lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kannatanu füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
lg 2 järgi tuleb isiku tervise kahjustamise korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma.
lg 5 kohaselt arvestatakse hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-85-08) omaksvõetud arusaama järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.
lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
lg 3 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist.
lg 2 rakendamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. 14 Kohus ei jaga U. A esindaja seisukohta selles, et kannatanu nõue on kriminaalmenetluses perspektiivitu osas, mis see puudutab mittevaralise kahju hüvitamist üksnes U. A vastu summas 2500 eurot. Tõsi - tsiviilhagis keskendutakse sisuliselt sellele, et U. A on öelnud ja meediaväljaanded avaldanud midagi, mis ei vasta tõele ja see olukord on kannatanule häiriv. Iseenesest on kaitsja ka õigesti märkinud, et kannatanu peaks nõudma ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist, kuid sellise vaidluse lahendamine ei mahu enam kriminaalmenetluse raamidesse. Samas seisneb kannatanu loogika kohtule arusaadavalt selles, et juhtida kohtu tähelepanu sellele ning tõendada seda, milline oli U. A käitumine pärast rikkumist, so U. A on moraalse kahju tekitamise eest C. Muhustest enam vastutavam kuivõrd ta halvustas pärast toimunut avalikult kannatanut. Tegemist ei ole iseseisva nõudega. Iseenesest on kohus nõus sellega, et tsiviilhageja poolt taotletav eesmärk võiks olla hagiavalduses selgemalt ja lakoonilisemalt esitatud. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kohus nõustuks tsiviilhageja seisukohtadega. Kohus märgib, et kõik hagis esitatu, mis puudutab ebaõigeid väiteid, nende avaldamist ja kannatanu jätkuvat kannatamist artiklite kättesaadavuse tõttu, ei ole hagi lahendamisel asjakohane ning selle olukorra likvideerimiseks on tõepoolest kohasem kasutada võimalust koostada nõue sootuks teistel asjaoludel ja alusel ning pöörduda tsiviilkohtusse. Kohus ei nõustu tsiviilhageja seisukohaga selles, et Eestis väljamõistetavate hüvitiste suuruse kindlaksmääramisel tuleks eeskujuks seada USA-s väljamõistetavad hüvitised. Kohus märgib, et riigiti on nii seadused kui kohtupraktika erinev ning argument, mille järgi peaks mingisugune summa olema suurem üksnes põhjusel, et mujal on teisiti, ei ole kohtu arvates asjakohane. Eestis on välja kujunenud kohtupraktika, mis kajastub Riigikohtu koduleheküljel avaldatud analüüsis esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste kohta aastatel 2014-2016 (https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Tabel_Mittevaralise%20kahju %20h%C3%BCvitised%20esimese%20ja%20teise%20astme%20kohtutes%20aastatel%2020142016.pdf). Isegi kui arvestada teatud elukalliduse tõusuga, on ilmne, et kannatanu poolt taotletav summa ületab kordades sarnastel asjaoludel kohtute poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisi. Poolte majandusliku olukorra osas märgib kohus, et käesoleval juhul puuduvad andmed U. A ja L. L tööalase hõivatuse kohta, ankeetandmete kontrollimisel kumbki muudatustest teada ei andnud. Seega eeldab kohus, et U. A ja L. L puudub regulaarne, ametlik sissetulek. C. Muhuste