(12)Kolmanda isiku väited põhinevad kahtlusel, et kaebaja ja Tallinna linna vahel puudub kehtiv üürisuhe. Vastustaja on esitanud koos 02.03.2018 menetlusdokumendiga korterikaardi, mille kohaselt on alates 14.03.1969 korteri üürnik J. V.. Kaebaja poolt 14.06.1999.a esitatud eluruumi erastamise avalduse kohaselt on eluruumi sisse registreeritud üürnik J. V. Vastustaja on Tallinna linna ja J. V. vahelise üürisuhte olemasolu üheselt kinnitanud ning esitanud oma väidete tõendamiseks eelpool viidatud dokumendid (I kd tl 169-170). Vastustaja on kinnitanud ja see nähtub ka 14.06.1999 avalduselt, et kaebaja on taotlenud eluruumide erastamise seaduse § 4 p 1 kohaselt eluruumi erastamist üürniku perekonnaliikmena. Seega nähtub viidatud dokumentidest üheselt, et kaebaja on kasutanud eluruumi üürniku perekonnaliikmena. Vastustaja selgituste kohaselt sõlmis Tallinna linn kaebaja poolt esitatud avaldusele tuginedes 29.05.2002 kaebajaga xxxxx asuvate eluruumide erastamiseks müügi- ja asjaõiguslepingu, millega on vaidlusalune eluruum kaebajale erastatud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et vastustaja oleks viidatud lepingu sõlminud olukorras, kus kaebajal oleks puudunud eluruumi erastamise õigus EES § 4 p 1 alusel. Asjaolule, et lepingu sõlmimise eelselt on tuvastatud erastamisõiguse olemasolu, viitab otseselt lepingu punktis 6 sisalduv kinnitus, et müüja ja ostja vaheline üürileping kaotab kehtivuse käesoleva ostu-müügi lepingu notari poolt tõestamise hetkest ja eluruumi edasine haldamine toimub vastavalt „Eluruumide erastamise korra“ punktile

1. Asjaolu, et asja materjalide juurde ei ole lisatud Tallinna linna ja kaebaja vahelist üürilepingut, ei ole asjaoluks, mis annaks aluse kahelda üürisuhte olemasolus, kui ülejäänud dokumendid seda kinnitavad. Üürimaksete tasumise kviitungitega oleks küll võimalik täiendavalt tõendada üürisuhte olemasolu, kuid asjaolu, et vastavad tõendid puuduvad, ei muuda õigussuhet olematuks olukorras, kus vastustaja on vastavat õigussuhet üheselt kinnitanud. Kaebaja on kohtu nõudel esitanud asja materjalide juurde ka Tallinna Perekonnaseisuameti 10.09.2018 kirja 10-6/977-k, millest tuleneb, et rahvastikuregistri järgselt on kaebaja elukoht xxxxx, 12112 Tallinn, mis rahvastikuregistri seaduse § 40 lg 6 kohaselt tähendab, et kaebajal on jätkuvalt vastustaja nõusolek eluruumi kasutamiseks. Kolmanda isiku poolt viidatud tõendid, mille kohaselt on
2. aastal saadetud kaebajale erinevaid dokumente aadressil xxxxx ei tõenda väidet, et kaebaja ei elanud eluruumis selle tagastamise hetkel (ORAS § 121 lg 8). Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebajal on kaebeõigus Tallinna Linnavalitsuse 8.11.2017 korralduse nr 1694-k vaidlustamiseks, kuna ta on EES § 4 p 1 alusel xxxxx eluruum erastamise õigustatud subjekt. Kaebaja kaebeõigust on põhjendatult jaatanud ka Tallinna Ringkonnakohus 7.03.2018 määruse punktis 23 selgitades, et „Kaebaja ja Tallinna linna vahelise üürisuhtega seonduvalt on vastustaja selgitanud ja tõendanud, et xxxxx, Tallinn elamu üürnik on alates 1969.a-st J. V. ning M.V. on üürniku perekonnaliikmena eluruumi erastamise õigustatud subjekt“.
