← Eesti

2-17-16381/38

Obsah (6)§ 33§ 25§ 37§ 38§ 210§ 27

VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-17-16381 31. detsember 2018, Narva Kohtuasi Eesti Vabariigi Maksu- ja To

§ 33

lg 3 järgi võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. TMS § 14 lg 2 järgi on vara jagamise hagi aegumistähtaeg üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus.

§ 25

sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Seega on ühisomandisse läinud ka hagiavalduse punktis 2 loetletud vara.

§ 33

lg 3 tuleneb, et kostja I vastutab maksuvõla eest oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga.

§ 33

lg 3 järgi võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Hageja on tõenditega kinnitanud, et kostjal I ei ole lahusvara, mille arvelt oma kohustusi täies ulatuses täita. Kuna täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, võib hageja TMS § 14 lg 2 alusel nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Sissenõudja hagi alusel ühisvara jagamisele on kohaldatavad

§ 37

lõiked 1–3 ja § 38, kusjuures sissenõudja võib nõuda üksnes tema nõude rahuldamiseks vajaliku eseme jagamist või vajadusel ka kogu ühisvara jagamist.

§ 37

lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Juhul, kui ühisvaral lasuvad kohustused, siis täidetakse need

§ 38

kohaselt vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. AÕS § 70 lg-st 3 ja § 71 lg-st 1 nähtuvalt on kaasomand kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 77 lg 1 sätestab, et kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi 3

(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 suhtes, siis AÕS § 77 lg 2 järgi otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Avaliku enampakkumise kord on sätestatud TMS §-s 78–100, 110, 137 ja 150–156. Hageja ei nõua kostja I ja kostja II kogu ühisvara jagamist, vaid üksnes ühisvarasse kuuluvate kinnistu nr XXXXX ja sõidukite jagamist abikaasade vahel võrdsetes osades. Hageja taotleb järgmiste kostja I ja kostja II ühisvara hulka kuuluvate esemete jagamist kostjate vahel võrdsetes osades:  kinnistu registriosa nr XXXXX aadressiga XXXXX;  sõiduk XXXXX;  sõiduk XXXXX;  sõiduk XXXXX;  mootorratas XXXXX. TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Hageja taotleb kostjate ühisvara jagamist avalikul enampakkumisel müümise teel ning saadud raha jagamist kostjate vahel võrdsetes osades. Nimetatud ühisvara jagamise viis on hageja hinnangul kõige mõistlikum, sest see tagab abikaasadele õiglase hüvitise omandi eest ning võimaldab vältida vara väärtuse paratamatult subjektiivset hindamist, mis võiks aset leida näiteks asja ühele kaasomanikule andmise korral. TMS § 14 lg 1 kohaselt saab abikaasade ühisvarale sissenõude pöörata vaid võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Seega saab kostja I ja kostja II ühisvara enampakkumisel müüa kostja II nõusolekul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Ka TMS § 184 lg 1 alusel asendab võlgniku tahteavaldust jõustunud kohtuotsus, kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks. Hageja palub kohtul tuvastada kostja II nõusoleku andmise kohustus ühisvara müümiseks kohtutäituri korraldatud enampakkumisel. Kinnistusraamatuseaduse (edaspidi KRS) § 341 lg 1 järgi on kinnistusraamatus kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TMS § 160 lg 2 järgi ei ole kinnisasja täitemenetluses müümise korral õiguste kustutamise kande tegemiseks kinnistusraamatus vaja kustutatavate õiguste omajate nõusolekut KRS § 34 mõttes. Ka KRS § 34 lg 7 p 2 sätestab, et puudutatud isiku nõusolek ei ole nõutav, kui kohtutäitur taotleb kande tegemist oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel. Seega kostja I ja kostja II ühisvarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel müümise korral ei ole kostjate nõusolekud omanikukannete tegemiseks vajalikud. Lähtudes eeltoodust ning TMS § 14 lg-st 2 ja

§ 33lg-st 3 palub hageja: 1.

Lõpetada A O ja I O ühisomand kinnisasja registriosa numbriga XXXXX suhtes ja sõidukite:  XXXXX;  XXXXX;  XXXXX;  XXXXX, suhtes, müües nimetatud vara TMS-is sätestatud avaliku enampakkumise korras ning jagades saadava raha kostja I ja kostja II vahel võrdsetes osades; 4

