← Eesti

2-14-62804/155

Obsah (6)§ 188§ 191§ 24§ 187§ 195§ 442

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse teatavaks tegemise aeg 16. mai 2019, Talli

) §-de 187 ja 188 alusel, et kostjate I ja III vahel

  1. detsembril 2014 sõlmitud müügilepingu tagasivõitmise eeldused on täidetud. Hagejal on sissenõudjana kostja I kui võlgniku vastu sissenõutav nõue Harju Maakohtu
  2. aprilli 2014 kohtuotsusest tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx. Võlgniku varale sissenõude pööramisega ei ole kaasnenud nõude rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kostjad I ja III sõlmisid kinnistu mõttelise osa müügilepingu
  3. detsembril 2014 ja hageja esitas hagiavalduse
  4. jaanuaril
  5. Eeltoodust tulenevalt tegi võlgnik tehingu kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja esitas hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188lg 1).

Maakohus ei tuvastanud, et kostja I sõlmis müügilepingu teadlikult eesmärgiga välistada hageja hüvitise sissenõudmine. Samas leidis maakohus, et kostjale I pidi müügilepingust tulenev negatiivne mõju hageja huvidele olema müügilepingu sõlmimise ajal äratuntav. Kuivõrd kostja I esitas tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx hagiavalduse kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et hageja kaotab temale kuuluva osa asjast, teadis kostja I juba enne müügilepingu sõlmimist, et maakohus peab määrama hageja kasuks asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi hüvitise. Müügilepingu sõlmimise ajal teadis kostja I, et tal on jõustunud kohtulahendist tulenev kohustus tasuda hagejale 68 550 eurot. Täiendavalt võttis maakohus arvesse järgmised asjaolud: kostja I majanduslik olukord oli 2014. a novembri seisuga halb; kostjal I oli AÕS § 72 lg-st 5 tulenev kohustus mitte rikkuda hageja õigust saada hüvitist kaotatud asja mõttelise osa eest; kostja I leppis kinnistu mõttelise osa müügilepingu sõlmimisel kokku ostuhinna tasumise tingimustes selliselt, et ostuhinda ei tasuta rahas, vaid kostja III võttis üle hüpoteegiga tagatud nõude kostja II ees. Maakohtu hinnangul oli müügilepingu sõlmimisel kostjale I selgesti äratuntav, et kinnistu mõttelise osa müümise ja ostuhinna tasumise kokkuleppe sisu tõttu ei ole võimalik hagejal rahuldada jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet ei kostjale I kuulunud kinnistu kaasomandi osa ega ka saadava ostuhinna arvel. 8.

§ 188

lg 1 järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude eelduseks asjaolu, et teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda teadma (

§ 188

lg 1).

§ 188lg-te 2 ja 3 kohaselt eeldatakse, et teine 5

(14)pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne PankrS § 117 mõttes või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. Täitemenetlus algas maakohtu poolt tuvastatud asjaolu kohaselt kostja I suhtes 30. detsembril 2014. Maakohus tugines

§ 188

lg-le 2 ja tuvastas, et kostja I teadis või pidi teadma, et müügilepinguga kahjustatakse hageja huvisid, sest vaidlustatud müügileping tehti kuue kuu jooksul enne täitemenetluse alustamist. Kostja III ei ole tõendanud vastupidist.

  1. Kuna maakohus tunnistas kehtetuks kinnistu mõttelise osa müügilepingu kui ka asjaõiguslepingu, on muutunud kinnistusraamatu kanne ebaõigeks ja kohus kohustas kostjaid I ja III andma nõusoleku kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34¹ lg 1 tähenduses kostja III kohta tehtud omanikukande kustutamiseks kinnistusraamatust ja kostja I kinnistusraamatusse kandmiseks ½ kaasomanikuna.
  2. Kohus kontrollis tagatise andmise (hüpoteegileping) tagasivõitmise aluseid esmalt

§ 191järgi.

Hüpoteegileping on sõlmitud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. Maakohtu hinnangul on kostja II kostja I lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 mõttes. Kostja II oli kostja I õigusnõustaja ja esindaja alates

  1. a aprillist ning oli seda ka hüpoteegilepingu sõlmimise ajal. Kostja II esindas kostjat I kolmes erinevas kohtuasjas, mis kõik puudutasid kostja I varalisi huvisid. Hüpoteegi seadmine puudutab samu kostja I huvisid, milles kostja II esindas kostjat I käsundussuhte alusel. Hüpoteegiga on tagatud kostja II õigusteenuse osutamisest tulenev nõue kostja I vastu. Pooltevaheline käsundussuhe kestis ka pärast laenulepingu sõlmimist. Kostjate I ja II lähikondsust näitab ka asjaolu, et nad on teineteist tundnud juba
  2. aastast ning kostja II on omandanud kostja I vastu raha tasumise nõude kostja I lähikondselt K. Vlt. Maakohtu hinnangul on eeldused hüpoteegi seadmise tagasivõitmiseks

§ 191lg 1 p 3 järgi täidetud.

