4-19-1299/14

(930019000482)Kohtunik Astrid Asi Menetlusalune isik Viktor Sintsov isikukood 36004180249; Eesti Vabariigi kodakondsus; elukoht XXX Kohtuväline menetleja Maksu- ja Tolliamet asukoht Lõõtsa 8a, Tallinn Väärteoasi Viktor Sintsovi kaebus Maksu- ja Tolliameti tolliosakonna Ida tollipunkti 19.02.2019 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas 930019000482 RESOLUTSIOON juhindudes VTMS § 132 p 3 Tühistada Maksu- ja Tolliameti tolliosakonna Ida tollipunkti 19.02.2019 kiirmenetluse otsus väärteoasjas 930019000482. VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada otstarbekuse kaalutlusel väärteomenetlus Viktor Sintsovi suhtes TS § 69 lg 1 järgi. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Asjaolud ja menetluse käik Maksu- ja Tolliamet tegi 19.02.2019 kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 930019000482, mille kohaselt toimetas Viktor Sintsov 19.02.2019 tollikontrollist kõrvale hoides ja deklareerimata jättes Venemaa Föderatsioonist Eestisse deklareerimisele kuuluvat 1 4-19-1299 kaubanduslikku laadi kaupa väärtuses 249,38 eurot. Viktor Sintsov pani sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud TS § 69 lg 1 järgi ning kohtuväline menetleja määras karistuseks rahatrahvi 15 trahviühikut, so 60 eurot. 04.03.2019 esitas menetlusalune isik eelnimetatud otsuse peale kohtule kaebuse, milles palus Maksu- ja Tolliameti otsus tühistada. Kaebaja sõnul kuulusid kauba hulka ka isiklikud ostud, mis on tõendatud ostutšekkidega. See ei olnud kommertsreis. Ülejäänud kaup ei olnud tema soetatud, tuttavate palvel võttis nende isiklikud ostud kohale toimetada. Kogu kauba summa ei ületanud 300 eurot, mistõttu ta ei pidanud vajalikuks kaupa deklareerida. Kaebaja ei ole nõus temale määratud trahviga ja palub trahvimäärust tema suhtes mitte rakendada. 25.03.2019 kohtumäärusega jäeti kaebus käiguta ja anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. 05.05.2019 esitatud kaebuse täienduses märkis kaebaja, et ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus edastas kaebuse Maksu- ja Tolliametile, paludes arvamust kirjaliku menetluse kohaldamise osas ja kirjaliku menetlusega nõustumise korral seisukohta kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja esitas 20.05.2019 kohtule oma nõusoleku kirjaliku menetluse rakendamiseks ning seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Arvestades kaebajal kaasas olnud kauba kogust ning asjaolu, et arvete kohaselt olid kauba ostjateks kolmandad isikud, ei ole MTA hinnangul tegemist isiklikku laadi kaubaga. Kaup ei kuulunud kaebajale ning see oli kaubanduslikku laadi. Samas möönab MTA esindaja, et kahel arvel oli maksjaks märgitud N S ja Viktor, millest võib järeldada, et tegemist oli kaebajaga. Kokku oli kaebajal kaasa 15 ostutšekki. MTA hinnangul kuulus kaup deklareerimisele, kuna tollimaksuvabastus rakendub vaid juhul, kui tegemist on mittekaubanduslikku laadi kaubaga. Kohtuotsuse põhjendused Arvestades kaebaja ja kohtuvälise menetleja nõusolekut ja juhindudes VTMS § 120 lg-st 1 vaatab kohus kõnealuse kaebuse läbi kirjalikus menetluses. VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Olles tutvunud esitatud kaebusega, väärteoasja materjalidega, kohtuvälise menetleja seisukohaga, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, asub kohus alljärgnevatele seisukohtadele. TS § 69 lg 1 kohaselt on karistatav deklareeritava kauba või sularaha liiduvälisest riigist Eestisse või Eestist liiduvälisesse riiki toimetamine tollikontrollist kõrvale hoides, kaupa või sularaha deklareerimata jättes, seda vale tariifse klassifikatsiooniga või kirjeldusega deklareerides või muul pettuslikul viisil toimides. Antud juhul heidetakse isikule ette deklareeritava kauba liiduvälisest riigist Eestisse toimetamisel tollikontrollist kõrvale hoidumist ning kauba deklareerimata jätmist. Formaalselt vastab väärteo otsuses toodud sündmuste kirjeldus TS § 69 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu 2 4-19-1299 objektiivsetele tunnustele st deklareeritava kauba liiduvälisest riigist Eestisse toimetamine kaupa deklareerimata jättes. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja toimetas väärteootsuses kirjeldatud kaubad 19.02.2019 Venemaa Föderatsioonist Eestisse. Seda kinnitavad nii läbivaatuse akt kui ka Viktor Sintsovi enda ütlused. Lisaks kajastub kaupade sortiment ning maksumus Viktor Sintsovi poolt esitatud arvetes, mis on lisatud kauba deklaratsioonidele. Vaidlusaluseks küsimuseks on asjaolu, kas kõnealune kaup oli soetatud ning toimetati Eestisse kaubanduslikul eesmärgil ja kas sellelt tuli tasuda käibemaksu. KMS § 1 lg 1 p 2 kohaselt on käibemaksu objektiks mh kauba import Eestisse, välja arvatud maksuvaba import vastavalt §-s 17 sätestatule. Eelnevast tulenevalt kuulub käibemaksuga maksustamisele kogu imporditav kaup, kui ei esine KMS §-s 17 sätestatud maksuvabastuse alust. Kõnealuse vaidluse kontekstis on asjakohane KMS § 17 lg 1 p-s 8 nimetatud alus, mille kohaselt ei maksustata käibemaksuga reisija isiklikus pagasis liiduvälisest riigist Eestisse toimetatud mittekaubanduslikku laadi kaupa 300 euro väärtuses. Arvete kohaselt oli Viktor Sintsovil kaasas kaupa kokku 21340 rubla väärtuses. Kauba deklaratsioonidest nähtuvalt deklareeris Sintsov läbivaatuse järgselt kaupa summas 18230 rubla, ehk 249,38 eurot. Seega Eestisse toimetatud kauba väärtus oli alla KMS § 17 lg 1 p-s 8 kehtestatud piirmäära ning küsimus taandub sellele, kas tegemist oli kaubanduslikku laadi kaubaga või mitte. Viktor Sintsovi enda selgituste kohaselt tõi ta kauba Venemaa Föderatsioonist oma tuttavatele poest, mis asub Peterburis. Ta ei deklareerinud kaupa, kuna ei arvanud, et peab seda tegema. Kohtul puudub alus kahelda Sintsovi ütluste tõepärasuses. Kohtuvälises menetluses ei ole kogutud tõendeid, mis neid ütluseid kummutaks või kahtluse alla seaks. Seega lähtub kohus kaubandusliku laadi olemasolu tuvastamisel selgitusest, et kaebaja tõi kaupa oma tuttavatele ning puudub igasugune teave, et ta oleks seda teostanud vahendustasu vm kasu nimel. Taolist järeldust kinnitab tõik, et kokku oli kaupade kohta 15 arvet. Kõikidel arvetel on märgitud tellija ning kauba vastuvõtja nimi. Vastuvõtjaks on valdavalt N S, kuid tellijaid on mitmeid erinevaid, kokku üheksa inimest ning lisaks on kahel arvel märgitud tellijaks Natalja ja Viktor Sintsov, ehk kaebaja ise. Viimasest järeldub, et ülejäänud 13 arvel kajastuva kauba tõi Sintsov Eestisse tuttavate palvel. Kuivõrd deklareeritud kauba väärtus oli väiksem arvete kogusummast, võib järeldada, et Sintsov deklareeris pärast läbivaatust just tuttavatele mõeldud kauba ning deklareerimata jäeti kaup, mis arvetest (arved summas 980 ja 2110 rubla) nähtuvalt olid tellitud N ja Viktor Sintsov poolt ning nende osas deklareerimise kohustust ei rakendunud. KMS § 17 lg 1 p-s 8 sätestatud mõiste „mittekaubanduslikku laadi“ tõlgendamisel lähtub kohus sätte kehtestamisel aluseks olnud Euroopa Nõukogu direktiivi 2007/74/EÜ artiklist 6, mille kohaselt loetakse maksuvabastuse kohaldamisel import mittekaubanduslikuks, kui see vastab järgmistele tingimustele:

1. a)on juhuslikku laadi;
2. b)sisaldab üksnes reisija või tema pereliikmete isiklikuks kasutamiseks või kingituseks ette nähtud kaupa. Lisaks ei tohi kaupade laad või kogus olla selline, mis näitab, et kaubad imporditakse kaubanduslikuks otstarbeks. Lähtuvalt kogutud tõendusteabest puudub antud juhul alus arvata, et tegemist ei olnud juhuslikku laadi impordiga. Kohtule ei ole esitatud andmeid, millest nähtuks sagedased piiriületused vmt, mis viitaks süsteemsele tegevusele kaupade importimisel. Kohtu hinnangul 3 4-19-1299 ei näita ülevaatusel tuvastatud kauba kogus ja laad kaubandusliku otstarbe olemasolu. Kaupade tellijaid oli kokku üheksa ning neist igaüks soetas kaupu üksnes väikses koguses, mistõttu ei ole põhjust järeldada, et kaup osteti edasimüügi eesmärgil. Samuti ei ole andmeid, et ostjad maksid (või pidid maksma) Sintsovile vahendustasu kauba Eestisse toimetamise eest. Samas asjaolu, et kaupade tegelikeks ostjateks olid kaebaja tuttavad, mitte perekonnaliikmed, kinnitab, et tegemist ei olnud kaebaja enda või tema pereliikmete isiklikuks kasutamiseks või kingituseks ette nähtud kaubaga art 6 punkti b tähenduses. Seega ei kvalifitseeru süüteo esemeks olnud kaup mittekaubanduslikuks kaubaks Euroopa Nõukogu direktiivi 2007/74/EÜ artikli 6 ja KMS § 17 lg 1 p 8 tähenduses ning selle maksustamine oli asjakohane ja põhjendatud. Viimasest tuleneb omakorda, et tegemist oli deklareerimisele kuuluva kaubaga TS § 69 lg 1 tähenduses ning kauba deklareerimata jätmisega täitis Viktor Sintsov TS § 69 lg 1 objektiivsed tunnused. Ütlusi andes selgitas Viktor Sintsov, et pani rikkumise toime