) § 100 lg
lg 4 järgi, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja rikkus oluliselt lepingut, tuleb tööandjal maksta töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Ajavahemikus 03.08.2016 – 25.01.2017 oli kostja keskmine töötasu 2 742,8 eurot. Kolme kuu keskmine töötasu oli seega 8 228,4 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. Kuivõrd hageja nõue muutus sissenõutavaks 22.02.2017, tuli sellest kuupäevast arvestada viivist. Vastuseks hageja nõuetele märkis kostja järgmist. Kostja avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli selge ja kehtiv. Seejuures ei olnud kostjal kohustust järgida töölepingu ülesütlemisel etteteatamise tähtaega, sest hageja ise rikkus töölepingut ja just tema tegevus põhjustas etteteatamistähtaja järgimata jätmise. Hagejapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine, sest sel hetkel poolte vahel töösuhet enam polnud, mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks puudus ning puudus ka eelnev hoiatus. Hageja lepptrahvinõuete osas märkis kostja, et need tuli jätta rahuldamata. Tõendamata oli, et kostja avaldas oma elukaaslasele YY-le kostja ärisaladuse. Pealegi oli leppetrahvi kokkulepe ärisaladuse kohustuse rikkumise eest ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seega tühine. Hageja ja kostja ei rääkinud eraldi läbi ärisaladuse hoidmise kohustust leppetrahvi osas ning leppetrahvi suurus oli ebamõistlikult suur. Lisaks märkis kostja, et kostja e-kirju lugedes rikkus hageja isikuandmete kaitse seadust (IKS). Alternatiivselt palus kostja leppetrahvi nõuet vähendada, sest hagejale ei tekkinud kahju. Koos kostjapoolse töölepingu ülesütlemisega lõppes ka hagejale kohalduv konkurentsipiirang, mistõttu ei saanud kostja sellele enam tugineda leppetrahvi nõudmisel. Maakohtu otsus
Samas arvestades kohtu ette toodud asjaolusid ja kostja vande all antud seletusi, ei olnud kostjal peale esitatud lahkumisavaldust võimalik töötamist hageja juures jätkata. Kuivõrd kostja varasem lahkumine on olnud tingitud poolte vahelisest suhete pingestumisest ning muutunud töötingimustest, ei saanud hageja nõuet rahuldada ka
Seonduvalt poolte vahel sõlmitud töölepingu p-de 7.1 ja 7.1.4 alusel (ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumine) nõutava leppetrahviga märkis kohus järgmist. Tööandjal on vastavalt
-le õigus määrata, millise teabe kohta kehtib tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus. Vastavalt esitatud hagile edastas kostja 04.02.2017 tööandja ärisaladust puudutava informatsiooni YY-le. Samas ei tuvastanud kohus, et kostja edastatud e-kiri oma elukaaslasele sisaldas hageja ärisaladust ja selle edastamisel tekkis hagejale kahju. Seega ei kuulunud ka see nõue rahuldamisele. Kohus leidis, et kostja nõue, tuvastada hageja 02.03.2017 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, tuli rahuldada. Nimelt tuvastas kohus, et kostja ütles töölepingu 22.02.2017 hagejale edastatud e-kirjaga üles, lepingu ülesütlemist ei vaidlustatud ja lõppenud töölepingut ei ole teisel poolel enam võimalik üles öelda. Kostja 22.02.2017 e-kirjast nähtus üheselt, et kostja soovis töösuhte lõpetada, palus lõpparvet ja kompensatsiooni. Ülesütlemise kehtimiseks ei pidanud avaldusest nähtuma viide õigusaktidele. Arvestades mõlema poole huve, tuli jätta rahuldamata kostja palve mõista välja kolme kuu töötasu suurune hüvitis. Hüvitise maksmise peamine eeldus on, et kostjal puudub igasugune sissetulek pärast töölepingu lõppemist. Samas leidis kostja kohe pärast töösuhte lõppemist uue töökoha, kust saab eeldatavalt igakuist töötasu. Hüvitise väljamõistmata jätmise tõttu ei saanud rahuldada ka kostja viivisenõudeid. 5 Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus 6. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvid kokku 24 297 euro ulatuses ja nendelt viivis seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Samuti palus ta jätta vastuhagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe ei olnud tühine, kuid jõudis ebaõigele järeldusele, et konkurentsipiirangu kokkulepe ei kehtinud, sest hageja ei maksnud tasu konkurentsipiirangust kinnipidamise eest. Esiteks ei olnud kostja 22.02.2017 e-kiri käsitletav töölepingu ülesütlemise avaldusena, sest sellest ei nähtunud töölepingu erakorralise ülesütlemise alus, s.o ülesütlemise avalduse põhjendus, mistõttu oli ajal, kui kostja asus konkurendi juures tööle, poolte vahel veel kehtiv töösuhe. Teiseks, põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kostjal puudus. Ka vaidlustatud kohtulahendist ei nähtunud, mida pidas kohus töölepingu erakorralist ülesütlemist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks. Selleks ei saanud olla asjaolu, et kostjal oli töökeskkonnas väidetavalt ebamugav töötada või teda kutsuti väidetavalt ühel korral lolliks ja ähvardati elu ära rikkuda. Kuivõrd kostja asus 28.02.2017 (s.o ajal, kui tal oli kehtiv töösuhe hagejaga) konkurendi juures tööle, rikkus ta konkurentsipiirangu kokkulepet ning temalt tuli välja mõista 10 413 euro suurune leppetrahv. Samuti leidis kohus ebaõigesti, et kostjal ei olnud pärast esitatud lahkumisavaldust võimalik töösuhet jätkata, mistõttu ei olnud põhjendatud lepingu p 4.8 alusel nõutud leppetrahv. Kostja töine e-post töötas ja samuti oli tal ligipääs tööks vajalikule müügiprogrammile, s.t tal oli võimalik tööd teha. Samuti ei olnud töölt lahkumise adekvaatseks põhjuseks väidetav ühekordne solvamine isiku poolt, kellega kostja igapäevases töös kokku ei puutu. Asjaolu, et kostja töölepingu kehtivuse ajal tööle ei ilmunud ja asus tööle konkurendi juures, kinnitas üheselt, et ta rikkus oluliselt töölepingut ja lahkus töölt omavoliliselt, mistõttu tuli kokkuleppe rikkumise tõttu kostjalt välja mõista 3 471 euro suurune leppetrahv. Alternatiivselt tuli nõue rahuldada
Erinevalt maakohtu järeldustest rikkus kostja ka konfidentsiaalsuskohustust. Vastavalt töölepingu p-dele 7.1 ja 7.1.4 kohustus kostja lepingu kehtivuse ajal ja pärast selle lõppemist hoidma tähtajatult hageja ärisaladust, milleks on (välja arvatud juhul, kui vastav info on saanud seaduslikult ja tööandja nõusolekul avalikult kättesaadavaks) hageja poolt kolmandate isikutega peetud läbirääkimiste, sõlmitud lepingute või kokkulepete sisu. Vaidlusaluse e-kirja manus sisaldas hageja kliendi reklaamimüügi hinda ja mahtu ning reklaamimüügi hindu kuude lõikes, mis vastas lepingus sõnastatud ärisaladuse definitsioonile. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest kokku lepitud leppetrahvi nõue ei ole seotud võimaliku kahju tekkimisega. Eelneva tõttu tuli välja mõista 10 413 euro suurune leppetrahv. Vastuhagi rahuldamise osas märkis hageja, et kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja oli töölepingu erakorraliselt üles öelnud ja mõistis ebaõigesti hagejalt kostja kasuks välja 8 228,4 eurot. Nagu eelnevalt kirjeldatud ei vastanud kostja 22.02.2017 saadetud e-kiri ülesütlemise avalduse nõuetele. Samuti puudus mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hüvitise väljamõistmisel jättis kohus arvestamata mõlema poole huvidega. Kuivõrd hageja maksis kostjale lõpparve 02.03.2017 ja 28.02.2017 asus kostja uue tööandja juures tööle, puudus vajadus kostjale hüvitis välja mõista. Kostja vastuapellatsioonkaebus 6 7. Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata kostja hüvitisenõude koos viivisenõudega ja palus teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 8 228,4 euro suurune hüvitis ning sellelt sissenõutavaks muutunud viivis 432 eurot ja lisanduv viivis seadusjärgses määras. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ütles 22.02.2017 hagejale edastatud e-kirjaga töölepingu erakorraliselt üles, kuid jättis ebaõigesti hüvitise välja mõistmata.
