← Eesti

3-18-568/9

Obsah (8)§ 96§ 8§ 3§ 40§ 130§ 132§ 114§ 98

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2018, Tallinn Haldusasja number 3-18-568 Haldusasi L.T. ja A.L.i kaebus Maksu- ja

) § 96 lg-s 5 sätestatud olukorraga. AHF ei tasunud 15.02.2017 maksuotsusega määratud maksukohustust summas 72 545,95 eurot. Vahetult enne AHF-i arvelduskontode arestimist laekus 29.03.2017 üksnes 716,40 eurot. Maksuotsusega määratud maksukohustuse sissenõudmiseks arestis MTA 07.04.2017 AHF-i arvelduskonto Swedbankis. Arestitoimingute tulemusena laekumisi ei toimunud. Äriühingule ei kuulunud sissenõudmise ajal registervara, millele oleks saanud pöörata sissenõuet. Väidetav vallasvara olemasolu, mille realiseerimata jätmist kaebajad maksuhaldurile ette heidavad, sai maksuhaldurile teatavaks alles vastutusmenetluses. Seega ei oleks maksuhaldur saanud objektiivselt kõnesolevat vara realiseerima asuda AHF-i suhtes tehtud täitetoimingute raames. Tegemist ei ole registervaraga, mis oleks maksuhaldurile kättesaadavatest andmebaasidest nähtav. Veelgi enam, vara omandamine ja olemasolu on tõendamata. Isegi kui jaatada vallasvara olemasolu AHF-il, ei oleks selle realiseerimine perspektiivikas. Tegemist on äärmiselt spetsiifilise varaga. Maksukohustuse täitmine on maksukohustuslase kohustus ja riisiko.

§ 96

lg 5 ei pane maksuhaldurile kohustust ega vastutust iga võimalik olemasolev vara realiseerida. Vastutusotsuse tegemise (üks eeldustest) on see, et maksuvõlga ei ole õnnestunud sisse nõuda kolme kuu jooksul. Isegi kui kohtutäitur müüb sissenõudmismenetluses vallasvara, siis peale kolme kuud (kui vara ei ole olnud võimalik müüa), on vastutusotsuse tegemise eeldus täidetud.

§ 96

lg 5 ei välista vastutusotsuse tegemist, kui peale kolme kuu möödumist selguks võlgnikul täiendava vara olemasolu. Vastupidise jaatamisel oleks võimalik igal võlgnikul vältida vastutusotsuse tegemist pelgalt vallasvara olemasolu väites. See ei saa olla seadusandja eesmärgiks

§ 96lg 5 loomisel. 6

(13)3-18-568 3) Kaebajad leiavad, et AHF-i dokumentide esitamata jätmisest ei saa järeldada, et deklaratsioonid esitati ebaõigete andmetega ning kaebajad on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud juhatuse liikme kohustusi. MTA sellega ei nõustu. Maksuhaldur ei järeldanud üksnes dokumentide esitamata jätmisest seda, et kaebajad on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Seda on maksuhaldur järeldanud hoopis maksu- ja vastutusmenetluses kogutud tõenditest nähtuva koosmõjus. 4) Kaebajad on seisukohal, et vastustaja ei ole viidanud korrektsele õiguslikule alusele, mis põhjendab väljamaksete maksustamist tulumaksuga, kui dividendid. Vastav õiguslik alus on toodud maksuotsuse p-s 2.2.3. Samuti on maksuotsuses toodud põhjendused, miks väljamaksed on dividendidena maksustatud. 5) Maksuhaldur on vastutusmenetluses ja vastutusotsuse koostamisel järginud

-i ja kohtupraktika juhiseid, sh kontrollinud AHF-i juhatuse liikmetena tegutsenud kaebajate vastutuse eelduste täidetust ning hinnanud nende tegevust ja süüd. Vastutusotsuse tegemise eeldused on täidetud ning AHF-i maksukohustus jäi korrektselt deklareerimata ning maksuvõlg tekkis ja jäi tasumata kaebajate teadliku ja tahtliku tegevuse tulemusel. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Kohus leiab, et kaebajate kaebus MTA 19.02.2018 vastutusotsuse tühistamiseks ei kuulu rahuldamisele. Kohtu hinnangul on MTA õigesti tuvastanud vastutusotsuse aluseks olevad asjaolud ning järginud menetlusnorme. Kohus nõustub 15.02.2017 maksuotsuse ja 19.02.2018 vastutusotsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies mahus käesolevas otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2).
  2. Vaidlus seisneb selles, kas kaebajad vastutavad AHF-i juhatuse (endiste) liikmetena

§ 8

lg 1, § 40 lg 1 ja § 96 alusel AHF-i maksuvõla eest.

