KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-1861 Haldusasi I.J. kaebus Maksu- ja Tolli

) § 12 lg 1 punkti 3 ja § 15 lg 1 tähenduses ning

§ 15lg-s 5 nimetatud maksuvabastused antud juhul ei kohaldu.

Tegemist ei ole võrdsusõiguse õigustamata riivega. Maksuhaldur käsitleb praktikas, kui võõrandatakse eluase, müügitehingute tulumaksuga maksustamisel võrdselt neid olukordi, kus ühe korteriomandina on kinnistusregistrisse kantud nii eluruum kui ka selle juurde kuuluv panipaik ja parkimiskoht või iseseisvate korteriomanditena on kinnistusregistrisse kantud nii eluruum kui ka selle juurde kuuluv panipaik (mitteeluruum) ja parkimiskoht (mitteeluruum). Kui iseseisvate korteriomanditena registreeritud eluruum ja selle juurde kuuluv panipaik ja 2

§ 15

lg 5 punkti 1 mõttes (maksuhalduri tõlgenduse kohaselt on sellisel juhul tegemist ühe võõrandamisega

§ 15lg 6 mõttes).

Kui panipaik või parkimiskoht müüakse eluruumist aga eraldi teise tehinguga (nt enne või pärast eluruumi müüki) või kui panipaika või parkimiskohta ei kasutatud eluruumi osana, vaid ärilisel eesmärgil (nt üüriti välja või kasutati ettevõtluses), siis on see müük maksustatav. Kaebaja müüs korteri ja garaaži eraldi ning erinevatele isikutele. Kuivõrd garaaž müüdi eluruumist eraldi müügitehinguga ja see ei kuulnud eluruumi juurde, siis oli tulumaksu määramine kasult vara võõrandamisest antud juhul igati õiguspärane.

§ 15

lg 5 punkti 1 tõlgendamine eelviidatud viisil ei ole vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaebaja soovib võrdset kohtlemist nende isikutega, kes müüvad eluruumi ja selle juurde kuuluva panipaiga ja/või parkimiskoha ühe müügitehinguga, mis vastustaja hinnangul aga põhjendatud pole. KOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 12

lg 1 punkti 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tuluna kasu vara võõrandamisest (§ 15).

§ 15

lg-st 1 tulenevalt maksustatakse tulumaksuga kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest. Erandid vara võõrandamisel tulumaksu maksmise kohustusest on sätestatud

§ 15lg-tes 4 ja 5.

Muu hulgas näeb

§ 15

lg 5 ette järgmist: „Tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, elamuühistu osamaksu või hooneühistu liikmesuse võõrandamisest saadud kasu, kui: 1) kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana, või /…/ 4) suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit.“ 9. Praegusel juhul ei vaidle pooled, et kaebaja garaaži müügist saadud kasu on tulumaksuga maksustatud kooskõlas kehtiva

-iga.

§ 15

lg 5 punkt 1 kohaldus ainult kaebaja korteri müügil ning garaaži ei ole võimalik paigutada mh

§ 15lg 5 punkti 4 maksuvabastuse alla.

Vaidlus on selles, kas garaaži müügist saadava kasu tulumaksuga maksustamine kaebaja olukorras on kooskõlas PS-ist tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12).

1. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt (Riigikohtu 12.12.2006 otsuse nr 33-1-65-06 punkt 25).
2. Ehkki

seda otseselt ette ei näe, käsitleb maksuhaldur võrdselt neid olukordi, kui võõrandatakse eluase, kus ühe korteriomandina on kinnistusregistrisse kantud nii eluruum kui ka selle juurde kuuluv panipaik ja parkimiskoht või iseseisvate korteriomanditena on kinnistusregistrisse kantud nii eluruum kui ka selle juurde kuuluv panipaik (mitteeluruum) ja parkimiskoht (mitteeluruum). Sealjuures eristab maksuhaldur, kas iseseisvate korteriomanditena 3

§ 15lg-s 6 sätestatud kahe aasta põhimõtet.

