Obsah (7)

§ 143§ 142§ 9§ 11§ 145§ 29§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 18.02.2019.a Tallinn Tsiviilasja number 2-18-7649 Tsiviilasi W.EG. Eesti OÜ

§ 143kohaselt.

21.04.2014 käendaja poolt allkirjastatud 2 käenduslepingu punkti 2.1 kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 5000 eurot. Elektroskandia Baltics OÜ esindaja on saatnud käendajale 27.11.2015 uue käenduslepingu, et suurendada kokkulepitud limiiti. Kuivõrd Xxxx OÜ oli püsikliendi avaldusse märkinud taotletavaks krediidilimiidiks 5000 eurot ning kostja poolt 21.04.2014 allkirjastatud käenduslepingus oli samuti käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks märgitud 5000 eurot, leppisid hageja ja kostja kokku käenduse maksimumsumma suurendamises, et Xxxx OÜ-l oleks võimalik suuremat krediiti kasutada. Seega on uus käendusleping sõlmitud eesmärgiga suurendada käendaja vastutust 5000 eurolt 10 000 eurole. Seega ei saa kostja ehk käendaja vastutada suuremas ulatuses kui 10 000 eurot. Käenduslepingu kohaselt käendati hageja ja Xxxx vahel 10.04.2014 sõlmitud lepingut. Püsikliendi avaldusest ei tulene konkreetset kohustust, mida käenduslepinguga tagatakse. Lisaks ei tulene kohustuse perioodi, summat ega muud sarnast, mistõttu ei pruugi nimetatud püsikliendi avaldusest tulenev olla piisavalt määratletud, et seda saaks nimetatud käenduslepinguga tagada. Hageja poolt esitatud arved on esitatud ajavahemikul 12.08.2016-27.09.2016. Kostja on seega sõlminud käenduslepingu enne, kui põhivõlgnikul tekkis nimetatud arvete tasumise kohustus. Lähtudes käenduslepingu p 1 sõnastusest ning püsikliendi avaldusest ei olnud käendatavad kohustused käenduslepingu sõlmimise ajal kostjale vajalikus ulatuses määratletavad

§ 142lg 2 mõttes.

Kostja on hagejale juba tasunud Xxxxs OÜ võlgnevuse eest 3000 eurot 22.09.

1. Kostja ei ole nimetatud ulatuses kohustuse täitmist hagiavalduses nõutud summast maha arvestanud. Seega on hageja nõutav summa 3000 euro ulatuses väiksem. Kokkuvõttes on kostja seisukohal, et nimetatud käenduslepingute sõlmimise ajal ei olnud käendatav kohustus piisavalt määratletav, mistõttu võib käendusleping osutuda tühiseks. Juhul, kui käenduslepingud ei ole tühised, siis leiab kostja, et tema vastutuse rahaline maksimumsumma on 10 000 eurot. Samuti on kostja olnud olulises eksimuses hilisemale käenduslepingule allkirja andes ning seega 27.11.2015 sõlmitud käendusleping kuulub tühistamisele. Menetluse käik 04.12.2018 esitatud dokumendis loobus hageja osaliselt oma nõudest, s.o 3000 euro ulatuses ning palus kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 11 677,21 eurot. 09.01.2019 määrusega võttis kohus hageja hagist osalise loobumise vastu (tlk 78-79). Kohtu põhjendused
2. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata 3 või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
4. Hagiavalduse kohaselt on hageja ning Xxxx OÜ sõlminud 10.04.2014 kliendilepingu, mille alusel tarnis hageja põhivõlgnikule elektrimaterjale ning tarvikuid. Hageja on esitanud lepingu tõendamiseks püsikliendi avalduse, mille on digitaalselt allkirjastanud kostja kui Xxxx OÜ juhatuse liige (tlk 4-5). Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ei ole tõendanud, et leping on sõlmitud, kuna avaldusel puudub hageja allkiri ning täitmata on hageja poolt täidetavad lahtrid. Samuti on kostja seisukohal, et püsikliendiavaldus ei saa asendada müügilepingut. Võlaõigusseaduse (

) § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 9

lg 2 sätestab, et pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest.