teadmatusest. Ta ei teadnud, et peab kaupa deklareerima. Kuid kauba Eestisse toimetamist ta tunnistab. Seega kauba toimetamine liiduvälisest riigist Eestisse ilma deklareerimata oli teadlik, tahtlik ja planeeritud käitumine st pandud toime kavatsetult. Kuid väidetavalt ei olnud kaebaja teadlik oma teo keelatusest. Kohtul puudub alus kahelda kaebaja ütluste tõepärasuses ning puuduvad tõendid, mis annaks alust arvata, et kõnealust kaupa Eestisse toimetades oli ta deklareerimise kohustusest siiski teadlik. Neil põhjustel ei saa kohtu hinnangul antud juhul rääkida tahtlust või õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisest. Küll aga tuleb kontrollida KarS § 39 lg-s 1 sätestatud süüd välistava asjaolu esinemist. Nagu eelnevalt öeldud, ei saa välistada, et kaebaja tõepoolest ei olnud teadlik kauba importimisel kehtivatest nõuetest. Seega ei saa ka välistada, et tegemist ei olnud eksimusega teo keelatuses. Samas tuleb aga tõdeda, et taoline eksimus ei olnud kaebaja jaoks kindlasti vältimatu. Keskmisele tavalise elukogemusega inimesele on teada, et paljude kaupade toimetamisel üle riigi või tolliterritooriumi piiri kehtivad erinevad piirangud või tollimaksud ning enne piiriületust on olemas kõik võimalused selgitada välja, kas ja millises ulatuses saab kaupa maksuvabelt riiki tuua. Seda saanuks teha näiteks Eestist lahkumisel tollipunktis või tolliasutusele elektroonselt või telefoni teel vastavasisulise päringu esitamisega. Teisalt ei saa jätta tähelepanu juhtimata asjaolule, et riigiasutuste aktiivne teavitustegevus kauba importimise maksustamise tingimuste kohta on ilmselt olnud ebapiisav. Tegemist on paljusid inimesi puudutava kohustusega, mistõttu peaks teavitustegevuse aktiivne roll olema eeskätt riigiasutustel. Eelnevast lähtuvalt on kohus seisukohal, et kuigi antud juhul võib rääkida sellest, et kaebaja ei olnud teadlik oma teo keelatusest, oli siiski tegemist olukorraga, kus eksimus oli kaebaja jaoks välditav. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Viktor Sintsovi tegevuses on tuvastatud TS § 69 lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kuid iga süülise väärteo toimepanemise eest ei pea selle toimepanijat tingimata karistama. Süüteo toimepanemisele peab küll järgnema hukkamõistev reageering, kuid see ei tähenda, et hukkamõist peaks kindlasti väljenduma karistuse mõistmises. Viimast tuleks kohaldada ultima ratio põhimõttest lähtuvalt. 4 4-19-1299 Kohtu hinnangul peab igal üksikul juhul esmalt hindama, kas eksisteerib muid meetmeid, mis heastaks tekitatud ebaõiglust ning oleks ühtlasi eripreventiivselt efektiivsem suunamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Tulenevalt VTMS § 30 lg 1 p-st 1 on menetlejale antud õigus lõpetada teatud juhtudel väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-29-11 märkinud, et menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-146-03, p 8 ja 25. novembri 2009. a otsus asjas nr3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p-d 15 ja 16 ning 24. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Karistusregistri andmetel ei ole Viktor Sintsovi karistusregistrisse kantud, mis kinnitab, et teda ei ole varasemalt ühegi analoogse rikkumise eest karistatud. Need andmed annavad alust arvata, et menetluse esemeks olev tegu oli ühekordne teadmatusest toimepandud väärkäitumine ning kaebaja näol ei ole tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga. Kohtule ei ole teada, et kaebaja oleks pärast kõnealust rikkumist sooritanud uusi õigusrikkumisi. Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja heastas rikkumisega tekitatud kahju. Rikkumise teadvustamise järgselt deklareeris ta kaasas olnud kauba ning tasus ettenähtud maksud. Nimetatu kinnitab üheselt kahetsuse esinemist ning kaebaja ei ole mingilgi viisil väljendanud ükskõiksust või üleolevat suhtumist oma rikkumisse, õiguskorda ning sellest tulenevatesse nõuetesse. Kõik eelnimetatud asjaolud kogumis kinnitavad, et kaebaja süü vaidlustatud otsuses kirjeldatud süüteo toimepanemises on väike. Kohtu hinnangul puuduvad ka asjaolud, mis tingiksid antud asjas avaliku menetlushuvi. Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et menetlusaluse isiku süü on sedavõrd väike, et tema suhtes tehtud väärteootsus tuleb tühistada ning alustatud väärteomenetlus tuleb VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi kohtunik 5