Kaebaja juhtumi puhul on aga oluline, et garaaž ja eluruum müüdi erinevate tehingutega ca kolmekuuse vahega ning erinevatele isikutele. Need asjaolud ei ole sarnased olukorraga, kus isik müüb enda kinnisvara (iseseisvalt eluruumi ja sellega seotud parkimiskoha/garaaži) tervikuna ühe tehinguga. Korteri ja garaaži eraldi müümine ja erinevatele isikutele viitab just sellele, et kaebaja jaoks ei olnud tegemist lahutamatu tervikuga, mille puhul garaaž pidanuks tingimata jagama korteri saatust. Sellisel juhul ei ole ka põhjendatud laiendada eluruumi maksuvabastust garaažile. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kaebajat oleks võrdsetel asjaoludel koheldud ebavõrdselt. 12. Kohus ei nõustu kaebajaga, et

kohtleb garaaži müügi maksustamise seisukohalt erinevalt korteriomanikke ja majaomanikke. Kaebaja püsitatud eeldus on see, et kui majaomanikul on garaaž, siis asub see majaga samal kinnistul ning et korteriomanikel on (garaažiga võrdsustatav) parkimiskoht korterist erineval kinnistul. Kohtu hinnangul see nii ei ole, sest ka korteri juurde võib parkimiskoht kuuluda nt kaasomanike kasutuskorra kokkuleppe alusel, mitte eraldi kinnistuna. Samuti võib majaomanikul selle kinnistu, millel asub tema eluruum, ümbruses olla iseseisvaid kinnistuid kõrvalhoonetega, sh garaažiga. Seega on

§ 15

lg 5 punkti 1 kohaldades võimalik, et majaomanik peab garaažiga kinnistu müümisel tasuma tulumaksu ning korteriomanik koos parkimiskohaga korterit müües seda tegema ei pea. Tuleb tähele panna, et seadusandja ei olegi soovinud anda maksusoodustust garaaži müügil.

§ 15

lg 5 punkti 1 puhul pole oluline, kas ja milliseid hooneid, ruume jms asub võõrandataval kinnistul veel peale eluruumi, vaid maksuvabastuse kohaldumiseks on oluline, et võõrandatud kinnistul asus eluruum, mida maksumaksja kasutas võõrandamiseni elukohana. Päriselus tekib kahtlemata olukordi, kus osa garaažiomanikke peavad kinnistu müügil tulumaksu tasuma ja osa mitte. See ei ole aga põhiseadusega vastuolus, sest maksusoodustuste piiramisel (sh tingimusega, kas kinnistul asus eluruum, ja pidamata oluliseks isiku garaaži asukohta) on legitiimne, fiskaalne eesmärk (vt näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2015 otsus asjas 3-14383, punkt 18). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et maksusoodustuste kehtestamisel on seadusandjal suur otsustusruum ja kohtuliku kontrolli ulatus on sellest tulenevalt piiratud (20.05.2015 otsuse nr 3-3-1-13-15 punkt 19). 13. Kaebaja seisukohtadest selgub kokkuvõtvalt veel see, et sisuliselt soovib kaebaja garaaži müügilt saadavast kasust tulumaksuvabastust mistahes olukorras ehk et

-is sisalduvat maksuvabastuste loetelu täiendataks selliselt, et garaaži müük oleks alati tulumaksuvaba nagu suvila või aiamaja müük. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et riik kehtestaks vara võõrandamisel maksusoodustusi temale meelepärasel viisil, mistõttu on ka siin on asjakohane rõhutada, et maksusoodustuste piiramisel on legitiimne eesmärk ning et seadusandjal on maksusoodustuste 1 Kättesaadav: https://www.emta.ee/et/eraklient/tulu-deklareerimine/elukoha-muugi-maksuvabastus (08.01.2019) 4

§ 15

lg 5 punktis 4 sätestatud tulumaksuvabastus on mõeldud selleks, et isikul, kellel on suvila (aiamaja, maakodu) näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult tulumaksu (vt Tallinna Halduskohtu 23.11.2016 otsus asjas nr 3-16-822, punkt 18). Ehk teisisõnu on ka suvilat ja aiamaja puudutav maksuvabastus kantud eluruumi maksuvabastuse eesmärgist, kuid garaaž ei ole eluruum ning selle iseseisvat võõrandamist ei saa samastada eluruumi võõrandamisena. Kohtu hinnangul tuleks veel arvestada, et eluruumina kasutatavad ehitised ja nende juurde kuuluv maa on üldreeglina oluliselt suuremad ja seetõttu ka väärtuslikumad kui garaažid (ja võimalik nende juurde kuuluv maa), mistõttu ei riiva garaaži osas maksuvabastuse puudumine isikute õigusi (omandiõigust) kuigivõrd intensiivselt. 14. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebajat on garaaži müügil maksustatud õiguspäraselt ning

sätted (või asjakohaste sätete puudumine) garaaži müüki puutuvalt ei ole PS-iga vastuolus. Seega jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud 15. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seejuures on menetluskulude väljamõistmise aluseks kohtule esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS 109 lg 1). Otsus tehti kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude nimekirja ning taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ei esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Prigoda 5