Obsah (5)

§ 184§ 65§ 68§ 76§ 56

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. august, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-805 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtukoosseis Vaidlustatu

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi 3 aasta 1 kuu vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 30.07.2013 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra, s.o 2 aastat 6 kuud 18 päeva vangistust, ning mõisteti liitkaristuseks 5 aastat 7 kuud 18 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning A.

Matsali karistuse kandmise alguseks loeti 17.08.

1. Karistuse kandmise lõpp 04.04.
3. Viru Maakohtu 20.06.2019 määrusega jäeti A. Matsal vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. 2.
4. A. Matsal kannab vanglakaristust narkokuritegude eest, millest viimase pani toime katseajal. Vabanedes on kinnipeetaval võimalik asuda elama ema juurde, garanteeritud töökoht on olemas. Isik on nõus ka elektroonilisele valvele allumisega ning korter vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele. Kehtivaid distsiplinaarkaristusi on
5. 2.
6. Maakohus nägi ohtu selles, et süüdimõistetu on narkosõltlane. Kuritegude soodusteguriks on narkootikumide tarvitamine ja majanduslikud raskused. Tal võib tulla tagasilanguse perioode, mis on ohuks uute kuritegude toimepanemisel. Süüdimõistetu võimalused vabanemisel ei kaalu üle tema käitumist enne vangistusse sattumist ning toimepandud kuriteo asjaolusid. 2.
7. Maakohus leidis, et arvestades A. Matsali kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, ei ole tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud. Tema vabastamine ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Maakohus asus seisukohale, et karistuse üldpreventsiooni eesmärgiks on muuhulgas näidata ühiskonnale, et kuritegude vältav toimepanemine ei ole aktsepteeritav ning toob endaga kaasa tugeva riigipoolse sanktsiooni, mis väljendub reaalses vangistuses ning eelduslikult selle täiel määral ära kandmises. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb 04.04.2021, ära kanda on veel 1 aasta 9 kuud vangistust. Maakohus leidis, et isiku vabastamisel puudub veendumus, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu tuleb tal jätkata karistuse kandmist vangistuses. Olenemata elukoha olemasolust, puudus maakohtul veendumus, et isik suudaks kuritegelikust käitumisest hoiduda ning korrektselt täita käitumiskontrolli nõudeid ja täiendavaid kohustusi, kuna isikule oli antud juba võimalus kanda karistus ära vabaduses, kuid mis kahetsusväärselt ei õnnestunud, kuna isik pani taas toime narkokuriteo. 2.
8. Maakohus pidas vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (RKKKm 3-1-1-91-06 p 8.1). Käesolevas asjas pole see tingimus täidetud, kuna isikul on 1 kehtiv distsiplinaarkaristus. Maakohus pidas positiivseks seda, et isik on olnud hõivatud tööga. Samas kohtul puudus alus arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk isiku tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel oleks madal või väheoluline. Maakohus hindas süüdimõistetu pingutusi (kindel elukoht, töökoht, lähedaste toetus) küll kiiduväärseks, kuid leidis, et nimetatu ei ole tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisav. Maakohtul ei tekkinud antud juhul veendumust, et süüdimõistetu võiks vabaduses seadusekuulekalt elada. Sellise veendumuse tekitab eelkõige tema varasem käitumine – korduvate kuritegude toimepanemine ning narkosõltuvus. Nii eksisteerib suur risk, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uue kuriteo. Samuti puudus maakohtul veendumus, et isik hakkab korrektselt järgima kohtrollnõudeid ja kohustusi. Kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist ei toeta ka vangla ja prokurör. 2.