  1. Hageja nõue hüpoteegikande kustutamiseks kostjatelt II ja III tahteavalduste saamiseks tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kostja II ei ole enam hüpoteegipidaja, mistõttu ta ei ole isikuks, kes saaks anda nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks. Kuna maakohus tuvastas eelnevalt müügilepingu kehtetuse, ei ole kostja III enam kinnistu kaasomanik, kes saaks anda nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks. Apellatsioonkaebused
  2. Kostjad esitasid apellatsioonkaebused. 12.
  3. Kostja I vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks kostjate I ja III vahel sõlmitud müügilepingu, kohustas kostjat I andma nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks ja tunnistas kehtetuks kostjate I ja II vahel sõlmitud hüpoteegilepingu (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 3, 5). Kostja I palub vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja I leiab, et maakohus ei võtnud seisukohta kõikide esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ja ei põhjendanud, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas müügilepingust tulenev negatiivne mõju hagejale pidi olema kostjale I äratuntav. Asjaolud, mis on maakohtu poolt aluseks võetud, on pigem emotsionaalsed. Hageja ei ole tõendanud võlausaldaja huvide kahjustamist. Kostja III omandas kinnistu kaasomandi osa kostjalt I, tuginedes kinnistusraamatu väljavõttele. Kaasomandi osa võõrandamise ajal ei olnud kostja I teadlik täitemenetluse alustamisest. Üllatav on maakohtu poolt tõendi hindamine, et täitemenetlus võlgniku suhtes algas
  4. detsembril
  5. Ebaõige on maakohutu seisukoht, et tunnistades hüpoteegilepingu kehtetuks

§ 191

lg 1 p 3 alusel, ei pea kontrollima tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusi

§ 188järgi.

Igal juhul tuli hagejal tõendada võlausaldaja huvide kahjustamist. Täielikult põhjendamata on maakohtu seisukoht, et kostja II oli kostja I lähikondne. 6

(14)12.
  1. Kostja II vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks kostjate I ja II vahel sõlmitud hüpoteegilepingu (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Kostja II palub vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja II hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud PankrS § 117 lg 3 sätet. Kostja II ei ole kostja I lähikondne. Õigusteenuse osutamine ei ole selline teenus, mis tooks endaga kaasa juristi ja kliendi lähikondsuse. Kostja II oli kostja I esindajaks kolmes tsiviilasjas. Hüpoteegilepingu sõlmimise ajal ei olnud tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx otsust tehtud, mistõttu kostjad I ja II ei teadnud selle tulemust. Laenulepingu sõlmimine võlgnetava õigusteenuse eest tasumiseks ei tähenda ühist olulist majanduslikku huvi. Samuti ei saa lähikondust sisustada sellega, mis ajast pooled teineteist tunnevad. Kostja II andis kostjale I laenu, mille tagatiseks seati hüpoteek, mille suurus on laenusummat arvestades igati põhjendatud. See tehing ei kahjustanud kostja I majanduslikku seisu. Samuti võis kostja I hüpoteegilepingu sõlmimise ajal talle kuuluvat kinnistu kaasomandi osa vabalt käsutada ja koormata. 12.
  2. Kostja III vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks kostjate I ja III vahel sõlmitud müügilepingu ja kohustas kostjat III andma nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3). Kostja III palub vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja III hinnangul on maakohus tõlgendanud vääralt müügilepingu aluseks olevaid asjaolusid ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Müügilepingu sõlmimisega ei kahjustatud sissenõudja huvisid, sest kostja I varaline olukord müügilepingu sõlmimisega ei halvenenud, vaid kostja I sai vastusooritusena oma kohustusest vabanemise summas 140 000 eurot. Kinnistu mõtteline osa võõrandati ka turutingimustel. Müügilepingut ei sõlmitud enne täitemenetluse algust, vaid pärast seda, sest hageja esitas täitmisavalduse kohtutäiturile
  3. detsembril 2014 (

§ 24lg 2 teine lause).