3. Kaebaja on asunud kaebuses seisukohale, et vastustaja on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust ega ole võimaldanud tal esitada enne haldusakti andmist asja kohta arvamust või vastuväiteid. Puudub vaidlus selles, et kaebajale ei saadetud enne teatavaks tegemist haldusakti projekti tutvumiseks ja arvamuse esitamiseks. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta arvamus ja vastuväited. Praegusel juhul nähtub ÕVVTK toimikust nr 12441, et kaebaja on aastate vältel korduvalt tutvunud Xxxxxvara tagastamise menetluses koostatud toimikuga ja esitanud erinevaid teabepäringuid (nt III kd I osa lk 287-289 jne). Näiteks on kaebaja lepinguline esindaja esitanud 22.01.2015 ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile avalduse, milles on taotlenud ÕVVTK 2011 otsuse tühistamist. Viidatud avalduses toodud põhjendused on valdavalt samad, millele tugineb kaebaja käesolevas kohtumenetluses. Viidatud dokument asub ÕVVTK toimikus nr 12441 (III kd II osa lk-d 402-406). Viidatud pöördumisele on Harju Maavalitsus vastanud (samas lk 412-413) ning selgitanud, et kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit, mis ei olnud ÕVVTK 2011 otsuse tegemise ajal teada ja mis võiksid tingida otsuse muutmise. Samas kirjas on nimetatud, et analoogsete väidetega uute asjaolude ilmnemise kohta on M.V. ja J. V. pöördunud Harju Maavalitsusse juba varasemalt ning neile on kirjalikult vastatud nii 2011 kui
4. aastal. Lisaks eeltoodule on ÕVVTK toimikus nr 12441 (III kd II osa lk-d 433-432) kaebaja 7

(12)esindaja avaldus ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile, milles samuti palutakse tühistada ÕVVTK 2011 otsus. Ka viidatud pöördumisele on Harju Maavalitsus 02.03.2015 vastanud (samas lk 445447), selgitades, et maavalitsus on tutvunud kaebaja poolt esitatud avalduse ja lisadega ning leidnud, et avaldusele ei ole lisatud tõendeid, mis tingiksid ÕVVTK 2011 otsuse muutmise. Samuti on kaebajale selgitatud, et puuduvad alused menetluse uuendamiseks, et tühistada ÕVVTK 2011 otsus. Viidatud vastusest nähtub ka, et Harju Maavalitsus jääb ühtlasi 28.01.2015 kirjas 31.01.2015 ja 18.02.2015 kirjades toodud juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebaja poolt käesolevas haldusasjas esitatud väited on osaliselt kattuvad ka haldusasjades nr 3-12-1599, 3-1450292 ja 3-14-52784 kaebaja poolt väljendatud seisukohtadega. Nii kaebaja kui ka vastustaja olid viidatud menetlustes menetlusosalisteks. Seega on kohus seisukohal, et ehkki kaebajale ei ole enne haldusakti andmist saadetud haldusakti projekti ja antud võimalust esitada oma seisukoht, ei kujuta see antud juhul menetlusnormi rikkumist, kuivõrd eelpool kirjeldatud asjaoludest tulenevalt on vastustajal olnud kaebajaga xxxxx asuva vara tagastamise menetluses korduvalt kontakt ning kaebaja positsioon ja tõendid, millele kaebaja soovib tugineda, olid vastustajale varasemas menetluses teada. Kuivõrd kaebaja oli menetlusosaline haldusasjas nr 3-14-52784, mille menetluses viidi läbi ekspertiis ja mis on vaidlustatud haldusakti üheks aluseks, siis oli kaebaja viidatud menetluses ekspertiisi tulemustest teadlik. Seega ei saanud korralduse andmine olla kaebaja jaoks üllatuslik ja haldusakti võis HMS § 40 lg 3 p 2 kohaselt anda ka ilma kaebajat ära kuulamata. Samas isegi, kui möönda formaalset ärakuulamise õiguse rikkumist haldusakti andmisele eelnevas menetluses, siis arvestades eelpool toodud asjaolusid kogumis, ei mõjutanud rikkumine siiski haldusakti sisulist õiguspärasust (HMS § 58).

