KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-16-1632

§ 153

lg-le 1 ning leidis, et kuna nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue tulenes tervise kahjustamisest, aeguvad mõlemad nõuded korraga.

§ 153

lg 1 järgi algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Aegumistähtaja kulgemise alguseks ei saa võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise ega kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega. Hageja ei toonud selgelt välja, millal tal kahju tekkis. Hageja ei saanud kahju tekkimisest teada alles töövõime kaotuse tuvastamisega. Hagejal tuvastati

1. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haigus. TTOS § 23 lg 3 järgi on tööst põhjustatud haigus töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks. Nõude esitamine ei eelda, et hagejal oleks diagnoositud kutsehaigus. Hageja pidi tõendama, et tal on tervisekahjustuse tõttu tekkinud varaline kahju ning kutsehaiguse diagnoosimine on kahju tekkimise ja tööandjale etteheidetava tegevuse tõendamiseks üks võimalik tõend. Hageja pidi juba töölepingu lõpetamisel
2. novembril 2005 aru saama, et tal võib tekkida varaline kahju. Hageja asutas Stau AIL-i ning teenis õmblejana selle tegevusest tulu, mistõttu ei pruukinud tal
3. aastal varalist kahju tekkida. Hageja väidete kohaselt töötas ta Stau AIL-is kuni
4. aasta lõpuni. Maakohus leidis, et kutsehaigus kujuneb välja pikema aja jooksul. Hageja tervis lubas tal kuni
5. aasta lõpuni õmblejana töötada, mistõttu ei pruukinud hagejal varem kahju tekkida. Hüvitamise nõue hakkab aeguma, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse. Aegumise algus lükkub edasi, kui hageja jätkab töötamist. Hagejal ei tekkinud töötamise ajal kahju. Alates
6. aastast hageja ei töötanud ega saanud ka sissetulekut (teda pidas üleval poeg). Kuna hageja pidi juba
7. oktoobril 2005 tööst põhjustatud haiguse diagnoosimisega aru saama, et tal võib olla õigus nõuda kostjalt tervise kahjustamise tõttu hüvitist, hakkas
8. aasta algusest kulgema ka hagi aegumine. Hagi aegumine ei saa sõltuda sellest, millal hageja pöördub kutsehaiguse diagnoosimiseks töötervishoiuarsti poole või esitab avalduse töövõimetuse tuvastamiseks. Need toimingud on hageja subjektiivne valik ega saa pikendada hagi aegumise tähtaega. Hagi aegumine saab olla seotud ainult sellega, millisel ajal tekkis hagejal kahju (st ta kaotas sissetuleku). Praegusel juhul toimus see
9. aasta alguses.

§ 153lg 1 kohaselt aegus hageja nõue hiljemalt 1.

jaanuaril

1. Hagi esitati
2. oktoobril 2016 ja on seetõttu aegunud. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega tuvastada, et nõue ei ole aegunud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud tõendite hindamise kohustust. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, milliste tõendite alusel ja kuidas jõudis maakohus järelduseni, et hagi on aegunud. Maakohus on ebaõigesti sidunud aegumistähtaja alguse Stau AIL OÜ faktilise majandustegevuse lõppemisega. Hageja selgitas
4. märtsi 2017 eelistungil, et ta ei olnud aastatel 2010–2013 töölt eemal mitte tervise tõttu vaid muudel põhjustel. Kostja ei vaidlustanud nimetatud asjaolu. Hageja oli aastatel 2010-2013 hea tervise juures, mistõttu ei ole õige maakohtu järeldus, et hagejal tekkis kahju
5. aasta alguses. Maakohus on vääralt leidnud, et hagi aegus
6. jaanuaril
7. Seega pidi hageja kahju tekkimisest teada saama
8. jaanuaril
9. Nimetatud päeval oli hageja koos oma lähikondsetega, tähistas aastavahetust ega olnud teadlik sellest, et temal on tekkinud kahju kutsehaigusest tulenevalt. Kumbki menetlusosalisest ei väitnud, et hagi aegumistähtaja kulgemise päevaks võiks olla
10. jaanuar
11. Maakohus ei juhtinud enne lahendi tegemist sellele poolte tähelepanu. Maakohus jagas tõendamiskoormise valesti. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hagi on aegunud, kuid ei tõendanud oma väidet. Hagi ei hakanud aeguma enne kutsehaiguse diagnoosimist. Pole ühtegi tõendit ega väidet, mille kohaselt oleks hageja teada saanud kutsehaigusest tekkinud kahjust
12. jaanuaril
13. Hagi on esitatud kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja selline nõue tuleb siduda kutsehaigusega. Kuigi aegumistähtaja kulgemise alguseks ei saa alati võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise aega, ei tähenda see, et kahjust teadasaamine ei saa toimuda samal päeval. Maakohus jättis otsuses käsitlemata hageja väite, mille kohaselt on Riigikohus sidunud kutsehaigusest tekkinud kahju ulatuse töövõime kaotuse protsendi määraga. Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-20-16 leidnud, et esitatud ei ole asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja pidanuks kahjust teadma enne Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiotsust. Seega saab kutsehaigusest tekkinud kahjust teadasaamine toimuda päeval, kui isikul tuvastatakse püsiva töövõime kaotuse määr. Antud juhul pidi hageja kahjust teadlik olema
14. oktoobrist
16. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. RINGKONNAKOHTU OTSUS ASJA ESMAKORDSEL LÄBIVAATAMISEL
17. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
18. novembri 2017 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled apellatsiooniastmes, et kostja oli kogu nõude osas kohane kostja. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Kahju kannatanud isiku nõuded saavad aga olla aegunud