(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381
  1. Täita ühisvarasse kuulunud vara müügist saadud A O kuuluvast rahast kostja I täitmisel olevad kohustused;
  2. Vara müügist saadud kostjale II kuuluv raha kanda kostjale II;
  3. Jätta kõik menetluskulud kostjate kanda. Hagiavalduses esitas hageja hagi tagamise taotluse. 2.Viru Maakohus 02.11.2017 määrusega (tl 22-23) võttis menetlusse hageja hagi kostjate vastu ühisvara jagamiseks. 3.Viru Maakohus 02.11.2017 määrusega (tl 25-27) rahuldas hagi tagamise avalduse ning määras kanda hagi tagamiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXX III jakku I O (isikukood XXXXX) nimele registreeritud korteriomandile aadressil XXXXX käsutamise keelumärge Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu (registrikood 70000349) kasuks ja arestida järgmised I O (isikukood XXXXX) nimele registreeritud sõidukid: - XXXXX; - XXXXX, registreerimismärk XXXXX; - XXXXX registreerimismärk XXXXX - XXXXX, registreerimismärk XXXXX, ning kanda selle alusel käsutuskeelu nähtavaks tehtavad keelumärked Maanteeameti Liiklusregistrisse Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu (registrikood 70000349) kasuks. TSIVIILASJA HIND Hagi on esitatud abikaasade ühisvara jagamise nõudes, s.o mittevaralise nõudega hagi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg 1, lg 11 ja lg 4 p 5 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude (ühisvara jagamise nõue) puhul, et hagihind on 3 500 eurot. Hagihind on seega 3 500 eurot. KOSTJA VASTUVÄITED Kostjad ei võta hagi õigeks ning ei tunnista nende vastu suunatud nõudeid (tl 46-47). Kostjad on seisukohal, et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. Kostjad paluvad kohaldada aegumistähtaega ning selle tõttu jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostjad leiavad, et Hageja nõue on aegunud ning aegumistähtaja kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kehtivast TsÜS-ist. TsÜS § 157 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Kuna kohtuotsus kriminaalasjas on jõustunud 2003 a., siis nõue on aegunud. Samuti tuleb arvesse võtta KarS 82 lg 1, mille kohaselt otsust ei asuda täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud: viis aastat esimese astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest; kolm aastat teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Kostjatel on kahtlused selles et kohtutäitur registreeris asja ning hakkas nõudma täidedokumendi täitmist aastal 2004 a ja mingit täitetoimingut kohtutäitur ei teinud. Juhul kui kohus leiab, et Kostjate taotlus aegumistähtaja kohaldamisest tuleb jätta rahuldamata ning otsustab menetleda asja edasi, siis Kostjad esitavad muid vastuväiteid. 5
(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 Kostjad leiavad, et nõue on tõendamata. TMS § 14 lg 1 ja 2 kohaselt sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Eelpool mainitud sätte kohaselt peab Hageja kohtule tõendama kaks faktilist asjaolu: et aegumistähtaeg ei ole möödunud ning täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvelt ebaõnnestus. Nagu tuleneb hagiavaldusest on nõue kohtutäituri täitmisel alates 16.08.2004. Viimane makse oli tehtud 01.03.2017 a. summas 18 euro. Kostjad leiavad et hageja poolt esitatud faktilised väited näitavad, et võlgnevuse sissenõudmine ei ole võimatu, raha hagejale laekub ning ei saa teha selget järeldust, et nõude rahuldamine lahusvara arvelt ei ole üldse võimalik. Tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, et nõue on solidaarne koos A M (ik XXXXX) ja S J (ik XXXXX). Samuti kohtutäituri tõendist ei selgu, miks kohtutäitur leiab, et nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvelt ei ole täitemenetluses võimalik. Kostja leiab, et ainult kohtutäituri teade sellest, et alates 24.08.2004 kuni 03.05.2017 a. võlgnik ei ole kohtutäituri ametialase arveldusarve vahendusel võlgnevuse kustutatud, ei ole piisav tõend, et lugeda tõendatuks, et võlgnevuse sissenõudmine on võimatu. Kohtutäitur ei märkinud, missuguseid seadusega ettenähtud täitetoiminguid ta tegi täitedokumendi täitmiseks. Kostjal I on olemas stabiilne sissetulek ehk pension, millele on võimalik täitemenetluse raames pöörata sissenõuet seaduses sätestatud ulatuses (TMS ja Pensioniseadus). Hageja oma hagiavalduses hageja ei märgi missugusest tähtajast hakkas kulgema aegumistähtaeg; miks hageja arvates ei ole tähtaeg möödunud. Samuti vaidlevad kostjad vastu ühisvara jagamisele võrdsetes osades. Vaatamata sellele et korteriomand aadressil XXXXX on abikaasade lahusvara, abikaasade osad ei ole võrdsed, kuna korteriomand oli soetatud enne 2010 a. Sellest tulenevalt tuleb määrata kindlaks abikaasade osad korteriomandis. Kooskõlas Riigikohtu lahendiga tsiviilasjas 2-14-18828 “

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1) (vt nt Riigikohtu 29.

mai

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10816, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne
  4. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

1995”. Korteriomand aadressil XXXXX oli soetatud Kostja 2 lahusvara arvelt. Korteriomandi soetamiseks Kostjale 2 oli kingitud raha mille arvelt korteriomand oli soetatud. Tulenevalt sellest, korteriomand aadressil XXXXX, Kostjale 2 kuulub 100% osa korteriomandist XXXXX, vaatamata sellele, et korteriomand oli soetatud abielu kestel. Samuti kostjad väidavad, et nad ei ela koos juba 4 aasta jooksul ning nendel puudub ühine majapidamine. Kostja 1 on vaid registreeritud korteris XXXXX, faktiliselt elab sõbra juures. Perekondlikud suhteid on nende vahel täielikult lõpetatud. Seoses sellega Kostja 1 kavatseb esitada hagi abielu lahutamise ja ühisvara jagamise nõudes Kostja 2 vastu. Hagi esitamisest 6