1. Kohus leiab, et kaebaja etteheited seonduvalt ÕVVTK toimiku nr 12441 puudustega ei viita uurimiskohustuse rikkumisele haldusmenetluse läbiviimisel. Kaebaja märgib õigesti, et esineb mitmeid vastuolusid toimiku nummerdatud lehekülgede arvu ja toimikusse kogutud dokumentide vahel. Kohus loeb ka usutavaks, et toimik, mis on esitatud kohtule käesolevas asjas, ei vasta täielikult toimikule, millega kaebaja tutvus vara tagastamise menetluses. Ilmselt on muutused lehekülgede arvus tingitud sellest, et vastustaja on pidanud vajalikuks lisada hiljem toimikusse täiendavaid materjale. Usutav on, et materjalide lisamine võis olla tingitud erinevatest vara tagastamisega seonduvatest kohtuvaidlustest ja kaebaja korduvalt esitatud teabenõuetest ja selgitustaotlustest. Puudused toimiku lehekülgede numeratsioonis ei ole aga sellised, mis võimaldaksid arvata, et toimikust on kõrvaldatud asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente või on lisatud vara tagastamise otsustamise järgselt selliseid dokumente, mis ei olnud aluseks vara tagastamise otsustamisel. Ka kaebaja ei ole viidanud olulistele dokumentidele, mis toimikus varasemalt olid, kuid mis kohtule esitatud toimikus on puudu. Vastustaja on ka lisanud hiljem kaebaja nõudel kohtuasja juurde IV köite. Vastustaja on köite IV puhul selgitanud, et see sisaldab Harju Maavalitsuse kogutud tõendeid, kaebaja ja Harju maavanema vahelist kirjavahetust ning vara tagastamise toimiku nr 12441 materjale. Samuti on märgitud, et ehkki toimiku viimase lehe kohaselt on toimikus 39 lehte, on kõnealuses toimikus 37 lehte. Seega leiab kohus, et vara tagastamise toimiku puudused ei ole sellised, mis annaksid aluse arvata, et vastustaja ei ole otsuse tegemisele eelnevas menetluses arvestanud asjas tähtsust omavate tõenditega või oleks toimikust kõrvaldanud olulisi tõendeid.
2. Tühistamiskaebuse üheks põhiliseks väiteks on, et vastustaja ei oleks tohtinud vara tagastamisel lähtuda ÕVVTK 2011 otsusest, mis ei ole kaebaja arvates õiguspärane ega vara tagastamise otsustajale siduv. Kohus nõustub vastustajaga, et ÕVVTK 2011 otsus oli Tallinna linnale haldusakti andmiseks siduv. 37.1 Korra punkti 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamise ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastu võtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Seega toimib vara tagastamise üle otsustamine kahes etapis, millest esimene etapp on ettevalmistav menetlus, mis 8

(12)lõpeb Korra p-s 19 nimetatud otsuse vastu võtmisega (subjektiks tunnistamise otsus) või p-s 20 nimetatud otsuse vastu võtmisega (vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine). Korra p-s 19 toodud otsuses tuvastatakse vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koosseis, õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Alles pärast subjektiotsuse tegemist saab valla-või linnavalitsus asuda otsustama, kas õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele või mitte. Seega on Korra p 19 ja 20 alusel tehtud otsus vara tagastamise või kompenseerimise üle otsustava valla- või linnavalitsuse jaoks siduv. Viidatud seisukoha õigsust on kinnitanud ka Riigikohus oma lahendi haldusasjas nr 3-3-1-51-01 p-s 4 märkides, et: „Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumites kinni pidada. Õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult, et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata ja kui ei esine seaduslikke takistusi vara tagastamise või kompenseerimise korralduse andmiseks, siis vastav korraldus ka antakse. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel vara tagastamist ega kompenseerimist“. Seega nähtub viidatud lahendist üheselt, et vastustaja oli haldusakti andmisel kohustatud lähtuma ÕVVTK 2011 otsusest. Seejuures nähtub tsiteeritud lahendi p 4 neljandast lausest, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib eeldada, et komisjon oma varasemalt tehtud lahendit uuesti läbi vaatama ei hakka. Viidatud lausest ei tulene, et valla- või linnavalitsus saaks eirata maakonnakomisjoni otsust ning hinnata subjektiks tunnistatud otsuses tuvastatud asjaolusid ümber, nagu leiab ekslikult kaebaja. Riigikohtu lahendist tuleneb üheselt, et vastav pädevus on üksnes komisjonil endal, kes saab erandlikel asjaoludel juba varasemalt tehtud otsusega lahendatud küsimused ümber vaadata. Ka kaebaja poolt viidatud Korra p 16 käsitleb ÕVVTK otsuse muutmist komisjoni enda poolt ega anna vastavat pädevust valla- või linnavalitsusele. Korra p 14 kohaselt on vara tagastamise ettevalmistaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjon, mitte valla- või linnavalitsus. Selliselt on see toimunud ka xxxxx vara tagastamise menetluses, kus ÕVVTK on 13.09.1999 otsusega nr 10954 tühistanud oma varasema 22.11.1993.a otsuse nr 1284. Viidatud otsuses toodut on omakorda muudetud ÕVVTK 2011 otsusega. Ühelgi juhul ei ole vastustaja võtnud vastu otsuseid, mis kuuluvad vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni pädevusse. 37.2 ÕVVTK 2011 otsus on kehtiv ning selle resolutiivosa on vastustajale kohustuslik. Juhul, kui kaebaja leidis, et ÕVVTK 2011 otsus ei ole õiguspärane, oleks ta pidanud viidatud otsuse vaidlustama. Subjektiotsuse õiguspärasuse kontroll saab toimuda üksnes läbi viidatud otsuse tähtaegse vaidlustamise halduskohtus. Seda kaebaja teinud ei ole, ehkki ÕVVTK 2011 otsuses on ühemõtteliselt ja arusaadavalt selgitatud, et ORAS § 19 lg 1 kohaselt on otsuse vaidlustamiseks kohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise käigus tehtud otsuste peale kaks kuud, arvestades päevast, mil isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Kuivõrd kaebaja ÕVVTK 2011 otsust ei vaidlustanud, siis on see siduv ja kehtiv ning vastustaja ei saanud 08.11.2017 korralduse nr 1694-k andmisel enam uuesti hinnata vara võõrandamise õigusvastasust, vara koosseisu ega õigustatud subjekti, st et vastustaja ei saanud vaidlustatud korralduse andmisel otsustada, kas maakonnakomisjon on õigesti tuvastanud vara võõrandamise õigusvastasuse, õigustatud subjekti ja muid vara tagastamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Ka haldusasjas nr 3-121599 (11.12.2012 otsuse punkt 22) on Tallinna Halduskohus leidnud, et vara õigusvastane võõrandamine on antud juhul tuvastatud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374, mis on senini kehtiv. Viidatud seisukohta Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2013 otsusega ei muudetud. Haldusasjas nr 3-14-50292 tehtud lahendis kinnitati viidatud seisukohta. Seega on ka vaidlustatud haldusakti andmisele eelnevates kohtumenetlustes leidnud kinnitust, et ÕVVTK 2011 otsus on kehtiv ja vastustaja jaoks siduv. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja 9

(12)Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korralduse nr 1694-k vaidlustamisel tugineda asjaoludele, mis on siduvalt tuvastatud ÕVVTK 2011 otsusega. 37.3 Kohus märgib täiendavalt, et ÕVVTK toimikust lähtuvalt on kaebaja pöördunud vähemalt kahel korral (22.01.2015 ja 18.02.2015) Harju Maavalitsuse poole ÕVVTK 2011 otsuse muutmiseks. Kaebaja taotlusi tuleb HMS § 44 kohaselt käsitleda taotlustena haldusmenetluse uuendamiseks selliselt, et menetluse tulemusel tühistatakse ÕVVTK 2011 otsus. Harju Maavalitsus on menetluse uuendamisest mõlemal juhul keeldunud ning kaebaja ei ole keeldumist kohtus vaidlustanud. Seega ei saa kaebaja praeguses menetluses enam tugineda väitele, et ÕVVTK 2011 otsus ei ole õige.

1. Ehkki kaebaja ei saa käesolevas menetluses enam tugineda asjaolule, et ÕVVTK 2011 otsuses on asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud tuvastatud ebaõigesti, märgib kohus, et kaebaja etteheited viidatud otsusele ei ole ka sisuliselt põhjendatud. 38.1 Kaebaja väidete kohaselt puudub vara tagastamise toimikus M.E. tähtaegselt esitatud taotlus vara tagastamiseks. Puudub vaidlus selles, et M.E. tütar A.-M. R. esitas notariaalselt tõestatud avalduse alusel oma ema nimel xxxxx kinnistu tagastamise avalduse. Avalduselt nähtub postikviitung kuupäevaga 29.12.
