← Eesti

1-18-9865/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

  1. juuni 2019 1-18-9865 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Tambet Pindi (Pint) süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja Põlvas)
  2. veebruari
  3. a otsus Tambet Pindi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul Süüdistatav - Tambet Pint, isikukood 39706286818; elukoht XXX Tema kaitsja - vandeadvokaat Rene Varul, valitud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Alekšasin Kannatanu - E.P. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus muutmata, apellatsioon rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulu süüdistatava kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  6. Tambet Pint anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 423 lg 1 järgi järgmise teo toimepanemises. T. Pint juhtis
  7. mail 2017 kella 14.45 ajal Võru maakonnas Rõuge vallas Saarlasõ-Kääraku tee kolmandal kilomeetril veoautot Volvo FH-
  8. Ta sõitis hooletult tee keskosas ja kaldus seetõttu paremkurvis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastu liikuva sõiduautoga Audi 80, mida juhtis R.P. . Kokkupõrke tagajärjel sai R.P. pea kinnise tömbi trauma koljuluude murdudega, millesse ta sündmuskohal suri. T. Pint rikkus liiklusseaduse (LS) § 45 lgt 7, mille kohaselt tuleb asulavälisel teel sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  9. Tartu Maakohtu
  10. veebruari
  11. a otsusega tunnistati T. Pint KarS § 423 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati kaheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kahe ja poole aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus T. Pindilt kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. (b) Põhiosa
  12. Maakohus tuvastas, et
  13. mail 2017 kella 14.45 ajal toimus Võru maakonnas Rõuge vallas Saarlasõ-Kääraku tee
  14. kilomeetril liiklusõnnetus, mille käigus põrkasid kokku teineteisele vastu liikunud T. Pindi juhitud veoauto Volvo FH-500 registreerimismärgiga XXX (millel oli haagis registreerimismärgiga XXX ) ja R.P. juhitud sõiduauto Audi 80 registreerimismärgiga XXX .
  15. Süüdistatava ütluste kohaselt juhtis ta liiklusõnnetuse toimumise päeval Võru maakonnas haagisega metsaveoautot Volvo. Isa ja vend olid teise autoga ning sõitsid ees. Ise ta seda teed varem sõitnud ei olnud. Enne avariid jäi T. Pint isast maha, kuna tee tolmas. Avariipaigas tahtis ta minna mööda peateed paremale. Viimasel hetkel nägi vastu tulemas kurvi sisenenud Audit. T. Pindile tundus, et Audi lõikab sisekurvi. Veoauto kiirus võis olla 50 km/h. Enne avariid jõudis T. Pint kiirust maha pidurdada. Instinktiivselt keeras ta rooli ohu vältimiseks vasakule. Audi 2

(13)tundus liiga lähedal ja T. Pint arvas, et Audi saab paremalt mööda. Ise ta tee keskel ei sõitnud, sõitis oma suunavööndis.
  1. Sündmuskoha vaatlusprotokoll koos liiklusõnnetuse akti fotode ja skeemiga tõendavad, et
  2. mail 2017 kell 15.30–18.10 on vaadeldud Võru maakonnas Rõuge vallas Saarlasõ-Kääraku tee
  3. kilomeetril olevat ristmikku. Saarlasõ poolt tulev tee on peatee, mis ristmikul keerab paremale Kääraku suunas, ristmikult pisut vasakule viib tee Viitina suunas ja ristmikult täiesti vasakule pöörates viib tee Liivaku talu juurde. Ristmiku keskel on kolmnurkne haljasala. Sündmuskohal on sõidutee kruusakattega ja kuiv. On valge aeg ja selge ilm. Suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h. Sündmuskohal on kaks sõidukit – reka Volvo FH-500, millel taga on käru, ning külili vastu reka juhipoolset külge paiskunud sõiduauto Audi
  4. Sündmuskohal on näha reka käru pidurdusjäljed pikkusega 6,1 meetrit, mõõdetuna Saarlasõ poolt käru suunas. Sündmuskohal puuduvad Audi pidurdusjäljed, kuid on näha paralleelselt sirged rehvijäljed.
  5. Tõendites ei ole vastuolusid asjaolus, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas põrkasid T. Pindi ja R.P. juhitud sõidukid teineteisega kokku. Ka ei ole tõendites vastuolusid asjaolu osas, et T. Pindi juhitud autorong lähenes sündmuskohale Saarlasõ poolt. Tõendid kinnitavad sedagi, et liiklusõnnetuses osalenud R.P. juhitud sõiduauto Audi lähenes sündmuskohale Kääraku poolt. Arvestades veoki tahhograafi andmetest nähtuvat sõidukiiruse järsu vähenemise ja sõiduki peatumise aega, saab teha järelduse, et liiklusõnnetus toimus
  6. mail 2017 kell 14.
  8. On tuvastatud, et süüdistatav soovis sõita Kääraku suunas. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on T. Pindi juhitud autorong juba liiklusõnnetuse toimumise ajal liikunud hoopis suunaga Viitina poole ja paiknenud õnnetuse järgselt vastassuunavööndis. Asjaolu, et ta suundus liiklusõnnetuse käigus vasakule, pole eitanud ka süüdistatav ise. Süüdistatava väitel oli tema juhitud autorongi selline liikumine tingitud asjaolust, et kurvis tuli talle ootamatult vastu kurvi lõikav sõiduauto ja ta keeras ohu vältimiseks rooli vasakule.