(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 Kostjad teatavad kohtule koheselt ning seoses hagi esitamisega paluvad peatada menetlust antud tsiviilasjas kuna pärast abielu lahutamist hakkavad abikaasad jagama ühisvara omavahel teises kohtumenetluses ning ühisvara jagamise tulemused mõjutavad oluliselt otsust käesolevas asjas. Viru Maakohus jättis 27.07.2018 määrusega (tl 77) kostjate menetluse peatamise taotluse rahuldamata. HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA Hageja arvamuse kohaselt hagi vastuse kohta (tl 64-65) nõue ei ole aegunud. Hageja nõustub kostjate seisukohaga, et nõude aegumise arvestamisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 157, kuid maksuhaldur ei jaga kostjate järeldust, millest tuleneb, et alates 16.08.2004 täitmisel oleva kriminaalmenetluse raames tehtud otsuse aegumistähtajaks oleks 10 aastat ja nõue on tänaseks aegunud. Hageja pöörab kostjate tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1116-
  1. Kuna nimetatud Riigikohtu lahend käsitleb analoogset juhtumit, kus tegemist on täitmisel oleva kriminaalasjas väljamõistetud kahjunõudega, siis hageja piirdub üksnes lahendi väljavõttega. Nimelt, praeguses tsiviilasjas lahendas Riigikohus õigusliku küsimuse, kuidas tõlgendada VÕSRS § 9 lg-t 4, arvestades, et TsÜS § 157 lg 1 alates
  2. aprillist 2011 kehtivas redaktsioonis sätestati täitedokumendist, eelkõige kohtulahendist tuleneva nõude uueks aegumistähtajaks 10 aastat varasema 30 aasta asemel. //-// TsÜS § 157 lg 1 enne
  3. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli mh jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates
  4. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt on see tähtaeg 10 aastat. Pikemalt aegumistähtajalt lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s
  5. Selle lõike esimese lause kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne
  6. a
  7. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Sellisena reguleerib nimetatud lause uue, lühema aegumistähtaja kehtimist tagasiulatuva toimega. Küll saab sellise järelduse 10aastase nn üleminekuperioodi kohta kolleegiumi arvates teha VÕSRS § 9 lg 4 esimest ja teist lauset koos tõlgendades. VÕSRS § 9 lg 4 teise lause kohaselt, kui enne
  8. aasta
  9. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne
  10. aasta
  11. märtsi kehtinud TsÜS § 157 lg-t
  12. Teises lauses on seega üritatud reguleerida juhtumit, mil varem kehtinud 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks lühemale tähtajale ülemineku tõttu võlausaldaja jaoks liiga vara. Teise lausega on püütud uut aegumistähtaega osal juhtudel pikendada. Kolleegium märgib, et teises lauses sätestatud juhtum ei ole võimalik, sest kõige varem sai 30-aastane aegumistähtaeg kulgema hakata
  13. juulist 2002, mil see tähtaeg TsÜS § 157 lg-s 1 sellise pikkusega kehtestati (varem 10 aastat). Kõige varem 2002 juulis kulgema hakanud 30-aastane tähtaeg ei saaks aga kuidagi olla möödunud varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses reguleeritud tagasiulatuva toimega aegumistähtaeg, mille pikkus on maksimaalselt 10 aastat ja mis sai samuti kõige varem kulgema hakata
  14. juulil
  15. //-//Siiski on VÕSRS § 9 lg 4 teise lause alusel selgelt arusaadav seadusandja soov aegumistähtaja olulist lühenemist võlausaldaja huvides osaliselt tasakaalustada üleminekuperioodi kehtestamisega. Seetõttu leiab kolleegium olevat võimaliku VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldada, et enne
  16. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas
  17. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Võttes arvesse Riigikohtu ülaltoodud arvestust, hageja nõue aeguks täitemenetluse algatamata jätmise korral 2021 aastal ning kostjate seisukoht, et täitmisel olev hageja kahjunõue on aegunud, on väär. Hageja leiab, et tema nõue on põhjendatud. Maksuhaldurile jääb arusaamatuks kostjate väide maksuhalduri nõude põhjendamatuse osas. Kohtule edastatud vastuse p-s IV leiavad kostjad, et asjaolu, et viimane makse oli tehtud 01.03.2017 summas 18 eurot, näitab kostjate hinnangul, et 7
(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 võlgnevuse sissenõudmine pole võimatu. Siinkohal jätsid kostjad kohtule täpsustamata, et tegemist on teise solidaarvõlgniku poolt (S J) sooritatud maksega ning kostja I ise pole ühtegi makset nõude rahuldamiseks teinud. Kostjate TMS § 14 lg 1 käsitlus selle kohta, mida peab tõendama hageja, on eksitav ega tugine ühelegi õigusnormile. Maksuhaldur osundab, et tegemist on üle 13 aastat täitmisel oleva jõustunud kohtuotsusega. Kostjate loogika, et aastaid kestnud täitemenetluses peab võlausaldaja leppima 18 euro suuruse laekumisega kord kvartalis, on heauskse põhimõtte vastane. Hageja pöörab kostjate tähelepanu tsiviilõiguses kehtivale põhimõttele isikute maksevõimetuse tuvastamisel (rakendub PankrS §-s 10 sätestatud eeldus), mille kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks piisab sellest, et võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks. Hageja nõue kostja I vastu on olnud täitmisel alates 2004 aastast ning kostja I pole ühtegi väljamakset teinud nõude rahuldamiseks. Kahjunõude vähendamine on toimunud teise solidaarvõlgniku poolt sooritatud väljamaksete arvelt. Samuti jääb hagejale arusaamatuks kostjate poolt vastuses toodud lakooniline viide kahjunõude solidaarsusele, mis on maksuhalduri hinnangul asjakohatu, arvestades hagi eset. Hageja ei pea vajalikuks lahti kirjutada solidaarvõlgnike kohustusi ja õigusi ning piirdub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi arvamusega lahendis nr 3-2-1-24-10, kus on välja toodud solidaarse vastutuse kohaldamise põhimõtted. Hagejal on õigus esitada hagi. Võimalust nõuda TMS § 14 lg 2 sätestatud ühisvara jagamist on Riigikohus jaatanud korduvalt. Nii on lahendis nr 3-2-1-95-15 Riigikohus selgitanud järgnevat: „Rahalist nõuet abikaasast võlgniku suhtes saab täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel. Kui sellest nõude rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, peab sissenõudja TMS § 14 lg 2 järgi esitama hagi võlgniku ühisvara jagamiseks. Kostjate väitel A O on stabiilne sissetulek (pensioni näol), millele on võimalik pöörata sissenõuet. Kostjad osundavad, et üksnes täituri teade sellest, et alates 24.08.2017 kuni 03.05.2017 võlgnik ei ole kohtutäituri arvele tasunud, ei ole piisav tõend, et lugeda tõendatuks, et võlgnevuse sissenõudmine on võimatu. Maksu- ja Tolliameti poolt 30.11.2017 kohtutäitur Andrei Krekile esitatud päringule vastusest selgub, et ajavahemikul 24.08.2004 - 06.12.2017 võlgnik ei ole kohtutäituriga ühendust võtnud ega kohtutäituri ametialase arveldusarve vahendusel võlgnevust kustutanud./--/ Võlgnik omab kontot AS-is Swedbank, kuhu oli suunatud vara hoiusel või arveldusarvel arestimise akt. Võlgniku sissetulekute ning registervara olemasolu tuvastamiseks on tehtud järelepärimised registritesse. Liiklusregistri andmete kohaselt võlgnik omab sõidukit: XXXXX (XXXXX e.a). Antud sõidukile on seatud keelumärge Maksu- ja Tolliameti poolt. Võlgnik saab pensioni summas 175,94 EUR/kuus. Sissetuleku arestimine pole täitemenetluses võimalik, kuna vastavalt Täitemenetluse seadustiku § 132 lg-le 1 sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Võlgniku viibimiskoha ning kontaktandmete kindlakstegemiseks on täitemenetluses tehtud järelpäringud. Võlgnik viibis kinnipidamisasutuses alates 13.10.2000.a kuni 03.10.2005.a ning alates 02.03.2009.a kuni 16.04.2009.a. Nõude arestimise akt kinnipeetava sissetulekust oli kinnipidamisasutusele edastatud. Võlgnikule oli suunatud vara ja kohustuste nimekirja esitamise nõudekiri, mis oli võlgnikule kätte toimetatud 13.03.2017.a isiklikult allkirja vastu aadressil XXXXX. Võlgniku suhtes on menetluses kokku 6 täiteasja, millest 1 on alustatud varem kui täiteasi nr 066/2004/2774. Arvestades võlgniku sissetulekut ning varalist seisu ei ole kohtutäituri 8
(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 hinnangul Maksu- ja Tolliameti nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvelt täitemenetluses võimalik. Selle kohta oli sissenõudjale 03.05.2017.a suunatud sissenõudmise võimatuse akt. Seega hageja hinnangul kostjate väide, et neil on kahtlus, et kohtutäitur registreeris asja ning hakkas nõudma täitedokumendi täitmist, samuti kostjate poolt kohtule esitatud andmed ei vasta tõele, on eksitavad ega täida kohtuvaidluse eesmärki, milleks on kiire ja õiglane asja lahendamine. Kostjate väitel ühisvara hulka kuuluv vaidlusalune kinnistu aadressiga XXXXX, on soetatud Kostja 2 lahusvara arvelt (kingitud raha) abielu kestel. Kehtiva