lg 4 näeb ühemõtteliselt ette tööandja kohustuse maksta töötajale hüvitis juhul, kui töötaja on töölepingu ise tööandja poolsete rikkumiste tõttu üles öelnud. Töövaidlust lahendaval organil on küll diskretsiooniõigus hüvitise suurust muuta, arvestades lepingu ülesütlemise ajasolusid ja mõlema poole huve. Samas ainuüksi asjaolu, et kostjal õnnestus pärast hagejaga töölepingu lõpetamist võrdlemisi kiiresti uus töökoht leida, ei tähendanud, et kostjal puudus selle pärast hageja vastu
Äärmisel juhul võis selle asjaoluga arvestada hüvitise suuruse vähendamisel. Samas ei olnud praegusel juhul hüvitise vähendamine põhjendatud. Kostja töötas hageja juures rohkem kui aasta (07.09.2015 – 22.02.2017) ning suhted kostja ja hageja vahel olid kuni töölepingu lõppemisele eelnenud nädalale üldjoontes head. Kostja eesmärk ei olnud kunagi lõpetada hagejaga tööleping negatiivsetel asjaoludel, vastupidi – kostja oli sunnitud hagejaga töölepingu erakorraliselt lõpetama tulenevalt hagejapoolsest vastuvõetamatust käitumisest. Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Kohus oleks kulud pidanud jätma hageja kanda või jagama need vähemalt proportsionaalselt. Praegusel juhul jättis kohus vajaliku põhjalikkusega käsitlemata asjaolu, et hagi jäeti rahuldama täielikult, seevastu kostja vastuhagi rahuldati osaliselt. Muuhulgas tuvastas kohus, et kostjal oli õigus tööleping hagejaga üles öelda hagejapoolse rikkumise tõttu. Hageja leppetrahvinõuded (kokku 13 884 eurot ja lisanduvad viivised) ning kostja hüvitisnõue (8228,40 eurot, millele lisandus kostja viivisenõue) olid oma suurusjärgus märkimisväärselt erinevad ning seda asjaolu oleks kohus pidanud menetluskulude jaotuse otsustamisel ka arvestama. Pealegi ei olnud praegusel juhul õiglane jätta töötaja menetluskulud tema enda kanda. Seda enam, et kostja pidi enda õiguste kaitseks kasutama advokaadibüroo teenuseid, seevastu hagejat esindas kohtumenetluses korporatsiooni jurist, kelle tunnitasu võrreldes kostja esindajaga oli oluliselt madalam. Vastused kaebustele
lg-le 3 ei mõjutanud töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjenduse puudumine ülesütlemise kehtivust (vt ka Riigikohtu 01.11.2017 otsust asjas nr 2-16-9199, p 11; 09.04.2014 otsust asjas nr 3-2-1-21-14, p 11). Viimasest on võimalik rääkida ainult juhul, kui tahe tööleping erakorraliselt lõpetada on mõlemale poolele arusaadav. Praegu nii ei olnud, s.t kostjal võis olla tahe 22.02.2017 tööleping erakorraliselt ja päevapealt lõpetada, kuid see tahe 22.02.2017 kirjast ei nähtunud ja sellise tahte olemasolu ei pidanud hageja ka aimama. Kui ka leida, et kostja 22.02.2017 kiri hagejale oli mõlemale poolele üheselt mõistetav kostja tingimustel, oli ülesütlemine siiski tühine
Nimelt võib
lg 1 kohaselt töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Ringkonnakohus mõjuva põhjuse olemasolu ei tuvastanud ja tegelikult ei toonud ka maakohus välja, missugusel
