2-18-1510/79

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Gaida Kivinurm Määruse tegemise aeg ja koht 26.08.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-1510 Kohtuasi AAi (A) avaldus korraldamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 14.01.2019 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik BBi määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja AA (ik xxxxxxxx), vandeadvokaat Helvia Räägel lepitusmenetluse esindaja Puudutatud isik I BB (ik xxxxxxxx) Puudutatud isik II CC (ik xxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Anti Aasmaa Eestkosteasutus I Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu Eestkosteasutus II Rae vald Rae Vallavalitsuse kaudu RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14.01.2019 määrus muutmata ja BBi määruskaebus rahuldamata.
2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a CCile riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Asjaolud ja avaldaja nõue
3. AA (avaldaja, ema) esitas 29.10.2018 avalduse lepitusmenetluse algatamiseks maakohtu poolt 24.05.2018 asjas nr 2-18-1510 tehtud kohtumääruse, millega määrati kindlaks BBi (puudutatud isik I, isa) ja CCi (puudutatud isik II, laps) suhtlemiskord, punkti 6.6 täitmiseks/täpsustamiseks ning sunnivahendite määramiseks. Viidatud maakohtu määrus jõustus 14.06.
4. Menetluskulus palus lapse ema jätta lapse isa kanda. Maakohtu 24.05.2018 määruse resolutsiooni punkt 6.6 sätestab lisaks regulaarsetele vanema ja lapse vahelistele kohtumistele võimaluse täiendavalt kohtuda ka vanema puhkuse ajal. Nii on viidatud punktis sätestatud, et vanemad teatavad teisele vanemale võimalikult varakult, s.o mitte hiljem kui üks kuu ette, planeeritava puhkuse ajad. Oma puhkusest poole veedab kumbki vanem koos lapsega. Puhkuseperioodil veedab laps vähemalt ühe täisnädala järjest puhkusel oleva vanemaga. Vanemate üheaegsel puhkuseajal omab eelisõigust kuupäevade valikul esimesena oma puhkuse ajast teavitanud vanem. Lapse isa on asunud viidatud määruse punkti tõlgendama selliselt, justkui oleks tal piiramatu õigus lapsega kohtuda, kui teatab lapse emale ette, et teatud aegadel soovib ta lapsega kohtuda, sest tal on puhkus. Lapse isa on väitnud, et kuna ta on ettevõtja, võib ta puhata kasvõi kuus kuud järjest ja tal on õigus sellest pool veeta lapsega. Nii on ta ka toiminud, nõudes puhkamist koos lapsega 13.07.2018-22.07.2018, 03.08.2018-12.08.2018, 06.09.2018-07.09.2018, 16.09.2018-21.09.2018, 14.10.2018-19.10.2018, 11.11.2018-16.11.
5. Kui ema sellest keeldus, ei toonud isa lihtsalt last tagasi. Lapse ema nõudis korduvalt kohtumääruse korrektset täitmist ja palus määruse rikkumine lõpetada, kuid tulutult. Rikkumistega tekitas isa olukorra, kus lapsel ei olnud turvalist elukorraldust, ajades lapse segadusse, mis päädis lapse närvilisemaks muutumisega. Viidatud suhtluskorda reguleerivat määruse punkti tuli täpsustada ja märkida, et puhkuse kogupikkuseks loetakse 28 päeva, millest pool on kummalgi vanemal õigus veeta koos lapsega. Kohtuistungil avaldas ema, et on nõus ka 35 päeva pikkuse puhkuseperioodiga arvestamisega. Puhkuseperioodil veedab laps vähemalt ühe täisnädala järjest puhkusel oleva vanemaga. Lapse ema palus rikkumise korral kohaldada sunnivahendeid, n.o anda luba täitemenetluse läbiviimiseks ja määrata sunniraha. Puudutatud isik I vastuväited avaldusele
