KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Merit Helm Otsuse tegemise aeg ja koht 06. veebruar 2019.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-16868 Tsiviilasi AS LHV P

) § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele. Viidatud sätte kohaselt kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisinguleping on

§ 401lg 2 järgi ühtlasi krediidileping.

16.

§ 367

lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (

§ 367

lg 2).

§ 367

lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

1. Asja lahendades on kohtu kohustus muu hulgas tüüptingimuse tühisuse tuvastamine, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu lahendeid tsiviilasjades nr 3-2-1-109-11, p 12; 3-2-1-56-08, p 13, 3-2-1-106-13, p 24). Kohus on seisukohal, et täiendavalt tuleb kohaldada OÜ Xxxx ning AS LHV Pank vahel sõlmitud liisingulepingutes sätestatut sedavõrd, kuivõrd tegu ei ole tühiste tüüptingimustega.
2. Hageja on kohtule selgitanud, et liisingulepingu alusel üleantud vara on hagejale tagastatud ja lisaks võõrandatud. Hagejal on liisingulepingust tulenev viivisenõue OÜ Xxxx vastu summas 136 240,82 eurot. Hageja on selgitanud, et viivisarvestuse saab jagada viieks erinevaks perioodiks, kuivõrd tagatisvara realiseerimisega on ajas muutunud põhinõue, millelt hageja viivist arvestas. Hageja on arvestanud viivist järgmiste perioodide eest: 18.07.201721.07.2017.a summas 2 823,72 eurot; 21.07.2017-05.10.2017.a summas 70 266,12 eurot; 05.10.2017-24.10.2017.a summas 17 477,53 eurot; 24.10.2017-06.12.2017.a summas 33 213,26 eurot; 06.12.2017-31.01.2018.a summas 12 460,18 eurot (kd I, tl 158-161). Kasutusrendilepingute kasutustingimustest tulenevalt on viivise määraks 0,25% päevas.
3. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt

§ 82

lg-st 1 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

1. Kostja on 14.03.2018.a esitanud kohtule vastuväited viivisenõude osas (kd I, tl 150-152). Kostja on seisukohal, et hageja viivisenõue on ebaselge, kas ja kuidas on viivisesumma 5 kujunemisel arvestatud võlgniku pangakontolt debiteeritud summat. Hageja 05.03.2018.a menetlusdokumendist jääb mulje, et hageja on küll võlgniku kontolt teatud summa maha võtnud, kuid on samas viivise arvestamist jätkanud põhisummalt tervikuna (debiteerimist arvestamata). Seega nõuab hageja kostjalt viivist põhjendamatult suurelt summalt. Vastav nõue on alusetu.
2. Lisaks on kostja seisukohal, et hageja poolt nõutava viivise määr on ebamõistlikult suur ning kostja taotleb selle vähendamist. Kohalduvat viivisemäära põhjendades on hageja märkinud, et tegemist ei ole tarbijakäendusega. On õige, et kostja poolt viidatud lahendid puudutasid tarbijakäendust, kuid Riigikohus ei öelnud, et majandus- ja kutsetegevuses on igasugune viivisemäär põhjendatud. Hageja ei ole põhjendanud, miks peaks praegusel juhul lugema mõistlikuks 12-kordse seadusjärgse viivise määra. Antud juhul on liisingulepingutes märgitud viivisemäär hageja tüüptingimus, mida liisinguvõtja (ja ammugi käendaja) ei saanud mõjutada. Seega tuleb tüüptingimust hinnata tüüptingimuste regulatsiooni valguses. Hageja ei ole tõendanud, et see tingimus ei oleks liisinguvõtjat/kostjat ebamõistlikult kahjustav (sh

§ 42lg 3 p 5 alusel).

1. Alljärgnevalt analüüsib kohus viivisemäära ja viivisenõuete põhjendatust. Kohus kordab siinkohal, et pooled ei vaidle kapitalirendilepingute lõppemise fakti ega lõppemise aja üle ja ei analüüsi seda küsimust viivisenõude juures eraldi.
2. Kostja on

§-le 44 tuginedes seisukohal, et kuivõrd hageja ja OÜ Xxxx vahelistes lepingutes kokkulepitud viivis on tüüptingimus ja ületab oluliselt seadusjärgset viivisemäära, on tegu tühise tüüptingimusega. Riigikohus on asunud

§ 36

lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh

§ 42

lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 18). Kohtu hinnangul tuleb tuvastada, kas tegu oli tüüptingimusega ja kas tüüptingimusel oli ebamõistlikult kahjustav iseloom ning seejärel otsustada

§ 25

kohaldades, kas sellise tüüptingimuse kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavapärane. 24.

§ 44

sätestab, et kui

§ 42

lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb

§ 44

kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14 (p 10-13) tehtud lahendis leidnud, et eeltoodust tulenevalt tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber

§ 44eeldus.

Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus

§ 44

järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. 25. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Kohus leiab, et ka käesoleval juhul, kus viivise määraks on 0,25% (mis on suurusjärgult sarnane Riigikohtu poolt käsitletud määraga 0,2% päevas) ei vasta antud lepingutingimus

§ 42lg 3 p 5 6 tunnustele ega ole seega tühine.

Kuivõrd tingimus ei oleks kohtu hinnangul tüüptingimusena kasutamise korral teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav, ei analüüsi kohus täiendavalt, kas tegu võis olla tüüptingimusega või poolte vahel kokkulepitud eritingimusega. Täiendavalt juhib kohus tähelepanu, et hageja on esitanud kohtule Eestis tegutsevate konkureerivate krediidiasutuste hinnakirjad, millest nähtuvalt kohaldavad nad viivist määras 0,2-0,3 % (köide II, tl 112-113). Seega on hageja esitanud ühtlasi tõendid selle kohta, et sellise tüüptingimuse kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavapärane.

1. Liisingulepingu nr 128432 alusel kuulus tasumisele põhiosa 43 332,05 eurot. Viivituses oldud päevade arv oli 231, viivise summa kokku on 25 024,26 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 26 830 eurot, võla katteks debiteeriti 12 399,62 eurot. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepitud viivisemääraks 0,25% päevas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 25 024,26 eurot (43 332,05 * 0,25 * 231 / 100). Kohus leiab, et nõue on põhjendatud.
2. Liisingulepingu nr 128445 alusel kuulus tasumisele põhiosa 43 332,05 eurot. Viivituses oldud päevade arv oli 152, viivise summa kokku on 16 466,18 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 38 000 eurot, võla katteks debiteeriti 4 393,25 eurot. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepitud viivisemääraks 0,25% päevas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 16 466,18 eurot (43 332,05 * 0,25 * 152 / 100). Kohus leiab, et nõue on põhjendatud.
3. Liisingulepingu nr 128458 alusel kuulus tasumisele põhiosa 43 332,05 eurot. Viivituses oldud päevade arv oli 231, viivise summa kokku on 25 024,26 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 37 000 eurot, võla katteks debiteeriti 7 595,62 eurot. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepitud viivisemääraks 0,25% päevas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 25 024,26 eurot (43 332,05 * 0,25 * 231 / 100). Kohus leiab, et nõue on põhjendatud.
4. Liisingulepingu nr 128461 alusel kuulus tasumisele põhiosa 43 332,05 eurot. Viivituses oldud päevade arv oli 152, viivise summa kokku on 16 466,18 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 38 000 eurot, võla katteks debiteeriti 4 393,25 eurot. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepitud viivisemääraks 0,25% päevas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 16 466,18 eurot (43 332,05 * 0,25 * 152 / 100). Kohus leiab, et nõue on põhjendatud.
5. Liisingulepingu nr 130336 alusel kuulus tasumisele põhiosa 44 952,18 eurot. Viivituses oldud päevade arv oli 152, viivise summa kokku on 17 081,83 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 38 000 eurot, võla katteks debiteeriti 5 978,54 eurot. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepitud viivisemääraks 0,25% päevas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 16 466,18 eurot (44 952,18 * 0,25 * 152 / 100). Kohus leiab, et nõue on põhjendatud.
6. Liisingulepingu nr 130349 alusel kuulus tasumisele põhiosa 44 952,18 eurot. Viivituses oldud päevade arv oli 152, viivise summa kokku on 17 081,83 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 38 000 eurot, võla katteks debiteeriti 5 978,54 eurot. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepitud viivisemääraks 0,25% päevas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 16 466,18 eurot (44 952,18 * 0,25 * 152 / 100). Kohus leiab, et nõue on põhjendatud.
7. Liisingulepingu nr 130365 alusel kuulus tasumisele põhiosa 43 390,73 eurot. Viivituses oldud päevade arv oli 152, viivise summa kokku on 16 488,48 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 38 000 eurot, võla katteks debiteeriti 4 080,66 eurot. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepitud viivisemääraks 0,25% päevas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist 16 488,48 eurot (43 390,73* 0,25 * 152 / 100). Kohus leiab, et nõue on põhjendatud. 7
8. Ülalviidatud põhjendustel, on kohus seisukohal, et hageja liisingulepingutest nr 128432, 128445, 128458, 128461, 130336, 130349, 130365 tulenev viivisenõue kogusummas 136 240,82 eurot on põhjendatud. II Liisingueseme väärtus liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel
9. Hageja on kohtule selgitanud, et liisingulepingute esemeteks olnud vara realiseeriti järgmiste hindadega: lepingu nr 128432 objekt - 26 830 eurot; lepingu nr 128445 objekt – 38 000 eurot; lepingu nr 128458 objekt – 37 000 eurot; lepingu nr 128461 objekt – 38 000 eurot; lepingu nr 130336 objekt – 38 000 eurot; lepingu nr 130349 objekt – 38 000 eurot; lepingu nr 130365 objekt – 38 000 eurot (kd I, tl 101-102). Hageja on esitanud kohtule tõenditena AS LHV Pank poolt vaidlusaluse vara müügiarved (kd I, tl 108-111) ja liisinguvara eest tasumist tõendavad maksekorraldused (kd I, tl 112-113).
10. Kostja on asunud seisukohale, et haagiste turuväärtust ei ole korrektselt kindlaksmääratud. Kostja hinnangul peaks haagiste läbisõite ning töötunde arvestades olema alla 30 000 km läbisõiduga haagiste turuväärtuseks 50 000 eurot (ilma käibemaksuta) ja üle 100 000 km läbisõitnud haagistel 45 000 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja on seisukohal, et antud juhul ei ole alust lähtuda vara turuväärtuse hindamisel hageja poolt sõlmitud vara müügilepingutes märgitud hindadest, kuna vastava vara oleks saanud müüa kallimalt. 36.

