Obsah (10)

§ 165§ 657§ 374§ 134§ 147§ 162§ 179§ 163§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 26. veebruar 2019 Tsiviilasja number

) § 439 järgi. Kohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja intressi summas 24 416 eurot ja 75 senti. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja 206 239 eurot 94 senti, viivis põhinõudelt alates
2. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhisummalt päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõue ning osas, millega jäeti kõik menetluskulud kostjate kanda. Kostja I palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu või alternatiivselt mõista kostjalt I hageja kasuks välja 177 106 eurot (sh põhinõue 88 553 eurot ja viivis 88 553 eurot). Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ oleks kostjale I teatanud, et ta on enda nõudeõiguse loovutanud OÜ-le NH
3. Hageja ei ole esitanud väidet, et dokument nr 1.1-10.1/557 oleks digitaalselt allkirjastatud, samuti ei ole dokumenti digitaalselt allkirjastatult kohtule esitatud. Dokumendi registreerimislehel puuduvad andmed, et see oleks edastatud e-kirja teel. Hageja ei ole tõendanud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt nõude loovutamisest teatamist kostjale I. Kostja I suhtes toimus VÕS § 170 tähenduses nõude loovutamine
4. oktoobril
5. Kohus tuvastas hageja nõude omandamise KKT Varad OÜ-lt, leides ebaõigesti, et sellega on hageja omandanud nõudeõiguse esialgselt võlausaldajalt. Juhul, kui KKT Varad OÜ on küll saanud nõude omanikuks nõude loovutamise teel, aga ei ole täidetud VÕS § 170 nõuded, siis uus võlausaldaja (hageja, KKT Varad OÜ või OÜ NH1) ei ole saanud osaliseks võlasuhtes võlgnikust kostjaga I. KKT Varad OÜ on käitunud nagu universaalne õigusjärglane Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt sõlmitud laenulepingu nr 607 suhtes. KKT Varad OÜ ei ole Kiviõli Keemiatööstuse OÜ universaalne õigusjärglane. Võlgnik ei saa nõuet tunnistada ega tunnustada isiku ees, kes ei ole saanud tema suhtes võlausaldajaks. Kohus ei andnud hinnangut hagejate väidetele, et KKT Varad OÜ on üle võtnud Kiviõli Keemiatööstuse ja kostja I vahelise lepingu (VÕS § 179). Kostja I ei nõustu lepingu 9 ülevõtmisega KKT Varad OÜ poolt. Antud asjas puuduvad asjaolud ja tõendid, et tuvastada lepingu ülevõtmine KKT Varad OÜ poolt. Kui kohus oleks õigesti tuvastanud, et nõude loovutamine OÜ-le NH1 toimus kostja I suhtes
6. oktoobril 2017, siis pidanuks kohus hindama kostja I aegumise vastuväidet. Kohus ei arutanud pooltega nõude aegumise asjaolusid. Kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 on vastuolulised osas, milles kohus on mõistnud viiviseid välja enam kui põhinõue. Kohtuotsus on menetluskulude jaotuse osas ebaseaduslik, kuna kostjad ei olnud solidaarsed kostjad. Hageja ei ole tasunud hagiavalduselt õigesti riigilõivu.
7. Hageja vaidleb kostja I apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Apellatsioonkaebusega soetud menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda. Hageja nõustub kostjaga I, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebatäpne ning leiab, et seda tuleb täpsustada vastavalt vastuapellatsioonkaebuses palutule. Kostja I heidab kohtule ette aegumist tõendavate tõendite esitamiseks võimaluse andmata jätmist, kuid samas ei taotle kostja I täiendavate tõendite vastuvõtmist ega kogumist ringkonnakohtus. Kostja I väidab, et ta sai Kiviõli Keemiatööstuse OÜ lepingu üleminekust OÜ-le NH1 ja seejärel KKT varad OÜ-le teada alles kohtumenetluse ajal. Samas tunnistab kostja I, et talle on kostja I poolt teatatud, et KKT Varad OÜ on Kiviõli Keemiatööstuse OÜ õigusjärglane või universaalne õigusjärglane. Kostja I väited on selgelt otsitud. Hageja on selgitanud, et laenuleping läks üle OÜ-le NH1 ja seejärel KKT Varad OÜ-le. Kostja I on sellega nõustunud (VÕS § 179 lg 1), täites kohustuse KKT Varad OÜ-le ja sõlmides temaga laenulepingu nr 607 lisa
8. Kostja I teadis, kes on võlausaldaja. Sõltumata sellest, kuidas nõude üleminekut kvalifitseerida – kas lepingu ülevõtmise või loovutamisena, on hageja õige võlausaldaja ja nõue ei saanud aeguda. VÕS § 169 tulenevalt ei mõjuta kostja I väidetav mitteteadlikkus nõude üleminekust nõude ülemineku kehtivust. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisse üksnes võlgniku taotlusel ega tohi omal algatusel viivist vähendada. Kostja I ei ole maakohtus enne sisulise arutamise lõppu vastavat taotlust esitanud. Viivise vähendamiseks alust ei oleks ka siis, kui kostja I oleks taotluse õigeaegselt esitanud. Maakohtu menetluskulude jaotus on kooskõlas

§ 165lg 1 esimese lausega.

1. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt II hageja kasuks välja 634 416 eurot 75 senti. Samuti palub kostja II maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti menetluskulud kostjate kanda. Kostja II palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda. Kohtu järeldused
2. juuli 2012 lepingu sõlmimise protsessile ei põhine uuritud tõenditel. Tunnistaja T.T. ütlustega on tõendatud, et T.T. omas reaalset juhtimisõigust ja -võimu nii AS Kiviõli Keemiakombinaat kui ka T.R. Tamme Auto suhtes, et otsustada nende äriühingute poolt laenu andmine. Kostja II nõustub kohtuga, et laenuandmise initsiatiiv tuli OÜ-lt T.R. Tamme Auto. Kohus jättis hindamata tunnistaja T.T. ütlused laenuandmise asjaolude kohta. Tõendatud on, et kostjal II oli
3. augustil 2012 raha 400 000 euro ulatuses, selle ülekandmine kostjale I ja kostja I poolt 340 000 euro sularahas väljavõtmine
4. augustil
5. Ei tohiks olla kahtlust, et vähemalt 340 000 eurot tasuti Oleg Ljadovile sularahas. Kui kõigele vaatamata jäi kostja I võlgu Oleg Ljadovile 40 000 eurot, siis tehingu tegelik hind võis olla veel suurem (50 000 ülekandega, 340 000 eurot sularahas + 40 000 võlgnevus Oleg Ljadovile). 10 Kuivõrd kostja I võlatunnistus on jõudnud hagejani, siis see on jõudnud hagejani isiku kaudu, kelle singulaarne õigusjärglane ta on ehk pärineb OÜ-lt T.R. Tamme Autolt või T.T. lt. Eeltoodu kinnitab, et
6. juuli 2012 leping on otseselt seoses
7. augusti 2012 tehinguga AS-i Kalotex ja kostja II vahel. Kohus jättis hindamata poolte esitatud väite ja tõendid, et
8. augusti 2012 tehingu sõlmimise eel osutas kostjale II õigusabi advokaadibüroo, kes oli ca kuu aega hiljem omandatud kinnistute ostja äriühingu omanikuks. T.T. ei soovinud
9. aastal ise suhelda Oleg Ljadoviga. Hageja on selle asjaolu omaks võtnud. T.T. ärilised huvid Aseri sadama piirkonnas on selgelt esile toodud ja seda kinnitas ta ka kohtuistungil. Kohtuotsuses ei ole antud asjaolusid hinnatud. Kohus tegi tunnistaja T.T. ütlustest puudulikud järeldused ning jättis enamiku ütlusi hindamata. Kohus jättis tuvastamata, et tunnistaja andis kohtus osaliselt teadvalt valeütlusi. Otsuses hinnati kostja II esitatud asjaolusid ja tõendeid vaid osaliselt. Kohus tuvastas, et kostja II müüs AS-ilt Kalotex omandatud kinnistud OÜ-le Aseri Sadam hinnaga 95 000 eurot (II kd, tl 51–76). Samuti tuvastas kohus, et
10. detsembri 2013 seisuga on kostja II saadud laenust tagastanud 95 000 eurot. Arvestades laenulepingu eesmärki, on loogiline, et kui antud finantseerimise vahendamise tulemusel ostetud kinnisvarad võõrandati, siis ka saadud 95 000 eurot tagastati finantseerijale OÜ T.R. Tamme Auto. Näiliku tehingu tuvastamisel ei saa hageja teostada nõude omandamise õigussuhtest nõudeõigust, sest see nõue on tühine. Kohtuotsus on menetluskulude jaotuses ebaseaduslik, hageja on eksitanud kohut, esitades kohtukulude nõude kostjate vastu solidaarselt. Hageja ei ole tasunud õigesti riigilõivu.
11. Hageja vaidleb kostja II apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja vaidleb vastu kostja II poolt uute asjaolude esitamisele apellatsioonkaebuses. Hageja palub ringkonnakohtul kontrollida, kas kostja I väide tema süüdimõistmisest rahapesus ja raha konfiskeerimata jätmisest vastab tegelikkusele. Kostja II esitas kaks erinevat teooriat menetlusväliste isikute vahelistest kokkulepetest, millest tulenevalt kostja II laenu tagasi maksma ei pea. Ühe versiooni järgi oli OÜ T.R. Tamme Auto ja kostja II vahel seltsing, teise versiooni järgi pidi T.T. korraldama seltsingu rahastamise OÜ-lt T.R. Tamme Auto saadava lepingu järgi. Kuivõrd OÜ T.R. Tamme Auto ei olnud seltsingu pool, siis ei saanud väidetav seltsing mõjutada tema kui laenuandja õigust laenu tagasi saada. Kostja esitas apellatsioonimenetluses uued väited seltsingulepingu kohta. Kostja I andis vande all ütlusi, et seltsinguleping oli sõlmitud T.T. ja kostja II vahel. Kui kostja II tugineb taluvusvolitusele, pidi kostja II tõendama, et OÜ T.R. Tamme Auto andis T.T. le taluvusvolituse tehingu tegemiseks. Seejärel, millal, kuidas ja millistel asjaoludel on kostja II teinud OÜ-ga T.R. Tamme Auto varjatud tehingu. Kui T.T. ja kostja I (kostja II seadusliku esindaja) vahel oli mingi kokkulepe, ei ole kostja I väitnud, et OÜ T.R. Tamme Auto oleks kaotanud õiguse laenu tagasisaamiseks. Kostja II väidab, et sai väidetavalt Oleg Ljadovile makstud 340 000-440 000 eurot väljavõetuna kostja II pangakontolt. Kostja I ei suuda aga selgitada, et kui ta andis raha Oleg Ljadovile, siis mis allikast hankis ta 2013-