9. Maakohus analüüsis ka tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve alla, kuna isik ise on nõus sellega. Nimelt, olles analüüsinud isiku vabastamist tingimisi ennetähtaegselt, ja jõudnud järeldusele, et käesolevaks hetkeks ei ole isiku karistuse eesmärgid saavutatud, leidis maakohus, et ka täiendav garantii, elektrooniline valveseade, ei suudaks tagada isiku seaduspärast käitumist. Elektroonilise valvega on iseenesest küll võimalik piirata süüdistatava liikumist, kuid reaalne kontroll isiku tegevuse üle puudub. Elektrooniline valve ei ole efektiivne tõkend, mis takistaks uute kuritegude toimepanemist. Käesoleval hetkel puudub põhjus uskuda, et süüdimõistetu suudaks edaspidi hoiduda kuritegusid toime panemast ja täidaks kriminaalhoolduse tingimusi, kuivõrd süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks peab kohtul olema kujunenud veendumus, et juba kantud karistus on oma eesmärgi täitnud ja süüdimõistetu sellest enda jaoks ka vajalikud järeldused teinud. MÄÄRUSKAEBUSED
10. Viru Maakohtu 20.06.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Matsali riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, kes palub tühistada maakohtu määruse. Määruskaebuse kohaselt ei ole süüdimõistetul määruskaebuse läbivaatamise ajal distsiplinaarkaristusi, ta on töötanud vanglas majandustöödel, tal on garanteeritud töökoht, ta 2 on lõpetanud suhted varasema kriminaalsusele kalduva sõpruskonnaga, narkootikumide osas on läbitud sotsiaalprogramm, isik soovib täita kontrollnõudeid. Maakohus on ekslikult jätnud positiivsed asjaolud arvestamata. Narkootikumide tarvitamise keeld annab võimaluse süüdimõistetut kontrollida. Positiivsed asjaolud kaaluvad üles mistahes negatiivsed asjaolud.
11. Viru Maakohtu 20.06.2019 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu lepinguline kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja A. Matsali tingimisi ennetähtaegset vabastamist. 4.
12. Maakohus ei ole piisavalt keskendunud isiku edaspidisele käitumisele vabaduses. Maakohtu määruses ei ole arvesse võetud individuaalse täitmiskavaga seonduvaid asjaolusid. Maakohtu määruses ei ole neid küsimusi isegi nimetatud. Maakohtu määrusest ei nähtu, milline kaal on kohtu arvates individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevuste teostamises. Juba see asjaolu näitab maakohtu määruse ebaõigsust, kuivõrd kohus on isiku vabastamise küsimuse lahendamisel jätnud tähtsust omava asjaolu arvesse võtmata. Süüdimõistetu töötab vangistuses, mis näitab, et tööharjumus on isikul säilinud ning varasemast vangistusest ei ole tekkinud subkultuurilisi hoiakuid. Distsiplinaarkaristus on kaebuse esitamise ajaks kustunud. Isiku käitumine peale kustunud distsiplinaarkaristust on olnud nõuetekohane. Isiku tegelikku õiguskuulekust näitab ka nõusolek tunnistajakaitses osalemiseks. Kuriteo sooritamine annab aluse kaitselepingu lõpetamiseks, mille puhul satuks ohtu süüdimõistetu elu ja tervis. Süüdimõistetu on kõrgelt motiveeritud õiguskuulekaks käitumiseks ja motiveeritud narkootikumidest hoiduma. Süüdimõistetul on vabanedes garanteeritud töökoht ning vabanemisfond on peaaegu täitunud. 4.
13. Maakohus on andnud liiga suure kaalu isiku varasemale elukäigule. A. Matsalil on kaks kehtivat kriminaalkaristust. Kaitsja osutab, et põhjendamatu ja väär on iseloomustuse ja ka kohtumääruse väide, et isikut on karistatud kaheteistkümnel korral. Sellega on kohus ja ka vangla tuginenud arhiveeritud karistusandmetele. Eelduslikult selliste kuritegude puhul tavapäraselt esimese korraga inimesi vangistusasutustesse ei saadetagi, välja arvatud eriti raskete asjaoludega juhtumite puhul. Iseenesest on õige, et A. Matsal pani kuriteo toime katseajal. Küll aga ei tohiks jätta tähelepanuta ega kohtupoolse analüüsi alt välja ka neid asjaolusid, miks käitumiskontroll sellisel kujul ei olnud piisavalt efektiivne, miks käitumiskontrolli ajal ei märgatud A. Matsaliga seonduvaid riske, mis viisid tema poolt uue kuriteo sooritamiseni. Kaitsja hinnangul on väär näha käitumiskontrolli ebaõnnestumises süüd ainult A. Matsalil. Tegelikkuses algab probleem vähemalt osaliselt ka sellest, et tema käitumiskontrolli või lisakohustuste rakendamisel ei tehtud temaga piisavalt tõhusat tööd. Seetõttu ei tohiks isiku tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamisel omada sedavõrd suurt tähtsust asjaolu, et isiku varasem kriminaalhooldus ebaõnnestus. Kohus