§-s 91 nimetatud alusel oli kostjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse nõuet. Kostja ei tõendanud, et tal esines töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks õiguslik alus. Töölepingu ülesütlemist õigustava mõjuva põhjusena ei pädenud soovimatus töösuhet jätkata, sest pärast lahkumisavalduse esitamist muutus töökeskkond ebamugavaks või soov asuda võimalikult vara uue tööandja juures tööle. Usaldusväärselt ei leidnud tõendamist, et kostjat oleks tööl ebaväärikalt koheldud või sellega ähvardatud. Kuigi kostja seda väitis, ei võtnud hageja sellist käitumist omaks. Samuti ei nähtunud see kostja 22.02.2017 kirjast hagejale. Nõustuda tuli hagejaga, et ühekordne hagejapoolne ebaviisakus, mida kostja vande all selgitades avaldas, ei andnud alust töölepingu ülesütlemiseks
Samuti ei nähtunud tõendeid kogumis hinnates, et hageja raskendas kostjal töö tegemist, piirates juurdepääsu müügiprogrammile Scoro ja takistades e-posti kasutamist. Kostja küll väitis seda, kuid hageja kõnealust asjaolu omaks ei võtnud. Pealegi tõendas hageja, et kostja sisenes 20.02.2017 ja 21.02.2017 mitmel korral erinevate tegevuste tegemiseks Scoro müügiprogrammi (II kd lk 73) ning kostja sai sel ajal ka e-posti kasutada (II kd lk 49, 51). Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus tõendite igakülgse hindamise põhimõtet, andes kostja seletusele põhjendamatult suure kaalu, jättes arvestamata asjas esitatud kirjalike tõenditega. Tõendite mittearvestamisel rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8 nõuet, mille kohaselt tuleb tõendi mittearvestamist põhjendada. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud kirjalikke tõendeid hinnates on ümber lükatud kostja väited, et ta töötingimused olid muutunud ja et töö tegemine oli välistatud. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud kirjalikud tõendid on usaldusväärsemad kui kostja seletus, kuivõrd kostja on otseselt lahendist huvitatud isik. Seega kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostjal ei esinenud alust töölepingut erakorraliselt ja päeva pealt 22.02.2017 üles öelda ning töösuhe ei lõppenud 22.02.2017. Kuivõrd kostja ei öelnud 22.02.2017 töölepingut kehtivalt üles ja poolte vaheline töösuhe jätkus, ei saanud kostja nõuda hagejalt
Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja leppetrahvide nõuete võimalikkuse osas. Hageja palus kostjalt välja mõista kolm leppetrahvi kolme erineva rikkumise eest: leppetrahv konkurentsipiirangu rikkumise eest 10 413 eurot, leppetrahv konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise eest 10 413 eurot ja leppetrahv töölt omavolilise lahkumise eest töösuhte lõpetamise eesmärgil 3 471 eurot. Hageja leppetrahvinõude osas, mis tulenes konkurentsipiirangu rikkumisest, oli maakohus seisukohal, et kuna hageja ja kostja vahel lõppes tööleping alates 22.02.2017 ja kostja asus konkurendi juures tööle 28.02.2017, ei rikkunud kostja konkurentsipiirangut, mis keelas töötajal töölepingu kehtivuse ajal mitte osutada tööandjale konkurentsi (töölepingu p 8.1). Kuna hageja ei maksnud kostjale pärast töösuhte lõppemist hüvitist konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest, ei kehtinud maakohtu hinnangul pärast töösuhte lõppemist kostjale konkurentsipiirang (vt töölepingu p 8.2). Ringkonnakohus leidis ülal, et maakohtu seisukoht, nagu oleks hageja ja kostja vaheline töösuhe lõppenud kohe pärast 22.02.2017 kirja saatmist, oli ebaõige. Töösuhe lõppes pärast tööandjapoolse erakorralise ülesütlemisavalduse esitamist 02.03.2017. Ülesütlemisavaldus oli 9 