12. aastatel 321 520 eurot omanikulaenu kostjale II. Vande all väitis kostja I, et sai raha eelkuriteolt, rahapesu tulemusena. Karistusregistrist ei nähtu kostja I karistatust. Seetõttu palub hageja kontrollida, kas väide süüdimõistmisest vastab tegelikkusele. 11 Kostja I enda ütlustega on tõendatud, et OÜ T.R. Tamme Auto ei ole loobunud oma nõudest, kostja I arutas T.T. ga kokkuleppele jõudmata, kuidas laen tagasi maksta.
13. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse kostja I apellatsioonkaebusele, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega otsustati kostjalt I hageja kasuks jätta välja mõistmata 10 845 eurot 50 senti põhivõlgnevust ja 3519 eurot 8 senti eurot viivist. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsus osas, millega otsustati kostjalt I hageja kasuks jätta välja mõistmata viivis täiendavalt 10 845 euro 50 sendi suuruselt põhinõudelt ja piirata viivise väljamõistmist põhinõude summaga. Hageja palub teha uus otsus resolutsiooni p 2 osas, millega mõista kostjalt I hageja kasuks välja 220 640 eurot 52 senti (sh 99 398 eurot 50 senti põhivõlgnevus ja 121 206 eurot 2 senti viivis). Hageja palub teha uus otsus resolutsiooni p 3 osas, millega mõista kostjalt I hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (99 398 eurolt 50 sendilt) alates
14. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhisummalt päevas. Muus osas palub jätta hageja maakohtu resolutsioon muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda ning mõista kostjalt I välja viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus tegi intressi arvutamisel kolm viga: 1) ajavahemik ei hakanud kulgema
15. jaanuarist 2011 vaid
16. jaanuarist 2011, 2) kohus ei arvestanud 2012 liigaastaga, 3) kohus ei teisendanud 1455 päevast perioodi (ega ka valesti valitud nelja aastast perioodi ehk 1460 päevast perioodi) 360 päeva aasta süsteemi nagu nõuab laenulepingu p 4.
17. Kohus tegi viivise ja võlgnetava põhisumma arvutamisel järgmised vead: 1) valis lähteandmeks vale intressi suuruse, 2) ei arvutanud iga kostja I makse hetkeks kogunenud viivist, intressijääki ja põhisummajääki, 3) ei järginud iga kostja I makse hetkel maha arvestamise järjekorda, 4) ei arvestanud
18. a liigaastaga, 5) seisuga
19. mai 2015 arvutas valesti kõrvalnõuete jaotuse viivise ja intressi vahel, 6) seisuga
20. jaanuar 2015 arvutas valesti kostja poolt hagejale (sh hageja õiguseellasele) kantud summad, 7) kohaldas valesti laenulepingu p-i 5.
21. Korrektse arvutuse järgimisel pidanuks kohus jõudma tulemusele, et
22. septembri 2018 lõpuga oli kostja I võlgu 121 206 eurot 2 senti viivist ja 99 398 eurot 50 senti põhivõlgnevust, kokku 220 604 eurot 52 senti. Samuti pidi kohus arvestama viivist alates
23. septembrist 2018 summalt 99 398 eurolt 50 sendilt, mitte 88 553 eurolt. Kostja I pole esitanud viivise vähendamise taotlust ja kohtul pole õigust seda omal algatusel teha. Otsuse põhjendustes ei nähtu põhjendusi viivise vähendamiseks.
24. Kostja I vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus on ebaõigesti võtnud vastuapellatsioonkaebuse menetlusse ka kostja II suhtes, kuivõrd vastuapellatsioon on esitatud üksnes kostja I suhtes. Vastuapellatsioonkaebuses muudetakse hagis esitatud nõudeid. Hagis on põhinõue 99 398 eurot 50 senti, vastuapellatsioonkaebuses on põhinõue 99 475 eurot 75 senti. Ebaõige on hageja väide, et kohus ei ole õigustatud leppetrahvi vähendama. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Vastuapellatsioonis käsitletakse viivisenõuet juba iseseisva nõudena. Hagi esitamise seisuga oli viivisenõue põhinõudest väiksem. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
25. Ringkonnakohus leiab, et kostjate I ja II apellatsioonkaebus tuleb rahuldada maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning jätab hageja põhjendatud ja vajalikud maakohtu menetluses kantud menetluskulud 25% 12 ulatuses kostja I kanda ning 75% ulatuses kostja II kanda. Kostjad on menetluskulude kandmise osas osavõlgnikud, s.t nad vastutavad üksnes nendelt väljamõistetava menetluskulude osa osas. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu tühistada kostjalt I väljamõistetud summa suuruse osas. Ringkonnakohus teeb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostja I vastu tasu saamiseks ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja põhinõudena 99 398 eurot 50 senti, maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 121 206 eurot 2 senti ning alates