§ 8

lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava

-st, maksuseadusest ja

§ 3

lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel.

§ 40

lg 1 sätestab, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§ 8

nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

§ 96

lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, vastutusotsuse. Juhatuse liikme vastutuse materiaalsed eeldused on kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-43-14, p 10) ning

§ 8

lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt järgmised:

  1. a)juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi (süü küsimus);
  2. b)rikutud on kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; c) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (põhjusliku seose küsimus). Lisaks eelnevale tuleb kontrollida, kas täidetud on muud formaalsed vastutuse eeldused.

§ 96

lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud

§ 130

lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud.

§ 96

lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud. 9. Kaebajate üks vastuväited vastutusotsusele seisneb selles, et kontrolliperioodil (2015 november – 2016 veebruar) ei ole kaebajad esitanud ebaõigete andmetega KMD-sid ega 7

(13)3-18-568 pidanud deklareerimata tulumaksukohustust (AHF-i pangakontolt välja võetud sularaha kasutati kaebajate kinnitusel ettevõtluse tarbeks). Eelnevast nähtub, et kaebajad on esitanud vastutusotsuse vaidlustamise raames vastuväiteid AHF-ile tehtud maksuotsusele, st maksuvõla olemasolule. Selline õigus kaebajatel kohtupraktikast tulenevalt ka on (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-23-12, p 25) ning seda olenemata sellest, et AHF maksuotsust ei vaidlustanud ja see on jõustunud. Seega kontrollib kohus esmalt, kas maksuhaldur on AHF-ile tehtud maksuotsuses õigesti tuvastanud maksuvõla olemasolu.
  1. Vaidlusaluses vastutusotsuses on asutud seisukohale, et kaebajad vastutavad solidaarselt AHF-i maksuvõla eest, mis on tuvastatud MTA 15.02.2017 maksuotsusega. 10.
  2. Maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur tuginenud sellele, et AHF on kajastanud 2015 november – 2016 veebruar KMD-del sisendkäibemaksu (kokku 31 315,60 eurot), mille kohta puuduvad algdokumendid. Seega asus maksuhaldur seisukohale, et AHF on kontrolliperioodil alusetult suurendanud sisendkäibemaksu. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Vaidlus puudub selles, et AHF-i kontrollimenetluses ei esitatud MTA-le dokumente, mis tõendaksid sisendkäibemaksu arvestamise õigsust (vt ka MTA 03.01.2017 kontrollakti p 1.1.2.1). Kaebajad olid AHF-i kontrollimenetluse alustamisel AHF-i juhatuse liikmeteks ning seega pidi neil olema võimalik esitada raamatupidamisdokumendid nõutud perioodi (2015 november – 2016 veebruar) kohta. Kaebajad MTA dokumentide esitamise korraldust ei täitnud, seejuures kaebaja L.T. lükkas korduvalt maksuhalduri korralduse täitmist edasi (07.04.2016 teatas L.T. maksuhaldurile, et saab raamatupidamisdokumendid esitada kõige varasemalt aprilli lõpuks ning 03.05.2016 palus maksuhaldurilt, et dokumentide esitamiseks määrataks uus aeg). Samas on selgunud, et tegelikkuses võõrandasid kaebajad samal ajal, s.o pärast kontrollimenetluse alustamist AHF-i Venemaa kodanikule A. Ponomarjovile (äriregistri andmetel 13.05.2016), kellele väidetavalt andsid üle ka kõik äriühingu dokumendid. Nimetatu viitab, et kaebajad hoidusid teadlikult dokumentide esitamisest maksuhaldurile. Nimelt ei saa olla vaidlust selles, et AHF-i kontrollimenetluse algatamisel oli kaebajatel nii kohustus kui ka vähemalt teatud mahus võimalus esitada maksuhaldurile AHF-i puudutavaid dokumente, kuid kaebajad tegutsesid selle nimel, et dokumentide esitamist vältida. Kuna äriregistri andmetest nähtus, et 19.05.2016 on ettevõtte juhatuse liikmed ja aadress muutunud, edastas maksuhaldur 01.06.2016 AHF-ile läbi e-maksuameti ja posti teel tähtkirjana äriregistris olevale aadressile uue korralduse teabe andmiseks ja dokumentide saamiseks. Nimetatud korraldus võeti 09.06.2016 äriregistri aadressilt vastu, kuid jäeti samuti täitmata. Seega on maksuhaldur astunud piisvalt samme selleks, et saada äriühingult raamatupidamisdokumente, mis tõendaksid sisendkäibemaksu arvestamise õigsust. Samal ajal on AHF jätnud täitmata

