veebruari 2019 otsus Apellant Kaitsja Prokurör Alan Rüütel Denis Helbling Süüdistatav ik: 37409280283, kodakondsuseta, elukoht: XXX; keskeriharidusega, töökoht: XXX; 2 kehtivat kriminaalkaristust, viimati karistatud Harju Maakohtu 31.08.2017 otsusega
Kaitsja Martin Männik RESOLUTSIOON
lg 2 p 1 järgi osaliselt, nimelt V.Mi käega löömise osas ning V.Mi maha kössi tõmbumisele eelnenud jalalöökide osas, samuti V.Mile lagipea piirkonda haava ning vasaku oimu-kiiru piirkonda nahaaluse verevalumi tekitamises. Mõista Denis Helbling nimetatud osas
1 Denis Helblingi
lg 2 p 1 järgi süüdimõistmine jätta muutmata osas, mis hõlmab jalalööke maas kössitava või pikali oleva V.Mi pihta, samuti kannatanule roidemurdude tekitamist. 2. Jätta maakohtu otsuse põhiosast välja järeldus, et Denis Helbling täitis
lg 2 p 1 koosseisu lisaks tervisekahjustuste tekitamisele ka kannatanule valu tekitamisega.
Süüdistuse kohaselt ründas ta
Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas kohus mõistetud karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 8 kuuni. Seda karistust suurendas kohus
augusti 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu ja 10 päeva vangistuse võrra. Kohtuotsuste kogumis kujunes seega liitkaristuseks 1 aasta 4 kuud 10 päeva vangistust. 2 Kohus luges tõendatuks, et D. Helbling ründas 5. septembril 2018 kella 23:34-st kuni kella 23:36-ni Tallinnas Linnamäe tee 42a asuval ehitusobjektil V.Mit, kes tahtis läbi ehitusplatsi koju minna. Kohus leidis, et kuigi V.Mi sõnul ründas teda ehitusplatsil kaks ukraina keelt rääkinud meest, nähtub turvakaamera salvestisest, et ründajaid oli ainult üks. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on turvakaamera salvestiselt näha, kuidas ehitustunkesid kandev turske sportliku kehaehitusega mees lõi parema käega teisele ülakeha või näo piirkonda. Löögi saanud mees kukkus maha, mille järel lõi tunkedes mees teda kehasse parema käega vähemalt neljal korral ja mõlema jalaga vähemalt kümnel korral. Pekstav oli pikali ega osutanud vastupanu. Kohus leidis, et sellega tekitas D. Helbling V.Mile valu ja tervisekahjustused, täites
Isiku ekspertiisiaktikohaselt ei ole V.Mil esinevad tervisekahjustused eluohtlikud ja nende paranemine kestab neli nädalat kuni neli kuud. Kuna kannatanu tervisekahjustuste paranemine kestab vähemalt neli nädalat, tuleb süütegu kvalifitseerida
Maakohus ei nõustunud D. Helblingi väitega, et ta tegutses hädakaitses, sest V.M ründas teda esimesena. Süüdistatava väitel palus ta ehitusplatsile tulnud mehel lahkuda, selle peale lubas viimane ta sarrusejupiga läbi peksta. Kohus möönis, et ka videosalvestiselt on näha, kuidas D. Helbling taganes paar sammu ning V.M järgnes talle. Kohus leidis aga: „Samas ei ole kohtul võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, kas V.M tõepoolest ütles Denis Helblingule, et virutab teda armatuurlauaga, kuivõrd kannatanu ei mäleta juhtunu osas midagi, kuid samas nendib, et võis vestluse käigus midagi solvavat öelda. Ainuüksi millegi ähvardava ütlemine ei saa süüdistatavas tekitada koheselt ka hädaseisundit. Samas on videosalvestuselt näha, et kui süüdistatav ja kannatanu jäävad näoga teineteise poole seisma, toimub hetkeks mõningane rüselus või nügimine kannatanu ning süüdistatava vahel, kuid üheselt ei ole tuvastatav kumb isik teeb käega tõukava liigutuse. Sellistest liigutustest ei saa aga järeldada, et V.M oleks eemaldunud ja võtnud armatuuri, mis väidetavalt seal lähedal alusel ja V.Mi selja taga pidi olema. Seega armatuuriga löömise ähvardus ei olnud reaalne, kuivõrd V.Mil armatuuri käes ei olnud. Kohtuistungil selgitas süüdistatav lisaks, et V.M armatuuri võtma ei läinud ja temale lähenedes hoopis eemaldus armatuurijuppide alusest.