vormistatud kirjalikult, kostjale esitatud ja selles sisaldus asjaolude kirjeldus, mida kostjale ette heideti ning mis kogumis tingisid töölepingu erakorralise ülesütlemise. Kuivõrd töölepingu p-s 8.1 kohustati kostjat mitte osutama hagejale töölepingu kehtivuse ajal konkurentsi, sh mitte töötama hageja kirjaliku kooskõlastuseta teise tööandja juures ja/või tööandja konkurendi juures, hageja konkurendina käsitleti viidatud punkti mõttes äriühinguid, mis tegutsesid Baltikumis ajakirjanduse ja/või interneti sisuteenuste osutamisega tegeleval alal, vaidlust ei olnud, et kostja asus tööle hageja konkurendi juures ja ta tegi seda enne 03.03.2017, rikkus kostja töölepingu p-s 8.1 sätestatud keeldu. Sellise keelu rikkumise korral oli tööleping p-s 4.7 ette nähtud trahv töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Ringkonnakohus on seisukohal, et kõnealune konkurentsipiirangu kokkulepe oli vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (
Nimelt töötas kostja hageja juures reklaamimüügi projektijuhi kohal, kelle valduses olid mh andmed klientide ja nendega sõlmitud lepingute tingimuste kohta ning mille endale hoidmise vastu oli hagejal õigustatud huvi. Samuti oli see vastavalt
lg-le 3 ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Viimast tõdes õigesti ka maakohus. Kuivõrd kostja asus lepingu kehtivuse ajal konkurendi juures tööle, esines töölepingu p-s 4.7 sätestatud alus kostja kolme kuu keskmise töötasu suuruse leppetrahvinõude esitamiseks. Kõnealuse leppetrahvinõude rahuldamist praegusel juhul ei mõjutanud asjaolu, kas pärast lepingu sõlmimist tasus hageja kostjale tasu konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest või mitte. Konfidentsiaalsuskohustuse väidetava rikkumise osas märkis maakohus, et tõendamist ei leidnud, nagu oleks kostja edastanud oma elukaaslasele kirja, milles sisaldus hageja ärisaladus. Pealegi oli väide hageja ärisaladuse edastamise kohta liiga üldine. Ringkonnakohus eelnevaga ei nõustu. Menetluses leidis tõendamist, et 04.02.2017 edastas kostja oma elukaaslasele YY-le e-kirja, mille manus sisaldas hageja kliendi (Turkish Airlines) reklaamimüügi hinda ja mahtu ning reklaamimüügi hindu kuude lõikes, s.t teavet, mida hageja käsitles ärisaladusena. Töölepingu p 7.1 kohaselt kohustus kostja töölepingu kehtivuse ajal ja pärast seda tähtajatult hoidma hageja ärisaladusi, milleks oli mh tööandja poolt kolmandate isikutega peetud läbirääkimiste, sõlmitud lepingute või kokkulepete sisu (töölepingu p 7.1.4). Saladuse hoidmise kohustuse rikkumisel kohustus kostja tasuma hagejale leppetrahvi (töölepingu p 4.6). Tõendatud on, et kostja edastas 04.02.2017 YY-le kirja, mille manuses oli tabel hageja kliendi Turkish Airlinesi reklaamimüügi hindade ja mahtude kohta. Tegu oli töölepingu p-s 7.1.4 nimetatud hageja ärisaladusega. Ükskõik, mis eesmärgil kostja andmeid elukaaslasele edastas (sh tabeli korrastamiseks) ei muuda see fakti, et hageja oli kostjal keelanud sellise teabe kolmandatele isikutele teatavaks tegemise, kuid kostja saatis sellest hoolimata tundlikud andmed kolmandale isikule, rikkudes lepingu punkti, mille täitmise tagamiseks oli töölepingus kokku lepitud leppetrahvi tasumises. Seesuguse keelu sätestamine oli kooskõlas seadusega.