§ 210

lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid

§ 210

lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne

  1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (Riigikohtu
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12; Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-42-13, p 9). RK tsiviilkolleegium leiab, et ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb

§ 210

lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest.

§ 27

lg 6 kohaselt varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Hageja tõendamiskoormus tsiviilkohtumenetluses ei ole absoluutne. Ka tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtte kohaselt peab isik tõendama enda tahtesfääri kuuluvaid asjaolusid ning käesoleva menetluse iseloomu arvestades on valdav osa tõenditest just kostjate tahtesfääri kuuluvad. Kohtumenetluses pole võimalik arvestada asjaoludega, mis on teada üksnes kostjale endale ja mille teadmist ei saa hageja poolt eeldada. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks asjaolu, et ühisvarasse kuuluv vaidlusalune korter on soetatud kostjale 2 kingitud raha arvelt. Seega A O ja I O ei ole tõendanud, et just kingitud raha arvelt soetati korter aadressil XXXXX (korter soetati XXXXX). Hageja hinnangul olukorras, kus kostja 2 väidab, et tasumine kinnistu eest toimus lahusvara arvelt, siis kohus peab analüüsima kõiki tõendeid ja väiteid kogumis, samuti korteri soetamist kinnitavate tõendite usaldusväärsust (sh elulist usutavust), ehk nimetatud asjas peab pöörama erilist tähelepanu tõendite sisu elulise usutavusele. Kostja 2 peab kohtule tõendama, et raha on kingitud temale ja seda on kasutatud korteri ostmise tarbeks. Nimetatud tõendid peavad olema piisavad ja usaldusväärsed ja looma reaalse võimaluse kostja väidete kontrollimiseks, mida aga käesoleval ajal teha ei ole võimalik. Kostjate väide, et nad ei ela koos 4 aastat ning nendel puudub ühine majapidamine, omaks maksuhalduri hinnangul tähtsust üksnes siis, kui nelja aasta kestel üks kostjatest täidaks vaidlusaluse oleva kinnistuga seotud kohustusi ning hageja nõuaks ühisvara jagamist tervenisti, ehk kui hagi oleks esitatud kogu vara jagamiseks, sh vara hulka kinnistutel lasuvate kohustuste jagamiseks. Hagis nimetatud kinnistul aga puuduvad hüpoteegid ning alates abielu sõlmimisest kuni hagi esitamiseni kostjate vahel kehtis ühisvara režiim. Maksuhalduri hinnangul juhul, kui üks kostjatest on panustanud kinnistusse rohkem kui teine või korter on soetatud kostja 2 lahusvara arvelt, peavad kostjad esitama tõendid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Olukorras, kui kostjad ei loo reaalselt võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust pidada usaldusväärseks kohtule esitatud väiteid. KIRJALIK MENETLUS 9