Seega ei saa eeldada, et kostja III teadis või pidi teadma sissenõudja huvide kahjustamisest. Vastus apellatsioonkaebusele

  1. Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus tunnistas kehtetuks hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata ning kohustab kostjaid I ja III andma kinnistu ½ suuruse mõttelise osa asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused, millega kostjad I ja III lepivad kokku, et kostja III asemel läheb vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa omandiõigus üle kostjale I. Otsuse resolutsiooni tuleb märkida, et kohtuotsuse täitmist jääb tagama
  3. detsembri 2014 ja
  4. veebruari 2015 määrustega seatud hagi tagamise abinõud. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg-st 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Kohtuotsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata hagi kostjate II ja III vastu kinnistusraamatu registriossa nr xxxxxxxxx kostja II kasuks kantud hüpoteegi 170 000 euro kustutamise nõusoleku andmiseks.
  5. Maakohtu poolt tuvastatu kohaselt ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: 7

(14)• • • • • kostjad I ja II sõlmisid hüpoteegilepingu
  1. veebruaril 2014; hüpoteegilepingus leppisid kostjad I ja II kokku kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxxxx neljandasse jakku kostjale I kuuluvale kaasomandi osale esimesele vabale järjekohale kostja II kasuks hüpoteegi summas 170 000 eurot kandmises; Harju Maakohtu
  2. aprilli 2014 otsusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx rahuldati kostja I hagiavaldus hageja ja RRi vastu kaasomandi lõpetamiseks. Kostja kohustus hüvitama hagejale ¼ kaasomandi osa kaotamise eest 68 550 eurot, mis kuulub hagejale väljamaksmisele rahas; kostjad I ja III sõlmisid kinnistu ½ suuruse mõttelise osa müügilepingu
  3. detsembril 2014; hageja esitas
  4. detsembril 2014 täitmisavalduse kohtutäiturile
  5. aprilli 2014 kohtuotsuse tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx sundtäitmiseks ning kostjalt 68 550 euro sissenõudmiseks. Täitmisavalduse alusel algatati täitemenetlus täiteasjas nr 023/2014/
  6. Nende asjaolude üle ei ole kolleegiumi hinnangul vaidlust ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5). Xxxxxxxxx kinnistu kohta kinnistusraamatusse tehtud kanded nähtuvad ka asja materjalide hulgas olevast kinnistusraamatu väljavõttest (I kd, tl-d 157–158).
  7. Kolleegiumi hinnangul on samuti tõendatud, et Harju Maakohtu
  8. aprilli 2014 otsus jõustus
  9. detsember 2014 (I kd, tl-d 45–48). Pooled vaidlevad selle üle, millal täitemenetlus algas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et täitemenetlus algas
  10. detsembril 2014 ja maakohus on õigesti kohaldanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 326 sätet (I kd, tl 128). Hageja on selle asjaolu välja toonud hagiavalduses ning esitanud kättetoimetamist kinnitava tõendi. Maakohtu poolt sellise asjaolu tuvastamine ei saanud tulla kostjale I üllatusena (TsMS § 436 lg 3). Täitemenetluse algus
  11. detsembril 2014 tuleneb ka Riigikohtu
  12. aprilli 2019 otsusest kriminaalasjas nr 1-177305 (IV kd, tl-d 88–93). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on TsMS § 272 lg 2 kohaselt samuti dokumentaalseks tõendiks.
  13. Esmalt hindab ringkonnakohus hüpoteegilepingu tagasivõitmise nõuet. Nimetatud nõue on suunatud kostjate I ja II vastu. Seega ei mõjuta see kostja III õigusi, mistõttu jätab kolleegium kostja III väited hüpoteegilepingu tagasitäitmise kohta tähelepanuta. 17.
  14. Hüpoteegilepingu tagasivõitmise nõude osas tuleb arvestada, et hüpoteeki on korduvalt loovutatud, mistõttu ei ole kostja II enam hüpoteegipidaja (III kd, tl-d 27–32). Seega ei ole võimalik kostjalt II nõuda hüpoteegikande kustutamist. Vaatamata sellele nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hagejal on siiski õigus nõuda kostjate I ja II vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise käsutustehingu (asjaõigusleping) tagasivõitmist. Kui hüpoteegi seadmise käsutustehing ei kehti ja hüpoteegipidaja ei omandanud hüpoteeki heauskselt, on hüpoteegi kanne kinnistusraamatus ebaõige ja hagejal on õigus nõuda kande kustutamiseks hüpoteegipidajalt nõusolekut. 17.
  15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tagatise andmise tagasivõitmist saab nõuda nii

§ 191kui ka § 188 alusel.