lg 1 lubab tööandjal määrata, missuguse teabe kohta kehtib töötajal tootmis- või ärisaladuse hoidmise kohustus ning ühtlasi on lubatud kokku leppida saladuse hoidmise kohustuse rikkumise leppetrahvis võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud tingimustel ja korras. Tööandja saab ärisaladuseks määrata teabe, mis saab töötajale teatavaks seoses tööülesannete täitmisega ning mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi. Saladuses hoitavaks ei saa olla teave, mis on avalik või tööandja poolt avalikustatud (VÕS § 625). Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on 10 mõistlikuks peetud saladuse hoidmise kohustusega siduda tööprotsessi, tootearenduse või kliendibaasiga seonduvat. Kuivõrd kostja avaldas kolmandale isikule teabe, mille hageja oli õigustatult ärisaladuseks nimetanud, esines töölepingu p-s 4.6 sätestatud alus kostja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses leppetrahvinõude esitamiseks. Töölt omavolilise lahkumise eest töösuhte lõpetamise eesmärgil määratud trahvi kohta leidis maakohus, et töölepingu punkt, mille järgi tuli kõnealusel juhul leppetrahvi tasuda, ei kohaldunud, sest hageja raskendas kostjal töö tegemist, s.h piiras juurdepääsu müügiprogrammile Scoro. Esiteks põhjendas ringkonnakohus ülal, miks selline järeldus oli ebaõige, s.t tõendatud oli, et kostjal oli võimalik tööalast e-posti kasutada ning toimingute tegemine müügiprogrammis Scoro oli võimalik. Teiseks ei saa nõustuda seisukohaga, et kui töö tegemine on raskendatud tehniliste tõrgete tõttu, annab see õigustuse töölt omavoliliselt lahkumiseks töösuhte lõpetamise eesmärgil. Ringkonnakohtu hinnangul annab see üksnes õigustuse töö mittetegemiseks ulatuses, milles tehniline tõrge seda piirab. Tööle mitteilmumise põhjusena ei olnud piisav ka väidetav suhete pingestumine. Hageja juhatuse esimehe poolt, kes ei olnud kostja otsene ülemus, kostja ühel korral lolliks kutsumine, ei saanud olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks.
lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku leppida leppetrahvi tasumises töölepingu töötajapoolsel süülisel rikkumisel tööle asumisest keeldumise või töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil. Seda praegusel juhul ka tehti, kui töölepingu punktis 4.8 lepiti kokku, et töötajapoolse omavoliliselt töölt lahkumise korral, kui seda tehakse töösuhte lõpetamise eesmärgil, kohustub töötaja tasuma tööandjale leppetrahvi töötaja ühe kuu keskmise tootasu ulatuses. Kostja pidi vastavalt korralise ülesütlemise avaldusele töötama kuni 21.03.2017, kuid ei ilmunud tööle alates 22.02.2017 ja vähemalt alates 28.02.2017 töötas ta juba teise tööandja heaks. Seega lahkus kostja hageja juurest töölt 21.02.2017 sellekohast õigust omamata (omavoliliselt) ning kuivõrd enne korralise ülesütlemise tähtaja saabumist töötas ta juba teise tööandja juures, sai sellest järeldada, et töölt omavolilise lahkumise eesmärgiks oli senise töösuhte lõpetamine. Eelnevast järeldub, et esinesid eeldused ka töölepingu punktis 4.8 sätestatud leppetrahvi nõudmiseks. Kuivõrd hageja keskmise töötasu suurus oli 3 471 eurot, oli hagejal õigus kostjalt nõuda erinevate rikkumiste eest leppetrahvi 24 297 eurot (3 471 x 3 + 3 471 x 3 + 3 471). Hageja esitas kostja vastu leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade (sh kohtusse esitatav leppetrahvi nõue) esitada mõistliku aja jooksul (Riigikohtu 29.04.2008 otsus asjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (Riigikohtu 29.04.2008 otsus asjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 21.12.2011 otsus asjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Praegusel juhul esitati kostja vastu leppetrahvinõue konkurentsipiirangu väidetava rikkumise eest ühes 02.03.2017 erakorralise ülesütlemisavaldusega (II kd lk 40). 10.03.2017 esitas hageja 11 kostja vastu töövaidluskomisjoni avalduse leppetrahvi nõudes, kuna kostja lahkus omavoliliselt töölt. 20.03.2017 esitas hageja kostja vastu leppetrahvi nõude, kuna töötaja rikkus töölepingu punktis 4.6 kokkulepitud saladuse hoidmise kohustust. Kuivõrd rikkumised pandi toime
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.