peaks hindama ka neid põhjuseid ja seda tööd, mida A. Matsaliga eelmise kriminaalhoolduse ajal tehti. Samas siiski, kui pidada põhjendatuks ka varasematele karistustele tuginemist, siis pidanuks kohus enne sedavõrd olulise kaalu andmist arvesse võtma, millistel konkreetsetel põhjusel kõigi nende varasemate karistuste kohaldamise tulem ei ole olnud piisav. On väär näha selles viga üksnes süüdimõistetul, aga mitte riigi poolt loodud karistuste täideviimise süsteemi puudujääkidel. Juba esimesel korral rakendati väga noorele A. Matsalile äärmiselt rasket karistust. See omab paratamatut mõju isiku edaspidisele käitumisele. Probleem on oluliselt laiem, kui üksnes A. Matsali tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuses. 4.
14. Elektrooniline valve on jäetud kohaldamata ebaõigete argumentide alusel. Maakohus on jätnud kohaldamata elektroonilise valve põhjendusega, et see ei ole efektiivne tõkend, mis hoiaks inimesi kuritegude toimepanemisest eemale. Selle põhjendusega ei ole võimalik nõustuda, sest selle pinnalt tekib küsimus, miks üldse elektrooniline valve olemas on. 3 4.
15. Maakohus on pidanud tingimisi enne tähtaega vabastamist erandlikuks, mis on ebaõige. A. Matsal võiks olla hea näide sellest, kuidas ka korduvalt karistatud inimesi on siiski võimalik suunata õiguskuulekusele.
16. Viru Maakohtu 20.06.2019 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu A. Matsal, kes palub ennast vabastada ennetähtaegselt elektroonilise valve alla või saata materjalid Viru Maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Maakohtu lahend ei vasta Riigikohtu praktikale. 5.
17. Maakohtu järeldused on paljasõnalised ja väljamõeldud. Maakohus on liialt keskendunud kuriteo raskusele. Kuna süüdimõistetu oli nn tunnistajakaitse programmis (isoleeritud paljudest süüdmõistetutest), siis ta ei saanud osaleda sotsiaalprogrammides. Maakohtu järeldus, et süüdimõistetu on sidemetes oma kriminaalsete sõpradega, on vale, sest selle kohta pole mingeid tõendeid. On olnud vangistuses peaaegu 4 aastat, ei oma kontakte enam kriminaalse maailmaga. Maakohus ei ole arvestanud, et vanusega maailmavaade muutub ka süüdimõistetul. 5.
18. Süüdimõistetu rõhutab, et prokuratuur (A. Aitsen) vedas teda alt ja esitati tema osas ebaõigeid andmeid kohtule, kuna varasemalt oli lubatud talle, et toetavad tema ennetähtaegset vabanemist. Objektiivne pole ka vangla poolt esitatud võimalik uute kuritegude toimepanemise riskiprotsent – 34 %. Süüdimõistetu tahab osaleda aktiivselt tütre kasvatamisel, mitte vanglas olla. Ta on oma süü suurusest ammu aru saanud ja kahetseb kõike. Süüdimõistetu toob mitmeid näiteid, kus kohus on ennetähtaegselt vabastanud korduvalt varem karistatud ja raskete kuritegude eest karistust kandvaid isikuid.
19. Tartu Ringkonnakohtu 12.08.2019 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 19.08.
20. Nimetatud ajaks esitas täiendava seisukoha kaitsja S. Reinsaar, kes peab vajalikuks rõhutada paari asjaolu. Nimelt, et A. Matsali puhul peab arvestama, et tema elu kinnipidamisasutuses on oluliselt raskem võrreldes nn tavakinnipeetavatega. Samuti tuleb vangla arvamusele kinnipeetavat mitte vabastada, omistada madalam kaal. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
21. Ringkonnakohus nõustub, et käesolevalt ei ole põhjendatud A. Matsali ennetähtaegne vabastamine ning vastupidises seisukohas ei veena ringkonnakohut ka esitatud määruskaebused. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusõiguse normide rikkumist, mistõttu ei ole alust maakohtu määruse tühistamiseks ega asja tagasisaatmiseks maakohtule uueks arutamiseks.
22. Tuleb nõustuda määruskaebustes toodud seisukohaga, et määruskaebuste läbivaatamise ajal on A. Matsali distsiplinaarkaristused kustunud, mis loob justkui olukorra, et süüdimõistetu käitumine vangistuses on olnud õiguspärane.
23. Maakohtu otsustus on põhjendatud. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust ja tema poolt toimepandud süüteost, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis. Ennetähtaegse vabastamise küsimus on personaalne ja sõltub