“ Veel märkis kohus: „Samas on näha, et süüdistatav Denis Helbling teeb kannatanu suhtes käega eemaletõukava liigutuse ning taganeb kannatanust. Samal ajal kannatanu V.M seletab midagi ning tema kehakeele kohta võib järeldada kavatsust rünnata. Hetk hiljem teeb V.M süüdistatav Denis Helblingu suunas sammud, millest tõepoolest võis Denis Helbling järeldada, et tegemist on V.Mi poolt eesseisva ründega, mille puhul oleks ründe oht tõenäoline ning mille eest pidanuks süüdistatav end kaitsma, kuid midagi V.Mil käes ei olnud.“ Kohus leidis, et süüdistatav on andnud kohtueelses menetluses ja kohtus vastuolulisi ütlusi selle kohta, milles seisnes kannatanu rünne tema vastu. Nimelt tuli ta lisaks väitele, et V.M ähvardas teda sarrusejupiga läbi peksta, välja versiooniga, et ta pidas võimalikuks, et kannatanul on taskus nuga. Kohus leidis, et videosalvestusest nähtuvalt lõpetas D. Helblingi esimene löök V.Mi igasuguse võimaluse teda rünnata, kuna kannatanu kukkus löögi tagajärjel maha ega osutanud vastupanu. Seega lõpetas D. Helbling igasuguse tema vastu suunatud V.Mi tegevuse ja isegi juhul, kui 3 maas lamav V.M oleks jätkanud verbaalset ähvardamist, ei kujutanud V.M talle mingit ohtu – ei ole näha, et V.M oleks isegi püüdnud üles tõusta, rääkimata siis ähvarduse täideviimisele suunatud tegudest, n.t sarrusehunniku poole liikumisest. Kokkuvõtvalt märkis kohus, et ei tuvastanud hädakaitseseisundi ega selle piiride ületamise tunnuseid. Kohus ei nõustunud ka kaitsja seisukohaga, et süüdistatav võis eksida õigusvastasust välistavas asjaolus
Süüdistatav ei saanud ekslikult arvata, et tal on tekkinud hädakaitseseisund. Süüdistatava ütluste kohaselt arvas ta, et kannatanu ründab teda sarrusejupiga, väites samas, et kannatanul seda käes ei olnud ja kannatanu ei läinud seda ka võtma. Süüdistataval ei saanud tekkida ka muljet, et kannatanu jääb objektile ja kahjustab objektil vara või varastab midagi, sest süüdistatav jättis kannatanu pärast peksmist objektile. Kohus leidis, et D. Helblingit tuleb karistada vangistusega, sest ta pani kuriteo toime katseajal ning tema kuriteod on muutunud raskemaks. Maakohus leidis, et D. Helblingi süü on keskmisest suurem, sest vägivalla intensiivsuse tõttu esines üks kvalifitseeriv tunnus. Kohus märkis, et tegemist ei olnud omavahelise konflikti käigus olmeprobleemide lahendamisel ühekordsest löögist tekkinud hematoomiga silma all, vaid maas lamanud isiku peksmisega nii rusikate kui jalgadega, mis põhjustas roiete murrud, õhkrinna ja haavad peas. Selline vägivald, millega põhjustatakse peksmisega isikule hulgivigastused, näitab süüdistatava jõhkrust ja küünilist suhtumist teise inimese tervisesse ja ühiskonna turvalisusesse ning õiguskorda. Kohus leidis, et D. Helblingi süüd raskendab asjaolu, et pärast kuriteo toimepanemist lahkus ta sündmuskohalt kannatanule abi andmata ja abi kutsumata. Karistust kergendavate asjaolud esinemist kohus ei tuvastanud. Kuna kuriteo põhjuseks oli kannatanu enda õigusvastane käitumine – ta tungis ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt piirdega alale –, pidas kohus põhjendatuks oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra jääva karistuse mõistmist. Kohus märkis, et kuna süüdistatav pani uue tahtliku kuriteo toime katseajal, ei ole võimalik karistust tingimisi täitmisele pööramata jätta. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D. Helblingi kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja D. Helblingi