§-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustuse. Maksuhalduri nõutud dokumentide esitamise jätmisega on AHF (nii oma endiste juhatuse liikmete kui ka uue juhatuse liikme kaudu) pannud maksuhalduri olukorda, kus maksuhalduril puudus võimalus kindlaks teha, kas sularahas tehtud tehingutelt sisendkäibemaksu arvestamine on toimunud kooskõlas seadusega. Kokkuvõtvalt on määrav, et sisendkäibemaksu (summas 31 315,60 eurot) arvestamise aluseks olevaid algdokumente maksuhaldurile AHF-i maksumenetluses ei esitatud ja seetõttu on maksuhaldur KMS § 31 lg-le 1 tuginedes põhjendatult tuvastanud AHF-i täitmata käibemaksukohustuse (maksuvõla). 8

(13)3-18-568 10.
  1. Maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur asunud ka seisukohale, et kontrolliperioodil AHF-i pangakontolt väljavõetud sularaha summas 167 787 eurot tuleb käsitada osanikele tehtud dividendimaksena, millelt tuleb tasuda TuMS § 50 lg 1 alusel tulumaksu. TuMS § 18 lg 2 kohaselt on dividend väljamakse, mida tehakse juriidilise isiku pädeva organi otsuse alusel puhaskasumist või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumist ning mille aluseks on dividendi saaja osalus juriidilises isikus. TuMS § 50 lg 1 esimese lause kohaselt residendist äriühing maksab tulumaksu dividendide või muude kasumieraldistena jaotatud kasumilt nende väljamaksmisel rahalises või mitterahalises vormis, arvestades §-s 501 sätestatut. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad võtsid AHF-i pangakontolt välja sularaha, mis oli sinna laekunud AHF-i poolt kaupade ja teenuste müügist (mis tähendab ühtlasi, et äriühingul olid ettevõtlusest laekunud rahalised vahendid, mida maksuhaldur sisustab kasumina). Maksuhaldurile ei esitatud välja võtnud sularaha kohta AHF-i maksumenetluses ühtegi raamatupidamise dokumenti (vt 03.01.2017 kontrollakti p 1.1.2.2 ap b). Seega ei olnud tõendatud, et väljavõetud sularaha eest on soetatud kaupu ja/või teenuseid ettevõtluse tarbeks. Sellest tulenevalt ja arvestades asjaolu, et L.T. ja A.L. olid AHF-i osanikud, oli kohtu hinnangul põhjendatud maksuhalduri järeldus, et äriühing tegi rahalisi väljamakseid, mis kvalifitseeruvad dividendideks. Kohus lisab, et tulumaksu määramist ei välista ka see, kui formaalselt ei ole AHF juhtorgan dividendide väljamaksmist otsustanud. Kohtupraktikas on leitud, et väljamakse maksuõiguslik kvalifitseerimine dividendiks ei sõltu üldjuhul sellest, kas äriühing on kinni pidanud äriseadustikus sätestatud kasumi jaotamise korrast (vt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-90-07 p 15 ja lahendi nr 3-3-1-28-16 p 11). Eeltoodust tulenevalt on MTA põhjendatult leidnud, et kontrolliperioodil väljavõetud sularaha tuleb käsitada osanikele tehtud dividendimaksena, millelt tuleb TuMS § 50 lg 1 alusel maksta tulumaksu 41 946,75 eurot. Seega on maksuhaldur tuvastanud põhjendatult ka AHF-i täitmata tulumaksukohustuse (maksuvõla).
  2. Vastutusmenetluse raames on kaebajad 09.11.2017 esitanud täiendavaid selgitusi ja ostumüügi lepingud (kuupäevadega 11.11.2015, 14.12.2015, 16.12.2015, 26.12.2015, 09.02.2016), mis on koostatud A.L.i poolt ning milliste kohaselt on AHF soetanud A.L.ilt erinevaid seadmeid ja tarvikuid (nt protsessimahutid, töökindad, reaktorid, ketaslõikur, haagis jm) kokku 177 500 euro eest. Nimetatud tõenditega soovivad kaebajad tõendada seda, milleks kasutati kontrolliperioodil AHF-i pangakontolt väljavõetud sularaha. 11.
  3. Esmalt on tähelepanuväärne, et kui AHF-i kontrollimenetluses ei mäletanud kaebajad äriühingu uuele omanikule dokumentide väidetava üleandmise asjaolusid (vt 03.01.2017 kontrollakti p 1.1.2.2 ap d), siis hilisemas vastutusmenetluses andsid kaebajad selles osas palju üksikasjalikumaid selgitusi, mis ei haaku seejuures AHF-i kontrollimenetluse sündmuste käiguga (vt vastutusotsuse lk 14-15). Kohtu hinnangul ei saa pidada tavapäraseks, et aja möödudes hakkavad isikud mäletama sündmusi täpsemalt ja varasemast erinevalt. Pigem seab see isikute selgituste usaldusväärsuse kahtluse alla. 11.
  4. Mis puudutab vastutusmenetluses esitatud tõendeid (ostu-müügi lepinguid), siis ei saa ka neid pidada kohtu hinnangul usaldusväärseteks. Esiteks on vastavate tõendite esitamine vastuolus väitega, et dokumendid anti üle uuele omanikule ja sel põhjusel ei saanud neid esitada AHF-i maksumenetluses. Tõsiseltvõetavaks ei saa seejuures lugeda kaebajate väidet, et neid ei teavitatud AHF-i kontrollimenetluses 9
(13)3-18-568 tulumaksu kontrollist, mistõttu neil puudus kohustus esitada dokumente, millel ei ole puutumust kontrolli esemega. Asja materjalidest nähtub, et nii käibemaksu kui tulumaksu määramine AHF-ile seondub pangakontolt välja võetud summadega, st vastavate summade kasutamise tõendamine on oluline nii käibe- kui tulumaksu kontekstis. Seejuures tuleb asuda seisukohale, et vastutusmenetluses esitatud versiooniga, et AHF-i pangakontolt välja võetud sularaha kasutati A.L.ilt kauba soetamiseks, möönavad kaebajad sisuliselt AHF-ile tehtud maksuotsuse põhjendatust käibemaksu määramist puudutavas osas. Nimelt ei ole A.L. teadaolevalt käibemaksukohustuslane ja seetõttu ei saanud temalt kauba soetamine AHF-i pangakontolt välja võetud sularaha arvel anda alust sisendkäibemaksu deklareerimiseks (KMS § 31 lg 1). Lisaks ei võimalda kaebajate poolt AHF-i kontrollimenetluses ja vastutusmenetluses antud selgitused järeldada, et kontrolliperioodil väljavõetud sularaha tõepoolest kasutati eelmainitud ostu-müügi lepingute täitmiseks / A.L.ilt kaupade soetamiseks. Nimelt on A.L. 20.10.2016 maksuhaldurile selgitanud, et sularaha kasutati mõnede tarvikute soetamiseks, jooksevkulude katteks, arendustegevuseks ja erakorralisteks väljaminekuteks ning 11.09.2017 selgitanud, et sularaha kasutati elementaarkuludeks, nt reaktori kuludeks. Seejuures L.T. on 06.09.2016 maksuhaldurile selgitanud, et sularaha kasutati tõenäoliselt teenuste ja toodete soetamiseks ning 23.08.2017 selgitanud, et sularaha kasutati materjali soetamiseks ning „/../kui oli tarvis maksti sularahas, kui vaja tehti ülekandega/../“. Viidatud selgitused on pinnapealsed. Samas on ilmne, et kui sellises märkimisväärses summas (s.o 167 787 eurot) võetakse äriühingu pangakontolt välja sularaha, siis reeglina äriühingu juhatuse liige teab ja oskab selgitada, miks seda tehti. Veelgi enam, kuivõrd praegusel juhul on vastutusmenetluses esitatud lepingute järgi AHF soetanud kaupu A.L.ilt (kui AHF-i ühelt juhatuse liikmelt), siis on äärmiselt ebausutav, et kaebajad ei osanud varasemas menetluses anda maksuhaldurile sularaha kasutamise kohta konkreetseid / üksikasjalikke selgitusi. Selgitusi anti maksuhaldurile ajal, mil ei olnud möödas ka märkimisväärne aeg väidetavate lepingute sõlmimisest, et see oleks (endistel) äriühing juhatuse liikmetel võinud ununeda. 11.