6. Lapse isa palus jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud ema kanda. Lapse isa ei rikkunud 24.05.2018 määratud suhtlemiskorda, mistõttu ei saanud lepitusmenetlust läbi viia ja põhjendatud ei olnud sunnivahendite rakendamine. Samas oli ta nõus perelepitaja juurde minema. Lapse ema takistas isal vastavalt kehtivale määrusele lapsega aega veeta, kahjustades lapse heaolu. Isa puhkus ei olnud 28 päeva aastas, vaid 56 + 14 päeva aastas. Ta oli ettevõtja, juhatuse liige ja iseenda tööandja, kes soovis lapse elus osaleda tihedamalt kui vaid pühapäevaisana. Kehtiv kord seda võimaldas. Alternatiivselt pakkus isa välja 24.05.2018 kohtumääruse punkti 6.6 uue sõnastuse: vanemad teatavad teisele vanemale võimalikult varakult, s.o mitte hiljem, kui üks kuu ette, planeeritava puhkuse ajad. Oma puhkuse, mille kestus on maksimaalselt 35 päeva, veedab kumbki vanem lapsega. Puhkusepäevi on võimalik välja võtta päeva kaupa ja mitte rohkem kui seitse päeva järjest, kuid puhkusepäevad planeeritakse ajale, mis ei ole teise vanema nädalavahetus lapsega. Vanemate üheaegsel puhkuseajal omab eelisõigust kuupäevade valikul esimesena oma puhkuse ajast teavitanud vanem. Eelnevale lisaks tegi lapse isa ettepaneku sõnastada punkt, mille kohaselt on kummalgi vanemal lisaks ülalmärgitule õigus perioodil juuni kuni august puhata lapsega kaks korda 14 päeva järjest, millest teatatakse teisele vanemale iga aasta hiljemalt
7. märtsil. Kehtivat määrust tuli muude punktide osas muuta. Näiteks oli kehtivas määruses lapse ema juurest viimine ja tagasi toomine määratletud minuti täpsusega, mis tekitas aeg-ajalt probleeme. Lapse võtmine ja tagastamine võiks olla võimalik nt tunni aja jooksul ning parem oleks, kui lapse üleandmine toimuks lasteaias. Neljapäevane lühiajaline kohtumine ei olnud lapse huvides ja tuli ära jätta. 2 Puudutatud isik II esindaja seisukoht
8. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja palus kohtul teha vanematele ettepanek 24.05.2018 kohtumäärusega kehtestatud suhtlemiskorra punkti 6.6 muuta ja jätta sunnivahendid määramata. Praegusel juhul ei olnud sedastatav, et üks vanem soovis teadlikult suhtlemiskorda rikkuda. Probleem tekkis pigem määruse resolutsiooni punkti 6.6 ebapiisavast kooskõlast õigusselguse põhimõttega. Sunnimeetmete kohaldamine ei olnud vajalik. Kokkuleppe sõnastamisel ei olnud paslik lähtuda üksnes 28 päeva pikkusest puhkuseperioodist. Töösuhted on tänapäeval palju paindlikumad kui minevikus. Pigem tuli paika panna maksimaalne aeg, mil isa saab oma puhkuse ajal veeta aega lapsega ja osade maksimumarv. Nii tegi lapse esindaja ettepaneku sõnastada vaidlusalune punkt ümber selliselt, et lapse isa veedab oma puhkuse ajal lapsega koos aega kuni 28 päeva (eeldusel, et isa puhkus on pikk vähemalt 56 päeva), kuid mitte rohkem kui viies osas, millest ühe osa pikkus peab olema vähemalt seitse päeva. Eestkosteasutus I seisukoht
9. Tallinna linn Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (eestkosteasutus I) toetas avaldust lepitusmenetluse läbiviimiseks. Edapidiste arusaamatuste vältimiseks tegi eestkosteasutus I kohtule ettepaneku kaaluda vanemate kohustamist erialaspetsialistidega kohtumiseks (nt lastekaitse spetsialistidega). Lapsel oli hea ja usalduslik suhe mõlema vanemaga. Lapse vanematel olid erinevad vanemlusstiilid ja arusaam lapse arenguvajaduste toetamisest, mis võis sujuvat elukorraldust ja arengut takistama hakata. Lapse vanemate koostöö lapsele kuuluva aja kasutuse osas oli puudulik. Lapse isa motiivid lapse osas ainuisikuliste otsuste tegemisel vajasid selgitamist. Laps vajas oma igapäeva elus vanemate poolset etteaimatavat käitumist, oma arengu järjepidevat toetamist, austust ja lugupidamist. Vanemad olid majanduslikult kindlustatud ja suhtusid tõsiselt lapse ülalpidamiskohustusse. Eestkosteasutus II seisukoht