2. (I kd tl 123). Ehkki avalduse registreerimisel on viidatud 29.11.1991 avaldusele ei tähenda see, et avaldust ei ole esitatud tähtaegselt (st enne 17.01.1992). Seda ei muuda ka asjaolu, et avaldus on registreeritud 7.01.1993 seisuga (I kd tl 127). Samas nähtub ka viidatud registreeringust, et avaldus on esitatud 29.11.1991.a. Avalduse võimalik hilisem registreerimine ei mõjuta avalduse esitamise tähtaegsust. Ka Tallinna Linnavarade Ameti 29.11.1991 tõend kinnitab, et viidatud kuupäeval on võetud vastu A.-M. R., kes esindab M.E. avaldus xxxxx majavalduse tagastamiseks (I kd tl 128). Seega on üheselt tõendatud avalduse tähtaegne esitamine ning tähtsust ei oma, kas see esitati 29.11.1991 või 29.12.
3. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et A.-M. R. poolt esitatud avaldus tuleb jätta arvesse võtmata, kuna allkirja õigsust kinnitanud Tõnu Liivik ei olnud tol ajal Tallinna I Õigusnõuandla juhataja. Eesti Advokatuuri 20.02.2015 vastusest Harju Maavalitsuse teabepäringule (II kd tl 10) nähtub, et Tallinna I Õigusnõuandla advokaat Tõnu Liivik on Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi Presiidiumi otsusega nimetatud 22.01.1990.a filiaali juhatajaks ning advokaadibüroo Tõnu Liivik on moodustatud alates 26.07.1994.a. Tulenevalt
4. aasta lõpus Ülemnõukogu poolt vastu võetud seadusest „Eesti Advokatuuri kohta“ said advokaatidest taas vandeadvokaadid. Viidatud seaduse § 7 lg 2 p 1 kohaselt oli vandeadvokaadil pädevus tõestada seaduses sätestatud korras allkirju, dokumentide ärakirjade, väljavõtete ja tõlgete õigsust, vastutades tõestuse või tõlke õigsuse eest. Seega, tulenevalt asjaolust, et Tõnu Liivik oli avalduse ärakirja kinnitamise ajal vandeadvokaat, kelle pädevusse kuulus dokumentide ärakirjade ja allkirjade õigsuse tõestamine, on tõestamine toimunud seaduses sätestatud nõudeid järgides. Kuna Tõnu Liivik oli avalduse ärakirja kinnitamise ajal vandeadvokaat, siis ei ole sisulist tähendust, kas Tõnu Liivik oli õigusnõuandla juhataja või selle filiaali juhataja. Pädevus ärakirjade ja allkirjade tõestamiseks tulenes tema vandeadvokaadi staatusest, mitte tema staatusest õigusnõuandla või selle filiaali juhatajana. Seega on kohus seisukohal, et vara tagastamiseks esitatud avaldus on nõuetekohane. Vastavat asjaolu on kajastatud ka ÕVVTK 2011 otsuses, milles toodud järelduste õigsust kaebaja ei vaidlustanud. 38.2 Põhjendamatud on kaebaja väited, mille kohaselt ei ole vara õigusvastaselt võõrandatud. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et vara tagastamise toimikus ja arhiivides ei ole tõendit xxxxx ehitise natsionaliseerimise täpse kuupäeva kohta, ei tähenda, et neid ehitisi ei natsionaliseeritud. Tallinna Linnaarhiiv ei ole oma 22.09.93.a arhiiviteatises (I kd tl 129) kinnitanud, et maja ei ole natsionaliseeritud. Teates märgitakse üksnes, et kõnealuse vara natsionaliseerimise kohta ei leidu arhiivi dokumentides andmeid. Samas on A.-M. R. väljastatud koopia Tallinna TSN Täitevkomitee 21.11.1950.a otsusest nr 573, millega anti xxxxx (end A.) Tallinna Linna Hotellitrusti valdusest ENSV Siseministeeriumi bilanssi ning aktist Tallinna Hotellitrusti suvilate seisu kohta 1.okt.1947, milles on mh märgitud suvilat xxxxx. Teatise 10

(12)kohaselt aktis nimetatud suvilad natsionaliseeriti ja anti Tallinna Hotellitrusti käsutusse. Asjaolu, et ehitised olid 1947.a Tallinna linna Hotellitrusti valduses ja anti

1. aastal üle ENSV Siseministeeriumile tõendab, et vara on õigusvastaselt võõrandatud ORAS § 6 lg 2 tähenduses. Vastav asjaolu on ühtlasi siduvalt ja õigesti tuvastatud ÕVVTK 2011 otsuses. 38.3 Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kolmandal isikul puudub vara tagastamise nõudeõigus. ÕVVTK 2011 otsusest nähtuvalt on tõendatud, et M. E. oli endise omaniku H.R.A. abikaasa. ORAS § 8 lg 3 p 2 sätestab, et kui endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta käesoleva paragrahvi 2.lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjekt endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast). Kuna M. E. ja H.R.A. abielu lõppes H.R.A. surmaga, oli M.E. esimese ringi pärija ning tema pärimisõigus ei lõppenud uuesti abiellumisega. Seega, kuna M.E. oli õigustatud subjektiks, siis sai kolmas isik nõudeõiguse ORAS § 161 lõike 1 alusel pärida ning Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korraldusega nr 1694-k on vara õigesti tagastatud kolmandale isikule.