  1. Kaebajate väidete ja esitatud tõendite usaldusvääruse hindamisel ei saa jätta arvesse võtmata ka muid vastutusotsuses toodud asjaolusid (sh seda, et AHF-i pangakonto väljavõtte selgitused ei viita sellele, et väljavõetud sularaha kasutati eelmainitud ostu-müügi lepingute täitmiseks; pangakontolt väljavõetud raha suurus ning kuupäevad ei ole vastavuses esitatud ostu-müügi lepingutega; väheusutavaks saab pidada ostu-müügi lepingutes märgitud seadmete olemasolu füüsilisel isikul ning nende soetamist ajal, mil otsustati äriühing võõrandada Venemaa kodanikule ning mil äriühingu tegevus sisuliselt lõppes). Samuti ei ole kaebajad maksu- ega kohtumenetluses esitanud veenvaid selgitusi selle kohta, millisel põhjusel oli AHF-i majandustegevuses vajalikud sellises mahus seadmed ja tarvikud. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ning sularaha kasutust ei tõenda ka kaebajate esitatud litsentsileping. 11.
  2. Ebaselgeks jääb kaebajate seisukoht, justkui oleks maksuhaldur pidanud kaebajate poolt vastutusmenetluses esitatud dokumente AHF-i kulutusi tõendavateks dokumentideks TuMS § 32 lg 1 tähenduses. TuMS § 32 lg 1 seondub ettevõtlustulu maksustamisega (maksustatavast ettevõtlustulust kulude mahaarvamisega). Ettevõtlustulu maksustatakse Eesti Vabariigis füüsilisest isikust ettevõtjate ja mitteresidentide puhul (alates
  3. a on juriidilised isikud vabastatud jaotamata kasumi maksustamisest tulumaksuga). Seega ei seondub TuMS § 32 lg 1 residendist juriidilise isiku (AHF-i) maksukohustusega. Kohtu hinnangul on maksuhaldur vaidlusaluses vastutusotsuses põhjalikult hinnanud kaebajate esitatud dokumentide usaldusväärsust ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et need ei tõenda AHF-i pangakontolt välja võetud sularaha kasutust / kasutamist ettevõtluses. 10
(13)3-18-568 11.
  1. Maksuhaldur on lisaks leidnud, et A. Ponomarjovi (AHF-i uue juhatuse liikme) puhul on tegemist isikuga, kes on äriregistri andmebaasi kohaselt seotud 17 äriühinguga, millest mitmetel äriühingutel on tasumata maksukohustused või esitamata maksudeklaratsioonid (vt vastutusotsuse p 2.2.2.2) ning seega on tegemist variisiku tunnustele vastava isikuga. Käesoleva kohtuotsuse tegemise seisuga nähtub äriregistri andmebaasist A. Ponomarjovi seos 20 Eesti äriühinguga (sh AHF-iga). See tekitab kohtu hinnangul kahtluse, et AHF-i võõrandamise eesmärk võis olla takistada maksuhalduril AHF-i tehingutega seotud asjaolude kontrollimist. Seda kahtlust kinnitavad ka AHF-i müümise aeg (s.o mõned kuud pärast kontrollimenetluse algust) ning asjaolu, et kaebajad andsid väidetavalt AHF-i raamatupidamisdokumendid (vähemalt osaliselt) üle ajal, mil nad olid teadlikud, et maksuhaldur kontrollib AHF-i maksude tasumise õigust. Seega on kohtu arvates väheusutavad kaebajate väited võõrandamise otstarbekuse ja hea pakkumise kohta (sh selle kohta, et äriühingu müük oli sunnitud, kuna ühe Venemaa äripartneriga toimuma pidanud tehing luhtus ning selle tehingu eest tasutud ettemaksu oleks võinud tagasi saada äriühingu müümisel A. Ponomarjovile). 11.
  2. Kaebajad ei kohtu hinnangul esitanud seega ka vastutusmenetluses selliseid tõendeid ega eluliselt usutavaid selgitusi, mis seaksid kahtluse alla MTA 03.01.2017 kontrollaktis ja 15.02.2017 maksuotsuses tuvastatud asjaolud (st puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid sisendkäibemaksu arvestamise õigsust / sularahas tehtud tehingute toimumist). Seetõttu ei saa nõustuda ka kaebajate seisukohaga, mille kohaselt esitati kaebajate juhatuse liikmeks oleku ajal kõik maksudeklaratsioonid õigete andmetega ja raamatupidamisdokumentidele tuginedes, mis olid kõik olemas. Kohus lisab, et kaasaaitamiskohustuse täitmine ei saa sõltuda maksukohustuslase suvast, sest sellisel juhul muutuks efektiivne maksude kogumine väga keeruliseks või võimatuks. Samuti ei ole kontrollimenetluse algatamise järgselt juhatusest taandumine ja äriühingu võõrandamine instrumendiks, mis vabastaks endised juhatuse liikmed