10. Rae vald Rae Vallavalitsuse kaudu (eestkosteasutus II) toetas avaldust. Laps oli viieaastane ning tema õppe- ja huvitegevusest puudumine ei olnud kriitilise tähtsusega, kuid lapse heaolu huvides oli tagada talle stabiilsus ja väljakujunenud päevakava. Lapse isa poolne 24.05.2018 määruse resolutsiooni punkti 6.6 tõlgendus ei langenud ilmselt kokku selle tegeliku mõttega. Lapsele stabiilsuse tagamiseks ja arusaamatuste vältimiseks tuli täpsustada silmas peetav puhkuse pikkus. Eestkosteasutus II tegi ettepaneku arvestada eraldi suveperioodi ja talveperioodi puhkuseid või määrata puhkuse pikkuseks näiteks 35 päeva. Vanemal tuli ilmtingimata anda informatsiooni teisele vanemale, kus ta lapsega puhkuse ajal parajasti viibib. Maakohtu määrus
11. Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja muutis samas tsiviilasjas tehtud maakohtu 24.05.2018 määruse punkti 6.6 sõnastust. Uue sõnastuse kohaselt teatavad vanemad teisele vanemale võimalikult varakult, s.o mitte hiljem kui iga aasta
12. maiks puhkuse ajakava järgse puhkuse ajal kavandatava lapsega koos puhkamise kuupäevad, sh talvepuhkuse kuupäevad. Vanemate üheaegse puhkuse korral omab eelisõigust kuupäevade valikul esimesena oma puhkuse ajast teavitanud vanem. Puhkusest 35 kalendripäeva veedab kumbki vanem koos lapsega. Puhkust on võimalik kasutada osadena ja ühe puhkuseosa pikkus peab olema vähemalt seitse päeva. Puhkuseperioodil
13. juunist
14. augustini veedab laps vähemalt kaks täisnädalat järjest puhkusel oleva vanemaga. Ema puhkusenädalal ei toimu isa ja poja suhtlemiskorra järgseid kohtumisi. Kui vanemad ei lepi kokku teisiti, võtab isa lapse puhkuseosa esimesel päeval kell 11.00 ema ja lapse ühisest elukohast ja annab lapse emale üle ema ja lapse ühises elukohas puhkuseosa viimase päeva õhtul kell 19.
15. Taotluse sunnivahendite kohaldamiseks jättis kohus rahuldamata. Ühtlasi tegi kohus vanematele 3 ettekirjutuse ja kohustas neid kuue kuu jooksul läbima perenõustamise omavaheliste suhete parandamiseks koolitusprogrammis „Dialoog laste nimel“ või „Imelised aastad“. Eestkosteasutustel tuli vanemad nimetatud koolitusprogrammi suunata. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille kohus jättis riigi kanda. Menetluse käigus tuvastati, et maakohtu 24.05.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1510 määrati isa suhtlemise kord tema pojaga. Lapse ema ja isa hoolisid mõlemad oma lapsest väga ning soovisid hoida vanema ja lapse vahelist sidet ja usaldust. Vanemate omavahelised suhted olid komplitseeritud, emotsionaalsed ja kantud lähiminevikus kogetud tunnetest. Lapse vanemate vahelised konfliktsed suhted kahjustasid lapse kasvatamist ja lapse heaolu. Lapsel oli mõlema vanemaga head ja usalduslikud suhted. Lapse vanemad said erinevalt aru 24.05.2018 määruse resolutsiooni punktis 6.6 määratud isa ja poja suhtlemiskorrast vanemate puhkuste ajal, mistõttu oli raskendatud isa ja poja kohtumiste korraldamine. Vanemad ei saavutanud määratud suhtlemiskorra punkti 6.6 osas kokkulepet ka käesolevas menetluses. Lapse ema soovis kehtiva suhtlemiskorra punkti 6.6 muuta vastavalt tema 29.10.2018 esitatud avaldusele ja kohtus ärakuulamisel avaldatule. Ema nõustus puhkuse pikkusega 35 päeva. Lapse isa soovis muuta kehtiva suhtlemiskorra resolutsiooni punkti 6.6 vastavalt tema 29.11.2018 ettepanekule või kogu suhtlemiskorda. Lapse ema taotlus lepitusmenetluse läbiviimiseks tuli rahuldada. Vanemate erinev arusaam 24.05.2018 määruse resolutsiooni punkti 6.6 mõttest takistas ka suhtluskorra punktide 6.1 ja 6.2 täitmist. Kohus lähtus 24.05.2018 määruse punktis 6.6 puhkuse määratlemisel töölepingu seaduse (TLS) §-st 55, milles on määratletud töötaja õigus saada töötatud aja eest puhkust reeglina 28 kalendripäeva. Toimikust ei nähtunud, et lapse isal oli enne suhtlemiskorra määramist õigus ametniku põhipuhkusele 35 päeva vastavalt avaliku teenistuse seadusele (ATS) või haridus- ja teadustöötaja põhipuhkusele 56 päeva vastavalt TLS § 58 lg-le
16. Samuti eeldas kohus, et vanemad suudavad vajadusel mõistlikult kokku leppida ning sisustada isa ja lapse suhtlemise punktis 6.6 sätestatud piirides. Isa raskendas oma ühepoolsete otsustega suhtlemiskorra punkti 6.6 tõlgendamisel suhtlemiskorra määruse täitmist. Kohus viis läbi lepitusmenetluse ja see ei andnud tulemust, mistõttu esines alus tunnistada lepitusmenetlus ebaõnnestunuks ning muuta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 lg 7 p 2 alusel suhtlemist puudutava määruse resolutsiooni punkti 6.
17. Vanemad ei jõudnud lepitusmenetluse käigus suhtlemiskorra punkti 6.6 täitmise osas kokkuleppele. Mõlemad vanemad avaldasid kohtus ärakuulamisel soovi kehtivat suhtlemiskorra punkti muuta. Kohus nõustus, et tänapäeval on töösuhted tunduvalt paindlikumad kui minevikus ja TLS § 2 ei takista töötajal ja tööandjal kokku leppida ka pikemas puhkuses kui tavapärane 28 päeva. Seeläbi on aktsepteeritav, kui ettevõtja puhkab ka kauem kui on TLS §-s 55 sätestatud puhkuse pikkus. Isa ei esitanud kohtule tema puhkuse pikkust kinnitavat tõendit, kuid lapse ema ei vaidlustanud lapse isa puhkuse pikkust. Kohtulikul ärakuulamisel nõustus lapse ema 35 päeva pikkuse puhkusega. Selleks, et välistada lapse kodurahu häirimine vanemate vaidluste tõttu, tuli määrata isa suhtlemine lapsega puhkuseperioodil võimalikult täpselt. Põhjendatud oli aluseks võtta puhkuse pikkus 35 kalendripäeva, mis nähtub puhkuse ajakavast, ning et puhkust saab võtta ka osadena, millest ühe osa pikkus peab olema vähemalt 7 päeva. Selline puhkusekava ei riku lapse tavapärast elukorraldust. 4 Kohus ei pidanud põhjendatuks muuta kehtivat suhtlemiskorda paaris nädala neljapäevade osas. Selles, et vanem viib oma lapse huviringi või trenni, ei ole midagi taunitavat, vaid see on lapse igapäevases elukorralduses osalemine. Kui vanemad soovivad lapse üle anda muus kohas kui on suhtlemiskorras määratud, siis on vanematel võimalik lapse üleandmise koht määrata ühiselt. Kohus ei pidanud vajalikuks muuta lapse ühelt vanemalt teisele vanemale üleandmise kellaaegu, sest suhtlemiskord peab olema määratud võimalikult täpselt. Kohus eeldas, et mõlemad vanemad suhtuvad suhtlemiskorra täitmisse ka kellaaegade osas tähelepanelikult, vastutustundlikult ja heatahtlikult ning arvestavad võimalike tekkida võivate olukordadega. Samuti ei olnud alust muuta suhtlemiskorda