tasus kostjale tarnitud vilja eest vastavalt vilja kogusele; - 13.10.2015 tegi hageja kostjale ülekande summas 9806,62 eurot selgitusega „arve nr 2015034078“. Eelmärgitud makse oli alusetu, kuna kostja ei ole sellise summa ulatuses hagejale vilja tarninud ning hageja ei ole kostjalt kaupa saanud, st hagejal puudus kohustus kostjale tasuda; - 26.09.2016 e-kirjas andis hageja kostjale teada, et teostatud makse oli ekslik. Selle peale teatas kostja 17.10.2016 e-kirjas, et dokumentide ülevaatamisega läheb aega. Sama kuupäeva (17.10.2016) e-kirjas teatas hageja kostjale, et dokumendid tuleb kiiremas korras üle vaadata ning palus kiiret tagasisidet. Kostja hagejale ei vastanud; - kuna kostja talle ekslikult tasutud raha ei tagastanud, luges hageja et tegemist on kostjale antud laenuga, millelt kostjal tuleb tasuda intressi (
lg 3 p 2,
lg 2, Riigikohtu seisukoht lahendis 3-2-166-14 p 19); - kuna kostja vabatahtlikult alusetult üle kantud makset ei tagastanud, andis hageja oma nõude selle sissenõudmiseks üle Intrum Estonia AS-le, kelle töötaja I alates 17.01.2017 on saatnud kostjale korduvalt nõudekirju kohustuse täitmiseks ja pidanud kostjaga kirjavahetust: Sellele vaatamata kostja ekslikku makset Tsiviilasi nr 2-18-33 hagejale ei tagastanud ega tõendanud ka kauba üleandmist hagejale. Hagejal on seoses võlgnevuse sissenõudemisega tekkinud kulud 40 eurot; - kostja on omapoolsete rahaliste kohustuste täitmisel langenud viivitusse, mistõttu peab ta maksma viivist. Hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 18.01.2017 kuni 02.01.2018 eest on 749,53 eurot, jooksev viivis 03.01.2018 alates 8% põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 618,38 eurot (tl 1-4). 20.04.2018 seisukohas leiab hageja, et tema ei pea tõendama, et tal maksmise kohustust ei olnud. Hageja tasus ekslikult kostjale rahasumma kuna arvas, et tal on kohustus selline toiming teha. Tegelikkuses hagejal sellist kohustust ei olnud. Küll lasub kostjal kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seda on lahendis 3-2-1-57-13 p-s 14 märkinud ka Riigikohus. Seega peab kostja tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ja ta ei pea seda tagasi maksma. Kostja on vastuses õigesti kirjeldanud vilja tarnimise protsessi – hageja sõiduk tuli kostja juurde viljale järele ja kostjale anti saateleht, kuhu märgiti vilja müüja (kostja) nimi, vilja tüüp, kuupäev ja müüja (kostja) allkiri. Saatelehed on paberkujul, vähemalt 3 ekspemplaris ja jäävad alati nii tarnijale kui vilja vastuvõtukohta. Kui hageja oleks kostjale vaidlusalusel ajal vilja tarninud, siis peab tal saateleht olema. Kostja tarnis hagejale vaid märga vilja, mis viidi kas Keila või Pajusti vastuvõtukohta, kus on olemas viljakuivatid. Tallegg’i vastuvõtukohas viljakuivatit ei ole, st sinna ei saadud kostja märga vilja viia. Sellest tulenevalt on selge, et viljaprogrammi on tehtud vale sisestus. Kuna sisestati vale kanne, siis koostas programm ise vale arve ja hageja tegi kostjale vale tasumise, kuigi polnud tegelikult kostjalt vilja saanud (tl 61-65). KOSTJA VASTUVÄITED Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele täies ulatuses vastu. Kostja 21.03.2018 vastuväidete kohaselt: - hageja nõue on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, et tal ei olnud kohustust kanda hageja arvelduskontole 9806,62 eurot. Nimetatud asjaolu tõendamine on hageja kohustus (Riigikohus (RK) nr 3-21-137-07 p 13, nr 3-2-1-131-15 p 14); - kostja rõhutab, et talle ei ole alusetult teostatud ühtegi makset. Kõik arved on hageja poolt koostatud vastavalt kostja poolt tarnitud vilja kogustele; - kuna hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel on kehtiv alusetu rikastumise võlasuhe, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ja intresse; - alternatiivselt – isegi kui poolte vahel alusetult rikastumise võlasuhe esineks (mida tegelikult ei esine), on hageja ühepoolselt ja põhjendamatult asunud seisukohale, et tegemist on kostjale antud laenuga. Õiguslikul alusel tekkinud võlasuhte saab laenuks ümber kujundada vaid poolte kokkuleppel (RK 3-2-166-14 p 19). Poolte vahel mistahes laenuks ümberkujundamise kokkulepe puudub. Intressiarvestus, mis põhineb
lg-l 2 on väär ja tuleb jätta tähelepanuta; - hageja on nõudnud intressi mh ka
lg 3 p 2 alusel, mis sätestab pahauskse rikastumisvõlgniku kõrgendatud vastutuse. Sellise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama, et kostja teadis või pidi teadma, et ta on saadu omandanud õigusliku aluseta. Hageja nõuab intressi perioodi 14.10.2015 kuni 31.12.2016 eest. Kostja ei olnud teadlik, et ta on saadu omandanud õigusliku aluseta. Ka hageja ise on hagiavalduses märkinud, et alusetult saadu tagastamist on ta nõudnud alates 2017. Isegi kui jaatada
lg 3 p 5 kohaldamist, peab saaja maksma saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses (tl 40-44). 10.05.2018 seisukohas avaldas kostja, et kõik kostja poolt hagejale tarnitud koormad on viidud Pajusti ja Keila vastuvõtukohta, k.a vaidlusalused tarned nr 2015029272 ja nr
) §-de 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 alusel kostjalt 9806,62 euro väljamõistmist hageja kasuks. Võlaõigusseadus (
) § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära.