(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 Kuna mõlemad pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses, määras kohus
  1. novembri 2018 määrusega (tl 102-103) vaadata tsiviilasi läbi kirjalikus menetluses. Menetlusosalistele määrati tähtaeg esitamaks avaldusi, seisukohti ja menetluskulude nimekirja kohtule, samuti teatati lahendi avalikult teatavaks tegemise aega. Hageja Hageja teatas kohtule (tl 107), et ta on esitanud asjas kõik tähtsust omavad dokumendid ega soovi esitada uusi tõendeid, kuna kohus on varasemalt andnud piisava aja tõendite esitamiseks ja seisukohtade vahetamiseks. Hagejal puuduvad menetluskulud. Kuna kohtu poolt antud mõistlikud tähtajad dokumentide esitamiseks on möödas ning kostjad pole täiendavaid selgitusi ning tõendeid esitanud, millele hageja saaks anda hinnangu, jääb hageja oma nõude juurde. Kostjad Kostjad esitasid 04.12.2018 kohtule (tl 110-111) kostjate selgitused, kus kordusid varem esitatud vastuväited. Kostjad esitasid ka taotlusi tunnistaja ülekuulamiseks ja tunnistaja kirjalike ütluste vastuvõtmiseks. Kostjad võtavad tagasi oma nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ning paluvad kohut pidada istungit, et kuulata üle tunnistaja. Samuti esitasid kostjad täiendava tõendi - XXXXX väljastatud tõendi. Kostjad paluvad kuulata üle tunnistajana L B (sünd XXXXX.a). L B ütlustega soovivad kostjad tõendada faktilisi asjaolusid: raha korteri XXXXX ostmiseks oli kingitud kostjale 2 ajal, kui kostja 1 kandis karistust vanglas. Korteriomand XXXXX oli soetatud kostja 2 lahusvara arvelt. Kostjad mainisid vastuses hagiavaldusele, et nimetatud asjaolusid võivad kinnitada tunnistajad. Kahjuks L B terviseseisund ei võimaldanud tal osaleda istungil ning anda ütlusi ja antud põhjuste alusel ei esitanud kostjad taotlust tunnistaja L B ülekuulamisest. Praegu L B terviseseisund on paremaks muutunud ja ta saab olla ülekuulatud kohtu poolt tunnistajana. Seega asja õigeks lahendamiseks esitavad kostjad tema ülekuulamise taotluse. Tunnistaja ülekuulamiseks tuleb pidada kohtuistungit ja seega kostjad võtavad tagasi oma nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ning paluvad kohtul pidada istungit. Kostjad leiavad, et kuna tunnistaja kinnitas, et tema terviseseisund võimaldab tal anda ütlusi istungil, siis menetluslik olukord on oluliselt muutunud. Kui kohus jätab rahuldamata kostjate taotluse tunnistaja ülekuulamisest ning leiab, et puuduvad alused asja kohtuistungil arutlemiseks, siis esitavad kostjad oma väite tõendamiseks I O ema, L B kirjalikult antud ütlused. Kostjad paluvad käsitleda L B kirjalikult antud ütlusi tõendina. Hageja seisukoht kostjate taotluse suhtes Kohus edastas kostjate taotluse hagejale seisukoha esitamiseks. Hageja kirjalikus seisukohas (tl 125) leiab, et kostjate taotlused tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostja 1 ja kostja 2 ühisvarasse kuuluvate kinnistu nr XXXXX ja sõidukite jagamist abikaasade vahel võrdsetes osades. Vaatamata asjaolule, et menetlus kestab juba üle aasta ja kohus on korduvalt andnud menetluspooltele tähtaja tõendite ja taotluste esitamiseks, pole kostjad kohtu poolt määratud tähtajaks kohtu nõudeid täitnud. 20.11.2018 kohtumäärusega sõnastas kohus (määruse p 2), et hiljemalt 4.12.2018 esitatud avaldustele ja seisukohtadele vastuväiteid ega täiendusi seisukohtadele enam esitada ei saa ning kohus teeb asjas otsuse 27.12.
  2. Samuti märkis kohus, et määrus edasikaebamisele ei kuulu. Sellele vaatamata esitasid kostjad 04.12.2018 täiendavad selgitused ja taotluse, millega taotletakse tunnistaja L B ülekuulamist. 04.12.2018 edastati kohtule L B kirjalikud ütlused. 10
(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 Hageja on seisukohal, et kostjate taotlus L B ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostjate väitel kuigi kinnistu XXXXX oli soetatud abielu kestel, soetati kinnistu kostja 2 lahusvara arvelt siis, kui kostja 1 kandis karistust vanglas. Väite kinnitamiseks taotlevad kostjad kohtult väidetava raha kinkija ülekuulamist. Hagejale teadaolevalt kinnistu registriosa nr XXXXX soetati XXXXX, seega korteri soetamise ajal kehtis kostjate vahel ühisvara režiim. Hageja jääb kohtule 08.12.2017 esitatud seisukoha juurde. Kuna alates abielu sõlmimisest kostjate vahel kestis ühisvara režiim, siis kinnistu puhul, on tegemist ühisvara arvelt ostetud korteriga. Piisavaid tõendeid, mis lükkavad ümber hageja arvamuse ning tõendavad, et tegemist on kostja 2 lahusvaraga, pole kohtule esitatud. Esiteks, jääb hagejale mõistetamatuks taotletava menetlustoimingu (kostja 2 ema ülekuulamine), mille tähtajad on ammu möödalastud, eesmärk. Hagejale jääb arusaamatuks raha kinkimisega seonduvalt kostjate taotlus L B ülekuulamise nõudes. L B on kostja 2 ema ning kostjate taotlusest võib aru saada, et kui kostja 2 ema kinnitab, et ta kinkis tütrele raha, siis asjaolu, et korteri puhul tegemist on kostja 2 lahusvaraga, on tõendatud. Hageja hinnangul taoline lähenemine on vale. Tegemist oleks lähikondse isiku ütlusega (kostja 2 ema ütlused) ning arvestades asjaolu, et teisi usaldusväärseid tõendeid pole kohtule esitatud, ei saa üksnes L B ütlused raha kinkimise kohta tütrele, tõendada raha päritolu ning olla määravaks tsiviilasja lahendamisel. Teiseks, asjaolu, et kostja 1 võis viibida vanglas korteri soetamise ajal, ei muuda ühisvararežiimi mõju. Hageja hinnangul ka juhul, kui korter oleks ostetud ajal, mil kostja 2 viibis kinnipidamisasutuses, ei muuda see ühisvararežiimi kehtivust (nt kontol olevad rahalised vahendid on ka ühisvara). Ühisvararežiimi iseloomustab selline varasuhe, kus seni, kuni kostjate vahel polnud sõlmitud abieluvara lepingut, omavad abikaasad võrdseid õigusi ja kohustusi. Kolmandaks, ei oma tähtsust asjaolu, kes täna elab korteris XXXXX ning kas kostjad elavad koos või lahus. Juhul, kui tegemist oleks kostja 2 käsutuses oleva korteriga, mille osas kannab kulusid üksnes üks pool, pidi see pool kohtule esitama tähtajaliselt vastavad dokumendid, mida kohtu poolt määratud ajaks pole aga tehtud. Neljandaks, arusaamatuks jääb kostjate väide, et nad võtavad tagasi nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kostjate esindajaks on õigusteadmisi omav professionaalne esindaja, kes peab olema teadlik menetlustoimingute tähtsuse tagajärgedest. Arvestades menetluse asjaolusid, sh kohtu poolt aasta kestel antud võimalusi tõendite ja taotluste esitamiseks, ei saa väita, et kostjad ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Viru Maakohus 18. detsembri 2018 määrusega (tl 127-129) jättis rahuldamata A O ja I O 04.12.2018 esitatud taotlused:  tunnistaja L B ülekuulamiseks;  dokumentaalse tõendite – L B kirjalikud ütlused ja XXXXX tõend (vene keeles ja selle tõlge) – vastuvõtmiseks;  nõusoleku tagasivõtmiseks asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte 11
(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 alusel võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Perekonnaseaduse (