Kaitsja väitel tegutses D. Helbling hädakaitses. Turvakaamera salvestis tõendab, et V.M ründas teda. Salvestiselt on näha, et rünne algas kell 23:34:27. Nimelt tõukas V.M parema käega D. Helblingit. Selle peale D. Helbling taganes kaks sammu ja V.M järgnes talle. Järgnes lühike sõnavahetus, mille käigus V.M žestikuleeris parema käega ning liikus taganeva D. Helblingi suunas. Kaitsja leiab vastupidiselt maakohtu seisukohtadele, et salvestiselt on selgelt näha, et ründajaks ja tõukajaks on V.M ja D. Helbling on algselt passiivne. Ka ei kinnita videosalvestis maakohtu otsuses olevat süüdistatava kirjeldust, mille kohaselt on süüdistatav turskem ja sportliku kehaehitusega. Arvestades seda, et tegemist oli öise ajaga, süüdistatav oli objektil üksi, V.M oli sisenenud võõrale suletud territooriumile ja alustas süüdistatava ründamist, kujutas V.M süüdistatava 4 jaoks reaalset ohtu. Oht seisnes nii V.Mi ründavas käitumises kui ka ähvarduses kasutada süüdistatava vastu relvana sarrusejuppi. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt polnud D. Helblingil alust karta, et V.Mil võib olla taskus mõni relvana kasutatav ese. Kaitsja arvates ei anna pelgalt see, et V.M ähvardas kasutada relvana sarrusejuppi, alust järelduseks, et V.Mil taskus mõnda relvana kasutatavat eset ei ole. Asjaolu, et V.M oli purjus, ei teinud olukorda süüdistatava jaoks kindlasti mitte vähem ohtlikuks, vaid vastupidi, seda enam võis süüdistatav uskuda ja karta, et V.M haarab ründe käigus tema ründamiseks sarrusejuppi või taskust relva ning käituda tema suhtes impulsiivselt. Kaitsja möönab, et kaitsetegevuse eesmärk ei tohi olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine, kuid leiab, et D. Helbling ei ole selle keelu vastu eksinud. Kohtupraktika kohaselt tuleb ründe tõrjumise õigust käsitada õigusena rünne täielikult lõpetada. D. Helbling lõi V.Mit nii käte kui jalgadega, kuid seda vaid senikaua, kui V.M jätkas tema ähvardamist. Kuna turvakaamera salvestis on helita, ei kajasta salvestis seda, kuid kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et kui süüdistatav ei olnud hädakaitseseisundis, siis kujutas ta vähemalt ette, et ta tegutseb hädakaitseseisundis.
lg 1 sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Kaitsja leiab, et tähtsust ei oma, miks V.Mi suletud territooriumile tuli ega see, kas V.M tegelikult asus haarama sarrusejuppi. Ka ei oma tähtsust see, mida süüdistatav tegi peale ründe tõrjumist. Territooriumi valvesse pannes võis D. Helbling eeldada, et V.Mi liigutamise peale tulevad kohale turvatöötajad, kes toimetavad V.Mi haiglasse või politseisse. Kaitsja leiab veel, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Süüdistatav oli või vähemalt arvas end olevat hädakaitseseisundis. Süüdistatavat ei ole varasemalt karistatud ühegi isikuvastase süüteo eest, vaid kõik tema varasemad süüteod, mille eest teda on karistatud, on liiklussüüteod. Olukorras, kus Harju Maakohus on möönnud, et süüdistataval on töökoht ning sissetulek ning ta on võimeline rahalist karistust täitma, oleks Harju Maakohus pidanud mõistma süüdistatavale karistuseks rahalise karistuse. Kohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses seega
lg 2 kohaselt nõuetekohaselt põhjendanud, miks süüdistatavale tuleks mõista karistuseks vangistus, mitte rahaline karistus. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et D. Helblingi süü on keskmisest suurem. Pelgalt see, et
lg 2 p 1 on kvalifitseeriv tunnus, ei anna alust hinnata süüdistatava süüd keskmisest suuremaks. See, et D. Helbling lahkus sündmuskohalt abi andmata ja abi kutsumata, ei ole
Ka Harju Maakohus ei ole viidanud (ega saagi viidata) ühelegi
sätestatud normile, miks nimetatud tegu tuleks lugeda karistust raskendavaks asjaoluks. Seega on Harju Maakohus rikkunud süüdistatavale karistust mõistes materiaalõigust. Harju Maakohus on leidnud, et süüdistatava karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Harju Maakohus on jätnud karistuse mõistmisel arvestamata
lg 1 p 8, mis sätestab, et 5 karistust kergendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel. Olukorras, kus Harju Maakohus on möönnud, et algselt oli süüdistatav hädakaitse seisundis, siis oleks Harju Maakohus pidanud karistuse mõistmisel arvestama nimetatud asjaolu ehk võimalikku hädakaitse piiride ületamist karistust kergendava asjaoluna.
