← Eesti

2-18-6179/29

Obsah (9)§ 657§ 652§ 238§ 633§ 230§ 436§ 233§ 173§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-6179 Otsuse tegemise aeg ja koht 6. august 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak, A

§ 657lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus on jätnud selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olulises osas välja selgitamata ning sellest tulenevalt otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus ei saa ise maakohtu menetluslikke minetusi kõrvaldada, kahjustamata seejuures menetlusosaliste edasikaebeõigust. Osas, millega maakohus jättis hagi tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, otsus on selles osas jõustunud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. I 27. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks 6

(10)(

§ 652

lg 5).

§ 238

lg 1 esimese lause kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb

§ 633

lg 5 järgi apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (

§ 652lg 4 esimene lause).

28. Ringkonnakohtu hinnangul on

§ 238

lg 1 ja § 652 lg 3 p 2 alusel põhjendatud apellatsioonkaebuse lisaks oleva lapsega suhtlemise kokkuleppe tõendina vastuvõtmine (tl 128). Kuivõrd poolte vahel on vaidlus kostja poolt hagejatele ülalpidamise andmine ajal millal lapsed on suhtlemise korra järgi kostja juures, siis võib selle tõendi alusel kohtul olla võimalik tuvastada asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid asjaolusid. II

  1. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis annab alust mõista kostjalt hagejate kasuks välja sellest väiksema suurusega elatis.
  2. Kolleegium märgib, et laste ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse laste kõiki eluvajadusi mh nende võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning kasvatamise kulutusi. Laste ülalpidamiseks vajalike kulutuste suurust hinnates tuleb arvestada mh vanemate sissetulekuid ja sellest tingitud elulaadi. Riigikohus on leidnud, et seejuures ei või PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning eelduslikult on laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on ka leidnud, et miinimumelatist nõudes ei ole laste vajadusi vaja tõendada, st eelduslikult on see laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
  5. Eeltoodut arvesse võttes peab iseenesest paika maakohtu seisukoht, et üldjuhul saab kohus lähtuda eeldusest, et iga lapse miinimumvajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatise määr. Samas tuleb arvestada sellega, et kui elatise nõue esitatakse miinimumsuuruses, kuid olukorras, kus laps elab osa aega elatise maksmiseks kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurust (vt ka Riigikohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15;
  8. juuni
  9. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-56-15, p 12;
  10. juuni
  11. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-35-17, p 28.3). Kolleegium selgitab, et olukorras, kus kostja esitas vastuväite laste vajaduste osas tuginedes sellele, et vähemalt osaliselt annab kostja hagejatele ülalpidamist ajal kui lapsed on suhtluskorra järgi tema juures, pidi maakohus pooltele selgitama, et asja õigeks lahendamiseks tuleb tuvastada, kui suure osa kumbki vanem katab laste vajadustest ja kulutusest ajal, mil lapsed viibivad nende juures. Praeguse vaidluse keskmeks ongi küsimus, kui suured on hagejate vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulutused erinevate kululiikide lõikes ja kui suure osas nendest kulutustest kannab kostja ajal, kui lapsed viibivad tema juures. Sellise vaidlusküsimuse kerkimise korral ei saanud maakohus lähtuda tavapärase miinimumelatise nõude lahendamise reeglitest, mille järgi ei pea lapse vajadusi ei pea eraldi hindama. 7

(10)32. Maakohus pidi praeguse vaidluse lahendamiseks esmalt välja selgitama laste vajadused, arvestades kõiki kostja esitatud vastuväited selle kohta, miks kostja ei pea hagis nimetatud laste kulutusi sellises ulatuses põhjendatuks. Praegusel juhul on maakohus jätnud kostja vastuväited põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus ei ole selgitanud kostjale, et olukorras, kus kostja leiab, et laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused on tegelikult väiksemad, tuleb kostjal oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid ka

§ 230lg 1 järgi tõendada.