§ 153

lg 1 alusel, kui kolm aastat on möödunud ajast, mil isik sai teada või pidi teada saama nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Seega juhul, kui isikul ei ole kutsehaigust ja selle tekkimise aega 5 diagnoositud ega tuvastatud, ei tea ta üldjuhul ka võimalikku kahju tekitanud isikut ning puudub õiguslik alus kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kutsehaigus võib avalduda ka pärast töösuhte lõppu ning kutsehaiguse põhjustamisega seotud varaline kahju võib tekkida ka hiljem. Hagejal diagnoositi

1. oktoobril 2005 töötervishoiuarsti allkirjastatud
2. oktoobri
3. a teatisega tööst põhjustatud haigus. Tegemist ei olnud kutsehaigusega (TTOS § 23 lg 3). Seega ei saa nimetatud dokumendi edastamist tööinspektsioonile pidada ajaks, mil hageja sai teada kutsehaigusest, seda põhjustanud isikust ja kahjust. Ka töösuhte lõpetamine, kuna töötaja tervislik seisund ei vastanud tema ametikohale, ei tähendanud, et hageja pidi aru saama, et tal tekib kutsehaigusest tingitud varaline kahju, mille põhjustas kostja. Kuigi nii kutsehaigus kui ka tööst põhjustatud haigus on oma olemuselt tervisekahjustused, ei olnud hagejal diagnoositud kutsehaigust ega töövõime langust ja hageja jätkas töötamist. Kutsehaigus diagnoositi hagejal
4. juunil 2013 ning kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks oli 1983 kuni
5. Hagejal tuvastati
6. oktoobril 2013 alates
7. juulist 2013 püsiv töövõime kaotus 60%. Olukorras kus hagejal ei olnud varem kutsehaigust diagnoositud ega püsivat töövõimetust ega selle tekkimise aega tuvastatud, ei saanud ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et hageja teadis enne
8. oktoobri
9. a otsust kahju hüvitama kohustatud isikust ja talle tekkida võivast kahjust. Hageja ei pidanud selle tõttu, et tal diagnoositi tööst põhjustatud haigus, eeldama, et tal on kutsehaigus, mille tuvastamiseks peab ta pöörduma eksperdi/eriarsti poole. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et töövõime kaotusest teadasaamise aeg ei ole seotud kutsehaigusest tekkinud kahjust teadasaamisega. Kutsehaigusest teadasaamine ei ole asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja pidanuks tekkinud kahjust ja selle põhjustanud isikust teadma enne
10. oktoobri
11. a otsust, milles on tuvastatud püsiva töövõimetuse tekkimise aeg ja töövõime kaotuse protsent. Hageja töötas tööandja juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja vastutab, pärast
12. juulit
13. Tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude saab võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu rikkumisele (st nõude alus VÕS § 115 lg 1) kui ka tööandja õigusvastasele teole (VÕS § 1043) tuginedes. Ringkonnakohus viitas

§ 153lg-le 1 ning leidis, et 29.