on kohaldatav, kui üleandja soovis üleandmisega täita oma kohustust saaja ees, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. Sooritusega
tähenduses võib olla tegemist ka juhul, kui soorituse tegija arvab ekslikult, et täidab sooritusega oma kohustust. Sooritus peab olema toimunud ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida üleandja soovis täita, ei ole olemas, ei teki või langeb pärast selle täitmist ära (Võlaõigusseadus III, Kommenteeritud väljaanne, Paul Varul Irene Kull Villu Kõve Martin Käerdi,Tallinn 2009, lk 586 p 3.2). Hageja väitel kandis ta 13.09.2015 ekslikult kostja arvelduskontole 9806,62 eurot kuna arvas, et tal on kohustus tasuda kostjale 21.09.2015 tarnitud vilja eest. Tegelikkuses hageja kostjalt 21.09.2015 vilja ei saanud, mistõttu 13.09.2015 makse oli alusetu. 3.1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on lahendis 3-2-1-131-15 selgitanud, et „Kui hageja tugineb sellele, et kostja on tema arvel rikastunud (
lg 1) ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kostjale ülekantud rahasumma (
lg 1 esimene lause), on tema tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel kostja arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud“. Kohtu hinnangul kohaldub osundatud seisukoht mitte üksnes juhul, kui kohustus on ära langenud, vaid kõigi
Maksekorraldusega nr 520292 on tõendatud, et 13.10.2015 kandis hageja kostja EE552200001105729751 raha 9806,62 eurot selgitusega „Arve nr.: 2015034078“ (tl 5). kontole Hageja Arve nr 2015034078 on koostatud 21.09.2015 Kalle Adrat’i (Müüja) söödanisu ostmise kohta (Ostja Scandagra Eesti AS) vastavalt saatelehtedele 2015029272 ja 2015029273 kokku 68,675 tonni, arve summa kokku 9806,80 eurot. Maksetingimus 21 päeva, Makse tähtaeg 12.10.2015 ja arve periood 21.09.2015 – 21.09.2015 (tl 127). Eeltooduga loeb kohus tõendatuks et hageja, kandes 13.10.2015 kostja kontole 9806,62 eurot, soovis kostjale täita arves nr 2015034078 märgitud kohustust, st tasuda arves märgitud vilja eest. 3.
lg 1 alusel on hageja õigustatud kostjalt õigusliku aluseta saadud 9806,62 eurot tagasi nõudma. 3.5.
lg 1 kohaselt võib üleandja
Hageja nõuab kostjalt tagasi alusetult saadud 9806,62 eurot. Kohtu hinnangul on hageja sellekohane nõue põhejndatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 9806,62 eurot. 4. Hagi asjaolude kohaselt kuna kostja korduvatele päringutele vaatamata ekslikult teostatud makset ei tagastanud, luges hageja, et tegemist on kosjtale antud laenuga, millelt kostja peab tasuma intressi. Hageja tugines nii
Tsiviilasi nr 2-18-33 Kostja rõhutas vastuväites, et hageja osundatud lahendi kohaselt saab küll muul õiguslikul alusel tekkinud võlasuhte ümber kujundada laenuks, kuid poolte vahel ei esine alusetu rikastumise võlasuhet ning kui see ka esineks, siis puudub poolte vahel mistahes kokkulepe alusetu rikastumise võlasuhte ümberkujundamiseks laenuks. Kohus on tuvastanud, kostja sai hagejalt õigusliku aluseta 9806,62 eurot. Seega esineb poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe. Kohus nõustub kostjaga, et nii
lg 2 kui Riigikohus lahendi nr 3-2-1-66-14 p 19 kohaselt on õiguslikul alusel tekkinud võlasuhet võimalik ümber kujundada laenuks, kuid seda vaid poolte kokkuleppel. Kostja eitab mistahes kokkulepet hagejaga alusetu rikastumise võlasuhte ümberkujundamise kohta laenuks. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tal esineb õiguslik alus kujundada alusetu rikastumise võlasuhe ühepoolselt ümber laenuks ega ka mitte poolte kokkuleppe olemasolu. Kohtu hinnangul puudus hagejal õiguslik alus alusetu rikastumise võlasuhe ühepoolselt ümber kujundada („lugeda“) laenuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et poolte vahelist alusetu rikastumise võlasuhet ei ole ümberkujundatud laenuks. 6. Hageja nõuab kostjalt intressi perioodi 14.10.2015 kuni 31.12.2016 eest kokku 1285,47 eurot. Hageja on intressi arvestanud lähtudes
Kohus on seisukohal, et kuna käesolevas vaidluses ei ole tegemist laenusuhtega, puudub alus kohaldada intressi arvestamisel intressimäära, milline on ette nähtud laenuintressile. Hageja on intressi nõudmisel tuginenud ka
lg 3 p-le 2.