§ 367

lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb

§ 367

lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sõiduki väärtuse määramisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 65, mille kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). 37. Liisingulepingute üldtingimuste p 9.2.11 kohaselt tuleb arvestada liisinguandja hüvitusnõuetest maha tagastatud vara väärtus. Erinevalt

§ 367

lõikest 3 nähtub aga hageja üldtingimustest (p 9.2.8), et hageja kui liisinguandja saab siduda tagastatud vara väärtuse vara reaalse müügihinnaga. Kohus viitab liisitud vara tagastamise ja võimaliku müügi osas Riigikohtu seisukohtadele. Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08, p 18), et kuigi

§ 367

lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42lg 1 järgi tühine (3-2-1-33-08 p 17 ja 3-2-1-52-11 p 15).

Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08, p 17), et selline tüüptingimus on

§ 42

lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. 8 38. Riigikohus on leidnud, et liisinguandja peab

§ 367

lg-te 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Riigikohus on seisukohal, et auto hariliku väärtuse määramisel tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, muuhulgas selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (3-2-1-118-08). Sama on kohtu hinnangul kohaldatav ka järelhaagiste puhul. Arvestada tuleb liisinguandjale tagastatud liisingueseme väärtust, s.o TsÜS § 65 järgi sarnase eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 12). 39. Hageja on esitanud kohtule tõendina Xxxx OÜ poolt 18.10.2017.a läbi viidud veokite ja haagiste hindamise aktid nr 4386-2017, 4387-2017, 4388-2017. Nimetatud aktidest nähtub, et vara ülevaataja R N hindas haagise Krone Xxxx

§ 142

järgsetele käenduslepingu tunnustele.

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. 51.

§ 149

lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Kohus on käsitlenud kõiki käendaja vastuväiteid liisingulepingust tulenevatele nõuetele käesoleva kohtuotsuse eelnevates punktides. 52.