oktoobril 2016 esitatud hagi ei ole aegunud. Kostja vastu kutsehaigusest tingitud osalisest töövõime kaotusest põhjustatud kahju nõude esitamise aegumise alguseks oli

1. oktoober 2013 (ekspertiisiotsuse tegemise aeg). Hagejal tuleb tõendada kohustuse rikkumine, kahju (sissetuleku langus ja selle aeg) ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Arvestades maakohtus puudunud eelmenetlust, ei olnud ringkonnakohtul võimalik asjas sisulist otsust teha.
2. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt, kui on ilmne, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel saatma asja tagasi maakohtusse, palus kostja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. RIIGIKOHTU OTSUS
3. Riigikohus tühistas
4. aprilli 2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud on kohaldanud küll aegumise sätteid, kuid on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, kuna on jätnud aegumistähtaja kulgemise aluseks olevad asjaolud välja selgitamata. 6 Kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Seega peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas ja millal hageja sissetulek vähenes, st hageja ei olnud enam võimeline kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima.
5. Vastavalt Riigikohtu juhistele andis ringkonnakohus
6. juuni 2018 määrusega võimaluse tõendada, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest. Hageja vastas, et viimati töötas ta
7. aasta detsembris. Hageja ei olnud töölt eemal 20102013 mitte tervise tõttu, vaid seepärast, et tegeles endale huvitavate asjadega.
8. a tekkis vajadus tööd teha. Üheks võimalikuks kahjust teada saamise hetkeks on aeg, mil hageja sai teada, et ta pole võimeline asuda tööle kutsehaigusest tingitud probleemide tõttu, s.o aktiivse tööotsimise käigus 2017 aastal. Hageja esitas tõendina 15.02.2017 tööotsimisekava. Kostja leidis, et hageja ei tõendanud kahju tekkimise aega.
9. märtsil 2019 esitas kostja oma lõpliku seisukoha, kus kordas oma varasemaid seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
10. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
11. mai 2017 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses hageja kanda.
12. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et aegumine algas
13. jaanuaril 2011 ja nõue aegus
14. jaanuaril
15. Puudub vaidlus, et hageja alates
16. aastast ei töötanud ja tal ei olnud alates sellest ajast tööst tulenevat sissetulekut. Kuna hageja nõuab töövõime vähenemisest tekkinud kahju hüvitamist, sai hageja kahjust teada hiljemalt
17. a alguses, kui ta enam töötasu ei saanud. Hageja väitis maakohtu istungil, et ta sai viimati töötasu
18. a detsembris.
19. Kuigi ringkonnakohus andis hagejale võimaluse tõendada kahju tekkimisest teadasaamise aega ehk hetke, mil hageja sissetulek vähenes, ei tõendanud hageja seda ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtule esitatud 15.02.2017 tööotsimisekava ei tõenda hageja ringkonnakohtus esitatud väidet, et ta sai kahjust teada
20. aastal. Hageja väitis juba hagi esitamisel, et talle on tekkinud kahju. Seetõttu on ringkonnakohtule esitatud väide, et hageja sai kahju tekkimisest teada alles
21. aastal, vastuolus hagi aluses märgitud asjaoludega. Kuna hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise hagi, ei saanud hageja samast kahjust teada saada pärast hagi esitamist.
22. Hageja väide, et ta tegeles pärast töötamise lõpetamist endale meeldivate asjadega, ei ole seotud varalise kahju tekkimisest teadasaamise ajaga. Hageja ei toonud esile asjaolu, et meeldivate asjadega tegelemise tulemusel sai hageja töötasu. Sellise tegevuse eest töötasu saamist ei ole hageja ka tõendanud, samuti ei ole hageja selgitanud, milles see tegevus seisnes. Surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai 7 või pidi teada saama (

§ 153lg 1).

Kuna tõendamiskoormis varalise kahju tekkimisest teadasaamise osas lasub hagejal ja hageja ei ole tõendanud, et ta sai kahjust teada hiljem kui hetkel, mil ta lõpetas töötamise, tuleb lähtuda sellest, et aegumine algas 2011. aasta algul, kui hageja jaoks pidi selge olema, et ta sissetulek on vähenenud. Vastavalt

§ 153lõikele 1 aegus hageja nõue 1.

jaanuaril

1. Kuna hagi esitati
2. oktoobril 2016, oli selleks ajaks nõue aegunud ja maakohus jättis hagi õigustatult rahuldamata.
3. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 8 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi