KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 2. september 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-2940

) § 3141 lg-le 2 kohtu

1. juuli
2. a e-kirjaga. Hageja taotlusel vaatas maakohus asja sisuliselt läbi. MAAKOHTU OTSUS JA SELLE PÕHJENDUSED
3. Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt lapse kasuks välja elatise võla 4390 eurot ja alates
4. augustist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni miinimumelatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis hageja seadusest tulenevalt miinimumelatist alates
5. märtsist 2018, millele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Seega võttis kostja hageja faktiväited (sh lapse vajaduste suuruse kohta) omaks. Kostja väited tema halva majandusliku olukorra kohta on kontrollimatud, st ebamäärased ja paljasõnalised. Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-le 2, §-le 96, § 97 p-le 1, §-le 108, tsiviilseaustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-le 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 231 lg-le

1. Maakohus otsustas jätta menetluskulud poolte endi kanda. APELLATSIOONKAEBUS
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uuesti läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei oleks maakohus tohtinud kohtuistungil hageja taotluse alusel asja sisuliselt arutada, kuna kostja ei olnud selleks nõusolekut andnud. Maakohus ei veendunud, et kostja on oma õigustest teadlik. Ühtlasi soovis kostja kohtuistungi toimumist edasi lükata, kuna tal ei olnud selleks ajaks kõiki vajalikke tõendeid kogutud. Seega jättis maakohus oma menetluslikud ülesanded täitmata, sh ei tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega arvestanud, et laps on erivajadustega. Maakohtu otsus on nii faktiliselt kui ka õiguslikult motiveerimata, mistõttu maakohtu lahend ei ole jälgitav. Seejuures lähtus maakohus elatise suuruse määramisel üksnes hageja arvestustest, mis on mh vastuolus Riigikohtu praktikaga. Maakohus mõistis põhjendamatult välja tagasiulatuva elatise ühe aasta eest, sest hageja ei nõudnud sellel perioodil järjepidevalt elatist. Samuti paneb see kostja tõenäoliselt raskesse olukorda ja on talle ebamõistlikult koormav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 2

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga.

1. Ringkonnakohtul on õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu
2. detsembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15974, p 9 ja seal viidatud varasem praktika).
4. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väited heidavad peamiselt ette maakohtu poolset menetlusõiguse normi rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asja materjalid, et maakohus ei ole menetlusõiguse normi oluliselt rikkunud. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus lahendas kohtuistungil asja sisuliselt kostja osavõtuta ja nõusolekuta ega selgitanud kostjale tema õigusi. Seetõttu ei olnud kostjal võimalik mh esitada tõendeid ja asjas jäid välja selgitamata tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 4

lg 2 järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagiasjas selgitab kohus ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul (

§ 5lg-d 1-3).

1. Toimiku materjalidest nähtub, et maakohus võttis hagi menetlusse
2. märtsi
3. a määrusega, millega kohustas kostjat hagile vastama. Mh selgitas maakohus nimetatud määruses, et kui kostja ei ilmu kohtuistungile, võib kohus kohale ilmunud hageja taotlusel lahendada asja sisuliselt (tl-d 12–13 pöördel, määruse p 6). Kostja saatis
4. juunil 2019 maakohtule vene keelse e-kirja, milles väitis, et tema majanduslik olukord on raske. Nimetatud e-kirjast ei nähtu sisulisi vastuväited elatise nõudele ega elatise vähendamise taotlust (tl 20). Kuna kostja vastus ei sisaldanud asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid, määras maakohus avalduste ja taotluste esitamiseks täiendava tähtaja
5. juuni 2019 (tl 21). Vaatamata maakohtu nõudmisele kostja oma vastust ei täiendanud, samuti ei esitanud taotlusi ega tõendeid. Kostjale toimetati kohtukutse
6. juuli 2019 kohtuistungile nõuetekohaselt kätte tema poolt menetluses avaldatud e-posti aadressile vastavalt

§ 3141lg-le 2 (tl 40).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti hageja taotlusel lahendanud asja sisuliselt

§ 410alusel (vt 25.

juuli 2019. a kohtuistungi protokoll). Toimiku materjalidest nähtuvalt ei esinenud asja kostja osavõtuta sisuliselt lahendamist välistavaid asjaolusid (

§ 414lg 2 p-d 1 ja 2).

