← Eesti

2-19-3502/23

Obsah (6)§ 436§ 442§ 122§ 173§ 174§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 08.08.2019.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-3502 Tsiviilasi M Kerna hagi J K vastu e

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

8. Perekonnaseaduse §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps ja laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21 aastaseks saamiseni, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 99 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse 2

(6)õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
  1. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas:  hageja seadusliku esindaja ja kostja kooselust sündis 17.12.2006 hageja;  hageja ja hageja seaduslik esindaja elab kostjast eraldi, kuid viibib märkimisväärse osa ajast ka isa hoole all;  hageja vältimatult vajalikud kulud ühes kuus on kokku 270 eurot;  kostja hagejale alates
  2. a jaanuarist elatist maksnud ei ole;  kostja on kandnud kulutused kooliriietele, jalatsitele, huviringile ja sidevahenditele;  vanemate vahel on jaanuaris
  3. a sõlmitud hageja ülalpidamist puudutav kokkulepe.
  4. Hageja palub kostjalt tagasiulatuvalt välja mõista elatise perioodi 01.01.2018 kuni 31.12.2018 eest summas 3000 eurot (12 x 250) ning perioodi 01.01.2019 kuni 31.03.2019 eest 810 eurot (3 x 270). Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista igakuise elatise summas, mis vastab seadusjärgses miinimummääras. Hageja palub kohustada kostjat tasuma hagejale elatist igakuiselt
  5. kuupäevaks M K arvelduskontole nr xxxx selgitusega: „Elatisraha“.
  6. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib, et laps viibib märkimisväärse osa ajast tema hoole all ning sel ajal kannab kostja lapse kulusid vahetult. Lisaks on vanemate vahel kokkulepe, et kostja kannab lapse kulutused kooliriietele, jalatsitele, huviringile ja sidevahenditele.
  7. Esmalt märgib kohus, et jätab tähelepanuta kõik poolte väited, mis käsitlevad lapse hooldusõigusega seonduvat. Kohtu hinnangul on nimetatud väited elatisehagi menetluses asjakohatud. Lisaks jätab kohus tähelepanuta kõik väited, mis puudutavad elatise maksmist enne käesolevas hagis esitatud nõuete perioodi, s.o enne 01.01.
  9. Kohus leiab, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt ka nt RKTsKo nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu
  10. oktoobri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi (RKTsKo nr 3-2-1-35-17, p 20.1). Hageja on esile toonud, et lapse põhjendatud igakuised vajadused moodustavad rahaliselt kokku 270 eurot. Kostja ei ole nimetatud asjaolule vastu vaielnud, mistõttu loeb kohus nimetatud asjaolu tuvastatuks. Sellest johtuvalt tuleb kummalgi vanemal kanda hageja põhjendatud kulutusi 135 euro ulatuses igas kuus.
  12. Kostja ei ole märkinud, et tema majanduslik olukord ei võimaldaks hagejale nõutavas ulatuses elatist tasuda. Samuti ei ole kostja märkinud, et hageja seaduslikul esindajal lasub suurem lapse ülalpidamiskulude kandmise kohustus, kuivõrd hageja seadusliku esindaja majanduslik olukord on kostja omast parem. Seega ei analüüsi kohus vanemate 3
(6)majanduslikku seisukorda ning eeldab, et mõlemad vanemad on võimelised lapse ülalpidamiskulusid võrdses ulatuses kandma.
  1. Kostja on märkinud, et laps viibib olulise osa ajast tema hoole all ning sel ajal kannab kostja lapse ülalpidamiskulusid vahetult. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-35-17 p-is 23 – 23.4 märkinud järgmist: „Kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1165-13, p 12;
  4. märtsi
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11). Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
  8. juuni
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Kolleegium leiab sealjuures aga, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma. Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid tema enda kulud jääksid arvestamata. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on (vt ka Riigikohtu
  10. jaanuari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
  12. juuni
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11).“