  9. Ekspertiisiaktis nr 17E-LL0033 antud ekspert Ahto Edovaldi arvamuse kohaselt toimus sõiduauto Audi 80 ja veoauto Volvo FH vahel kokkupõrge Audi sõidusuuna parempoolse ääre lähedal. Kokkupõrke hetkel paiknes Audi täielikult enda pärisuunavööndis. Audi kiirus kokkupõrke hetkel võis olla 20–30 km/h. Audi kiirus kokkupõrke hetkel oli väiksem Volvo kiirusest. Audi juht on suutnud kokkupõrke hetkeks muuta nii auto suunda kui ka ilmselt kiirust vähendada. Veoauto Volvo ja haagise liikumis- ja pidurdusjälje suunda arvestades saab järeldada, et veoauto on liikunud tee keskosal. Arvestades sõidukite kokkupõrkeasendit, on veoauto vahetult enne kokkupõrget suundunud esiosaga täielikult vastassuunavööndisse. Selline liikumine on toimunud veoauto juhi enda tegevuse tagajärjel, kuna kokkupõrget ei olnud veel toimunud. Audi juhil polnud võimalik kokkupõrget vältida, sest sõiduauto peatumine ega ükski teine manööver ei oleks kokkupõrget vältinud. Volvo juht on vastassuunavööndisse kaldumisega tekitanud ohu sõiduauto Audi juhi liikumisele. Ekspert A. Edovaldi kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei saa teha järeldust, et Audi lõikas sisekurvi ja sõitis vastassuunavööndis. Fotodelt on näha, et Audi liikumise jäljed tulevad tee keskel kolmnurkse saare juurest, mistõttu pole loogiline, et ta kurvi lõikas. Vahetult enne kokkupõrget ei saanud Audi olla veoauto suunavööndis. Veoauto on 3
(13)varasemalt enne kokkupõrget liikunud täielikult tee keskel. Arvestades tema kiirust, oli keeruline seda kurvi läbida. Pigem on mulje, et veoauto soovis minna Viitina poole, kuhu ta ka läks. Kuid võis olla ka teistmoodi. Kui veoauto oli juba Audi suunavööndis, siis võib-olla ei olnud tal muud enam teha, kui minna veel rohkem vasakule. Seda ei saa käsitleda kokkupõrke vältimisena, vaid see oli lõpureaktsioon.
  1. Liiklusõnnetuse toimumise asjaolude väljaselgitamiseks tellis süüdistatav asjatundja arvamuse Lettore OÜ liiklustehniliselt eksperdilt Janek Luppinilt, kes on
  2. augustil 2018 koostanud eksperdiarvamuse koos videofailidega. J. Luppini arvamust ei saa käsitleda eksperdiarvamusena KrMS § 63 lg 1 mõttes. Asja õigema lahendamise huvides pidas kohus aga võimalikuks võtta J. Luppini arvamuse vastu dokumentaalse tõendina.
  3. Asjatundja arvamuse kohaselt oli autorongi kiirus kokkupõrkel modelleerimise kohaselt 42 km/h ja sõiduauto Audi kiirus 24 km/h. Kokkupõrkeohu ilmnemise eelselt kiirusega 51 km/h liikunud autorongi juhil ei olnud sündmuskoha tee- ja nähtavustingimusi arvestades tehniliselt võimalik liiklusohtu õigeaegselt tajuda ning seetõttu kokkupõrget sõidukiga Audi pidurdamisega vältida. Ristmiku nähtavustingimuste ja liiklusõnnetuse ajal valitsenud teeolude seisukohast oleks autorongi suurim ohutu sõidukiirus modelleerimise alusel 30 km/h. Selline sõidukiirus oleks taganud autorongi ohutu peatumise, takistamata vasakpööret sooritavat sõidukit. Kokkupõrkeeelselt modelleeritud kiirusega 41 km/h liikunud sõiduki Audi juhil ei olnud kokkupõrkeohu ilmnemisel tehniliselt võimalik kokkupõrget vältida. Ristmiku nähtavustingimuste ja liiklusõnnetuse ajal valitsenud teeolude seisukohast oleks Audi suurim kokkupõrke vältimist võimaldav sõidukiirus olnud 18 km/h. Asjatundja J. Luppini kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli autorong kokkupõrke-eelselt suunatud vasakule. Kas autorong oli suunatud vasakule ohu tajumisest tingitud refleksist või oli see algne paika pandud liikumissuund, ei ole võimalik vastata. Veoauto parempoolsed jäljed on enne kokkupõrget parempoolsest teeservast meetri-pooleteise kaugusel. Audi juht on kokkupõrkeohu ilmnemisel tõmmanud rooli paremale. Tänu tee vertikaalprofiilile (tõusule enne teede ristumisala) on sõiduauto nähtavus häiritud.
  4. Maakohus leidis, et asjatundja ja eksperdi arvamuse vahel ei ole vastuolusid liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi, sõidukite paiknemise ega võimalike kiiruste osas. Nii ekspert kui ka asjatundja on jõudnud järeldusele, et T. Pindi juhitud autorong suundus kokkupõrke-eelselt vasakule ning sõidukite kokkupõrge toimuski Audi suunavööndi parempoolse ääre lähedal. Ka on nii ekspert kui asjatundja leidnud, et sõiduauto Audi kiirus kokkupõrke hetkel võis olla vahemikus 20–30 km/h.