1. Kolleegium märgib, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses selgitanud, kuidas kohtuistungist osavõtt oleks muutnud asja tulemust, samuti seda, millised taotlused ja tõendid jäid kostjal maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu esitamata ning kuidas oleks nende asjaolude tõendatuse korral maakohus pidanud jõudma teistsugusele järeldusele. Maakohus mõistis lapsele välja edasiulatuva elatise ja elatise võla miinimummääras. Kolleegium selgitab, et kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt nt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellistele asjaoludele maakohtu menetluses tuginenud ja elatise väljamõistmist alla PKS § 101 lg-s 2 sätestatud miinimummäära taotlenud. Õige on kostja viide

§ 230lg-le 3, mille kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. See aga ei tähenda, et kohus võiks 3

§ 436

lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kohtupraktikas on selgitatud, et nimetatud sätte eesmärgiks on elatisasjades kaitsta last (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23)
3. Asjaolu, kas laps on erivajadustega või mitte, ei oma asja õige lahendamise seisukohast tähtsust, sest praegusel juhul mõistis maakohus elatise välja miinimummääras ja lapse võimalikust erivajadusest tulenevaid suuremaid kulutusi ei olnud vaja eraldi tõendada (vt nt Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Seega ei pidanud maakohus seda asjaolu hagi rahuldamise eeldusena tuvastama.
6. Kolleegium märgib, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks taotlenud
7. juuli 2019 kohtuistungi edasilükkamist või palunud täiendavat tähtaega asjaolude ja tõendite esitamiseks. Seega alust kohtuistungi edasilükkamiseks ei esinenud. Kostja pidi avaldused, taotlused ja tõendid esitama maakohtu poolt määratud tähtaja jooksul (
8. juuni 2019) või vähemalt seitse päeva enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti (

§ 329lg 2).

Hilinenult esitatud avaldusi ja taotlusi ei pea kohus menetlema ja sellise tagajärje eest ei pea enne menetlusosalist hoiatama (

§ 66

). Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha eelpool käsitletud apellatsioonkaebuse väidetele tuginedes teistsugust lahendit. Apellatsioonimenetluses ei saa algatada uut vaidlust, arendada maakohtus peetud vaidlust edasi ega laiendada vaidlust võrreldes sellega, mida maakohtus peeti.

§ 631

lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (käesoleva seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. 14. Veel heidab kostja maakohtule ette, et maakohus ei ole otsust põhjendanud, sh käsitlenud hagi aluseks olevaid asjaolusid, ning elatise suuruse määramisel on aluseks võetud üksnes hageja esitatud arvestus. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu ja need ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsuses on kajastatud nii hagi aluseks olevad asjaolud, hageja nõue kui ka kohtuotsuse põhjendused, sh õigusnormid millele maakohus kohtuotsuse rajas (tl-d 43–44). Arvestades, et kostja ei vaielnud hageja esitatud faktiväidetele vastu ja märkis oma vastuses ilma taotlusi ja tõendeid esitamata üksnes seda, et tema majanduslik olukord on halb ning kostja ema on tema last vastavalt võimalustele aidanud, ei olnud maakohtul võimalik neid vastuväiteid otsust tehes arvestada (

§ 436lg 3).

Kuna kostja ei täiendanud kohtu nõudmisel oma vastust, piisas sellest, et maakohus märkis otsuses, et need vastuväited on tõendamata. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja esile toonud, milliseid asjaolusid ei ole otsuses käsitletud või milline õigusnorm on jäänud asja õigeks lahendamiseks kohaldamata. Maakohus ei lähtunud miinimumelatise väljamõistmisel hageja esitatud arvestusest. Kuigi hageja märkis hagiavalduses lapse vajaduste loetelu erinevate kulutuste kohta rahaliselt, ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja oleks kulutuste kohta esitanud arveid (tl-d 2–3 pöördel, tl 8 ja tl-d 29–30 pöördel). Maakohus ei pidanud kulutusi hindama, sest eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt eelpool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1174-16, p 13). 15. Viimaks väidab kostja, et maakohus mõistis põhjendamatult välja tagasiulatuva elatise ühe aasta eest, sest hageja ei nõudnud sellel perioodil kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Samuti paneb see kostja tõenäoliselt raskesse olukorda ja on ebamõistlikult koormav. 4

§ 392

lg 1 p 3, st viitas tagasiulatuva elatise asjaolule ja andis kostjale võimalusele avaldada selle kohta oma seisukohta. Kuna kostja ei avaldanud pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (

§ 231lg-d 2 ja 4).

Esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine kehtib ka apellatsioonimenetluses (

§ 652lg 7).

Teiseks märgib kolleegium, et kostja vastuväiteid tagasiulatuva elatise kohta ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel arvestada, sest selliseid väiteid ei ole kostja maakohtus esitanud ja need ei ole apellatsioonimenetluses lubatavad (

§ 652lg 3).

16. Kostja apellatsioonkaebuse eduvõimalused puuduvad, mistõttu ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. 17.

§ 639

lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast. Hagejal ei tekkinud kaebusega seonduvaid kulusid, mistõttu pole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. 18. Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust hagejale kätte (

§ 638lg 4).

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus tuleb

§ 638lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teisele poolele.

Kuna ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse

§ 638lg 10 järgi, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

19.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 5