1. septembrist 2018 viivise 0,1% päevas põhinõudelt, s.o 99 398 eurolt 50 sendilt kuni põhinõude täieliku tasumiseni kuid mitte rohkem, kui põhinõude summa. Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja riigi kasuks vähemtasutud riigilõivu 2100 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
2. Hagi on esitatud kostjate I ja II vastu kahe erineva laenulepingu alusel. Hageja nõue kostja I vastu tuleneb Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel
3. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust nr 607, mille p 2.
4. kohaselt võttis kostja I laenu 103 000 eurot. Hageja nõue kostja II vastu tuleneb T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II vahel
5. juulil 2012 sõlmitud laenulepingust, mille alusel anti kostjale II laenu 400 000 eurot. Maakohus on menetlenud hageja nõuet kostjate I ja II vastu ühes menetluses, kostjate esindaja on
6. septembri 2017 menetlusdokumendis leidnud, et ta ei vaidle nõuete koos menetlemisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et kuigi praeguses menetluses ei ole esitatud mitu erinevat hagi, vaid ühes hagis on nõue mitme erineva kostja vastu, tuleb nende ühise menetlemise võimalikkust kaaluda

§ 374

nimetatud eelduste alusel, mis võimaldab kohtul omavahel seotud asju koos menetleda. Praegusel juhul on mõlemad hagid üheliigilised, sama hageja olemasolu täidab samuti nõuete koos menetlemise eelduse. Mõlemad laenulepingud (nii see, kus laenuvõtjaks on kostja I kui ka see leping, kus laenuvõtjaks on kostja II), on allkirjastatud kostja I poolt. Tegemist on sarnase sisuga asjadega, osaliselt kattuvad esitatud asjaolud ning õiguslikud küsimused.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja nõude kostja I vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja I, et maakohus luges laenulepingust nr 607 tuleneva nõude ülemineku Kiviõli Keemiatööstuse OÜ poolt OÜ-le NH
2. Ringkonnakohus leiab, et õiguslikult põhjendamata on kostja I apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt omab loovutamise kehtivuse suhtes tähendust see, kas võlgnikule on sellest teatatud. Kostja I poolt viidatud VÕS § 170 eesmärk on kaitsta võlgnikku olukorras, kus võlgnikku on loovutamisest teavitatud: loovutamisest teatamise järel on see võlgniku suhtes toimunud ning võlgnik võib kohustuse täita loovutamise kohta tehtud teatele tuginedes. Aga ka uus võlausaldaja on kaitstud võlgniku vastuväidete eest. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, võlgniku, nõusolek, nõude loovutamise eelduseks ei ole ka loovutamisest võlgnikule teatamine. Seega ei ole enne, kui võlausaldaja ei nõua kohustuse täitmist, võlgniku suhtes tähendust sellel, millal loovutamine toimus. Hageja nõudeõiguse suhtes ei oma tähendust ka see, et kostja oli laenulepingu lisa nr 2 sõlmimisel ekslikul seisukohal, et ta sõlmib lepingu võlausaldaja universaalse õigusjärglasega. Hageja oli nõude omanik. Kostja I käsitlus, mille kohaselt ei saa nõude omandanud isik käituda võlausaldajana, ei ole õiguslikult põhjendatud. Nõude loovutamise esmane tagajärg on see, et loovutatud nõue läheb üle uuele võlausaldajale, loovutamise tulemusel asendub senine võlausaldaja automaatselt uuega. Uuel võlausaldajal on kõik senise võlausaldaja õigused, kaasa arvatud lepingu muutmise õigus. 13 Kostja I väitel toimus loovutamine tema suhtes
3. oktoobril
4. Seega on ta teadlik sellest, et laenulepingust tulenev nõue tema vastu on OÜ-le NH1 üle läinud. Hageja ei ole vaielnud vastu maakohtu poolt tuvastatule, et KKT Varad OÜ ühines OÜ-ga NH1, ühendatav ühing OÜ NH1 kustutati äriregistrist (II kd, tl 148–149). Laenulepingust nr 607 tulenev nõue kostja I vastu omandati KKT Varad OÜ poolt ühinemislepinguga. Kostjale I teatati
5. mail 2017 KKT Varad OÜ poolt, et Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja kostja I vahel
6. jaanuaril 2011 sõlmitud laenulepingust nr 607 ja OÜ KKT Varad ja kostja I vahel
7. mai 2014 sõlmitud laenulepingu lisast 2 tulenevad nõuded kostja I vastu on loovutanud hagejale. Maakohus on õigesti leidnud, et alates
8. maist 2017 kuulub laenulepingust nr 607 tulenev nõue kostja I vastu hagejale.