§ 11

lg 1 sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul kostja poolt allkirjastatud püsikliendi avaldust saab lugeda kliendilepinguks. Võlasuhte tekkimiseks piisab üldjuhul ainult kokkuleppest, ilma et peaks järgima kindlat vormi või täitma mõnda muud tingimust. Seega saab kohtu hinnangul lugeda lepingu sõlmituks vaatamata asjaolule, et hageja ei ole avaldust allkirjastanud ega täiendavalt oma andmeid avalduse vastavasse lahtrisse märkinud. Avaldusest endast nähtuvad hageja andmed (nii avalduse päises, kui ka viidetes hageja müügitingimustele). Avaldusest nähtub, et põhivõlgnik soovis hagejalt osta kaupu, kooskõlas hageja poolt avaldatud müügi üldtingimustega (avalduse allkirjastamisega on klient m.h kinnitanud, et on tutvunud hageja müügi üldtingimustega). Kuigi hageja ei ole avaldust allkirjastanud, siis on kohus seisukohal, et hageja on avalduse heaks kiitnud ning tarninud põhivõlgnikule elektrimaterjale. Nimetatut kinnitavad hageja poolt kohtule esitatud saatelehed (tlk 64-70). Kostja ei ole esitanud tõendeid, et põhivõlgnikule ei ole kaupa tarnitud. Kohtu hinnangul ei oma käesoleva asja lahendamisel ka tähtsust, kes konkreetselt kaubad vastu võttis. 4 Samuti ei pidanud püsikliendi avalduses kohtu hinnangul sisalduma konkreetsete toodete nimetused ja hinnad. Kohus on seisukohal, et püsikliendiks olemise mõtteks on see, et püsiklient saab osta kõiki müüja poolt müüdavaid tooteid. Avaldusest nähtub nii eeldatavate ostude maht kuus ning taotletav krediidilimiit, mis on kohtu hinnangul piisav. Seega ei ole asjakohane kohtu hinnangul ka kostja viide hinna puudumise osas. 4. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ja kostja sõlminud kaks käenduslepingut, s .o 21.04.2014 (lepingus viide kuupäevale 10.04.2014, kuid kostja on lepingu allkirjastanud 21.04.2014) ning 27.11.2015 (tlk 6, 9).

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohtu hinnangul on tegemist tarbijakäenduslepingutega.

§ 143

lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kohus selgitab, et tarbijakäenduslepingu sätted kohalduvad füüsilistele isikutele sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Seega kohalduvad tarbijakäenduslepingu sätted ka käesoleval juhul, vaatamata asjaolule, et kostja oli lepingute sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige. 5. Hageja on leidnud menetlusdokumentides, et kostja vastutuse maksimumsummaks on kahe käenduslepingu alusel kokku 15 000 eurot. Kostja on esitanud menetluses vastuväite, et hilisema käenduslepingu sõlmimisega suurendati üksnes kostja maksimaalset vastutust, mitte ei sõlmitud uut, iseseisvat lepingut ega tekitatud uut käenduskohustust. Maksimumsummaks saab olla kostja hinnangul üksnes viimasena kokkulepitud 10 000 eurot.