  5. Süüdistatavale on ette heidetud LS § 45 lg 7 rikkumist. Selle sätte kohaselt tuleb asulavälisel teel sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti. Süüdistuse kohaselt sõitis T. Pint hooletult tee keskosas ning kaldus seetõttu paremkurvis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastu liikuva Audiga. Süüdistatava kinnitusel ei sõitnud ta hooletult ega tee keskosas, vaid sõitis oma suunavööndis. 4
(13)
  1. Liiklusõnnetuse skeemil on õnnetuskohal näha veoauto haagise parempoolsete rataste sirge 6,1 meetri pikkune pidurdusjälg. Pidurdusjälg on algselt olnud tee äärega paralleelne, suundudes hiljem vasakule. Liiklusõnnetuse skeemilt nähtuvalt on pidurdusjälje alguse kohas tee laius 6,2 meetrit. Seega tee mõtteline keskjoon on 3,1 meetri peal. Haagise ja veoki laius on 2,5 meetrit. Pidurdusjälje algsest – tee servaga paralleelsest – kulgemisest ja selle kaugusest parempoolsest tee servast saab juba üksnes visuaalse vaatluse tulemusena järeldada, et pidurdamise alustamisel, s.o enne kokkupõrget oli T. Pindi juhitud sõiduk teatud ulatuses vastassuunavööndis. Ka ekspertiisiaktist ja ekspert A. Edovaldi kohtus antud ütlustest nähtuvalt oli veoauto juba enne kokkupõrget liikunud täielikult tee keskel. Eksperdi sellisele järeldusele jõudmise käik on esitatud ekspertiisiakti uurimuslikus osas, kus on leitud, et pidurdusjälje algus jääb tee mõttelisest telgjoonest ca 1 meetri kaugusele pärisuunavööndisse. Kohus luges sündmuskoha vaatlusprotokolli, eksperdiarvamuse ja eksperdi kohtuistungil antud ütlustega ümberlükatuks süüdistatava väite, et vahetult enne liiklusõnnetust sõitis ta oma suunavööndis. Sündmuskoha vaatlusprotokolli, eksperdiarvamuse ja eksperdi kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et süüdistatava juhitud veok paiknes tee keskosas juba vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist.
  2. Süüdistatava kinnitusel lõikas sõiduauto juht kurvi. Kui süüdistatav Audit nägi, oli auto kaalukoja juures ja juba kurvi sisenenud. Vastutulevat autot ei näinud ta varem teetõusu ja veoauto piilari tõttu. Ka asjatundja J. Luppini ütluste kohaselt oli nähtavus tee vertikaalprofiili tõttu häiritud. Et Kääraku poolt ristmikule lähenedes kurvis on teetõus, nähtub sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodelt ning eriti selgelt J. Luppini arvamusele lisatud videofailist. Kuna nähtavus sündmuskohal oli teeprofiilist tingituna piiratud, sõiduauto ilmus süüdistatava vaatevälja kurvi tagant ootamatult, süüdistatav ise ei olnud kurvi veel jõudnud (mis järeldub tema juhitud autorongi haagise pidurdusjälgede algusest), siis puudus süüdistataval kohtu arvates tegelikult võimalus üldse täpselt hinnata, millisel teeosal vastutulev sõiduauto paikneb. Seega on alust kahelda süüdistatava väites, et sõiduauto juht lõikas kurvi.
  3. Liiklusõnnetuse skeemilt nähtuvad Audi paralleelsed rehvijäljed kokkupõrke toimumise ajal. Need jäljed asuvad Audi liikumissuuna parempoolse teeserva lähedal. Ekspert A. Edovald on asunud seisukohale, et kokkupõrke hetkeks paiknes Audi täielikult enda pärisuunavööndis. Kohus leidis, et sõiduauto kokkupõrke-eelselt sündmuskohale jäetud jäljed ja sõidukite kokkupõrkekoha asukoht annavad alust järelduseks, et kindlasti ei paiknenud sõiduauto vahetult enne kokkupõrget täielikult vastassuunavööndis. Vastasel korral ei oleks sõiduauto jõudnud sellisesse asendisse, kus ta kokkupõrke hetkel oli. Kohus siiski ei välistanud, et vahetult enne liiklusõnnetust võis tee keskosas sõita ka sõiduauto juht, kuid see ei andnud süüdistatavale põhjust suunduda liiklusõnnetuse vältimiseks vasakule. Tee laius võimaldanuks sõidukitel üksteisest ohutult mööduda, kui mõlemad juhid hoidnuks võimalikult paremale. Sõiduauto juht ongi ohu ilmnemisel suundunud paremale. LS § 54 lg 1 kohaselt pidanuks vastutulevast sõidukist möödumiseks paremale hoidma ka süüdistatav, kuid selle asemel suundus ta vasakule. Sõiduauto vaatlusprotokolli märgitu ei anna alust järelduseks, et R.P. juhitud sõiduk polnud tehniliselt korras. Surnu ekspertiisiaktis antud eksperdi arvamuse kohaselt R.P. verest etanooli ega narkootilisi aineid ei leitud. Seega ei olnud R.P. enne mootorsõidukit juhtima asumist tarvitanud 5
(13)alkoholi ega narkootilisi aineid. R.P. toimumisega. käitumine ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse
  1. Olukorras, kus süüdistatava juhitud autorong liikus tee keskosas, oli autorongi vasakule suunamine tingitud eelkõige autorongi tegelikust paiknemisest. Juhul kui autorong oleks sõitnud tee paremas servas, olnuks vasakule suundumine täiesti ebamõistlik. Seetõttu leidis kohus, et liiklusõnnetuse toimumine oli põhjuslikus seoses süüdistatava poolt tee keskosas sõitmisega. Liiklusõnnetuse põhjustas T. Pint, kes LS § 45 lg-t 7 rikkudes sõitis hooletult tee keskosas ning kaldus seetõttu paremkurvis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastu liikuva sõiduautoga.