Hädakaitse piiride ületamisega on tegemist, kui 1) isik valib enda kaitsmiseks valitakse ründajat põhjendamatult kahjustava vahendi või kui 2) isik kasutab küll kohast vahendit, kuid seda liiga intensiivselt: sellega on tegemist nt juhul, kui tulistatakse ühe lasu asemel valang (vt J. Sootak: § 28 komm. 27.1 – Sootak/Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.
Praegu on olukord teine: ründajat kahjustati liigselt sellega, et teda peksti pärast seda, kui tema rünnak oli tõrjutud ja hädakaitseseisund lõppenud. Tegemist on nn ekstensiivsusekstsessiga. Hädakaitseseisundi puudumise tõttu ei ole selle puhul tegemist hädakaitse piiride ületamisega ja kaitsja vastutab üldkorras (J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn
kontekstis saab hädakaitsest rääkida hädakaitseseisundi olemasolul, on Riigikohtu seisukohad ringkonnakohtu hinnangul asjakohased hoolimata sellest, et tegemist on kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal tehtud otsusega. Ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne viitab hilinenud kaitset käsitledes sellele kohtulahendile (J. Sootak. § 28 komm.
Maakohus leidis, et süüdistatava versiooni korral võib pidada hädakaitse teostamiseks seda, et süüdistatav lõi kannatanule rusikaga kõhtu. Pärast seda oli aga kannatanu igasugune ründetegevus lõppenud ja järgnenud intensiivset vägivalda ei saa kuidagi pidada hädakaitseseisundis toimepanduks. Ringkonnakohus nentis, et pärast kõhtu saadud lööki hoidis kannatanu käega kõhust kinni, olles ettepoole kummardunud. Sellises asendis ei saanud kannatanu ka ringkonnakohtu hinnangul süüdistatavale mingit ohtu kujutada. Süüdistatav aga jätkas vägivalla tarvitamist: ajal, mil kannatanu oli ette poole kallutatud, võttis süüdistatav tal kahe käega kukla tagant kinni, tõmbas pead enda poole ning lõi põlvega kannatanut pähe. Seejärel lõi süüdistatav veel korduvalt rusikaga kannatanule vastu pead, nii et kannatanu kukkus auto istmele. Peksmise ajal kaotas kannatanu teadvuse. Ringkonnakohus leidis: „Kolleegium leiab, et eeltoodud peksmine pole hinnatav kannatanu õigusvastase ründe tõrjumisena, kuivõrd kannatanu enne temale põlvega näkku löömist süüdistatavat ei rünnanud ja mingit ohtu süüdistatavale ei kujutanud. Kuna hädakaitseseisund tekib vahetult olemasoleva või vahetult eesseisva ründe tõttu, mis antud juhul pole tuvastatav, pole alust järelduseks, et kannatanut pekstes oli süüdistatav hädakaitseseisundis ning seetõttu pole alust ka vaagida hädakaitset.“ Kuna D. Helbling oli kuni V.Mi kössi tõmbumiseni hädakaitseseisundis ega ületanud ringkonnakohtu hinnangul V.Mit esialgu käega ja seejärel põlvitavat V.Mit jalaga lüües hädakaitse piire, tuleb D. Helbling neid lööke hõlmavas osas
Samuti tuleb D. Helbling õigeks mõista V.Mile lagipea piirkonda haava ning vasakul 10 oimu-kiiru piirkonda nahaaluse verevalumi tekitamises: ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik välistada, et need tervisekahjustused sai V.M D. Helblingi hädakaitseseisundis tehtud löökide tulemusel. Lisaks D. Helblingi õigeksmõistmisele ülalnimetatud osas tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni piirest väljudes jätta KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosast välja kohtu järeldus, mille kohaselt tekitas D. Helbling V.Mile valu. Nimelt on kohus ses osas väljunud süüdistuse piirest.