§ 40

lg-st 1 tulenevast vastutusest, sh kohustusest tõendada vastutusmenetluses nende poolt tehtud majandustehingute toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Seda järeldust ei väära kohtu hinnangul ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-56-16 p

  2. Eelnevast nähtuvalt on nii AHF-ile tehtud maksuotsuses kui ka vaidlusaluses vastutusotsuses õigesti tuvastatud AHF-i maksuvõlg. Maksuvõlg on tekkinud seadusest tuleneva maksukohustuse deklareerimata ja täitmata jätmise tulemusena. Maksukohustuse täitmiseks olid AHF-il vahendid olemas. Maksukohustuse deklareerimise ja täitmise eest vastutab äriühingu juhatus (

§ 8lg 1, § 40 lg 1).

AHF-i juhatuse liikmeteks olid maksukohustuse tekkimise ajal kaebajad, seega on kaebajad rikkunud kohustust tagada

-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Võttes arvesse sellega seonduvad asjaolud, mida on eelnevalt kirjeldatud ka käesolevas otsuses, ei ole kohtul kahtlust selles, et kaebajad on oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud tahtlikult (VÕS § 104 lg 5). Kaebajad hoidusid AHF-i maksumenetluses teadlikult algdokumentide esitamisest maksuhaldurile ning vastutusmenetluses esitatud seisukohad ja tõendid on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Kokkuvõtvalt viitab see, et maksukohustust välistavaid asjaolusid ei esine, st kaebajad on teadlikult ja tahtlikult deklareerinud ebaõiget maksukohustust (jätnud maksukohustuse täitmata), s.o rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Kuigi A.L. on väitnud, et raamatupidamise korraldamisega tegeles L.T. ning L.T. ei ole ka selgelt vastupidist väitnud, siis ei tähenda see, et A.L. ei oleks teadnud või pidanud teadma ebaõigete andmetega KMD-de esitamisest ja/või tulumaksukohustuse deklareerimata jätmisest. Nii L.T. kui A.L.i selgitustest nähtub, et mõlemad tegelesid äriühingu juhtimisega ning neil oli ligipääs äriühingu raamatupidamisdokumentidele ja käibevahenditele (st nad omasid ülevaadet 11