  2. Kohus leidis, et võimalikud puudused liikluskorralduses ja halvad nähtavustingimused ei õigustanud liiklusreeglite rikkumist. Iga liikleja peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ja vältima ohu ja kahju tekkimist (LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1). Süüdistatava ütluste kohaselt sõitis ta seda teed esmakordselt. Üldiselt teadaolevalt ongi Võrumaa kõrvalised teed kurvilised ning tõusude ja langustega. Kuna enne liiklusõnnetuse toimumise kohta oli teele paigaldatud hoiatusmärk 135b, ei saa väita, et riik jätnuks ohutu liikluse tagamiseks abinõud täiesti rakendamata. Liiklusõnnetuse toimumine põhjuslikus seoses T. Pindi juhitud autorongi tee keskosas paiknemisega, mis oli vastuolus LS § 45 lg-ga
  4. Süüdistatav rikkus LS § 45 lg-t 7 ettevaatamatusest. Võõral halbade nähtavustingimustega kurvilisel teel tee keskosas sõitmine on ilmselge hooletus. Et selliselt liigeldes võib toimuda liiklusõnnetus, mille tagajärjel võib keegi raskelt vigastada saada või isegi hukkuda, pidi süüdistatavale kui raskeveokit juhtinud inimesele olema küllaldaselt ettenähtav.
  5. Kuigi sündmuskoha olustik, T. Pindi küllaltki vähene juhikogemus ning asjatundja arvamuses esitatud hinnangud ohutu sõidukiiruse kohta annaksid alust tõsiselt kaaluda küsimust, kas T. Pindi valitud sõidukiirus oli kooskõlas LS § 50 lg 3 p-s 1 sätestatuga, pole sellist etteheidet süüdistuses tehtud. Seetõttu ei saa seda teha ka kohus.
  6. Eksperdiarvamus tõendab, et R.P. suri
  7. mail 2017 kella 14.45 ajal Võru maakonnas Rõuge vallas Saarlasõ-Kääraku tee
  8. kilomeetril toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastusse. Nagu kohus eespool leidis, põhjustas liiklusõnnetuse T. Pindi poolt LS § 45 lg 7 eiramine.
  9. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et süüdistatava toimepandu tõi kaasa KarS § 423 lg-s 1 ettenähtuist raskeima tagajärje, s.o teise inimese surma. Seetõttu on T. Pindi süü suur. Süüd vähendab asjaolu, et T. Pint rikkus vaid üht liiklusseaduse normi. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi süüdistatav avaldas kohtuistungil kahetsust surmaga lõppenud liiklusõnnetuse toimumise pärast, pole ta selle põhjustamises endal mingit süüd näinud. Seega ei saa rääkida ka süü puhtsüdamlikust kahetsusest. Eeltoodud asjaoludel ei saa piirduda rahalise karistusega, vaid süüdistatavat tuleb karistada vangistusega. Rahaline karistus pole põhjendatud ka seetõttu, et karistusregistri andmetel on süüdistatavat liiklusalaste väärtegude eest korduvalt rahatrahviga karistatud. Seega on alust arvata, et rahaline karistus ei täida eesmärki, s.o ei mõjuta süüdistatavat liiklusnõuete eiramisest hoiduma. Süüdistatava süü suurust arvestades 6
(13)tuleb T. Pinti karistada vangistusega sanktsiooni keskmisest veidi suuremas määras. Kuna T. Pint on kriminaalkorras karistamata, võib tema suhtes kohaldada KarS §
  2. T. Pindile tuleb kohaldada KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Karistusregistri andmetest nähtuvalt pole T. Pindi näol tegemist õiguskuuleka liiklejaga. T. Pindil on kaks kehtivat karistust liiklusseaduse rikkumiste eest. Menetletava süüteo pani T. Pint toime raskeveoki juhina tööülesandeid täites. Arvestades T. Pindi kalduvust toime panna just liiklusalaseid rikkumisi, pidas kohus lisakaristuse kohaldamist põhjendatuks. Kohus ei lugenud võimalikku töökoha kaotust ja sellest tingitud majandusliku heaolu võimalikku langust asjaoluks, mille tõttu tuleks jätta lisakaristus kohaldamata. Süüdistatav on noor inimene, kellel on võimalik töötada ka muul viisil kui autojuhina. Vältimaks süüdistatava liiga pikka eemalolekut oma tavapärasest tööst, kohaldas kohus lisakaristust mitte eriti pikaajalisena. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Pindi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.
  4. Apellandi arvates ei rikkunud süüdistatav LS § 45 lg 7 nõudeid. Süüdistuses tehtud etteheide, et T. Pint sõitis hooletult tee keskosas, ei ole tõendatud. Maakohtu hinnangul saab pidurdusjälje algsest (tee servaga paralleelsest) kulgemisest ja selle kaugusest parempoolsest teeservast juba visuaalse vaatluse tulemusena järeldada, et pidurdamise alustamisel, s.o enne kokkupõrget paiknes T. Pindi juhitud sõiduk teatud ulatuses vastassuunavööndis. Kohtuotsuses on viidatud asjatundja J. Luppini ütlustele, mille kohaselt enne kokkupõrget veoauto parempoolsed jäljed on parempoolsest teeservast meetri-pooleteise kaugusel. Seega saab kohtu järelduse ja asjatundja arvamuse põhjal öelda, et veok võis enne kokkupõrget olla (vasakpoolsete ratastega) vaid 40 cm üle tee mõttelise telgjoone. Seega oli T. Pindi juhitud veok valdavas osas ikkagi oma suunavööndis: veoki laiust (2,5 m) arvestades oli veok oma suunavööndis 2,1 meetri ulatuses. Seega ei liigelnud süüdistatav tee keskosas. Sellises olukorras ei saa teha järeldust, et süüdistatav oleks sõitnud hooletult tee keskel, pigem liikles veok üldises plaanis parempoolses teeservas. Kruusateel pole vööndeid lahutavaid piirjooni ja sellisel teel ei ole võimalik päris parempoolses küljes liigelda Umbes ühemeetrise vahe jätmine teeservaga on optimaalne ega viita hooletusele.