See on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt reguleerib tagatise andmise tagasivõitmist

§ 191

, kuid see ei välista tagasivõitmist üldalusel

§ 188järgi (vt Riigikohtu 9.

aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 39).

§ 191

on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul

§-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu. Esmalt tuleb kontrollida hageja tagasivõitmise nõuet

§ 191

alusel.

§ 191

lg 1 p 3 kohaldamise üheks eelduseks on, et tagatise saajaks on võlgniku lähikondne.

§ 191lg 3 järgi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis. 8

(14)17.
  1. Maakohus on nõustunud hageja väitega, et kostja II on kostja I lähikondne. Võttes TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud (maakohtu otsuse p 19), ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kostja II on kostja I lähikondne. Maakohus on vääralt kohaldanud PankrS § 117 lg-t
  2. 17.
  3. Võlgniku lähikondsed määratakse PankrS § 117 kohaselt. Kuna kostja II ei ole kostja I lähikondne PankrS § 117 lg-te 1 ja 2 mõttes, siis kontrollis maakohus, kas kostjat II saab lugeda lähikondseks PankrS § 117 lg 3 järgi. Praeguses asjas puudub vaidlus, et kostja II oli kostja I õigusnõustaja ja lepinguline esindaja erinevates tsiviilasjades alates
  4. a aprillist ning oli seda ka hüpoteegilepingu sõlmimise ajal (III kd, tl 26). Poolte vahel oli käsunduslepinguline suhe (VÕS § 619). Samuti ei vaidle kostja II vastu, et tunneb kostjat I alates
  5. aastast. Kohtupraktikas on leitud, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks (vt Riigikohtu
  6. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 11). Kolleegiumi hinnangul saab käsundiandja ja käsundisaaja vahel olla lähikondsus siiski üksnes erandlikel asjaoludel. Kuigi praeguses asjas ei piirdunud poolte suhted üksnes käsunduslepingu raames teenuse osutamisega (laenu andmine, laenu omandamine K. Vlt), leiab kolleegium siiski, et kostjate I ja II suhted ei sisalda endas ühist majanduslikku huvi tegutseda teineteise kasuks ja kostja I võlausaldajate kahjuks. Seda seisukohta ei lükka ümber ka Riigikohtu
  7. aprilli 2019 otsus kriminaalasjas nr x-xx-xxxx, kus on tuvastatud kostja II tegevus seoses tagatise summas 2966,44 euro tagastamise taotlemisega (II kd, tl-d 51–54). Ühise majandusliku huvina ei saa käsitleda seda, et kostjal II oli huvi saada käsundi täitmise eest tasu või ta kasutas seaduses lubatud võimalusi õiguste maksma panekuks. Kostja II täitis käsunduslepingust tulenevat käsundit ning lisaks teostas ka toiminguid kostja I tuttavana, mis aga ei ole piisav kostja II lugemiseks kostja I lähikondseks. 17.
  8. Kuna

§ 191

lg 1 p 3 eeldus ei ole täidetud, tuleb järgmisena kontrollida, kas täidetud on üldised tehingu tagasivõitmise alused

§ 188järgi.

Täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks on järgmised eeldused (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr x-x-x-x-x, p 15.1): • sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (

§ 187

lg 2); • sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (

§ 187

lg 2); • võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188

lg 1); • võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (

§ 187

lg 1 esimene lause, § 188 lg 1); • teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda teadma (

§ 188lg 1).

Kolleegiumi hinnangul on vaidlustamata asjaolude põhjal kolm esimest eeldust täidetud. Seega tuleb tuvastada sissenõudja huvide kahjustamine. Kohtupraktikas on leitud, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (vt Riigikohtu

  1. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12). Samuti on oluline, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses (vt Riigikohtu
  2. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20). 9