Kohtule esitatud poolte e-kirjavahetusest nähtub, et hageja saatis kostjale e-kirja, milles andis teada, et arve nr 2015034078 alusel tasuti 13.10.2015 kostjale eksituse tõttu 9806,80 eurot. 17.10.2016 e-kirjas teatas kostja hagejale, et tal läheb aega paberite kokku korjamisega, et ta loodab paberid ja koormate saatelehed kokku saada ja hagejale saata. Samal kuupäeval (17.10.2016) saadetud e-kirjas palus hageja kostjat kiirelt dokumendid üle vaadata. Hageja märkis ka, et nõue kostja vastu peab saama lahenduse kas pooltevahelise kokkuleppena või kui seda ei tule, siis on hageja sunnitud alustama sissenõudmist kohtu kaudu. Hageja palus kostjalt kiiret tagasisidet. 26.10.2016 saatis hageja taas kostjale e-kirja, milles taaskord palus kostjalt vastust ja nõudega seonduvaid dokumente (tl 6-7). Ka kostja enda ütluste kohaselt 21.09.2015 kohta saatelehti tuldi Scandagrast tema ukse taha küsima aasta hiljem (tl 149). Eeluuritud kirjavahetus kogumis kostja ütlustesega annab tunnistust, et vähemalt 17.10.2016, oli kostjale teada ja pidi teada olema, et 13.10.2015 hageja poolt tema arvelduskontole kantud 9806,62 eurot on ta omandanud õigusliku aluseta. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et esineb alus kostjalt intressi nõudmiseks
lg 3 p 2 alusel seaduses sätestatud suuruses alates 17.10.2016 kuni hageja nõutud tähtpäevani. Võttes aluseks, et alusetult saadu suurus on 9806,62 eurot, intressiperiood 17.10.2016 kuni 31.12.2016 (so 76 päeva) ja seaduses sätestatud intressimäär (aastas) 8%, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 162,91 eurot (intressikalkulaator, http://www.viivisekalkulaator.ee/.
lg 1 järgse viivisemäära 8% aastas, on sissenõutavaks muutunud viivise suurus 750,14 eurot (viivisekalkulaator, http://www.viivisekalkulaator.ee/). Arvestades, et hageja on nõudnud kostjalt viivisé väljamõistmist summas 749,53 eurot, so arvestuslikust summast 0,61 eurot vähem, ei ületa kohus omal algatusel hageja nõuet. Kohus mõistab kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 17.01.2017 kuni 01.01.2018 eest hageja nõutud ulatuses, so 749,53 eurot. 7.2. TsMS § 367 annab hagejale õiguse taotleda hagiavalduses viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kas täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni Tsiviilasi nr 2-18-33 põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt jooksvat viivist kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 618,38 eurot. Hageja on õigustatud jooksvat viivist nõudma. Eeltoodut arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (9806,62 eurot)
lg 1 sätestatud määras alates 02.01.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 618,38 eurot. 8. Hageja on palunud
lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka võlgnevuse sissenõudekulu 40 eurot. Põhjenduste kohaselt kuna kostja vabatahtlikult alusetult talle üle kantud makset ei tagastanud, andis hageja Intrum Eesti AS-le oma nõude selle sissenõudmiseks. Sissenõudmise käigus saatis Intrum Estonia AS töötaja alates 17.01.2017 kostjale korduvalt nõudekirju kohustuse täitmiseks ja pidas kostjaga kirjavahetust. Sellest tulenevalt tekkisid hagejal nõude sissenõudmisega kulud 40 eurot. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Intrum Justitia AS (praegu ärinimi Intrum Estonia AS) on saatnud kostjale nii Nõude kohustuse täitmiseks kui Kohtumenetluse alustamise hoiatuse (tl 10 ja 10 pöördel). Kostja nimetatud hageja nõudele vastuväiteid esitanud ei ole.
lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda ka võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Eeltoodut kogumis hinnates leiab kohus, et hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 40 eurot sissenõudekulu. 9. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagiosalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või oslaiselt poolte endi kanda. Hageja esitas nõude kokku summas 11 881,62 (9806,62+1285,47+749,53+40) eurot. Kohus rahuldas hageja nõude summas 10 759,06 (9806,62+162,91+749,53+40) eurot, st 90,55% ulatuses. Eeltoodut arvestades jagab kohus 90,55% menetluskuludest kostja kanda ja 9,45% menetluskuludest hageja kanda. TsMS § 174 lg-te 2 ja 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Lahesoo Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.