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et kostja I vastu suunatud nõue ei ole aegunud. Maakohus on põhjendatult tuginenud TsÜS § 158 lg-le 1, mille kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.
10. mail 2014 on kostja I ja KKT Varad OÜ sõlminud
11. jaanuari 2011 laenulepingu nr 607 lisa nr 2, milles lepiti kokku, et laenusaaja maksab laenusumma laenuandajale tagasi hiljemalt
12. detsembril
13. Ringkonnakohus nõustub, et pooltevaheline laenulepingu tagasimakse tähtaja muutmine tähendab laenulepingust tuleneva nõude tunnustamist. Seega algas uus kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi. Hagi on esitatud
14. juunil 2017, seega enne TsÜS § 146 lg-s 1 järgse aegumistähtaja möödumist. Kostja I on aegumise vastuväite puhul tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et ta sõlmis laenulepingu lisa nr 2 ja tegi tagasimakseid KKT Varad OÜ-le vaid sellel põhjusel, et ta pidas KKT Varad OÜ Kiviõli Keemiatööstuse OÜ õigusjärglaseks. Ringkonnakohus ei korda oma otsuse p-s 12 väljendatud seisukohta, et ka nõude loovutamise teel nõude omanikuks saanud isikul on õigus lepingu sisu kujundada.
15. Ringkonnakohus leiab, et kostja I apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud kostjalt I väljamõistetud viivise suuruse osas. Hagiavalduses palus hageja välja mõista kostjalt I 99 398 eurot 50 senti põhinõudena, 77 570 eurot 8 senti kõrvalnõudena (viivisenõudena); viivise põhinõudelt 99 398 eurolt 50 sendilt alates
16. juulist 2017.a kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 0,1% päevas. Kostja I ei taotlenud vastuses hagile viivisenõude vähendamist ning ei tuginenud ka apellatsioonkaebuses sellele, et ta oleks menetluses palunud viivisenõuet vähendada. Ka apellatsioonkaebuses ei ole selget taotlust viivise vähendamiseks, kostja I leiab, et maakohus on vastuoluliselt mõistnud viiviseid välja enam kui põhinõue. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel. Maakohus rahuldas hageja viivisenõude, mõistes kostjalt I välja põhivõlgnevuse 88 553 eurot ja viivise 117 686 eurot 94 senti. Samas mõistis maakohus kostjalt I välja hageja kasuks viivise põhinõudelt 88 553 eurolt alates
17. septembrist 2018 põhinõude tasumiseni määraga 0,1% põhisummalt päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Sellega on maakohus piiranud kostjalt I tulevikus väljamõistetava viivise suurust iseenesest kostja I kasuks. Kui nimetatud piirang kaoks, oleks kostja I kohustatud tasuma rohkem. Kostjalt I juba väljamõistetud viivis ületab põhinõuet, maakohus on tulevikku suunatud viivise väljamõistmist piiranud hageja kahjuks põhinõudega. Kostja I taotles ringkonnakohtus viivise vähendamist tuginedes maakohtu poolt seatud piirangule tulevikus väljamõistetava viivise osas.
18. Ringkonnakohus nõustub kostja I ja kostja II apellatsioonkaebuste väitega, et antud vaidluses tsiviilasja hinna arvestamisel ei saa hageja nõudeid kostjate vastu liita. Ringkonnakohus märkis eespool, et nõuete lahendamine ühes menetluses on iseenesest mõistlik

§ 374alusel.

Samas tegemist on hageja erinevate nõuetega kostjate vastu ning kostjad ei ole vaidlusalustes nõuetes hageja suhtes solidaarvõlgnikud.

§ 134

ei näe ette võimalust 14 hagihinda arvutamisel liita nõudeid, mis on esitatud ühe hageja poolt erinevate kostjate vastu, kes ei ole solidaarvõlgnikud. Ka maakohtu otsuses on hagihind märgitud eraldi iga kostja suhtes. Hageja nõue kostja I vastu on hagiavalduse kohaselt põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 77 570 eurot 8 senti. Hagihinna arvutamisel tuleb lisada veel tulevikus sissenõutava viivis aasta eest, s.o antud nõude puhul 36 280 eurot 45 senti. Seega kostja I vastu esitatud nõude hagihind on 213 249 eurot 3 senti. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse ja selle lisa 1 kohaselt tuli sellise hagihinnaga hagi esitamisel tasuda riigilõivu 2100 eurot. Hageja nõue kostja II vastu hagiavalduse kohaselt on põhinõue 305 000 eurot, intress 24 416 eurot 75 senti ning viivis 305 000 eurot, kokku 634 416 eurot 75 senti. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse ja selle lisa 1 kohaselt tuli sellise hagihinnaga hagi esitamisel tasuda riigilõivu 3400 eurot. Hageja tasus kokku riigilõivu 3400 eurot, seega ettenähtust 2100 euro võrra vähem.