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et kohus ei ole perekonnaasjas asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt nt Riigikohtu 3.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5615, p 12). Seetõttu ei ole maakohus tuvastanud nõuetekohaselt laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ning on lähtunud ekslikult üksnes hagiavalduses märgitud vajaduste summast ja eeldusest, et miinimumelatise taotlemisel ei ole laste vajaduste hindamine oluline.
  2. Seoses apellatsioonkaebuse väidetega, et laste vajadused ei ole põhjendatud hagis märgitud ulatuses eelkõige eluasemele ja transpordile tehtavates kulude osas, märgib kolleegium järgmist. Laste elamiskulude osas on laste ema istungil selgitanud kulude kujunemist, kuid maakohus ei ole selgitanud kostja vastuväidete esitamise korral kulude tõendamise vajadust. Seega tuleb laste emal kulud tõendada ja seejärel saab maakohus asja uuel läbivaatamisel eluasemekulude põhjendatust hinnata. Laste transpordikulude suurust määrates tuleb maakohtul arvestada laste tegelikke vajadusi, st seda, kui palju kasutab ema autot laste sõidutamiseks. Kui ema kasutab autot peamiselt oma sõitudeks ja vajaduste rahuldamiseks ning üksnes osaliselt laste huvides, siis ei ole põhjendatud jagada transpordikulu ema ja laste vahel võrdselt, vaid lähtuda tuleb sellest, millises proportsioonis on auto laste sõidutamiseks vajalik. Riigikohus on leidnud, et kui kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus

§ 233

järgi otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt (vt ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 21). Laste vajaduste hindamine on oluline ka seetõttu, et sõltumata hagis esile toodud kulude summast võib selguda, et laste tegelikud vajadused ei küündi PKS § 101 lg-s 1 määrani.
  3. Kostja hinnangul tuleb elatis välja mõista alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra eelkõige seetõttu, et lapsed viibivad 1/3 ajast isaga. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
  10. oktoobri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15;
  12. jaanuari
  13. a otsus asjas nr 3-2-1-16012, p 17). Riigikohus on leidnud, et muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu
  14. juuni
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 8

(10)35-17, p 28.2). Kostja on esile toonud, et ta annab lastele ülalpidamist vähemalt mingis ulatuses vahetult, millise väite tõendamiseks esitas ta maakohtule vanemate kirjavahetuse (tl 63–66) ja ringkonnakohtule lapsega suhtlemise kokkuleppe (tl 128). Riigikohus on leidnud, et kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu
  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12;
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11;
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-3517, p 23). Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata (
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-35-17, p 23.4).
  9. Apellatsioonkaebuses väidab kostja tuginedes vanemate vahelisele kirjalikule kokkuleppele, et lapsed viibivad temaga vähemalt 10 päeva kuus. Kuigi vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb laste ema sellele väitele vastu, möönab ta siiski, et mingil määral viibivad lapsed isaga. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb nimetatud kokkulepet hinnata koos maakohtule esitatud kirjavahetusega, milles vanemad kooskõlastavad oma töögraafikuid. Puudub alus eeldada, et kirjalik kokkuleppe ei näita kostja soovi lastega koos aega veeta ja seeläbi vahetult ülalpidamist anda. Samas viitab kolleegium ka Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seega peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures (vt Riigikohtu
  10. jaanuari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-d 12–13). Ringkonnakohus märgib, et maakohus tuvastas tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmisel, et isa kandis sel perioodil laste ülalpidamiskulusid vahetult. Vastavas osas jääb arusaamatuks, miks ei ole tõenäoline, et laste isa ka edaspidi vähemalt mingis osas annab lastele ülalpidamist vahetult. Ringkonnakohus kordab, et maakohus keskendus ekslikult üksnes vanemate sissetulekute uurimisele ning jättis põhjendamatult tähelepanuta laste tegelikud vajadused ja välja selgitamata kummagi vanema tegeliku panuse nende katmisel.
  12. Kuigi hageja taotleb ringkonnakohtult uue otsuse tegemist, ei saa ringkonnakohus maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada, sest asjas on valdav osa tähtsaid asjaolusid jäänud 9
(10)välja selgitamata ja tuvastamata. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse vaidlustatud osas ja saadab kohtuasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. III 37. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele

§ 177

lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.