  5. Ekspert ei osanud täpselt öelda, kuidas veok vahetult enne kokkupõrkeohu ilmnemist teel paiknes, sest objektiivsed algandmed selle kohta puuduvad. Ka asjatundja J. Luppin väitis istungil, et veoki asukohta ei saa täpselt tuvastada. Ekspert A. Edovald on järeldanud, et arvestades veoauto liikumis- ja pidurdusjälje suunda, saab järeldada, et veoauto on liikunud tee keskosal. Asjatundja J. Luppin on leidnud, et veok võis enne kokkupõrget olla 40 cm võrra üle tee mõttelist telgjoont ehk siis valdavalt oma suunavööndis. Maakohus on järeldanud, et enne kokkupõrget on T. Pindi juhitud sõiduk paiknenud juba teatud ulatuses vastassuunavööndis, kuid pole täpsustanud, 7
(13)millises ulatuses. Sellises olukorras ei ole tõendatud süüdistuse keskne väide, mille kohaselt olevat süüdistatav liigelnud enne kokkupõrget tee keskel.
  1. Oluline on asjatundja J. Luppini arvamuses toodud järeldus, mille kohaselt suunas autorongi juht kokkupõrkeohu tajumisel autorongi vasakule vastassuuna-vööndisse ja alustas pidurdamist. See tähendab, et T. Pint keeras kokkupõrkeohu tajumisel rooli vasakule ja alustas alles seejärel pidurdamist. Seega oli süüdistatav pidurdamise alghetkeks juba suundunud üle tee keskjoone ja liikumis- ning pidurdamisjäljed on suunatud vasakule. Eelnevaga on selgitatav, miks ekspert A. Edovaldi arvates liikus veoauto tee keskosal. A. Edovald lähtus pidurdusjälgedest, mis olid jäetud teele pärast seda, kui veok oli võtnud juba suuna vasakule (juhi instinktiivne rooliliigutus). Seetõttu ei ole õige lähtuda veoki teel liikumise asukoha tuvastamisel veoki pidurdusjälje alguse asukohast, vaid peab analüüsima, kus paiknes veokijuht kokkupõrkeohu tajumisel ja rooli vasakule keeramise hetkel, st enne pidurdama hakkamist.
  2. Mitte üksi tõend ei kinnita, et süüdistatav oleks enne kokkupõrkeohu tajumist, rooli vasakule keeramist ja pidurdama hakkamist liigelnud hooletult tee keskosas. Kohus ei ole arvestanud süüdistatava ütlustega, mille kohaselt ta liikus oma suunavööndis ega sõitnud tee keskel. Ekspert on andnud arvamuse eeldusel, et veoauto juht oli suundumas ristmikul Viitinale ja valmistus tegema vasakpööret. Tegelikult on kohus tuvastanud, et T. Pint soovis liikuda Käärakule (st teha ristmikul parempööre ja liikuda jätkuvalt peateel), nõustudes süüdistatava ütlustega, et ohu vältimiseks suunas ta veoki vahetult enne kokkupõrget vasakule. Seega on ekspert hinnanud valesti apellandi liikumissuunda ja soovitud manöövrit. Ekspert ei arvestanud, et süüdistatav tegi vasakpöörde ohu vältimiseks, mitte ei suundunud Viitina poole.
  3. Süüdistusakti kohaselt liikles T. Pint oma veokiga tee keskel ja kaldus seetõttu paremkurvis vastassuunavööndisse. Kohus ei ole tuvastanud, et süüdistatava veok oleks kaldunud vastassuunda seetõttu, et ta liikles liialt tee keskel. Kohus on tuvastanud, et veok ei kaldunud vastassuunda, vaid T. Pint reageeris kokkupõrkeohule ja keeras rooli vasakule, üritamaks vältida kokkupõrget vastu tulnud Audiga. Kohus on pidanud usutavaks süüdistatava ütlusi, mille kohaselt oli tegemist instinktiivse tegutsemisega. Ekspert A. Edovald on oma arvamuses leidnud, et veoautojuhi liikumine täielikult vastassuunavööndisse toimus veoautojuhi enda tegevuse tagajärjel. See tähendab seda, tegemist ei olnud vastassuunavööndisse kaldumisega (nagu ütleb süüdistus), vaid veoautojuhi manöövriga. Asjatundja J. Luppin on andnud kohtus ütlusi, mille kohaselt „autorong on suunatud kokkupõrke eelselt vasakule, Audi on suunatud kokkupõrkeohu ilmnemisel paremale. Sõiduauto Audi ei olnud enne ristumisalale väljasõitu korrektselt nähtav, nähtavus on olnud takistatud tänu tee vertikaalprofiilile ja autorong on raskesti märgatav ning jõuab juhi vaatevälja järsult ja ootamatult.“ Kui süüdistuse kohaselt sõitis süüdistatav hooletult tee keskosas ja kaldus seetõttu paremkurvis vastassuunavööndisse, siis ekspert ega asjatundja sellist versiooni ei toetanud. Seega on kummutatud süüdistuse etteheide, mille kohaselt olevat T. Pint sõitnud hooletult tee keskosas ning kaldunud seetõttu paremkurvis vastassuunavööndisse. Tegelikult ei ole vastassuunavööndisse mitte kaldutud, vaid sinna on keeratud ja veokijuht tegi seda instinktiivselt avarii vältimiseks. 8
(13)
  1. T. Pindil ei olnud võimalust kokkupõrget vältida. Pole tuvastatav, et ta oleks käitunud liikluses hooletult. Asjatundja on järeldanud, et kokkupõrkeohu ilmnemise eelselt kiirusega 51 km/h liikunud autorongi juhil ei olnud sündmuskoha tee- ja nähtavustingimusi arvestades tehniliselt võimalik liiklusohtu õigeaegselt tajuda ega seetõttu kokkupõrget sõidukiga Audi pidurdamisega vältida. Asjatundja on leidnud, et sündmuskoha liikluskorraldus ei taganud sellise liiklussituatsiooni puhul liiklusohutust, kuna veokijuhul puudus võimalus õigeaegselt saada infot ristmiku liikluskorraldusest ja nähtavustingimustest. Nimetatud viga on praeguseks sündmuskohal kõrvaldatud täiendavate liiklusmärkide paigaldamisega. Sellises olukorras ei saa süüdistatavale ette heita hooletust.