(14)17.
  1. Kolleegiumi hinnangul kahjustas kostja I teadlikult hüpoteegilepingu sõlmimisega hageja huvisid. Hüpoteegilepingu sõlmimine toimus ajal, kui kohtumenetluses oli kostja I nõue hageja ja teise kaasomaniku vastu kaasomandi lõpetamiseks ning kostja I nõudis kaasomandi lõpetamise viisi selliselt, et hageja kaasomandi osa antakse üle kostjale I, pannes kostjale I kohustuse maksta hagejale tema osa välja rahas (I kd, tl-d 92–96). Tehingu tegemise ajal pidi kostja I teadma, et kui tema hagi rahuldatakse, tekib tal rahalise kohustuse täitmise nõue hageja ees. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt kostjal I muud vara peale kinnistu mõttelise osa ei olnud, mille arvel hageja nõuet saaks täita. Kui kostja I oma kaasomandi osa koormas hüpoteegiga summas 170 000 eurot, siis kostja I pidi selle tehingu tagajärjena ette nägema, et hageja nõuet kinnistu mõttelise osa arvel, sh ka tema omandisse läinud hageja osa arvel, täita ei saa. Menetlusosalised ei ole väitnud, et pärast kaasomandi lõpetamist kostjale I kuuluva kaasomandi osa väärtus oleks olnud suurem kui 140 000 eurot. 17.
  2. Hüpoteegilepingu p-s 2.2 on kokku lepitud, et hüpoteek tagab järgmisi nõudeid: kostjate I ja II vahel
  3. juunil 2010 sõlmitud laenuleping ja
  4. jaanuaril 2014 sõlmitud laenuleping. Kostja II leiab, et tehinguga ei saanud hageja huvisid kahjustada, sest hüpoteek tagas kostja II reaalseid nõudeid kostja I vastu. Hageja leiab, et laenulepingud olid rahatud ning hüpoteegiga tagatud nõue puudus. Maakohus ei tuvastanud, kas hüpoteegiga tagatud nõuded olid olemas. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on oluline, kas laenulepingus kokkulepitud raha on kostja I saanud, et hinnata, kas tagatise andmine oli objektiivselt majanduslikult mõistlik. Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et
  5. jaanuari 2014 laenulepingu alusel on kostja II kostjale I üle kandnud raha 80 000 eurot (III kd, tl-d 3–5, 15 ja 17). Kolleegiumi hinnangul ei tõenda asjaolu, et kostja I on üle kantud summad sularahas välja võtnud (III kd, tl-d 107–117 pöördel, 125), et tal laenulepingust tulenevat kohustust kostja II ees enam ei olnud. Samuti on tõendatud, et K. Vl oli nõue kostja I vastu summas 800 000 krooni, mis tulenes
  6. juuni 2010 laenulepingust (III kd, tl 9). Tunnistaja K. V ütlustega on tõendatud, et laenu täies ulatuses kostja I poolt talle ei tagastatud, on tagastatud ca 5000 krooni ja ta loovutas laenulepingust tuleneva nõude 51 129,32 eurot kostjale II, alguses suuliselt ning
  7. mail 2015 notariaalselt tõestatud vormis (III kd, tl-d 78–80). Kolleegiumi hinnangul toimus loovutamine enne hüpoteegilepingu sõlmimist, sest kostja II oli uueks võlausaldajaks. Loovutamisleping on vormivaba ning nõude loovutamise tõendamiseks on piisav, et algne võlausaldaja kinnitab, et nõude loovutamine on toimunud. Samuti on poolte poolt esitatud asjaoludel kostja II mitmetes kohtuvaidlustes kostja I esindajaks. Seega on eluliselt usutav, et tal tekkis õigus nõuda oma teenuse osutamise eest tasu. Õige on hageja osundamine asjaolule, et kostja I poolt kohtutäiturile esitatud varade nimekiri ei kajastanud võlgnevusi kostja II ees (III kd, tl 34). Samas on praeguses asjas tuvastamist leidnud, et kostja I ei kajastanud varade nimekirjas õigusi ega kohustusi õigesti ning ta on selle eest süüdi mõistetud. Kolleegiumi hinnangul tõendab asjaolu, et kostjal II oli kostja I vastu nõue, täitetoimingust teatamise dokument, millest nähtuvalt on kostja II nõude suuruseks 136 522,36 eurot (I kd, tl-d 159–160). Kuigi nimetatud summa tuleneb kostja II poolt täitmisavalduses märgitud nõude suurusest, kajastab see kohustust samas suurusjärgus, mille kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid. 17.
  8. Järgnevalt tuleb kolleegiumil hinnata, kas hüpoteegi seadmine kostja I kaasomandi osale 136 522,36 eurose nõude tagamiseks kahjustab hageja huvisid, kas kostja I tegi sellise tehingu teadlikult hageja huvide kahjustamiseks ning kas kostja II teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. 17.
  9. Kolleegiumi hinnangul tegi kostja I tehingu teadlikult hageja huvide kahjustamiseks. Hüpoteek seati enne kaasomandi lõpetamist kostja I kaasomandi osale summas 170 000 eurot, mis ületas kostja I kinnistu mõttelise osa väärtust ning ka pärast hageja mõttelise osa 10
(14)omandamist ületas hüpoteek osa väärtust. Kohtule esitatud asjaolude kohaselt oli kostjale I kuuluva ¼ kinnistu mõttelise osa väärtus ca 57 265 eurot, mistõttu sellises olukorras mõttelise osa koormamine hüpoteegisummaga 170 000 eurot on majanduslikult ebamõistlik tehing. Hüpoteegileping sõlmiti kaasomandi lõpetamise menetluse ajal. Tallinna Ringkonnakohus arutas kostja I apellatsioonkaebust maakohtu otsuse peale, millega kaasomand lõpetati ja kostja I pidi hagejale kaasomandi lõpetamise eest tasuma 68 550 eurot. Tallinna Ringkonnakohus arutas nimetatud tsiviilasja
  1. veebruari 2014 kohtuistungil, kus teavitati ka kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aeg (I kd, tl-d 108–111). Kostjale I pidi olema äratuntav, et kui ta omandab hageja kaasomandi osa, siis on ka nimetatud osa koormatud hüpoteegiga ning kostjalt I väljamõistetava hüvitise täitmine nimetatud vara arvel ei ole hagejal võimalik. Kohtutäitur on
  2. veebruaril 2015 määranud Xxxxxxxxx ½ mõttelise osa alghinnaks 130 000 eurot, mistõttu ületas hüpoteegisumma ka kinnistu ½ mõttelise osa väärtust, välistades ükskõik milliste nõuete rahuldamine kostjale I kuuluva kinnistu kaasomandi osa arvel. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et kostjal I oli muud vara, mille arvel hageja nõuet täita. 17.
  3. Kolleegiumi hinnangul pidi kostja II hageja huvide kahjustamisest olema tehingu tegemise ajal teadlik. Kostja II oli kaasomandi lõpetamise menetlusega seotud ning oli kostja I esindaja ka ringkonnakohtu
  4. veebruari 2014 kohtuistungil. Osutades kostjale I õigusteenust, pidi kostja II tehingu tegemise ajal saama aru, et kui tema nõuete tagamiseks seatakse kostja I kaasomandi osale sellises suuruses hüpoteek, mis hiljem laieneb ka hagejalt saadavale kaasomandi osale, siis välistab see hageja nõude täitmise kostja I vara arvel. Järelduse kostja II teadmisest hageja huvide kahjustamisest saab teha maakohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel, mis näitavad kostjate I ja II seotust (maakohtu otsuse p 19).
  5. Järgmisena kontrollib kolleegium müügilepingu tagasivõitmise eeldusi. Nimetatud tehing on tehtud kuus kuud enne täitemenetluse alustamist, seega eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid (

§ 188lg 2).

Kostjad I ja III kordavad apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostjate I ja III väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6). 18.

  1. Vastuseks kostjate I ja III apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et müügilepingu sõlmimisel oli kostjale I selgesti äratuntav, et kinnistu kaasomandi osa müümisel ei ole võimalik hageja nõude rahuldamine kostja I vara arvel, mistõttu oli kostjale I tehingu tegemise ajal äratuntav, et tehingust tuleb negatiivne mõju hageja huvidele. Maakohus leidis, et see on piisav, et lugeda tehingu tagasivõitmise eeldus – tehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks – täidetuks. Selline seisukoht tuleneb kohtupraktikast, et teadlik võlausaldajate huvide kahjustamine ei eelda, et see oleks tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks, vaid võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huvisid ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav (vt Riigikohtu
  2. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10). Kolleegiumi hinnangul on pankrotimenetluses sellisel viisil „sissenõudja huvide kahjustamine“ mõiste sisustamine kohaldatav ka täitemenetluses. Seega ei pea võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovima, mis tehinguga saabus. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Tõendite hindamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud. 18.
  3. Müügileping sõlmiti kuus kuud enne täitemenetluse algust. Kolleegium on nõustunud maakohtu järeldusega, et täitemenetlus algas
  4. detsembril 2014 ja müügileping sõlmiti 11

(14)
  1. detsembril
  2. Seega tuli kostjal III

§ 188lg-s 2 sätestatud võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus ümber lükata.