tervikuna, kuna 24.05.2018 määrusega määratud suhtlemiskord oli jõustunud ja kehtinud seitse kuud ning kuigi lapse ema esitas lepitusmenetluses taotluse suhtlemiskorra punkti 6.6 muutmiseks, kinnitas ema, et ülejäänud osas on suhtlemiskord täidetav ja lapsel on välja kujunenud kindel elukorraldus. See muutis lapse rahulikuks. Kuivõrd vanemad ei olnud teineteise soovide suhtes alati sõbralikult meelestatud, kuid oma otsuste tegemisel lapse kohta tuli vanematel saavutada üksmeel ja seada esikohale lapse huvid, pidas kohuks vajalikuks teha vanematele ettekirjutus perenõustamises osalemiseks. Praegusel juhul ei olnud põhjendatud sunnivahendite kohaldamine, sest veel ei olnud ära kasutatud kõik mõistlikud võimalused vanemate kokkuleppe saavutamiseks lepitamismenetluses. Menetluskulud tuli TsMS § 172 lg 1 ja lg 3 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis tuli jätta riigi kanda. Puudutatud isik I määruskaebus
18. Lapse isa palus maakohtu lahend tühistada osas, milles kohus tegi vanematele ettekirjutuse perenõustamises käimiseks, jättis muutmata maakohtu 24.05.2018 määruse neljapäevaseid kohtumisi puudutavas osas, määratles lapsega veedetava puhkuse pikkusena 35 kalendripäeva, mitte 56 kalendripäeva, nägi ette, et kogu aasta puhkus tuleb kavandada hiljemalt
19. maiks ning määratles lapse viimise ja toomise korra. Menetluskulud palus isa jätta poolte endi kanda. Iseenesest oli õige kohtu seisukoht, et olukorras, kus vanemad elavad lahus, ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samas mahus lapsega koosolemist, kui vanemale, kelle juures laps alaliselt elab. Samas ei tohi lapse ja vanema suhtluskorra määramisel võtta vaikivaks eelduseks seda, et laps kohtub lahuselava vanemaga üle nädala nädalavahetusel. Arvestades avaldaja isikut ja tema kategoorilist soovi piirata lapse ning lahuselava vanema kontakti minimaalse võimaliku piirini, ei olnud võimalikud vanemate vahelised suhtluskorra määruse välised kokkulepped. Samas oli isal emaga võrdne vanemlik vastutus. Mõistlik oli suhtluskord, kus isa võtab lapse lasteaiast üle nädala neljapäeval kell 17 ja viib lapse ema juurde pühapäeval kell
20. Isa otsustada oli, kas ta viib lapse reedel lasteaeda või mitte. Segadust tekitav oli suhtluskord puhkuseperioodil. Mõistlik oli lapse ja vanema ühine puhkus pikkusega 56 päeva, mitte 35 päeva. Kohus kohaldas valesti perekonnaseaduse (PKS) § 134 lg-t
21. Selle sätte kohaselt sai kohus teha vanematele ettekirjutusi üksnes lapse, mitte vanemate endi suhtes. Kohus sai teha vanematele TsMS § 561 lg 1 kaudu sellesuunalisi ettepanekuid, kuid ei saanud muuta neid kohustuslikeks. Vastused määruskaebusele
22. Lapse ema palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud isa kanda. Maakohtu määrus oli seaduslik ja õige. Kõik määruskaebuse väited, mis puudutasid 24.05.2018 maakohtu 5 määrusega kehtestatud suhtluskorra muude punktide muutmist, kui punkti 6.6, tulid jätta tähelepanuta. Viidatud maakohtu määrus oli jõustunud ja lapse ema nende kohta lepitusmenetluse algatamise avaldust ei esitanud. Mitte mingil juhul ei olnud õigustatud lapsega veedetava puhkuse pikkuseks määrata 56 päeva. See ei vastanud lapse huvidele. Lapse ema ei vaielnud määruskaebusele vastu osas, milles isa vaidlustas vanematele perenõustamises osalemise kohustuse seadmise, kuid kui nõustamine oli kohtu hinnangul vajalik, oli ta valmis nõustamise läbima.
23. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et määruskaebus tuli jätta rahuldamata. Kohus diskretsiooni ei rikkunud. Avalduse lepitusmenetluse algatamiseks esitas lapse ema, kes palus muuta kehtestatud suhtlemiskorra punkti 6.
24. ülejäänud osas varasem suhtlemiskord vaidluse esemeks ei olnud. Asjaolust, et maakohus selguse mõttes taasesitas resolutsiooni punktis 4.1 suhtlemiskorra tervikuna, ei tulenenud, et suhtluskorda võis hakata ka ülejäänud osas vaidlustama. See oli vastuolus lepitusmenetluse eesmärgiga. Suhtluskorra muutmine oli võimalik avalduse esitamisel suhtluskorra muutmiseks. Senise suhtlemisekorra punkti 6.6 muutmisel ei rikkunud kohus diskretsiooni. Lapse esindaja ei jaganud isa seisukohta PKS § 134 lg 3 sisustamisel. Nimetatud sättest tulenevalt sai kohus teha ettekirjutusi ka vanematele. Kohtu ettekirjutused lähtusid lapse parimast huvist, et vanemad suudaksid tulevikus omavahel pingevabamalt suhelda suhtlemisõiguse korraldamisel.
25. Eestkosteasutus I oli seisukohal, et määruskaebus tuli jätta rahuldamata. Vaidlustatud kohtumääruse resolutsioonis täpsustatud suhtlemiskord tagas lapse suhtlusõiguse realiseerimise lapse parimaid huve arvestades ning arvestas ka vanemate võimalusi täita lapse suhtlusõigusest tulenevat kohustust lapsega suhelda, tema personaalsust tundma õppida, aktsepteerida ja toetada.
26. Eestkosteasutus II ei toetanud samuti määruskaebust. Maakohtu lahend vastas lapse huvidele ning lähtus lapse vajadustest ja heaolust. Mõlemal vanemal oli võimalus lapsega pikemat aega koos veeta. Kohtu määratud koolitustel osalemine oli oluline. Lapsevanemate koostöö oli häiritud ja vajas sekkumist. Edasine menetluse käik
27. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
28. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Lapse isa tõi määruskaebuses välja kolm väidet, miks tuli tema hinnangul maakohtu määrus tühistada: maakohtu 24.05.2018 määruse punkti 6.6 muutmine viisil, nagu maakohus seda tegi, ei olnud lapse huvides ja oli segane, maakohus jättis ebaõigesti muutmata mitmed maakohtu 24.05.2018 määruse suhtluskorda reguleerivad sätted, mille muutmist lapse isa soovis, kohus ei saanud vanematele teha ettekirjutusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuses välja toodud etteheited maakohtu määrusele ei päde. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse resolutsiooniga ja määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt ning juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus 6 §-ga 659 põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebuste väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. 13.