  2. Isegi, kui kohus peaks leidma, et süüdistatav liikles liialt tee keskosas, siis ei ole tuvastatav, et ta kaldus seetõttu vastassuunavööndisse ja põhjustas liiklusavarii. Seega ei ole tuvastatav põhjuslik seos. Nagu kohus on õigesti märkinud, ei ole T. Pindile süüdistuses ette heidetud sõidukiiruse ebaõiget valikut ja sellele ei ole ekspert ega asjatundja hinnangut andnud.
  3. Sõltumata eeltoodust, on T. Pindile mõistetud karistus liiga raske, samuti ei ole põhjendatud lisakaristuse kohaldamine. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  4. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  5. Kaitsja seisukohad apellatsioonis on põhiliselt samad, mis maakohtus. Kohus on neid otsuses põhjalikult analüüsinud ja leidnud, et uuritud tõenditega on ümber lükatud süüdistatava väide, et ta järgis kõiki liiklusnõudeid ja sõitis oma suunavööndis. Kaitsja on ise möönnud, et süüdistatav ei sõitnud tee vasakus ääres. Suhteliselt kitsal teel on ka 40 cm võrra mõttelise telgjoone ületamine vastutulevaid liiklejaid ohustav. Kohtus uuritud dokumentaalsed tõendid kinnitavad aga seda, et veoauto paiknes enne kokkupõrget täielikult tee keskosas. Arusaamatu on kaitsja väide, et ekspert A. Edovald on andnud oma arvamuse eeldusel, et veoauto juht valmistus sooritama vasakpööret Viitina suunas. Sellisest eeldusest on lähtunud oma arvamuse kujundamisel asjatundja J. Luppin. Kohtuistungil avaldas ekspert, et pole välistatud veoauto juhi suundumine Viitina suunas, kuid tõsikindlalt seda väita ei saa. Seetõttu ei ole T. Pinti süüdistatud sõiduautole tee andmise kohustuse rikkumises. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis pole ühtegi sellist väidet, mis võiks anda kolleegiumile aluse kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus on kriminaalmenetluse reegleid järgides veenvalt argumenteerinud, kuidas ta jõudis olemasolevate tõendite põhjal järeldusele, et T. Pint rikkus LS § 45 lg 7 nõudeid, põhjustades sellega enda juhitud veoki kokkupõrke kannatanu juhitud sõiduautoga ja kannatanu surma. Õige on ka maakohtu materiaalõiguslik hinnang süüdistatava teole. Kohtu argumendid mõistetud karistuse kohta on 9
(13)asjakohased. Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle kordamata. Vastuseks apellandi väidetele märgib kolleegium järgmist.
  1. Isegi juhul, kui lugeda tõendatuks apellandi kaitseversioon, mille kohaselt sõitis süüdistatava juhitud veok enne kokkupõrget vaid 40 cm ulatuses üle tee mõttelise telgjoone, tuleks asuda seisukohale, et T. Pint rikkus LS § 45 lg-s 7 sätestatud kohustust sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid. Liiklusõnnetuse skeemilt nähtuvalt on pidurdusjälje alguse kohas tee laius 6,2 m. Seega paiknes tee mõtteline keskjoon sõidutee servast 3,1 m kaugusel. T. Pindi juhitud haagise ja veoki laius oli 2,5 m. Järelikult oli T. Pindil võimalik ohutult liigelda nii, et tema juhitud sõiduk paiknenuks täies ulatuses pärisuunavööndis. Järeldust, et T. Pint rikkus isegi kaitseversioonis kirjeldatud asjaoludel LS § 45 lg 7 nõudeid, on lihtne mõista, kui kujutada ette olukorda, kus teel liiguvad teineteisele vastu kaks mootorsõidukit, millest kumbki asub „kõigest“ 40 cm ulatuses üle tee mõttelise telgjoone. Sellisel juhul oleks nende kokkupõrge vältimatu. Samas keelab LS § 45 lg 7 sellise osalise vastassuunalise sõitmise ka olukorras, kus liiklejale keegi parajasti vastu ei sõida. Seda eeskätt vältimaks olukorda, kus mootorsõiduki juht peab vastassuunas liikuva sõiduki (ootamatul) ilmumisel tegema sõidutee parema ääre lähedale naasmiseks (järske) manöövreid, mille tegemata jätmine või ebaõnnestunud tegemine võib põhjustada liiklusõnnetuse, sh kokkupõrke vastassuunas liikuva mootorsõidukiga. Taoline risk on seda kõrgem, mida suurem ja raskemini juhitav (inertsem) mootorsõiduk on. Seega isegi juhul, kui T. Pindi sõiduk paiknes enne kokkupõrget vaid 40 cm ulatuses üle tee mõttelise telgjoone, nagu väidab kaitsja, tingis see R.P. juhitud sõiduauto ilmumisel – mis tuvastatud asjaolude kohaselt oli liiklusoludest tingituna küllaltki ootamatu – vajaduse teha kiire manööver kokkupõrkeohu vältimiseks. Siinkohal tuleb silmas pidada sedagi, et juhul, kui T. Pindi juhitud veok sõitis 40 cm üle tee mõttelist telgjoont, jäi R.P. „kasutusse“ kõigest 2,7 meetri laiune teeosa (6,2m : 2 – 0,4m). See polnuks sõidukite ohutuks möödumiseks piisav, mistõttu oli T. Pindil vaja oma sõiduki asukohta tee mõttelise telgjoone suhtes kiiresti muuta. Selleks tarviliku manöövri ebaõnnestumine – olgu viimane tingitud objektiivsetest või subjektiivsetest põhjustest – tõi aga praegusel juhul kaasa sõidukite kokkupõrke ja kannatanu hukkumise.