(13)3-18-568 äriühingu tehingutest). Seejuures nähtub poolte selgitustest, et äriühingu pangakaart oli peamiselt A.L.i käes ning ta võttis äriühingu pangakontolt välja sularaha. Eelkirjeldatud asjaolude tõttu nõustub kohus vastustajaga, et ebaõigete andmetega KMD-de esitamine ja/või tulumaksukohustuse deklareerimata jätmine sai toimuda A.L.i teadmisel. AHF-i maksuvõlg tekkis ebaõigete andmetega deklaratsioonide esitamisest ja seeläbi (varjatud) maksukohustuse täitmata jätmisest, seega on kaebajate kohustuste rikkumise ja maksvõla tekkimise vahel selge põhjuslik seos. 13. Kaebajate vastuväide vastutusotsusele tugineb ka sellel, et nende hinnangul ei ole maksuvõla sissenõudmine AHF-ilt nurjunud ning seega ei olnud õigustatud teha kaebajatele vastutusotsust.

§ 96

lg 5 lubab äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse teha, kui äriühingu maksuvõla sissenõudmist on alustatud

§ 130

lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud.

§ 130lg 1 p 3 sätestab maksuhalduri õiguse pöörata sissenõude rahalisele õigusele.

Seega piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmistoiminguid ei nõua (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-56-16, p 18). Tallinna Ringkonnakohus on oma 3-13-1581 otsuse p-s 14 leidnud, et vastutusotsuse tegemine ei eelda seda, et maksuhaldur oleks eelnevalt ammendanud kõik mõeldavad võimalused maksukohustuslaselt endalt maksuvõla sissenõudmiseks või selle võimalikkuse tagamiseks. Praeguses asjas on MTA 07.04.2017 korraldusega arestinud AHF-i ainsana avatud pangakonto Swedbankis. Selle tulemusena MTA-le laekumisi toimunud ei ole. Kuna MTA tuvastas, et äriühingul puudus ka registrisse kantud vara, oli põhjendatud pidada äriühingut maksejõuetuks. Vaidlusaluse vastutusotsuse tegemise ajaks oli maksuhaldur enam kui kolm kuud (praegusel juhul üle 10 kuu) üritatud maksuvõlga sisse nõuda AHF-ilt endalt. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul vastutusotsuse tegemine toimunud vastavuses

§ 96lg-ga 5.

Lähtudes eespool viidatud kohtupraktikast ja õigusnormidest ei ole asjakohased kaebaja väited AHF-ile väidetavalt kuuluvast vallasvarast, mille müügist saadavate rahaliste vahendite abil oleks võimalik likvideerida AHF-i maksuvõlg. Ka ei ole asjakohane kaebajate viide

§ 130

lg-le 2, mis annab maksuhaldurile õiguse pöörduda maksuvõla sissenõudmiseks kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks. Need väited / viited ei mõjuta vastutusotsuse tegemise eelduste täidetust.

§ 96

lg 5 ei näe ette, et maksuhaldur peaks enne vastutusotsuse tegemist pöörduma kohtutäituri poole

§ 130

lg 2 alusel, vaid oluline on, et maksuhaldur oleks alustanud sissenõudmist

§ 130lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning see pole kolme kuu jooksul õnnestunud.

14. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas täidetud ka kõik muud tingimused kaebajate kui AHF-i endiste juhatuse liikmete suhtes vastutusotsuse tegemiseks. Maksuvõla sundtäitmine ei ole aegunud (

§ 132

), maksuvõlga ei ole kustutatud (

§ 114

) ning vastutusotsuse tegemise hetkeks ei olnud möödunud tahtliku rikkumise puhul arvesse võetav viieaastane maksusumma määramise aegumistähtaeg (

§ 98lg 1).

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 12

(13)3-18-568 Kaupo Kruusvee Kohtunik 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.