§ 76

lg-s 4 toodud asjaoludest, seega väited, et teisi süüdimõistetuid on vabastatud, ei oma konkreetse süüdimõistetu kontekstis tähtsust, sest viidatud sättest tulenevad asjaolud on iga süüdimõistetu puhul erinevad. Kui määruskaebustes ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda see põhistuste puudumist. Asjaolu, et süüdimõistetul on garanteeritud elukoht on faktiliselt küll positiivne, kuid tuleb arvestada, et see oli süüdimõistetul olemas ka enne vangistust, kuid ei hoidnud ära uute kuritegude toimepanemist. Käesolevaks ajaks on süüdimõistetul garanteeritud töökoht, kuigi eelmise ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel väideti, et vangistuses ei ole võimalik töökohta leida. Siinkohal tuleb lähtuda aga vangla iseloomustuses toodust, et süüdimõistetul oli võimalus ka enne vangistust töötada, kuid 4 vaatamata sellele pani süüdimõistetu kuritegusid toime. Seega majandusliku kasu saamise eesmärgil kuritegude toimepanemise riski ei maanda A. Matsali puhul ka töökoha olemasolu. Lisaks tuleb arvestada, et süüdimõistetul on märkimisväärselt rahalisi nõudeid summas 8535,49 eurot (seisuga 22.04.2019). Maakohus on teinud viite Riigikohtu praktikale, märkides muuhulgas, et isiku tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole reegel, vaid pigem erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses tooduga, et ennetähtaegne vabastamine ei sõltu erandlikest asjaoludest, vaid konkreetsest süüdimõistetust ning

§ 76lg-s 4 sätestatud asjaoludest.

Süüdimõistetul on välja kujunenud kuritegelik käitumine, mida näitab korduv karistatus sama süüteoliigi osas. Kuidas on süüdimõistetu arusaamad vanusega paranenud, määruskaebustest ei selgu, kuigi süüdimõistetu väidab, et vanusega on tema maailmavaade muutunud. Süüdimõistetu käitumine on vangla iseloomustuse kohaselt impulsiivne ning ta ei mõtle oma tegude tagajärgedele. Süüdimõistetu küll teatud määral teadvustab probleemide olemasolu, kuid tehtud katsed neid lahendada on ebaõnnestunud ning vangla hinnangul puudub süüdimõistetul eesmärkide saavutamiseks järjekindlus ja püsivus. Arvestades, et süüdimõistetu on olnud kriminaalhooldusel ja teades, et narkootikumide käitlemine on seadusega keelatud, on süüdimõistetu jätkanud katseajal kuritegude toimepanemist, mis tõi taaskord kaasa süüdimõistmise

§ 184

järgi, seega puudub ringkonnakohtul usk sellesse, et käesoleval ajal kriminaalhooldusele määramisel panna keeld tarvitada narkootikume paneb süüdimõistetu uutest kuritegudest hoiduma. Süüdimõistetu toob taaskord välja, et prokuratuur on rikkunud nendevahelist kokkulepet, kuna varasemalt lubas prokuratuur tema vabastamist toetada. Ringkonnakohus on süüdimõistetu tähelepanu sellele küll eelmise ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel juhtinud, kuid märgib siis veelkordselt järgmist. Prokurör oma arvamusega esindab riiklikku süüdistust ning on üks menetluse pool, kelle seisukohta kohus arvestab. Asjaolu, millise konkreetse prokuröriga on ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel tegemist, ei oma mingisugust tähtsust asja sisulisel lahendamisel. Tegemist on prokuratuuri vastusega, mitte ühe prokuröri vastusega ning arvamuse andmise kohustuse määramine konkreetsele prokurörile on prokuratuuri töökorralduslik küsimus. Ka ei ole prokuröriga kokkulepped ennetähtaegse vabanemise osas asjakohased, sest tingimisi ennetähtaegne vabastamine tuleneb

§-st 76 ning on reguleeritud KrMS §-s 426 ja selle tagajärjes kokku leppida võimalik ei ole. Tegemist on kohtu otsustusega, mille puhul tuleb arvestada seaduses toodud asjaolusid. S. Reinsaar heidab maakohtule ette, et viimane ei ole piisavalt keskendunud süüdimõistetu edaspidisele käitumisele vabaduses. Selles kontekstis ette heita maakohtule, et maakohus ei ole arvestanud individuaalse täitmiskavaga seotud asjaolusid, on mõneti kummastav. Arvestades, et süüdimõistetu on väidetavalt tunnistajakaitseprogrammis, tuleneb vangla iseloomustusest, et süüdimõistetu on osalenud üksnes tööhõives ning vangla iseloomustusest võib aimu saada sellest, et planeeritud on sotsiaalprogrammide läbiviimine. Isik töötas ka väidetavalt vabaduses, seega on püütud küll tööharjumust säilitada, kuid individuaalne täitmiskava on A. Matsalil veel täitmata. Vangla iseloomustusest ega määruskaebusest ei tulene, milles väljendub see, et süüdimõistetu on kõrgelt motiveeritud õiguskuulekaks käitumiseks ning narkootikumidest hoiduma. Veelgi enam, kuigi suuresti narkootikumid on süüdimõistetu suhtes keskseks probleemiks, ei selgu, kuidas süüdimõistetu just nüüd hakkaks neist loobuma või mida ta selleks ette võtaks. Ka ei saa nõustuda, et maakohus oleks andnud liigset kaalu isiku varasemale elukäigule.