  2. Apellant ei vaidlusta maakohtu tõenditel põhinevat järeldust, et sõidukite kokkupõrge toimus kannatanu sõiduki sõidusuuna parempoolse ääre lähedal ja et kannatanu sõiduk paiknes kokkupõrke hetkel täielikult enda pärisuunavööndis ega saanud ka vahetult enne kokkupõrget olla süüdistatava sõiduki suunavööndis. Samuti pole vaidlust selles, et kannatanu suutis enne kokkupõrget muuta oma sõiduki sõidusuunda paremale (ehk süüdistatava juhitud sõidukist eemale), T. Pindi juhitud sõiduk (autorong) suundus aga vahetult enne kokkupõrget esiosaga täielikult vastassuunavööndisse).
  3. Kaitsja on nii maakohtus kui ka apellatsioonis väitnud, et T. Pint pööras veoki vasakule kokkupõrkeohu tajumisel: nähes viimasel hetkel kannatanu Audit, keeras T. Pint instinktiivselt rooli vasakule, üritamaks vältida kokkupõrget, ja seetõttu paikneski tema reka vastassuunavööndis. Ohu vältimiseks instinktiivselt tehtud vasakpöördest on oma ütlustes rääkinud T. Pint (KoTo, tl 128 pöördel) Ringkonnakohus märgib, et kui T. Pindi juhitud veok 10
(13)liikunuks LS § 45 lg 7 nõudeid järgides sõidutee parema ääre lähedal, puudunuks T. Pindil igasugune põhjus pöörata kokkupõrke vältimiseks rooli vasakule ehk siis Audi sõidusuuna poole. Selline käitumine oleks ilmselgelt ja isegi n-ö instinktiivsel tasandil tajutavalt kokkupõrke tõenäosust suurendanud, mitte vähendanud. Seda eriti arvestades T. Pindi juhitud sõiduki (autorongi) pikkust. Isegi, kui lugeda hüpoteetiliselt tõeseks maakohtu otsuses kummutatud T. Pindi väide, et kannatanu Audi lõikas kurvi, olnuks süüdistataval oma suunavööndis liikumise korral olnud kokkupõrke vältimiseks ilmselgelt tarvilik jätkata liikumist otse või siis hoopis pöörata rooli paremale ehk vastutulevast Audist eemale. Järsk pööre vasakule sai kokkupõrke vältimise abinõuna mingitki mõtet evida üksnes juhul, kui T. Pindi juhitud sõiduk oli juba kokkupõrkeohu märkamise hetkel vastutuleva sõiduki suunavööndis (vt ka ekspert A. Edovaldi maakohtus antud vastust küsimusele, kas süüdistatav võis pöörata vasakule kokkupõrke vältimiseks: „kui ta oli praktiliselt täielikult Audi sõiduvööndis, ei olnud võib-olla tõesti muud enam teha, kui minna veel rohkem vasakule.“ – KoTo, tl 124 pöördel). Süüdistatava järsku vasakpööret ei saa seletada ka tema tegutsemise instinktiivsusega, sest instinktiivselt kokkupõrkeohtu vältides ei tee inimene pööret ohuallika suunas, vaid ikka sellest eemale. Seega, kui pidada õigeks kaitseversiooni, et T. Pint tegi instinktiivselt järsu vasakpöörde kokkupõrke vältimiseks, järeldub sellest, et kokkupõrkeohu märkamise hetkel pidi T. Pindi juhitud veok juba asuma suures osas vastassuunavööndis: üksnes sellisel juhul sai rooli keeramine vasakule anda kasvõi instinktiivselt lootust kokkupõrget vältida (kui süüdistatav tajunuks kokkupõrkeohtu sõidutee parema ääre lähedal liigeldes, pööranuks ta rooli instinktiivselt paremale). Eelmärgitu tähendab omakorda aga seda, et T. Pint eiras LS § 45 lg-st 7 tulenevat kohustust sõita võimalikult sõidutee parema ääre lähedal. T. Pindi sellise rikkumise tõttu ei õnnestunud süüdistatava ja kannatanu sõidukitel teineteisest mööduda ja nad põrkasid kokku.