) § 33 lg 3 teise lause alusel võib võlausaldaja nõuda ühisvara jagamist, kui ta tõendab, et lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa. Poolte vahel puudub vaidlus järgmises:  kostjad on abielus alates 8.07.1994 (lk 14);  Tartu Maakohtu XXXXX kohtuotsusega kriminaalasjas nr XXXXX (tl 6-7) rahuldati T K T tsiviilhagi 161 509 krooni nõudes ning mõisteti välja S J XXXXX krooni T K T kasuks. Nimetatud tsiviilhagi XXXXX krooni tuleb käesoleva ja Tartu Maakohtu 04.02.2002.a kohtuotsuse kohaselt S J T K T hüvitada koos A O ja A K solidaarselt;  Narva kohtutäitur Andrei Krek büroos on menetluses võlgniku A O suhtes täiteasi nr 066/2004/2774 solidaarse võlgnevuse summas 10 322,31 € sissenõudmisest XXXXX kasuks (tl 8, 9);  Tartu Maakohtu 26.03.2003 kohtuotsusest kriminaalasjas nr XXXXX tulenev kohustus on käesoleva ajani täitmata. Nõude põhjendatus ja tõendatus Täitemenetluse ebaõnnestumise aeg on tuvastatav kohtutäituri 3.05.2017 sissenõudmise võimatuse akti (tl 9) põhjal. Hagi on esitatud 1.11.2017. Seega hagi on esitatud tähtaegselt. Kohus leiab, et kostjate väide hageja nõude tõendamatuse osas ei ole õige. Kostjate hinnangul asjaolu, et viimane makse oli tehtud 01.03.2017 summas 18 eurot, näitab, et võlgnevuse sissenõudmine pole võimatu. Sissenõudmise võimatuse akti (tl 9) kohaselt Narva kohtutäituri Andrei Krek büroos on menetluses võlgniku A O suhtes täiteasi nr 066/2004/2774 solidaarse võlgnevuse summas 10 322,31 € sissenõudmisest XXXXX kasuks. Nimetatud täitemenetlused on algatatud 24.08.2004.a. Solidaarsed võlgnikud on A M ja S J. Perioodil 24.08.2004.a kuni 03.05.2017.a võlgnik ei ole kohtutäituri ametialase arveldusarve vahendusel võlgnevuse kustutanud ega kohtutäituriga ühendust võtnud. Võlgnevus moodustab KOKKU 10 165,22 EUR, millest sissenõudja nõue on 9 702,76 EUR (sissenõudja 03.02.2017.a teade võlgnevuse suuruse kohta), kohtutäituri tasu 460,16 EUR, täitekulud 2,30 EUR. 12

(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 Võlgnik on alates XXXXX.a abielus I O. Seisuga 03.05.2017.a abielu on kehtiv. Abieluvararegistris olevate andmete kohaselt abikaasade vahel pole abieluvaralepingut sõlmitud. Võlgniku abikaasa on XXXXX .aastal soetanud (erastamise teel) kinnisvara aadressil: XXXXX, uue registriosa numbriga XXXXX, mis ülaltoodu alusel kuulub abikaasade ühisvara hulka. Võlgnikul on sõiduk: XXXXX, XXXXX e.a., sõidukile on seatud keelumärge Maksu- ja Tolliameti poolt. Võlgnik on töötu, saab pensioni ca 175,94 EUR/kuus. Arvestades võlgniku sissetulekut ning varalist seisu ei ole seisuga 03.05.2017.a maksuhalduri nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvelt täitemenetluses võimalik. Vastavalt kohtutäituri A. Krek 7.12.2017 vastusele järelepärimisele (tl 67) perioodil 24.08.20046.12.2017 võlgnik (kostja I) ei ole kohtutäituriga ühendust võtnud ega kohtutäituri ametialase arveldusarve vahendusel võlgnevust kustutanud. Võlgniku konto olemasolu väljaselgitamise eesmärgiga on täitemenetluse raames tehtud järelepärimised erinevatesse krediidiasutustesse. Võlgnik omab kontot AS-is Swedbank, kuhu oli suunatud vara hoiusel või arveldusarvel arestimise akt. Võlgniku sissetulekute ning registervara olemasolu tuvastamiseks on täitemenetluse raames tehtud järelepärimised Kinnistusregistrisse, Eesti väärtpaberite keskregistrisse, Liiklusregistrisse, Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemile, Töötamise registrisse, Maksu- ja Tolliametile, Teenistusja tsiviilrelvade riikliku registrisse, Äriregistrisse. Liiklusregistri andmete kohaselt võlgnik omab sõidukit: XXXXX (XXXXX e.a). Antud sõidukile on seatud keelumärge Maksu- ja Tolliameti poolt. Võlgnik on ametlikult töötu, saab pensioni summas 175,94 EUR/kuus. Sellise sissetuleku arestimine pole täitemenetluses võimalik, kuna vastavalt Täitemenetluse seadustiku § 132 Ig-le 1 sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Võlgniku viibimiskoha ning kontaktandmete kindlakstegemiseks on täitemenetluse raames tehtud järelepäringud Rahvastikuregistrisse, Maksu- ja Tolliametile, Vanglas kinni peetavate isikute andmekogusse. Võlgnik viibis kinnipidamisasutuses alates 13.10.2000.a kuni 03.10.2005.a ning alates 02.03.2009.a kuni 16.04.2009.a. Nõude arestimise akt kinnipeetava sissetulekust oli kinnipidamisasutusele edastatud. Võlgnikule oli suunatud vara ja kohustuste nimekirja esitamise nõudekiri, mis oli võlgnikule kätte toimetatud 13.03.2017.a isiklikult allkirja vastu aadressil: XXXXX. Võlgniku suhtes on menetluses kokku 6 täiteasja, millest 1 on alustatud varem kui täiteasi nr 066/2004/2774. Arvestades võlgniku sissetulekut ning varalist seisu ei ole, kohtutäituri hinnangul, Maksu- ja Tolliameti nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvelt täitemenetluses võimalik. Selle kohta oli sisseõudjale 03.05.2017.a suunatud sissenõudmise võimatuse akt. Kohus on nõus hageja käsitlusega, millele kostjad ei vaielnud vastu, et tegemist on üle 13 aastat täitmisel oleva jõustunud kohtuotsusega. Aastaid kestnud täitemenetluses 18 euro suuruse laekumised kord kvartalis, on heauskse põhimõtte vastane. Hageja väitel, millele kostjad vastuväiteid ka ei esitanud, 18 eurogi oli tasutud mitte kostja I, vaid solidaarvõlgniku poolt ning kostja I ise pole ühtegi makset nõude rahuldamiseks teinud. Eeltoodust lähtudes leiab kohus tõendatuks, et võlgnevuse sissenõudmine kostjalt I ja nõude rahuldamine täitemenetluse käigus kostja I lahusvara arvel on osutunud võimatuks, mistõttu hagejal on õigus taotleda kostjate ühisvara jagamist. 13
(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 Aegumine Kostjad on esitanud vastuväite, et hageja nõue on aegunud ning tuleb lähtuda TsÜS §-st
  1. Samuti tuleb arvesse võtta KarS § 82 lg
  2. Kuni
  3. aprillini 2011 kehtis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1 järgmises redaktsioonis: „Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat“. Alates
  4. aprillist 2011 kehtib TsÜS § 157 lg 1 järgmises redaktsioonis: „Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat.“ Nii enne kui ka pärast 5.04.2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Tartu Maakohtu 26.03.2003 kohtuotsus kriminaalasjas nr XXXXX on jõustunud
  5. juunil 2003 (tl 7 pöördel), seega hageja nõue aegumistähtaeg hakkas kulgema
  6. juunist 2003 ja lõppeks kuni
  7. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt
  8. juunil
  9. Tuleb aga arvestada ka TsÜS § 159 lg-ga 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Avaldus täitemenetluse algatamiseks oli esitatud 16.08.2004 (tl 8) ja täiteasi nr 066/2004/2774 oli algatatud
  10. augustil 2004 (tl 9). Seega
  11. aprilli 2011 seisuga ei ole hageja nõue aegunud. Pikemalt aegumistähtajalt lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s 4, mille kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõikes 1 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
  12. aasta
  13. aprilli tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne
  14. aasta
  15. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne
  16. aasta
  17. aprilli kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõiget
  18. Seega, lähtudes VÕSRS § 9 lg 4 esimesest ja teisest lausest koostoimes, alates
  19. aprillist 2011 hakkas hageja nõude puhul kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on hagejal kui võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi, mis lõppeks
  20. a-l. Hagi on esitatud
  21. novembril
  22. Kohus lähtus ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-116-
  23. Kohus leiab, et kostjate viide KarS § 82 lg-le 1 ei ole asjakohane. Kohus on arvamusel, et KarS § 82 lg 1 puudutab otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise otsuse alusel mõistetud karistuse osas, tsiviilhagi täitmise ja aegumise osas kehtivad TMS ja TsÜS. Lähtudes eeltoodust hageja nõue ei ole aegunud. Ühisvara jagamine Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjate abielu on registreeritud XXXXX (lk 14). Rahvastikuregistri andmete (tl 134) kohaselt kostjate abielu on lahutatud XXXXX. Ühisvara jagamisele tuleb kohaldada