Kostja III väitel sai kostja I vastusoorituseks kohustusest vabanemise summas 140 000 eurot. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei saanud kostja I kostjalt III sellist vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Kolleegium sellise maakohtu seisukohaga nõustub. Kostja III väited, et kostja I vabanes 140 000 euro suurusest kohustusest, on ümber lükatud täitetoimingust teatamise dokumendiga, kus kostja II avalduse alusel algatati täitemenetlus täiteasjas nr 024/2015/128 põhjusel, et kostja I ei täitnud laenulepingust tulenevat kohustust (I kd, tl-d 159–161, vt kostja II selgitused

  1. juuni 2017 kohtuistungil, III kd, tl 85 pöördel;
  2. aprilli 2019 kohtuistungil, IV kd, tl-d 108 pöördel ja 109). Tulenevalt müügilepingu p-st 2.2 leppisid kostjad I ja III kokku, et kostja III võtab üle hüpoteegiga tagatud nõude kostja II ees ning sellega loetakse lepingu eseme ostuhind täies ulatuses tasutuks eelnimetatud nõude kohase täitmisega kostja III poolt. Asja materjalidest nähtuvalt jäi aga kostja II ees laenulepingust tuleneva kohustuse täitjaks kostja I. Kostja III müügilepinguga ülevõetud kohustust ei täitnud ning kostja II esitas täitmisavalduse täitemenetluse algatamiseks (I kd, tl-d 159–160). Müügilepingu p 1.10 on kostja III kinnitanud, et on teadlik
  3. detsembri 2014 kinnistamisavalduse sisust. Nimetatud kinnistamisavalduses on viidatud tsiviilasjas nr x-xxxxxxx tehtud kohtuotsusele ja selle jõustumise kuupäevale (I kd, tl 44). Seega pole usutav kostja III väide, et ta ei saanud kuidagi teada hageja nõudest kostja I vastu. 18.
  4. Kolleegiumi ei nõustu kostjate I ja III väidetega, et maakohtu otsus ei vasta vaidlustatud osas TsMS §-s 436 sätestatud nõuetele. Asja materjalide põhjal ringkonnakohus kostjate I ja III apellatsioonkaebustes väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi ei tuvastanud. 18.
  5. Maakohus on hüpoteegilepingu tagasivõitmise osas hagi rahuldanud ja tunnistanud kehtetuks hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Müügilepingu tagasivõitmise osas on maakohus hagi rahuldanud ja tunnistanud kehtetuks kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu. Kui tagatise andmise tagasivõitmine hõlmab asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamist, siis tehingute tagasivõitmise puhul on võimalik võlaõigusliku lepingu kehtetuks tunnistamine. See tähendab, et sissenõudja huvisid kahjustavad kõik need võlaõiguslikud lepingud, millega halveneb võlgniku varaline olukord, st mille tagajärjel jääb võlgnikul vara vähemaks või väheneb vara väärtus. Kuna kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas täies ulatuses, tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel õigesti materiaalõigust. Kuna kolleegiumi hinnangul tõlgendas maakohus vääralt

§ 187

lg 1, § 188 lg 1 ja § 195, tuleb ringkonnakohtul vaidlustatud maakohtu otsus tühistada hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistu mõttelise osa asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise osas hoolimata sellest, et kostjad otsesõnu nende tehingute kehtetuks tunnistamise lubamatusele apellatsioonkaebustes ei tuginenud. 18.5. Müügilepingu osas märgib kolleegium järgmist.

§ 195reguleerib tehingu kehtetuks tunnistamise õiguslikke tagajärgi.

Nimetatud sätte järgi on tehingu kehtetuks tunnistamise korral kehtetuks tunnistatud tehingu teine pool kohustatud andma kohtutäituri käsutusse kehtetuks tunnistatud tehingu esemeks oleva vara. Kehtetuks tunnistatud tehingu teine pool ei saaks seda kohustust täita, kui ta kaotaks asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise tõttu omandi võõrandamislepingu esemele. Samas sarnaneb

§ 195lg 1 rikastumisõiguse soorituskondiktsiooni regulatsioonile, mis kohaldub siis, kui käsutuse aluseks olev 12