  1. Ekspertiisiaktis on ekspert A. Edovald märkinud, et enne liiklusõnnetust liikus süüdistatava juhitud autorong tee keskosa piirkonnas (KoTo, tl 29 ja 31). Arvestades sõidukite kokkupõrkeaegset asendit, on veoauto vahetult enne kokkupõrget suundunud esiosaga täielikult vastassuunavööndisse. Selline liikumine on toimunud veoauto juhi enda tegevuse tagajärjel, kuna kokkupõrget ei olnud veel toimunud. (KoTo, tl 30 ja 31) Ekspert on leidnud sedagi, et veoauto juht ei ole kokkupõrke vältimiseks olulisi meetmeid (intensiivne pidurdamine ja/või auto paremale suunamine) ette võtnud. Seevastu Audi juht suutis muuta nii auto suunda kui ka ilmselt kiirust vähendada. (KoTo, tl 30) Kohtus selgitas ekspert sedagi, et kui vaadata kannatanu juhitud sõiduki asendit kokkupõrke hetkel ja liikumisjälgi, siis pole loogiline, et ta kurvi lõikas (KoTo, tl 124)
  2. Sarnaselt maakohtule ei ole ka kolleegiumil põhjust eksperdi selliseid järeldusi kahtluse alla seada. Selleks ei anna alust ka apellandi väide, mille kohaselt on A. Edovald andnud oma arvamuse maakohtu tuvastatud asjaoludega vastuolus oleval eeldusel, et veoauto juht oli suundumas ristmikul Viitinale ja valmistus tegema vasakpööret. Ekspertiisiaktist ega A. Edovaldi maakohtus antud ütlustest ei nähtu, et eksperdi järeldused põhineksid eeldusel, et süüdistatav oli suundumas Viitinale. Kohtus selgitas ekspert, et arvestades sõiduki lõppasendit ja kiirust jäi pigem mulje, et süüdistatav soovis sõita Viitina suunas, kuid kategooriliselt seda öelda ei saa 11
(13)(KoTo, tl 124). Seega ei ole süüdistatava juhitud sõiduki liikumissuund Viitinale selline asjaolu, mis olnuks eksperdi järelduste kujunemise aluseks.
  1. Olukorras, kus pole vaidlust selles, et kannatanu juhitud sõiduauto paiknes kokkupõrke hetkel täielikult oma sõidusuunas, süüdistatava juhitud veoauto oli aga vahetult enne kokkupõrget suundunud esiosaga täielikult vastassuunavööndisse, saaks rääkida T. Pindi poolt LS § 45 lg 7 nõuete rikkumisest isegi juhul, kui ta poleks enne vastassuunavööndisse kaldumist sõitnud tee keskel, vaid igati nõuetekohaselt sõidutee parema ääre lähedal. Vaidlustamata fakt on ju see, et vahetult enne kokkupõrget sõitis süüdistatav vastassuunavööndis, rikkudes LS § 45 lg 7 nõudeid. Siinkohal tuleb silmas pidada, et maakohus on veenvalt kummutanud süüdistatava ütlused selle kohta, nagu oleks kannatanu sõiduk kurvi lõiganud: esiteks ei pidanud seda võimalikuks ekspert, teiseks osutas kohus sellelegi, et teeprofiilist tingitud piiratud nähtavuse tõttu puudus süüdistataval tegelikult võimalus üldse täpselt hinnata, millisel teeosal vastutulev sõiduauto paikneb. Kolleegium märgib, et järelikult ei saanud tegemist olla ka olukorraga, kus kannatanu oleks eelneva vastassuunavööndisse kaldumisega sundinud süüdistatavat kokkupõrke vältimiseks omakorda vastassuunavööndisse sõitma (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 13 ja
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-83-16, p 11). Isegi, kui T. Pindi vastassuunavööndisse kaldumise põhjus pole selge, ei saa kriminaalasja lahendamisel selles osas tugineda oletustele. Kuna ükski kriminaalasjas uuritud tõend ei anna alust arvata, et T. Pint võis kalduda vastassuunavööndisse terviserikke tõttu, rikkus T. Pint LS § 45 lg-t 7 vähemalt hooletusest ja pani toime teo karistusõiguslikus mõttes.
  6. Asjaolu, et sündmuskoha liikluskorraldus võinuks olla parem, ei muuda süüdistatava rikkumist olematuks. Menetletavas asjas pole tegemist sellise juhtumiga, kus süüdistatav hoolsusnõudeid ei rikkunud ja ning õnnetuse põhjustas nõuetele mittevastav teelõik (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-88-06). On selge, et kui süüdistatav poleks LS § 45 lg-t 7 rikkunud ja sõitnuks hoolsuspäraselt võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, mitte vastassuunavööndis, poleks ta saanud oma sõidusuunas liikunud kannatanu juhitud sõidukiga kokku põrgata ja kannatanu ei oleks surma saanud.
  9. Kokkuvõttes ei leia ringkonnakohus kaitsja apellatsioonist ühtki argumenti, mis annaks tõsiseltvõetava aluse kahelda maakohtu veenvalt põhistatud järelduses, et T. Pint pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  10. Kolleegium ei pea põhjendatuks ka apellandi alternatiivset taotlust tühistada maakohtu otsus karistuse mõistmise osas, kergendades T. Pindile mõistetud põhikaristust ning jättes kohaldamata lisakaristuse. Riigikohtu praktika järgi on kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. oktoobri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11). Kolleegiumi hinnangul pole maakohtu vaidlustatud otsuse puhul võimalik 12
(13)eelnevalt osutatud rikkumist sedastada. Kohus on asjakohaselt põhistanud nii põhi- kui ka lisakaristuse mõistmist. Pole vähimatki alust väita, et maakohtu kohaldatud karistust saaks kuriteo asjaolusid arvestades pidada ülemäära karmiks.
  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsuse muutmata ja T. Pindi kaitsja apellatsiooni rahuldamata. T. Pindi apellatsioonimenetluse kulu – valitud kaitsjale makstud tasu – jääb KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatava enda kanda. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.