§ 37lg-t 3 koos asjaõigusseaduse § 77 lg-ga 2.

AÕS § 77 lg 1 kohaselt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. AÕS § 77 lg 2 kohaselt juhul, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kaasomandi jagamise viisi üle: jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele 14

(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Seega saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Hageja taotleb jagada kostjate ühisvarana kinnistu registriosa nr XXXXX aadressiga XXXXX; sõiduk XXXXX, XXXXX; sõiduk XXXXX, XXXXX; sõiduk XXXXX, eh.aasta XXXXX, XXXXX; mootorratas XXXXX. Hageja ei nõua kostja I ja kostja II kogu ühisvara jagamist, vaid üksnes ühisvarasse kuuluvate kinnistu nr XXXXX ja sõidukite jagamist abikaasade vahel võrdsetes osades. Hageja taotleb selle jagamist avalikul enampakkimisel müümise teel ning saadud raha jagamist kostjate vahel võrdsetes osades. Nimetatud ühisvara jagamise viis on hageja hinnangul kõige mõistlikum, sest see tagab abikaasadele õiglase hüvitise omandi eest ning võimaldab vältida vara väärtuse paratamatult subjektiivset hindamist, mis võiks aset leida näiteks asja ühele kaasomanikule andmise korral. Hageja pakutud jagamise viis on lubatav. Hageja palub kohtul ka tuvastada kostja II nõusoleku andmise kohustus ühisvara müümiseks kohtutäituri korraldatud enampakkumisel. Kostjad ei esitanud vastuväiteid, et hagis nimetatud vara oli soetatud nende abielu ajal, samuti ühisvara jagamise viisi kohta ega vastuhagi ühisvara jagamiseks muul viisil. Kostjad ei ole nõus kinnistu jagamisega võrdsetes osades, kuna kinnistu oli soetatud kostja II lahusvara arvelt ehk talle kingitud raha eest. Kohus leiab, et kostjate väited selle kohta, et kinnistu oli soetatud kostja II lahusvara arvelt ehk talle kingitud raha eest, jäid paljasõnalisteks. Kohus 27.07.2018 kirjas (tl 75) pööras sellele kostjate esindaja tähelepanu ja tegi ettepaneku tõendite esitamiseks. Kostjad ei esitanud tähtaegselt tõendeid, ei taotlenud nende kogumist ega teatanud, et neil on mingi tõend, aga selle esitamine tähtaegselt on mingitel põhjustel raskendatud. Kostja I ja kostja II olid abielus perioodil XXXXX kuni XXXXX. Kinnistusraamatu andmetel (tl 18) kinnistu registriosa nr XXXXX aadressiga XXXXX oli sisse kantud XXXXX, omanikuks on I O (kostja II). 21.11.2017 tõestatud abieluvaralepingu, avalduse abieluvararegistrile (tl 55-58) alapunktis 1.2 kinnitasid kostjad, et lepingu sõlmimise hetkel kehtib abikaasade vahel varaühisuse varasuhe. Lepingu alapunktis 1.3 kinnitati, et nende vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut. Lepingu alapunktist 2.1 tulenevalt leppisid abikaasad (kostjad) kokku lõpetada nende vahel kehtiv varaühisuse varasuhe ja kehtestada uue varasuhtena varalahususe varasuhe. Maanteeameti liiklusregistri andmetel kuulub alates 30.12.2015 kostjale II sõiduk XXXXX, ehitusaasta XXXXX, registreerimismärk XXXXX (tl 19-19 pöördel); alates 9.12.2015 kuulub kostjale II sõiduk XXXXX, ehitusaasta XXXXX; registreerimismärk XXXXX (tl 19 pöördel20); alates 27.06.2014 kuulub kostjale II sõiduk XXXXX, ehitusaasta XXXXX; registreerimismärk XXXXX (tl 20-20 pöördel); alates 13.06.2013 kuulub kostjale II mootorratas XXXXX, mudel XXXXX, ehitusaasta XXXXX; registreerimismärk XXXXX (tl 20 pöördel-21), millele on 17.10.2017 seatud keelumärge. Hagiavalduse kohaselt, millele kostjad vastuväiteid ei esitanud, Auto24 portaalis analoogsete autode müügihindade alusel on loetelus märgitud liiklusvahendite võimalik (konservatiivne) väärtus kokku ca 6 000 eurot. Kuna sõidukite seisukord ei ole hagejale teada, siis võib hinnang muutuda. Kuivõrd kinnistu ja sõidukid olid soetatud kostjate abielu ajal, 21.11.2017 abieluvaralepingus kinnitasid kostjad, et lepingu sõlmimise hetkel kehtib abikaasade vahel varaühisuse varasuhe, 15
(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 samuti 21.11.2017 abieluvaralepinguga ei tunnistanud nad kinnistu ega sõidukid lahusvaraks, leiab kohus tõendatuks, et kinnistu ja sõidukid kuuluvad kostjate I ja II ühisvara hulka.