§ 147

lg 3 esimese lause kohaselt kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise kohta võtab ringkonnakohus seisukoha käesoleva otsuse punktis

2. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohus leiab, et kostjad ei vastuta menetluskulude osas solidaarselt. Kuivõrd hagi kostja I ja kostja II vastu rahuldatakse, siis tuleb hageja menetluskulud seoses kostja I vastu esitatud nõudega jätta kostja I kanda ja hageja menetluskulud seoses kostja II vastu esitatud nõudega kostja II kanda (

§ 162lg 1).

Hageja on oma nõuded kostjate vastu esitanud menetluses koos ja samades menetlusdokumentides, mistõttu kohtul ei ole võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on hageja menetluskulud seotud ühe või teise kostja vastu esitatud nõudega. Ringkonnakohus tühistab maakohtu menetluskulude jaotuse ja otsustab iga kostja kulude jaotuse vastavalt tema suhtes tehtava nõude ulatusele. Hageja kogu nõudest (847 665 eurot 78 senti) on kostja I vastu esitatud nõude osa 25% ning kostja II vastu esitatud nõude osa 75%. Ringkonnakohus jätab hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 25% ulatuses kostja I kanda ning 75% ulatuses kostja II kanda. Kostjad on menetluskulude kandmise osas osavõlgnikud, s.t nad vastutavad üksnes nendelt väljamõistetava menetluskulude osa osas. Kostjate menetluskulud jäävad kostjate endi kanda. Ringkonnakohus leidis eespool, et hageja on hagiavalduselt tasunud riigilõivu ettenähtust 2100 euro võrra vähem ning nimetatud summa tuleb riigi tuludesse välja mõista. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda, et hageja on riigilõivu vähem maksnud konkreetselt kas kostja I või kostja II vastu suunatud nõudelt.

§ 179

lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalistena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabi kulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuivõrd haginõuded rahuldatakse ja menetluskulud jäävad

§ 162

lg 1 alusel kostjate kanda, siis tuleb kostjatelt mõista Eesti Vabariigi kasuks välja hagiavalduselt vähem tasutud riigilõiv 2100 eurot ning kooskõlas

§ 179

lg-ga 9 tuleb märkida, et riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus mõistab riigi tuludesse välja vähemtasutud riigilõiv vastavalt menetluskulude jaotusele, s.o 25% ulatuses, s.o 525 eurot, kostjalt I ja 75% ulatuses, s.o 1575 eurot, kostjalt II. 15