  14. Hageja ei ole vastu vaielnud, et ta viibib kostja hoole all 178 päeva aastas, mis moodustab keskmiselt 48,77% aastast. Seega võib asuda seisukohale, et hageja viibib keskmiselt pool ajast kostja ülalpidamisel ning kostja kannab sel ajal vahetult hageja vältimatuid kulusid, sh eluasemekulusid, hügieenitarvete kulusid ja kulusid söögile. Kostja on lisaks tõendanud, et ta on soetanud lapsele riideid (tlk 37-38, 40-41, 43, 45-46), jalanõusid (tlk 35-36, 43-44, 49-50), päikseprillid (tlk 39), jalgratta (tlk 33-34), koolikoti (tlk 47-48), nutikella (tlk 52), kandnud lapse huviringiga seotud kulusid (tlk 51, 65-74), sidekulusid (tlk 53-64, 76). Hageja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on 16.10.2018 andnud lapsele taskuraha 5 eurot (tlk 88, pangakonto väljavõte).
  15. Seega leiab kohus, et puudub alus kohustada kostjat lapse ülalpidamiseks makseid tegema. Laps viibib pool ajast isa ülalpidamisel, lisaks on vanemate vahel kokkulepe, et lapse isa annab lapsele ülalpidamist riiete ja jalatsite soetamise näol ning huviringi kulude ja sidevahendite kulude hüvitamise näol. Lapse isa on tõendanud, et ta on nimetatud 4
(6)kokkulepet täitnud. Lapse ema on kinnitanud, et olukorras, kus laps viibib osa aega isa juures ning isa kannab teatud kulutused, ta elatist ei nõua. Kohtuni ei ole ka toodud, et hageja kannataks eelnimetatud elukorralduse tõttu puuduse käes, s.o et tema vältimatud vajadused oleks osaliselt katmata.
  1. Hageja on esitanud ka tagasiulatuva elatisenõude, paludes välja mõista elatise tagasiulatuvalt alates 01.01.
  2. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd elatishagi on kohtule esitatud 06.03.2019, on tagasiulatuvalt elatist võimalik nõuda alates 05.03.
  3. Seega jääb tagasiulatuva elatise nõue perioodi 01.01.2018 – 05.03.2018 eest rahuldamata ainuüksi põhjusel, et see on esitatud hilinenult. Ülejäänud tagasiulatuva elatisnõude osas märgib kohus järgmist.
  4. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-35-16 p-des 19 – 20 märkinud järgmist: „Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-13, p-d 11 ja 12). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kolleegium on samas lahendis leidnud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates (vt Riigikohtu
  7. detsembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu
  9. juuni
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13;
  11. detsembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13). Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu
  13. detsembri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-13, p 14).“
  15. Lähtudes eeltoodud kohtupraktikast leiab kohus, et tagasiulatuv elatise nõue jääb rahuldamata ka ülejäänud (s.o 06.03.2018 – 05.03.2019) osas. Kostja on tõendanud ja esile toonud ning hageja ei ole vastu vaielnud, et vanemate vahel oli alates
  16. a jaanuarist kokkulepe, mille kohaselt olukorras, kus laps viibib osa aega isa juures ning isa kannab teatud kulutused, lapse isalt elatist ei nõuta (tlk 152 – 155, väljavõte vestlusest). Hageja ei ole kohtuni toonud ega tõendanud, et nimetatud kokkulepe ei olnud vaidlusalusel perioodil kehtiv, mistõttu kohus eeldab, et see oli kehtiv. Kostja on 5
(6)tõendanud, et ta on nimetatud kokkulepet täitnud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel perioodil kostjalt järjepidevalt elatise tasumist nõudnud ning kohtu hinnangul ei saa eelnimetatud kokkuleppe tõttu selliseid tõendeid ka olla. Olukorras, kus vanemad on kokku leppinud lapse vajaduste katmise viisis ja ulatuses, ei ole tagasiulatuva elatise nõudmine põhjendatud.
  1. Tuginedes kõigele eelnenule leiab kohus, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, ei ole vajalik kindlaks määrata ka otsuse täitmise korda.
  2. Kohus selgitab, et olukorras, kus otsuses käsitlemist leidnud lapse ülalpidamist puudutava kokkuleppe kehtivus mingil põhjusel lõppeb ja/või muutub hageja elukorraldus (nt ta ei viibi enam sellisel määral isa vahetul ülalpidamisel ja hoole all), on hagejal õigus pöörduda kohtu poole uue elatisnõudega.
  3. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 24.

§ 442lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122

lg-st 1, § 129 lg-st 2 ja hagiavaldusega taotletava elatise määrast on käesoleva tsiviilasja hinnaks 2 430 eurot. Menetluskulude jaotus 25.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 162

lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuivõrd käesoleval juhul on laps esitanud oma isa vastu hagi ülalpidamise saamiseks, ei ole õiglane jätta hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulusid lapse kanda, seda eriti olukorras, kus lapse nimel on hagi esitanud tema seadusliku esindajana tema ema. Seega leiab kohus, et õiglane on jätta menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.