töötab XXX. Lepingus on märgitud üksnes tunnitasu (XXX) ja töönädala kestus (40 tundi) seega ületab tema igakuine sissetulek eelduslikult Eesti keskmist. Kohus luges käesolevas asjas tõendatuks C. Muhuste poolt L. L suhtes vägivalla kasutamise. U. A sse puutuvat ei ole otsuses analüüsitud – U. A süüküsimuse lahendamine ei olnud kriminaalasjas aktuaalne, sest U. A suhtes lõpetas kohus prokuröri taotlusel kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses puudutatud isiku süüküsimust põhjalikult ei analüüsita. Kohus nõustub tsiviilhagejaga selles, et kriminaalasjas kogutud tõendid, mis hagi järgi tõendavad ka kannatanu nõudeid, kinnitavad seda, et lisaks C. Muhustele lõi L. L ka U. A. Löömise fakt on tõendatud klubi turvakaamera salvestiste ja asitõendi vaatlusprotokolliga. Kohus ei nõustu tsiviilhagejaga selles, et L. L füüsilist puutumatust ja tervist rikuti U. A ja C. Muhuste ühise, kooskõlastatud tegevusega. Sarnast loogikat järgis ka esialgne süüdistus, so U. A ja C. Muhustet ei süüdistatud kuriteo toime panemises grupis. U. A ja C. Muhuste tegevus on selgelt piiritletud ja iseseisev. Samuti ei ole kohtu arvates kohane tsiviilhageja seisukoht, mille järgi oli tegemist ühepoolse, halastamatu grupiviisilise peksmisega. Turvakaamerate salvestiselt on näha, et L. L jagab lööke teda rünnanud isikute suunas. Täiesti asjakohatud on hageja viited turvatöötajate ründamisele ja ürituse iseloomule, kohus ei näe, et need argumendid oleksid mingilgi moel asjasse puutuvad. Kohtu hinnangul ei pea paika ka tsiviilhageja väited L. L baarileti taha põgenema sundimisest – kohus tuvastas, et L. L liikus leti taha vabatahtlikult ja aeglases tempos, U. A seltskonnast keegi kannatanust sel hetkel välja ei teinud. 15 Käesoleval juhul ei põhjustatud kannatanule märkimisväärseid kehavigastusi. Tsiviilhagi täpsustuses on üksikasjalikult loetletud kõik kannatanu poolt tehtud ja menetlejale esitatud fotodel olevad jäljed, kuid need paranesid ilmselt kiiresti. Väljakannatamatut valu L. L kohtu hinnangul löökidest tunda ei saanud, kannatanu elukvaliteedi langusest vigastuste paranemise ajal kohtu hinnangul rääkida ei saa. Kannatanu kehal on nö sinikad, mis paranevad reeglina märkamatult ning need jäid eelduslikult riiete alla. Hüvitise kindlaksmääramisel ei saa käesolevas asjas mööda vaadata sellest, et kohtu hinnangul oli kannatanul konflikti puhkemises oma roll. Kohus vaatas turvakaamerate videosalvestist ja tuvastas, et kannatanu on see, kes initsieerib kontakti C. Muhustega, kannatanu alustab kätega vehkimist, ägedat seletamist ja žestikuleerimist, just kannatanu on see, keda kolmandad isikud üritavad nö tagasi tõmmata ja rahustada. L. L eitas teiste isikute solvamist, kuid see väide ei pidanud kohtu arvates paika. Salvestiselt on näha, et C. Muhuste silmnähtavalt ärritub millegi peale mida kannatanu ütleb ja laseb alles siis rusikad käiku. Samuti ei ole kannatanu tuntus teguriks mis tingiks keskmisest praktikast oluliselt hälbiva hüvitise määramise. Kohus märgib, et kahtlemata pälvib avalikus kohas toimuv füüsiline kontakt kõrvaliste isikute tähelepanu ning allajäänu võib tunda end juba seeläbi alaväärsena. Samuti on mõistlik eeldada, et enam kõneainet tekitab pealt nähtud füüsiline konflikt juhul, kui selle osapooled on avalikkusele tuntud. Samas peavad tuntud inimesed kohtu hinnangul taluma võrdväärselt nii positiivset kui negatiivset tähelepanu, artisti puhul on tuntus inimese enda valik. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et arvestades välja kujunenud kohtupraktikat, poolte majanduslikku seisundit (eelkõige U. A ja L. L ametliku sissetuleku puudumist), kannatanul tekkinud minimaalseid vigastusi ja kannatanu enda käitumist, mis viis konflikti eskaleerumiseni, on mõistlik ja põhjendatud C. Muhustelt ja U. A solidaarselt 100 euro suuruse kahjuhüvitise välja mõistmine. Kohus nõustub tsiviilhageja loogikaga selles, et U. A on kaklust jätkanud leheveergudel, mh on ta kannatanut halvustanud ning sellest tulenevalt võib nõustuda, et U. A teojärgse suhtumise tõttu on põhjust tema poolt makstavat hüvitist suurendada. Samas on kohtu hinnangul hüvitise suurendamine hageja poolt taotletud 2500 euro võrra ilmselgelt põhjendamatu. U. A on kriminaalmenetluse lõpetamisega võtnud endale kohustuse hüvitada kannatanule vabatahtlikult 500 eurot. Kohus leiab, et see summa on enam kui piisav ning sellest piirist kahjuhüvitise edasine suurendamine oleks L. L põhjendamatult rikastav. Eeltoodu alusel tuleb tsiviilhagi rahuldada osaliselt. U. A ja C. Muhustelt tuleb kannatanu mittevaralise kahju katteks solidaarselt välja mõista 100,00 eurot. Ülejäänud osas tuleb hagi U. A ja C. Muhuste vastu jätta rahuldamata. U. A võttis kriminaalmenetluse lõpetamisel hagi osaliselt – 500 euro suuruses summas - õigeks ja seega tuleb kannatanu hagi U. A vastu ülejäänud osas, so summas 2000 eurot, jätta rahuldamata. Tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotus: Kannatanu esindaja menetluskulu kohtueelses menetluses oli 1350 eurot (kd I tlk 152-155) ja kohtumenetluses 1200 eurot. Kannatanu esindaja on osutanud kannatanule kohtueelses menetluses õigusabiteenust hinnaga 125 eur/1h (summale lisandub käibemaks) ning kohtumenetluses hinnaga 150 eur/ 1h (summale lisandub käibemaks). Kohtueelses menetluses on kannatanu esindaja tsiviilhagi koostamisele kulutanud 3h ja 45 min, sellele on eelnenud kriminaaltoimiku materjalide analüüs kestusega 1h ja nõupidamine kestusega 1h. Kuivõrd kannatanu esindaja on koostanud lisaks tsiviilhagile prokuratuurile taotluse K. T kahtlustuse esitamiseks, tuleb nentida, et analüüs ja nõupidamine hõlmas ka muid, tsiviilhagisse puutumatute 16 küsimuste lahendamist. Kohtu hinnangul on asja mahtu ning tsiviilhagi silmas pidades mõistlik õigusabi maht kohtueelses menetluses 4h ja 30 min. Kohtumenetluses on kannatanu esindaja osutanud õigusabiteenust kokku 8h, sh 10min 24.01.2019 eelistungi kestus ja 3h põhiistungi kestus. Kannatanu esindaja esitas kohtule hagiavalduse täpsustuse, mille koostamise kestus ei tohiks selle mahtu ja sisu silmas pidades olla enam kui 30 min. Kannatanu ei olnud tõenäoliselt teadlik prokuröri ja süüdistatavate taotlusest lahendada asi lühimenetluses, seega on mõistlik eeldada, et kannatanu valmistas istungiks ette. Istungiks ettevalmistus ei tohiks kohtu hinnangul kannatanu rolli (so hagi) silmas pidades asja mahtu silmas pidades võtta kauem aega kui 3h (kohus arvestab sinna hulka ka kannatanuga suhtlemisele kuluva aja). Kohtu hinnangul on mõistlik õigusabi maht kohtumenetluses 