(14)kausaaltehing ära langeb. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et maakohus ei saanud vaidlusalust asjaõiguslepingut kehtetuks tunnistada. Menetlusosalistele on selge, et hageja soovis kostjate I ja III vastu esitada selliseid nõudeid, mille tagajärjel taastuks vaidlusaluse müügilepingu tegemisele eelnenud olukord, st tekiks olukord, kus vaidlusaluse kinnistu mõtteline osa kuulub kostjale I. Kuna maakohus on ebaõigesti tunnitanud kehtetuks asjaõiguslepingu, siis on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja taotles kostjate I ja III tahteavalduste asendamist, et vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa omandiõigus läheb kostjalt III üle kostjale I (vt hagiavalduse palvepunkt 5 viimane lause).
  2. detsembri 2014 määrusega on maakohus hagi tagamiseks seadnud kostjale III kuuluvale Xxxxxxxxx ½ kinnistu mõttelisele osale käsutamise keelumärke hageja kasuks (I kd, tl-d 78–80).
  3. veebruari 2015 määrusega on maakohus hagi tagamise abinõuna peatanud Tallinna kohtutäitur Arvi Pingi menetluses oleva täitemenetluse täiteasjas nr 024/2015/
  4. Nimetatud määrust väljatrükina toimikus ei ole, mistõttu teeb ringkonnakohus selguse huvides määrusest kohtute infosüsteemist väljatrüki ja lisab toimikusse. Määrus on kõigile menetlusosalistele nõuetekohaselt kätte toimetatud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kohaste hagi tagamise abinõudega, mis tagavad kohtumenetluses esitatud nõudeid. Täitemenetlust viiakse läbi lepingute alusel, mille kehtetuks tunnistamist hageja praeguses menetluses hageb. Kinnistu võõrandamise korral on välistatud kaasomandi osa kostjale I üle andmine

§ 195järgi.

Mõlemad hagi tagamise abinõud tuleb kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärgil kehtima jätta (

§ 442lg 5). 20. Kolleegium märgib, et asja hind on maakohtus määratud vääralt ja seda tuleb muuta (Ts

MS § 137 lg 1¹). Hageja nimetas hagihinnaks 68 550 eurot, samasugune hind on märgitud ka maakohtu otsuses ning hagejale on antud menetlusabi riigilõivu 1100 euro tasumiseks (II kd, tl-d 15–16 pöördel). Kolleegium sellega ei nõustu (TsMS § 136 lg-d 1 ja 4). TsMS § 125 teise lause kohaselt, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Hageja on esitanud hagi kolme kostja vastu kahe tehingu tagasivõitmiseks. Seega on nõuded eraldiseisvad ega sõltu üksteisest ja kahte nõuet tuleb käsitleda hagihinna määramisel iseseisvalt TsMS § 132 lg 1 järgi. Tulenevalt TsMS § 134 lgst 1 on hagihind (3500 + 3500) 7000 eurot ja hageja pidi hagiavalduselt tasuma riigilõivu 450 eurot. Menetluskulude väljamõistmisel ja sissenõudmisel riigituludesse tuleb maakohtul lähtuda eeltoodud kulu suurusest (TsMS §-d 179 ja 190). Kostja I osas on apellatsioonkaebuse hind (3500 + 3500) 7000 eurot (riigilõiv 450 eurot), kostja II osas 3500 eurot (riigilõiv 300 eurot) ja kostja III osas 3500 eurot (riigilõiv 300 eurot). Apellatsioonkaebustelt enam tasutud riigilõiv on tagastatud vastavalt kostjate poolt esitatud taotlustele (TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4; IV kd, tl-d 101, 104, 106).

  1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. 21.
  2. Maakohus on TsMS § 165 lg-le 1 tuginedes hageja menetluskuludest ¾ jätnud võrdsetes osades kostjate kanda ja kostja II menetluskuludest ½ jätnud hageja kanda. Ringkonnakohus tühistab küll maakohtu otsuse osaliselt, kuid vaatamata sellele saavutab hageja hagis taotletud eesmärgi – mõlemad tehingud tunnistatakse kehtetuks, mille tagajärjel läheb kinnistu mõtteline osa tagasi kostja I omandisse ja hüpoteegi seadmise käsutustehing ei kehti. 13

(14)Kuigi kostjad II ja III vaidlustasid maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, täpsustasid nad ringkonnakohtu istungil, et menetluskulude jaotus on vaidlustatud seoses kohtuotsuse tühistamisega. Selliselt on menetluskulusid vaidlustanud ka kostja I. Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud kulude jaotust muuta. 21.
  1. Tulenevalt ringkonnakohtu seisukohast, et apellatsioonkaebused jäävad sisuliselt rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Kolleegiumi hinnangul on kostjad osalenud menetluses samas ulatuses, siis tulenevalt TsMS § 165 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud võrdsetes osadest kostjate kanda.
  2. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
  3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.