§ 29

lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Püsikliendi avalduses on märgitud eeldatavaks ostude mahuks 6000 eurot kuus ning taotletavaks krediidilimiidiks 5000 eurot. 21.04.2014 sõlmitud käenduslepingu p 1 kohaselt kohustus käendaja vastutama võlausaldaja ees (s.o hageja) ja põhivõlgniku vahel 10.04.2014 sõlmitud lepingust (kohustusleping) ja selle kõigi tulevikus tehtavate muudatustest ja lisadest tulenevate kõigi nõuete täieliku ja nõuetekohase täitmise eest, kui kohustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning põhivõlgnik on jätnud need tasumata. Lepingu p 1.2 kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks 5000 eurot. 27.11.2015 sõlmitud käendusleping erineb 21.04.2014 5 sõlmitud käenduslepingust üksnes p 1.2 osas, milles on käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks märgitud 10 000 eurot. Kohtu hinnangul saab käsitleda 27.11.2015 sõlmitud lepingut 21.04.2014 käenduslepingu muutmisena käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma suurendamise näol. Kohus selgitab, et käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on absoluutne maksimumsumma, mida saab võlausaldaja käendajalt nõuda käenduslepingu alusel põhivõlgniku poolt käendusega tagatud kohustuse rikkumise korral. Käesoleval juhul on kõik lepingu punktid, s.h lepingu ese, mõlema käenduslepingu puhul samad (v.a maksimumsumma suurus) ning hageja ei ole tõendanud, et põhivõlgnikul oleks tekkinud uus kohustus, mida oleks saanud uue käenduslepinguga käendada. Ka 27.11.2015 ekirjavahetusest nähtub, et kostjale on saadetud uus käendusleping, et saaks teha limiidi suurendamise (tlk 8). Kohus on seisukohal, et ka lepingupooltega sarnane mõistlik isik võis sõlmitud käenduslepingust aru saada selliselt, et vastutuse maksimumsummaks jääb 10 000 eurot. Samuti ei nähtu 27.11.2015 sõlmitud lepingust, et summale 10 000 eurot lisanduks veel 5000 eurot. Samuti ei ole hageja vastavat tahet tõendanud. Kui poolte tahe oleks olnud suurendada vastutuse maksimumsummat 15 000 euroni, siis oleks saanud seda ka lepingus märkida. 6. Kostja on menetluses esitanud ka vastuväited, et kostja poolt allkirjastatud käenduslepingust tulenev kohustus ei ole piisavalt määratletud (s.h, et elektrikaupade müük, mis on tehtud pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda kostja kohustust).

§ 142lg 2 sätestab, et käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust.

Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.

§ 145

lg 4 järgi ei laienda käendaja kohustust tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist. Kohus selgitab, et piisav on määratletus juhul, kui käendatav kohustus on individualiseeritav selle võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas. Tulevase kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel. Piisava määratletuse jaoks ei ole seega vajalik, et käendatav kohustus oleks individualiseeritav juba käenduslepingu sõlmimise ajal. Tarbijakäenduslepingu puhul on käendaja huvid tulevaste kohustuste käendamise korral täiendavalt tagatud käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppimise kohustusega (vt selle kohta ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. 2016; Juura; § 142 p 3.2.2). Käesoleval juhul on kostja käendanud hageja ning põhivõlgniku vahel 10.04.2014 sõlmitud lepingust tulenevaid nõudeid. Käenduslepingu p 1.1 kohaselt kohustus käendaja vastutama võlausaldaja ees võlausaldaja ja Xxxx OÜ (põhivõlgnik) vahel 10.04.2014 sõlmitud lepingust ja selle kõigi tulevikus tehtavate muudatustest ja lisadest tulenevate kõigi nõuete täieliku ja nõuetekohase täitmise eest, kui kohustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning põhivõlgnik on jätnud need täitmata. Puudub vaidlus, et kostja tegutses käenduslepingute sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liikme ning osanikuna, seetõttu pidi kostjale ka selge olema missugusest õigussuhtest kostja kohustused tekivad. 6 Kohtu hinnangul on esitatud käenduslepingutes kohustused piisavalt määratletud. Käendatud on hageja ja põhivõlgniku vahel 10.04.2014 sõlmitud lepingust tulenevaid nõudeid (vt lepingu p 1), s.h põhivõlgniku poolt maksmata summa, intressid ning kohustuse rikkumisest tulenevad nõuded, leppetrahv, viivis ja kahju hüvitamise nõuded. Samuti on käenduslepingus määratletud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-177-10 märkinud, et käenduslepingust peab tulenema käendaja tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kohtu arvates selline tahe kostja kui käendaja poolt antud kinnitustest tuleneb. Kohtu hinnangul ei saa käenduslepingule anda ka sellist tähendust, et kostja vastutaks ainult tingimuslikult ning selle perioodi eest, kui ta oli juhatuse liige. Nimetatud tõlgenduse andmine sättele kaotaks käenduskohustuse tähenduse, kuivõrd sellisel juhul saaks juhatuse liikmena allkirjastatud käenduskohustuse lõpetada ametist lahkumisega. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks käenduslepingu ülesöelnud. Juhatusest lahkumist ei saa pidada võlausaldaja suhtes käenduslepingu ülesütlemiseks.

1. Kostja on esitanud ka vastuväite, et on olnud olulises eksimuses hilisemale käenduslepingule allkirja andes ning seega 27.11.2015 sõlmitud käendusleping kuulub tühistamisele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 2 sätestab, et tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Kohus selgitab, et tulenevalt TsÜS § 92 lg 3 ei saa igasugune eksimus olla tehingu tühistamise aluseks, vaid tegemist peab olema olulise eksimusega ning eelduslikult peaks olema tegemist käesoleval juhul hageja poolt teatavaks tehtud asjaoludega, mis on tingitud tehingu tegemisest eksimuse teel. Kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et hageja oleks kostjale tehingu eelselt loonud ebaõige ettekujutuse käendatava kohustuse osas. Samuti nõustub kohus hagejaga, et kostja õigus 27.11.2015 sõlmitud tehingut tühistada lõppes kõige hiljem 27.11.2018, s.o kolm aastat peale lepingu sõlmimist. TsÜS § 99 lg 1 p 2 sätestab, et pettuse või eksimuse korral võib tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. TsÜS § 92 lg 2 sätestab, et tehingut ei või tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Kui tehingu tühistamise aluseks on ähvardus või vägivald, pikeneb viidatud tähtaeg kümne aastani. Hageja on m.h kohtule esitanud ka tõendi, et on kostjale esitanud nõude kahest käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks juba 27.04.2017, millele kostja on vastanud 01.05.2017 (tlk 85). Seega pidi kostjale juba siis selge olema, et hageja nõude aluseks on kaks eraldiseisvat käenduslepingut.
2. Hageja on kostjalt palunud välja mõista põhivõlgnevuse summas 11 677,21 eurot. 7 Nimetatud summa tuleneb järgnevatest arvetest: arve nr 00202337 summas 9007,08 eurot (tlk 22-23); arve nr 00204523 summas 254,63 eurot (tlk 24-25); arve nr 00202417 summas 4155 eurot (tlk 26); arve nr 208659 summas 1259,96 eurot (tlk 27). Kokku arved summas 14 677,21 eurot. Esmalt märgib kohus, et arve nr 00204523 ei saa suurem olla, kui 46,51 eurot. Arvelt nähtub ettemaks summas 208,12 eurot ning jääk seega 46,51 eurot. Seega saaks tasumata arvete kogusumma olla 14 469,09 eurot. Kõik arved on esitatud 2016 augustis maksetähtajaga 26.09.2016, 13.10.2016 ning 11.11.
3. Seega on käendatud kohustus muutunud sissenõutavaks ja hagejal on õigus nõuda käenduskohustuse täitmist kostjalt

§ 108

lg 1 alusel koosmõjus

§ 142lgga 1 kokkulepitud rahalises maksimumsummas 10 000 eurot.

Kostja on tasunud 22.09.2017 hagejale 3000 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ülejäänud summa osas oleksid arved tasutud. Seega on hageja nõue põhjendatud 7000 euro ulatuses.

1. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 7 000 eurot. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, hageja on menetluses osaliselt nõudest loobunud ning kostja on pakkunud vastuses hagejale ka kompromissi sarnaselt hagi rahuldamise ulatusega, siis leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.
3. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka menetluskulude rahalist suurust.
4. Kohus peab vajalikuks selgitada, et hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 700 eurot. Hagiavalduse esitamisel kuulus tasumisele riigilõiv summas 650 eurot. Seega on hagejal võimalus esitada kohtule taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 8