2. Kohus nõustub täielikult vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, mille kohaselt on vaidlustatud korralduse vastu võtmisel põhjendatult arvestatud Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 koostatud ekspertarvamusega ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta. Asja materjalidest tulenevalt on Tallinna linn otsustanud 2014 aastal viia läbi haldusasjaga nr 312-1599 ettenähtud ekspertiisi xxxxx ehitise individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kohta, mille tulemusel võeti vastu 18.08.2014 korraldus nr 1217, mille kolmas isik vaidlustas haldusasjas nr 3-14-
3. Viidatud kohtumenetluses viidi kohtumääruse alusel läbi uus ekspertiis Xxxxxehitise säilimise hindamiseks, kuivõrd Tallinna Ringkonnakohus kahtles Finantsplaneerimise OÜ poolt 10.04.2014 koostatud ekspertarvamuse õigsuses. Kaebaja ja J. V. osalesid menetluses vastustaja poolel kolmandate isikutena ning neil oli õigus ja võimalus esitada viidatud ekspertarvamuse osas vastuväiteid, kuid kaebaja seda ei teinud. Tallinna Ringkonnakohus luges ekspertarvamusele tuginedes tuvastatuks, et vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud 48% asemel 70%. Viidatud otsus jõustus edasi kaebamata 25.07.
4. Kuivõrd Tallinna Linnavalitsuse 18.08.2014 korraldus nr 1217-k p 2 tühistati tulenevalt asjaolust, et viidatud korraldusega oli ebaõigesti tuvastatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse protsent, ning Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 22.06.2017 otsuses haldusasjas nr 3-14-52784 (p 19), et vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud 48% asemel 70 %, siis oli viidatud tuvastus asja uuesti läbi vaatavale haldusorganile kohustuslik sõltumata sellest, et vastav tuvastus ei kajastunud kohtuotsuse resolutsioonis. Seega sai vastustaja vaidlustatud korralduse vastu võtmisel lähtuda üksnes Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 koostatud ekspertarvamusest. Kaebaja vaidlustab käesolevas asjas haldusasjas nr 3-14-52784 läbiviidud ekspertiisi tulemust, mida kaebaja samas haldusasjas ei vaidlustanud. Kuivõrd viidatud lahend on jõustunud, siis ei saa kaebaja käesolevas kohtumenetluses enam tugineda asjaolule, et ekspert on ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määranud ebaõigesti. Vaidlustatud Tallinna Linnavalaitsuse 08.11.2017 korraldus nr 1694-k tugineb ekspertiisil, mida kaebaja ei ole vaidlustanud ning sellest tulenevalt on õigesti tuvastatud, et kolmandale isikule kuulub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele 70/100 mõttelises osas. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kuivõrd kõnealune ekspertarvamus on koostatud kohtumenetluses, milles kaebaja osales, ja kohus on tuvastanud ehitise säilivuse, ei saa kaebaja tugineda alusele, et vastustaja ei ole võimaldanud kaebajal eksperthinnanguga tutvuda ja selle kohta omapoolset seisukohta esitada.
5. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korraldus nr 1694-k on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks puuduvad alused. Kaebaja poolt esitatud kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on tühistamisnõude rahuldamine. Kuivõrd kohus 11

(12)asus eelnevalt seisukohale, et tühistamisnõude rahuldamiseks puudub alus ning vara tagastamine kolmandale isikule vastab seadusele, puudub ühtlasi alus vastustaja kohustamiseks lõpetama xxxxx vara tagastamise menetlus, jättes taotluse vara tagastamiseks rahuldamata. Seega jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata. MENETLUSKULUD 41.