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

1. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud eelviidatud käenduslepingud. (kd II, tl 2). Kostja ei ole esitanud käenduslepingust tulenevaid vastuväiteid. Kohus peab siiski hagi rahuldamiseks veenduma, et kõik asjaolud oleksid nõuetekohaselt tõendatud. Kohus analüüsib alljärgnevalt käendaja vastutuse eeldusi. 12
2. Kohus pidas käesoleva otsuse peatükis I põhjendatuks liisingulepingust nr 128432 tulenevat liisinguandja viivisenõuet liisinguvõtja vastu summas 25 024,26 eurot. Kuivõrd kostja vastutuse maksimumsumma liisingulepingust tulenevate kohustuste eest oli poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt 96 876 eurot, jääb summa maksimumvastutuse piiresse ja tuleb kostjalt välja mõista.
3. Kohus pidas käesoleva otsuse peatükis I põhjendatuks liisingulepingust nr 128445 tulenevat liisinguandja viivisenõuet liisinguvõtja vastu summas 16 466,18 eurot. Kuivõrd kostja vastutuse maksimumsumma liisingulepingust tulenevate kohustuste eest oli poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt 96 876 eurot, jääb summa maksimumvastutuse piiresse ja tuleb kostjalt välja mõista.
4. Kohus pidas käesoleva otsuse peatükis I põhjendatuks liisingulepingust nr 128458 tulenevat liisinguandja viivisenõuet liisinguvõtja vastu summas 25 024,26 eurot. Kuivõrd kostja vastutuse maksimumsumma liisingulepingust tulenevate kohustuste eest oli poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt 96 876 eurot, jääb summa maksimumvastutuse piiresse ja tuleb kostjalt välja mõista.
5. Kohus pidas käesoleva otsuse peatükis I põhjendatuks liisingulepingust nr 128461 tulenevat liisinguandja viivisenõuet liisinguvõtja vastu summas 16 466,18 eurot. Kuivõrd kostja vastutuse maksimumsumma liisingulepingust tulenevate kohustuste eest oli poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt 96 876 eurot, jääb summa maksimumvastutuse piiresse ja tuleb kostjalt välja mõista.
6. Kohus pidas käesoleva otsuse peatükis I põhjendatuks liisingulepingust nr 130336 tulenevat liisinguandja viivisenõuet liisinguvõtja vastu summas 17 081,83 eurot. Kuivõrd kostja vastutuse maksimumsumma liisingulepingust tulenevate kohustuste eest oli poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt 96 876 eurot, jääb summa maksimumvastutuse piiresse ja tuleb kostjalt välja mõista.
7. Kohus pidas käesoleva otsuse peatükis I põhjendatuks liisingulepingust nr 130349 tulenevat liisinguandja viivisenõuet liisinguvõtja vastu summas 17 081,83 eurot. Kuivõrd kostja vastutuse maksimumsumma liisingulepingust tulenevate kohustuste eest oli poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt 96 876 eurot, jääb summa maksimumvastutuse piiresse ja tuleb kostjalt välja mõista.
8. Kohus pidas käesoleva otsuse peatükis I põhjendatuks liisingulepingust nr 130365 tulenevat liisinguandja viivisenõuet liisinguvõtja vastu summas 16 488,48 eurot. Kuivõrd kostja vastutuse maksimumsumma liisingulepingust tulenevate kohustuste eest oli poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt 96 876 eurot, jääb summa maksimumvastutuse piiresse ja tuleb kostjalt välja mõista.
9. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 136 240,82 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10. 30.01.2019.a kohtumäärusega lõpetas kohus osaliselt menetluse tsiviilasjas nr 2-17-16868 seoses osalise hagist loobumisega võlgnevuse summas 353 005,58 eurot ja lisanduva viivise nõudes ning jättis selles osas menetluskulud kostja kanda. 13
11. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus viivisenõude osas menetluskulud kostja kanda, kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses.
12. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
13. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
14. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
15. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
16. 08.01.2019.a esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja (kd II, tl 188-189), mille kohaselt on hageja menetluskuludeks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 1 500 eurot, registriväljavõtted summas 5 eurot, õigusabikulud summas 4 853 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud.
17. Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Hageja palub hüvitada registriväljavõtetega seotud kulud summas 5 eurot ja riigilõivu summas 1 500 eurot. Kohus leiab, et vastavate kulude kandmine hageja poolt on tõendatud ning tegemist on põhjendatud ja vajalike kuludega. Kohus peab põhjendatuks hageja nõuet kohtukulude osas summas 1 505 eurot.
18. Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja lepinguliste esindajate kulu ja õigusabi toimingute sisu. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja menetluskulud seisnevad lepinguliste esindajate kuludes kogusummas 4 853 eurot, õigusabi on osutatud 36,25 h vältel kahe esindaja poolt tunnihindadega 120 eurot ja 140 eurot (käibemaksuta). Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu on mõistlik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. 14
19. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et hagejal oli kaks esindajat, ei saa teisele menetlusosalisele tuua kaasa kahekordseid kulusid. TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud mh asja keerukusest. Kuigi tegemist oli mahuka tsiviilasjaga, ei ole hageja esile toonud, millistel asja olemusest või konkreetse küsimuse spetsiifikast tulenevatel põhjustel oli kahe esindaja osalemine vajalik. Olenemata tsiviilasja hinnast või mahust ei ole mitme lepingulise esindaja kulude väljamõistmine vastaspoolelt põhjendatud, kui esindajate poolt õigusabi osutamiseks tehtud toimingud teineteist dubleerivad. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei olnud kahe lepingulise esindaja vajadus põhjendatud. Lisaks ei ole kohtul võimalik kohtutoimiku põhjal veenduda kõikide hageja esindajate poolt tehtud toimingute tegemises ja nende sisus, sellest tulenevalt hinnata ka nende vajalikkust ja põhjendust. Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust kogumis, leiab, et põhjendatuks saab pidada õigusabi osutamist 20 tunni ulatuses tunnihinnaga 130 eurot (ilma käibemaksuta). Kokku loeb kohus hageja lepinguliste esindajate kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 20 h, mis tunnitasu arvestades vastab 2 600 eurole (ilma käibemaksuta).
20. TsMS § 177 lg-s 4 on sätestatud, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellekohase taotluse enda menetluskulude kindlaksmääramise avalduses esitanud ja kohus rahuldab selle.
21. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik 15