29. Esmalt selgitab ringkonnakohus lepitusmenetluse eesmärki ja võimalusi selle menetluse raames suhtluskorda muuta. Lepitusmenetlus on lepitusele orienteeritud erimenetlus selleks, et saavutada vanemate üksmeel mh jõustunud kohtulahendiga määratud lapsega suhtlemise korra nõuetekohaseks täitmiseks enne sundtäitemenetluse alustamist. Selle menetluse eesmärgiks ei ole kohtulikult taasavada jõustunud kohtumäärusega lahendatud vaidlus ja kontrollida määruse õiguspärasust. Viimast on võimalik teha üksnes edasikaebe korras, mida menetlusosalised praegusel juhul ei kasutanud. Puudub alus arvata, et kohus tegid lahendi, mis oli vastuolus lapse huvidega. Suhtluskorda reguleeriva jõustunud kohtumääruse olemasolust sõltumata on lepitusmenetluse raames teatud juhtudel suhtluskorda siiski võimalik muuta. Näiteks vanemate vastavasisulise kokkuleppe olemasolul, eeldusel, et see ei ole vastuolus lapse huvidega. Sellises olukorras protokollitakse TsMS § 563 lg 5 järgi kokkulepe kui kohtulik kompromiss ja kohus kinnitab selle määrusega, mis asendab senist kohtumäärust (vt ka Riigikohtu 16.06.2010 määrust asjas nr 3-2-1-64-10, p 29). Vanemad praegu suhtluskorra muutmise osas kokkuleppele ei jõudnud. Samuti on kohtul võimalik muuta vanema ja lapse vahelist suhtlemist reguleerivat määrust või kokkulepet lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral (TsMS § 563 lg 7 p 2). Siinkohal ei ole aga põhjendatud kohtult nõuda lepitusmenetluse raames nende vanema ja lapse vahelist suhtlemist reguleeriva määruse punktide muutmist, mida on täidetud nõuetekohaselt, mis toimivad hästi ja vastavad lapse huvidele, s.t mille täitmise osas on vanemad üksmeelel. Kui vanemal on soov suhtluskorda reguleerivat määrust muuta, on kohaseks meetmeks kohtule avalduse esitamine suhtluskorra muutmiseks, tuues välja muutunud asjaolud. Muutunud asjaoluna ei ole käsitletav vanema muutunud arusaam mugavamast elukorraldusest. Seega toimis maakohus õigesti, kui seadis menetluse raskuskeskmesse kehtiva suhtluskorra punkti, mille rikkumise tõttu algatati lepitusmenetlus. 13.
30. Järgmisena hindab ringkonnakohus väidet, et maakohus muutis kehtivat suhtluskorda viisil, mis ei olnud lapse huvides. Siinkohal selgitab ringkonnakohus, et suhtluskorra määramine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus diskretsiooni, kui muutis vaidlusalust suhtluskorra punkti. Esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra määramisel lähtuma lapse huvidest ning just lapse huvid saavad olla argumendiks, mis tingivad suhtlusõiguse piiramise lapse ja vanema vahel (PKS § 143 lg 3). Samas tuleb arvestada ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema hooldusõigust, vanema õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanemaga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus suhtluskorra kõiki ülalkirjeldatud nõudeid järgides. Kohus arvestas lahendi tegemisel vajadusega tagada lapsele stabiilsus ja kindel 7 elukorraldus, püüdes samal ajal garanteerida vanematele võimalus täita lapse suhtlusõigusest tulenevat kohustust lapsega suhelda, tema personaalsust tundma õppida, aktsepteerida ja toetada. 13.
31. Viimaks hindab ringkonnakohus, kas maakohus toimis kooskõlas kehtivate seadustega, kui suunas vanemad osalema koolitusprogrammis „Dialoog laste nimel“ või „Imelised aastad“. Lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral võib kohus teha vanematele ettekirjutusi mh koolitusprogrammis osalemiseks, mille eesmärgiks lõppastmes on lapse huvide kaitse. Maakohus märkis vaidlustatud lahendis õigesti, et alus selleks tuleneb PKS § 134 lg-st 3, mille kohaselt võib kohus lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kahtlemata ohustab lapse heaolu vanemate vaheline pinev ja konfliktne läbisaamine ning pidevad vaidlused last puudutavates küsimustes, sh lapsega suhtlemise korraldamises. Last ümbritseva konfliktse õhkkonna vähendamiseks (s.o lapse heaolule ohu ärahoidmiseks) suunas kohus õigesti vanemad koolitusprogrammi. Menetluskulude jaotus
32. Menetluskulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille kohus jätab riigi kanda. Nimelt kannab TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Praegusel juhul on lahendi tegemine kõikide huvides. Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le
33. Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm 8