lg 1 kirjeldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ja valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Võib küll eeldada, et teise isiku peksmine põhjustab lisaks tervisekahjustustele ka valu, kuid praegusel juhul on süüdistuses heidetud D. Helblingile ette ainult tervisekahjustuste tekitamist. Sellest hoolimata on maakohus käsitlenud põhjalikult küsimust, kas V.M tundis valu, ning võtnud oma järelduse kokku järgnevalt: „Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud
lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine.“ Osas, milles ei ole D. Helblingile süüdistust esitatud, ei saa teda ka osaliselt õigeks mõista, vaid nimetatud asjaolu tuleb jätta maakohtu otsuse põhiosast välja. Eelnevast hoolimata on D. Helbling pannud toime
Ringkonnakohtu hinnangul on maas lebava V.Mi pihta suunatud jalalöökide iseloomust (tegemist oli küljelt rindkere piirkonda ja ülalt alla maas lebava kannatanu kehasse suunatud jõuliste löökidega) võimalik järeldada, et just nendega tekitati V.Mile roidemurrud. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt on need tervisekahjustus, millest paranemiseks kulub neli nädalat kuni neli kuud. Ka leiab ringkonnakohus, et selline maas lebava kannatanu jõuline jalaga peksmine kuni kannatanu meelemärkuse kaotuseni näitab, et D. Helbling pidas vähemalt võimalikuks suhteliselt raskete tervisekahjustuste tekitamist ja aktsepteeris neid. Arvestades, et hoobid tabasid V.Mit ülakeha piirkonda, hõlmas D. Helblingi tahtlus roidemurdude tekitamist. Põhjustatud tagajärgede aktsepteerimist näitab ka D. Helblingi ükskõiksus kannatanu seisundi suhtes, mida näitab D. Helblingi lahkumine läbipekstud kannatanut lamama jättes. 7. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kui D. Helbling ei tegutsenud hädakaitseseisundis, siis arvas ta ekslikult, et on hädakaitseseisundis, mistõttu tuleb kohaldada
Nagu eespool märgitud, lõppes D. Helblingi hädakaitseseisund sellega, kui V.M tõmbus tema löökide all maha kössi. Juba sellest asendist on näha, et V.Mil ei ole enam mingisugust valmisolekut D. Helblingit rünnata, vaid ta ootab tema peksmise lõppu. Sellest hoolimata jätkas D. Helbling V.Mi peksmist jalgadega, kuni viimane vajus maha pikali. Viimase hoobi andis D. Helbling V.Mi maas lebava täiesti lõdva keha pihta. See kehaasend koos tõsiasjaga, et V.M jäi pärast D. Helblingi lahkumist kauaks lamama (peksmine lõppes umbes kell 23.36, turvakaamera salvestise vaatlust kajastava asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt ajas V.M end üles umbes kell 1.46) näitab, et V.M oli teadvusetu. See tõik lükkab ümber D. Helblingi väited, et kannatanu ähvardas teda veel pikali olles. Seega leidu ringkonnakohtu hinnangul ühtegi asjaolu, mis oleks andnud D. Helblingile alust arvata, et ta on endiselt hädakaitseseisundis. 11 8. KrMS § 340 lg 2 p-st 2 tulenevalt ei pea süüdistatava osaline õigeksmõistmine tooma kaasa talle kergema karistuse mõistmist. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega D. Helblingile mõistetud karistus vastab D. Helblingi süüle ja tema isikule ka tema osalise süüdimõistmise korral. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatud on D. Helblingi karistamine vangistusega. Tõik, et süüdistataval on olemas töökoht ja ta oleks võimeline kandma rahalist karistust, ei tähenda, et teda tuleb karistada just rahalise karistusega. Nii karistuse liigi kui määra valikul tuleb lähtuda
Erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus selleks põhjust andvaks asjaoluks seda, et „süütegude toimepanemine on kohtu arvates muutunud ajas ohtlikumaks“. Selline argument eeldab kohtukolleegiumi hinnangul mingit olemuslikku seost viimase ja varasemate kuritegude vahel. Nagu apellatsioonis märgitud, selline seos D. Helblingi eelmiste ja praeguse kuriteo vahel puudub – eelmised kuriteod olid liiklusalased ega olnud kuidagi seotud vägivalla tarvitamisega. Ringkonnakohtu jaoks annab D. Helblingi vangistusega karistamiseks alust toimepandud tegu ise – turvakaamera salvestiselt näha olev maas kössitava ja lamava kannatanu intensiivne jalaga peksmine, mis toimus pärast D. Helblingi hädakaitseseisundi lõppu, on kohtukolleegiumi hinnangul niivõrd jõhker, et õigustab raskema karistusliigi valimist. Hoolimata D. Helblingi osalisest õigeksmõistmisest peab ringkonnakohus põhjendatud karistusmääraks 1-aastast vangistust. Peksmise intensiivsusest tulenevalt ei saa D. Helblingi süüd väga väikseks pidada. Ka põhjustas D. Helbling kannatanut jalaga pekstes roiete hulgimurrud, st üsnagi tõsise vigastuse (roidemurdude ohtlikkust iseloomustab ka kannatanul tekkinud õhkrind). Veel iseloomustab D. Helblingi süüd tema lahkumine, V.Mit ehitusplatsile lamama jättes – see näitab D. Helblingi ükskõikset suhtumist V.Mile tekitatud tervisekahjustustesse. Ringkonnakohus peab täiesti kohatuks D. Helblingi väidet, et ta arvestas territooriumi valve alla panemisel, et V.Mile annab vajadusel abi tema liikumise peale saabuv turvateenistuse patrull. V.M jäi D. Helblingist maha lebama ja D. Helbling selgitas ise kohtus, et seni, kui V.M lamas, ei pidanud turvasüsteem tööle hakkama. Seega ainuüksi peksmise intensiivsusest ja tekitatud vigastustest lähtudes oleks ringkonnakohtu hinnangul D. Helblingi süüle vastav sanktsiooni keskmisele määrale vastav karistus.