§ 33

lg 3 kohaselt vastutab kumbki abikaasa kohustuste eest kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga.

§ 37

lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Juhul kui ühisvaral lasuvad kohustused, täidetakse need

§ 38

kohaselt vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 70 lg-st 3 ja § 71 lg-st 1 nähtuvalt on kaasomand kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 77 lg 1 sätestab, et kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel AÕS § 77 lg 2 järgi, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kohus leiab, et hageja taotlus

§ 33

lg 3, TMS § 14 lg 2 ja AÕS § 77 lg 2 alusel kostjate I ja II ühisomandi lõpetamiseks:  kinnistu, asukohaga XXXXX (registriosa nr XXXXX);  sõiduki XXXXX, ehitusaasta XXXXX, registreerimismärk XXXXX;  sõiduki XXXXX, ehitusaasta XXXXX; registreerimismärk;  sõiduki XXXXX, ehitusaasta XXXXX; registreerimismärk XXXXX;  mootorratta XXXXX, mudel XXXXX, ehitusaasta XXXXX; registreerimismärk XXXXX suhtes, nimetatud vara müümiseks avalikul enampakkumisel (täitemenetluse raames) ning saadud raha jagamiseks kostjate vahel võrdsetes osades on põhjendatud. Kostjad said hagimaterjalid kätte 9.11.2017 (tl 37, 38), seega kohtuotsuse kulutamise ajaks on kostjatel olnud rohkem kui aasta aega, et jagada ühisvara nendele sobival viisil või sissenõudja nõusolekul realiseerida vara vabatahtlikult kohtutäituri sekkumiseta ja kustutada kohustused. Kuna kostjad seda ei teinud, samuti ei vaielnud vastu hageja ettepanekule vara müümiseks avalikul enampakkumisel, leiab kohus, et selline kostjate ühisomandi lõpetamise viis on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TMS § 14 lg 1 kohaselt saab abikaasade ühisvarale sissenõude pöörata vaid võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Seega saab kostja I ja kostja II ühisvara enampakkumisel müüa kostja II nõusolekul. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Ka TMS § 184 lg 1 alusel asendab võlgniku tahteavaldust jõustunud kohtuotsus, kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks. Hageja palub kohtul tuvastada kostja II nõusoleku andmise kohustus ühisvara müümiseks kohtutäituri korraldatud enampakkumisel. Kohus leiab, et see hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tuginedes kõigele eelnenule kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses. 16

(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 Hagi tagamise tühistamine Viru Maakohtu 2. novembri 2017 kohtumäärusega tagas kohus hagi ja seadis hagi tagamiseks käsutamise keelumärke kostja II kinnisasjale, Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXX III jakku I O (isikukood XXXXX) nimele registreeritud korteriomandile aadressil XXXXX, hageja kasuks ning arestis järgmised I O (isikukood XXXXX) nimele registreeritud sõidukid: - XXXXX, XXXXX.a, registreerimismärk XXXXX; - XXXXX, XXXXX.a, registreerimismärk XXXXX; - XXXXX, XXXXX.a, registreerimismärk XXXXX; - XXXXX, XXXXX, registreerimismärk XXXXX, ning kandis selle alusel käsutuskeelu nähtavaks tehtavad keelumärked Maanteeameti Liiklusregistrisse Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu (registrikood 70000349) kasuks. Kohus rahuldas hagi täies ulatuses, seega jäävad hagi tagamise abinõud kehtima. MENETLUSKULUD TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus rahuldas hagi täies ulatuses, seega otsus on tehtud kostjate kahjuks, seega jätab kohus menetluskulud kostjate kanda. Kostjate kanda jäävad hageja menetluskulud ja nende endi menetluskulud. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuna kostjate menetluskulud jäeti nende endi kanda, ei ole kostjatele hüvitatavaid kulusid. Hageja teatas, et temal puuduvad menetluskulud. Seega hageja menetluskulud kohus kindlaks ei määra. TsMS § 145 kohaselt on Eesti Vabariik kui menetlusosaline riigilõivu tasumisest vabastatud. Lähtuvalt TsMS § 179 lg-st 1 menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 146 lg 1 p-st 3 lähtudes menetluskulud kannab isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. 17
(18)Tsiviilasi nr 2-17-16381 Kohus otsustab kostjatelt riigi tuludesse kulude väljamõistmist eraldi määrusega peale kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.