6h ja 40min. Tsiviikostja U. A ja süüdistatava C. Muhuste esindaja osutas õigusabiteenust 150 eur/1h (summale lisandub käibemaks) õigusabiteenuse kogukestus oli 14h ja 42min. Kaitsja selgitas, et kuriteo faktiliste asjaolude üle puudus vaidlus ning asi edastati kohtusse üldmenetluses kannatanu hagi tõttu, mille osas ei jõutud kokkuleppele. Kaitsja märkis, et õigusabiteenuse kogumahust moodustab tsiviilhagi ja selle menetlemisele kulunud aeg ca 50%. Kohus nõustub kaitsja märgitud mahuga vaatamata sellele, et kaitsja esindas U. A ja C. Muhustet, viimasele oli süüdistus esitatud 2 kuriteoepisoodis ning 10.09.2017 episoodis oli osaliselt vaidlus ka faktiliste asjaolude üle (mis ajendil tekkis füüsiline kontakt). Kohus nendib, et kahtlemata on hagi selles sisalduvaid summasid silmas pidades olnud U. A ja C. Muhuste jaoks keskseks küsimuseks – istungilgi keskenduti pigem kannatanu nõuetele. Kohtu arvates on reaalne, et kaitsja kulutas hagiga seotud küsimuste lahendamiseks (sh konsultatsioonid esindatavatega) ca 7,5h mis on sisuliselt üks tööpäev. Kriminaalmenetluse lõpetamisega võttis U. A endale mh kohustuse hüvitada 6 kuu jooksul arvates määruse jõustumisest kannatanu õigusabikulud summas 675 eurot. Käesoleval juhul rahuldas kohus kannatanu hagi osaliselt. KrMS § 182 lg 3 järgi jaotab kohus tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Kohus luges põhjendatuks kannatanu õigusabikulu kohtueelses menetluses 4h ja 30min (562,50 eurot) ning kohtumenetluses 6h ja 40min (1050 eurot). Seega on kannatanu põhjendatud, tsiviilhagiga seotud õigusabikulu kokku 1612,50 eurot. Kannatanu hagis ja kohtuistungil esitatud väited, mis puudutasid hüvitise suurust, jäid valdavas määras tagajärjetuks ning hagi rahuldatud osa on võrreldes taotletud summaga väga väike. Eeltoodu alusel ei tarvitse olla väär U. A ja C. Muhuste esindaja seisukoht, mille kohaselt võinuks nõudesumma korrigeerimise korral menetlus võtta mh ka kannatanult märkimisväärselt vähem ressurssi. Seega on kohtu hinnangul U. A poolt kriminaalmenetluse lõpetamisega võetud kohustus hüvitada kannatanule õigusabikulu 675 eurot täiesti piisav. Kohus luges põhjendatuks U. A ja C. Muhuste esindaja hagiga seotud õigusabikulu 7,5h ulatuses, so 1102,50 eurot. Kohtu hinnangul tuleb kannatanult C. Muhuste kasuks välja mõista 201,25 eurot ja U. A kasuks tuleb välja mõista 201,25 eurot. Kohus märgib, et C. Muhuste ja U. A esindaja seisukohti saatis osaliselt edu. Kohus luges põhjendatuks kaitsja väited selles, et nõutav hüvitis ebamõistlik ning ei vastanud kehtivale kohtupraktikale. Kohus ei arvestanud kaitsja keskseid väiteid hagi läbi vaatamata jätmise kohta, samuti ei nõustunud kohus kaitsjaga selles, et kannatanule piisab U. A poolt õigeks võetud osast. Eeltoodu tõttu tuleb tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud 600,00 euro ulatuses jätta U. A ja C. Muhuste enda kanda. 17 Asitõendid: Kriminaalasja juurde on asitõendina võetud 1 CD plaat ja 1 CDR plaat. Kohtu hinnangul võib asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel säilitada koos kriminaaltoimikutega. Plaatide eraldiseisev hävitamine tähendab ressursikulu, plaatide säilitamine toimikuga viimast ülemääraselt ei koorma. /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.