Seega sanktsiooni keskmine määr on 2,5 aastat vangistust. D. Helblingi süüd vähendavana arvestab ringkonnakohus aga seda, et D. Helblingi tegu järgnes kannatanu ründele ja sellest tulenenud hädakaitsele. Sellest tulenevalt peabki ringkonnakohus põhjendatud karistuseks 1-aastast vangistust, mille mõistis D. Helblingile ka maakohus. Maakohus on mõistetud karistust KrMS § 238 lg 2 alusel nõuetekohaselt vähendanud ning samuti mõistnud põhjendatult liitkaristuse
Seega jääb maakohtu otsus mõistetud karistuse osas muutmata. 9. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-dele 3 ja 4, § 338 p-dele 1 ja 2 ning § 340 lg 1 ja lg 2 p-le 2 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada, mõista D. Helbling osaliselt õigeks ning lisaks sellele jätta maakohtu otsuse põhiosast välja väide, et D. Helbling täitis
Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 12 10. Kaitsja on esitanud taotluse süüdistatavale apellatsioonimenetluse õigusabi kulutuste hüvitamiseks. Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt on kulude suurus kokku 1807,2 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-dele 3 ja 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud riigi kanda. St süüdistataval on õigus sellele, et riik hüvitab tema menetluskulud. Vastavalt KrMS § 175 lg-le 1 kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus hindama ka õigusabikulude põhjendatust, sh õigusabi osutamiseks väidetavalt kulunud aja põhjendatust ning apellatsioonis esitatud argumentide põhjendatust ja tulemuslikkust. Ringkonnakohus ei pea täielikult põhjendatuks väidetavat ajakulu (apellatsiooni koostamisega seotud kulud kokku 8 tundi ning ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulud 2 tundi). Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks seda, et ajakulu lahtikirjutuse kohaselt kulus apellatsiooni täiendamiseks (3,4 tundi) oluliselt rohkem aega apellatsiooni projekti koostamisest (1,5) või kriminaalasja materjalide analüüsist (2,2 tundi). Ringkonnakohtu hinnangul annavad just materjalidega tutvumiseks ja apellatsiooni projekti koostamiseks kulunud aeg aimu asja mahukuse ja keerukuse astmest. Sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks seda, et koostatud apellatsiooni täiendamise ajakulu ületab tunduvalt apellatsiooni enda koostamise ajakulu. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus õigusabikulu põhjendatuks taotletust ühe tunni võrra väiksemas ulatuses. Samuti oli ringkonnakohtu istungi ajakulu üks tund väiksem taotluses arvestatust. Arvestades, et ringkonnakohus arutas kriminaalasja kaitsja apellatsiooni alusel ning ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires, ei eeldanud istungil osalemine eraldi ettevalmistamist. Seega saab ajakulust ja tunnihinnast lähtuvalt pidada põhjendatud tasuks 1200 eurot, millele lisandub käibemaks 240 eurot. Lisaks ajakulust sõltuvale tasule on arvetel märgitud kantseleikulud 6 eurot, millele lisandub käibemaks 1,2 eurot. Järelikult tuleb süüdistatavale apellatsioonimenetluse õigusabikulud hüvitada 1447,2 euro ulatuses. Allkirjastatud digitaalselt 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.