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude kostja II vastu. Vastuseks kostja II apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. T.R. Tamme Auto OÜ ja kostja II OÜ Roodevälja Terminal sõlmisid
2. juulil 2012 laenulepingu, millega anti kostjale II laenu 400 000 eurot. Kostja II tugineb selle lepingu näilisusele. TsÜS 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, seega objektiivselt avaldatu ei peaks saabuma. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Ringkonnakohus leiab, et kostja II ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis viitaksid laenulepingu näilisusele. Hageja ei ole menetluses tõendanud, et poolte sooviks oli, et lepingus kokkulepitud raha ei kanta kostjale II üle. Lepingueelsed läbirääkimised laenulepingus märgitud summa suuruse üle (apellatsioonkaebuse p 2.2.1) ei mõjuta lepingu kehtivust. Samuti ei mõjuta lepingu kehtivust see, et T.T. oli isikuks, kes mõjutas lepingu sõlmimise tingimusi. Laenulepingu kehtivuse suhtes ei oma reeglina tähtsust ka see, kes tegi ettepaneku leping sõlmida: kas laenuandja või laenuvõtja. Laenuleping on näilik eelkõige siiski siis, kui tehtud tahteavalduste eesmärgiks ei ole laenulepingule omaste tagajärgede saabumine, pooled ei soovi olla lepingu tagajärgedega õiguslikult seotud. Üldjuhul on laenuleping näiline, kui laenuvõtja ei pea poolte tahteavalduse järgi olema kohustatud laenusummat tagasi maksma. Kostja II ei ole menetluses selliseid asjaolusid esile toonud. Ka hageja väidetud seltsinguleping eeldas seda, et kostja II saab laenulepinguga raha. Kostja II esindaja väitel sai ta raha selleks, et tema suhtleks O. Ljadoviga. Kostja II selgituste kohaselt kasutati OÜ T.R. Tamme poolt üleantud raha AS Kalotex ja OÜ Roodevälja Terminal vahelise
3. augusti 2012 tehingu täitmiseks. Raha, mis OÜ T.R. Tamme Auto
4. juuli 2012 lepingu alusel üle kandis, kasutati AS-i Kalotex poolt võõrandatud kinnisasjade omandamiseks. Läbirääkimised tehingu tingimustes toimusid Mihkel Miilpalu ja AS-i Kalotex juhatuse liikme Oleg Ljadovi vahel. Tasumine toimus OÜ Roodevälja Terminal poolt kahe maksena – 50 000 eurot ülekandega ja 350 000 sularahas.
5. septembril 2012 võõrandas OÜ Roodevälja Terminal omandi AS-ilt Kalotex omandatud kinnistute suhtes üle spetsiaalselt selleks loodud äriühingule OÜ Aseri Sadamad. Ringkonnakohus leiab, et kostja II väited viitavad üheselt sellele, et ta oli enda poolt kirjeldatud tehingute tegemisel isikuks, kelle sooritus pidi tooma kasu kolmandale isikule, seega variisikuks. Kui on tegemist variisikuga sõlmitud laenulepinguga, ei too see kaasa laenulepingu tühisust. Sellistel juhtudel on lepinguga kaasnev õiguslik tulemus - laenulepingu sõlmimine variisikuga, nii laenuandja kui laenuvõtja poolt soovitud. Ainuüksi tehingu majanduslik vastutus lepinguga kaasnevate kohustuste täitmise eest on sisesuhtes variisiku ja tema „selja taga“ oleva isiku vahel „ümber jaotatud“. Laenulepingujärgses välissuhtes laenuandja ja variisiku vahel on variisik lepingupartner. Variisikuga sõlmitud lepinguga on tegemist siis, kui tehinguga saadud raha antakse üle kolmandale isikule. Variisik on lepingujärgsete kohustustega seotud ka siis, kui laenuandja nendest asjaoludest teadis. Praegusel juhul on kostja II väitel isikuks, kelle majanduslikke huve tehingud teenisid, T.T. , kes ei saanud enda äriühingute kaudu Oleg Ljadoviga „äri ajada“ (apellatsioonkaebuse lk 9). Ka kostja II väidetav Mihkel Miilpalu poolne „vahendusteenuse“ osutamine talle kuuluvate äriühingute kaudu T.T. le viitab välissuhtes kehtivale laenulepingule. Apellatsioonkaebuses väidetud seltsingulepingule omaseid tunnuseid: seltsinglased ei kohustu mitte vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele, ei ole kostja II menetluses esile toonud. Seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 15). Seltsingulepingu sätteid ei ole alust kohaldada kostja II kirjeldatud 16 asjaoludele: poolte vahel oli seltsing, kus T.T. enda äriühingute kaudu finantseeris enda kontrolli all olevate äriühingute kaudu kinnistute ostmist AS-ilt Kalotex.
8. Ringkonnakohus nõustus käesoleva otsuse p-s 16 kostjate apellatsioonkaebuste väitega tsiviilasja hinna määramise ja sellest tuleneva riigilõivu tasumise kohta.
9. Ringkonnakohus leiab, et kostja II apellatsioonkaebus on põhjendatud maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse suhtes. Ringkonnakohus võttis selles osas seisukoha otsuse ps
11. Ringkonnakohus rahuldab hageja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja I väide selle kohta, et hagis on põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning vastuapellatsioonkaebuses on põhinõue 99 475 eurot 75 senti, ei vasta tegelikkusele. Hageja küll märgib vastuapellatsioonkaebuses, et hageja põhinõue
12. juuni 2017 seisuga on 99 475 eurot 75 senti, kuid kuivõrd hageja nõudis hagiga 99 398 euro 50 sendi väljamõistmist, siis lähtub hageja vastuapellatsioonkaebuses sellest summast. Nimetatut kinnitab ka vastuapellatsioonkaebuses esitatud taotlus: tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti kostjalt I hageja kasuks välja mõistmata 10 845 eurot 50 senti põhivõlgnevust (99 398,50 (põhinõude summa) – 88 553 (maakohtu poolt väljamõistetud põhinõue) = 10 845,50 (vastuapellatsioonkaebuse nõude summa)). Muid sisulisi vastuväiteid kostja I hageja vastuapellatsioonkaebusele ei esitanud. Hageja leiab vastuapellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole nõudesumma arvutamisel lähtunud poolte kokkulepitust, s.o lepingu p-s 4.