§ 76

lg 4 kohaselt tuleb kohtul kogumis muuhulgas arvestada ka isiku varasemat elukäiku kui ka kuriteo toimepanemise asjaolusid. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks sellel alusel rikkunud kaalutlusõigust või omistanud sellele liigset tähtsust. Kaitsja süüdistab mõistetud karistustes ja kriminaalhoolduse ebaõnnestumises kõiki teisi peale süüdimõistetu enda. 5 Ringkonnakohus peab siinkohal kaitsjale vajalikuks meelde tuletada, et kui isik paneb toime kuriteo, siis järgneb sellele

§ 56kohaselt ka vastav karistus.

Rääkida siinkohal, kuidas mõistetud karistus oli liiga range, on asjakohatu. Kui isik mõistetud karistusega ei nõustunud, tulnuks tal see otsustus kaevata vastavalt seadusele edasi. Veelgi kummastavam on seisukoht, et väär on näha käitumiskontrolli ebaõnnestumises süüd ainult A. Matsalil. Kui isik vabastatakse tingimisi ennetähtaegselt karistusest või talle määratakse tingimisi karistus, on see samasugune karistus nagu vangistus. Sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Kui süüdimõistetu ise ei ole valmis muutuma ja pingutama, ei ole ka kriminaalhooldus ega vangla n-ö võluvits, mis paneb muutuma. Kui isik paneb katseajal toime kuriteo, siis ei saa selles küll kuidagi süüdistada kriminaalhooldusametnikku või kedagi teist. Taaskord, pannes toime kuriteo, järgneb sellele ka karistus. Ringkonnakohus on ka varasemalt leidnud, et puuduvad asjaolud, mille pinnalt asuda käesoleval ajal seisukohale, et kriminaalhooldus võiks mööduda teist moodi ja omaks süüdimõistetu üle märkimisväärset mõju ja seda ka vaatamata elektroonilisele valvele. Süüdimõistetu on näidanud, et kriminaalhooldus ei ole tema kuritegeliku käitumise lõpetamiseks sobivaim meede ning ei ole viiteid sellele, et elektrooniline valve distsiplineeriks süüdimõistetut rohkem. Narkootikumidega seotud kuritegusid saab toime panna ka elektroonilise valve kohaldamisel. Kuigi kaitsja seab määruskaebuses kahtluse alla kõik varasemalt kohaldatud programmid ja vangistusega seotud tegevused A. Matsali narkootikumidega seotud käitumise osas, leiab ta, et elektroonilise valve puhul saaks rakendada süüdimõistetule ka vastavat ravi. Arvestades, et varasemad programmid ja ka läbitud metadoonasendusravi ei ole süüdimõistetut mõjutanud, puudub veendumus, et kriminaalhooldusel sellise ravi saamine oleks edukas. Süüdimõistetu leiab, et objektiivne pole ka vangla poolt esitatud võimalik uute kuritegude toimepanemise riskiprotsent – 34 %. Ringkonnakohus on ka varasemates lahendites märkinud (näiteks Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2017 määrus kriminaalasjas nr 1-11-14170) ja peab siinjuures taaskord üle kordama, et vangla kõnealust riskihinnangut ei saa ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada. Seda seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. Ühtlasi jagab ringkonnakohus Tartu Maakohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et vangla protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt kasutu. Maakohtule teadaolevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse arv, kuriteokooseis, jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. (Tartu Maakohtu 15.03.2017 määrus asjas nr 1-09-2625, p 11; 16.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7499, p 14 ja 25.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7295, p 14) Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud. Seetõttu ei leia ringkonnakohus, et tegemist oleks asjaoluga, mida tuleks arvestada ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest, et maakohus oleks arvestanud riskiprotsenti. 10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu 20. juuni 2019 määrus muutmata ning määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Mati Kartau 6