13. märgitust, et intresside arvutamisel lähtutakse 360päevasest aastast. Ringkonnakohus nõustub vastuapellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on nõudesumma arvutamisel lähtunud vaid kalendriaastast, mitte lepingust kokkulepitust. Kuivõrd pooltevahelise lepingu järgi tuli intressi arvestamisel lähtuda 360-päevasest aastast, mitte kalendriaastast (s.o 365 päeva, liigaasta puhul 366), tuleb sellest hageja nõude arvutamisel ka lähtuda. Pooled ei vaidle tasutud summade suuruse ega tasumise kuupäevade üle. Samuti algse laenusumma suuruse, s.o 103 000 eurot üle. Lepinguga kooskõlas on vastuapellatsioonkaebuse väide, et intressi tuleb arvestada laenusumma ülekandmisele järgnevast päevast, s.o
14. jaanuarist
15. Hageja nõuab intressi perioodi
16. jaanuar 2011 –
17. detsember 2014 eest, s.o 12 488 eurot 75 senti (103 000 / 100 * 3 / 365 * 1455). Õige on vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole arvesse võtnud iga kostja I makse teostamise ajaks kogunenud viivise, intressi ja põhinõude jääki. Peale igat kostja I makset ning selle arvestamist vastavalt lepingule kas intressi, viivise või põhinõude katteks, jätkus viivise arvestus põhinõude jäägilt edasi. Kostja I teostas esimese osamakse
18. jaanuaril 2015 summas 5000 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks on
19. detsember
20. Viivist arvestatakse alates päevast mis järgneb päevale, mil kohustuse tasumine lepingu järgi pidi toimuma, kuni tasumise päevani, viimane kaasa arvatud. Esimese makse teostamise ajaks oli kostjal I olnud tasumata põhinõue 103 000 eurot, intress 12 488 eurot 75 ning kogunenud viivist 20 päeva eest 2060 eurot (103 000 / 100 * 0,1 * 20). Tasutud summast vastavalt lepingu p-le 5.
21. tuli eelkõige lugeda tasutuks viivis, seejärel intress ja alles viimasena põhinõue. Seega tasutud 5000 eurost läks ennekõike viiviste katteks 2060 eurot ning ülejäänud summa 2940 eurot intressi katteks.
22. jaanuari 2015 seisuga oli kostjal I tasumata põhivõlg 103 000 eurot ning intress 9548 eurot 75 senti. Teise osamakse ajaks
23. jaanuariks 2015 oli kostjal I lisaks viimasena nimetatud summadele kogunenud viivist 1 päeva eest 103 eurot. Seega
24. jaanuaril 2015 tasutud 5000 eurost läks 103 eurot viiviste katteks ning ülejäänud 4897 eurot intresside katteks. Põhinõude jääk
25. jaanuari 2015 seisuga on 103 000 eurot ning intressi jääk on 4651 eurot 75 senti (9548,75 – 4897). 17
26. jaanuari 2015 osamakse ajaks oli kostjal I kogunenud viivist 8 päeva eest, s.o 824 eurot. Tasutud 9000 eurost 824 eurot tuli lugeda viiviste katteks, 4651 eurot 75 senti intressi katteks ning ülejäänud 3524 eurot 25 senti põhinõude katteks. Põhinõude jääk
27. jaanuar 201 seisuga on 99 475 eurot 75 senti.
28. jaanuari 2017 seisuga, mil kostja I teostas neljanda makse, oli kogunenud viivist tasumata põhinõudelt 71 821 eurot 49 senti. Tasutud 10 000 eurot tuleb arvestada viivise katteks, viivise jääk 61 821 eurot 49 senti. Hagiavalduse esitamise hetkeks
29. juuniks 2017 kogunes täiendavalt viivist 15 916 eurot 12 senti. Sissenõutavaks muutunud viivis oli hagiavalduse esitamise seisuga kokku 77 737 eurot 61 senti. Hageja hagiavalduses märgitud ning vastuapellatsioonkaebuses esitatud nõude suuruseks on põhinõue 99 398 eurot 50 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 77 570 eurot 8 senti. Ringkonnakohus lähtub esitatud nõudest. Hageja nõue on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 117 eurot 94 senti, lähtudes põhinõude summast 88 553 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eespool, et hageja põhinõude summa on 99 398 eurot 50 senti, siis maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 121 206 eurot 2 senti (s.o hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 77 570 eurot 8 senti ning hagiavalduse esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni sissnõutavaks muutunud viivis 43 635 eurot 94 senti). Maakohus piiras hageja tuleviku suunatud viivise nõude kostja I vastu põhinõude summaga (maakohtu resolutsiooni p 3). Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ning teha uus otsus, mõistes kostjalt I hageja kasuks viivis põhinõudelt 99 398 eurolt 50 sendilt alates
30. septembrist 2018 0,1% päevas kuni põhinõude tasumiseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja vastav nõue põhjendatud. Hageja viivisenõue juba sissenõutavaks muutunud viivise osas ületab põhinõuet ning kohus rahuldab selle. Lisaks rahuldab kohus hageja tulevikku suunatud viivise nõude alates maakohtu otsuse tegemise kuupäevast, s.o
31. septembrist 2018, kuid piirab selle põhinõude summaga. Hageja ei ole põhjendanud suuremas ulatuses viivise nõuet.
32. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt nii kostjate apellatsioonkaebused, kui ka hageja vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu hinnangul on antud tsiviilasjas põhjendatud jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda

§ 163

lg 1 alusel.

§ 174

lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2).

Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks 18 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke