Obsah (9)
§ 238§ 277§ 657§ 230§ 654§ 173§ 171§ 174§ 178KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-1057 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak, And
§ 238lg 5).
Kohus leidis, et kuigi kostja poolt 10 400 euro üleandmine võlgnikule ühe maksena sularahas ei ole eluliselt usutav ja see ilmselt ei riimu ülejäänud HH tegevust ja väiteid/seletusi iseloomustavate asjaoludega, millele hageja on osundanud, vastab tema poolt kostjale antud kassa kviitung VÕS § 95 lg 1 sätestatud võlgniku kohustuse täitmise kviitungi formaalsetele tunnustele, mille väljaandmise puhul võlausaldaja poolt tuleb eeldada võlgniku poolt oma kohustuse täitmist. Kohtul puudusid tõendid, et kostjal sellist summat sularahas ei olnud või ei saanud olla ning et võlgniku seadusliku esindaja ja kostja kohtumist sularaha üleandmiseks/vastuvõtmiseks ei toimunud või ei saanud toimuda. Seega leidis kohus, et kostja on piisavalt tõendanud, et ta on laenujäägi (9000 eurot) koos juurdearvestatud intressiga võlgnikule
- novembril 2016 ära maksnud. Kohus nõustus kostjaga selles, et viimasel puudus pärast raha üleandmist võlgniku seaduslikule esindajale võimalus omapoolselt tagada, et võlgniku juhatuse liige HH nimetatud rahasumma tegelikult võlgniku raamatupidamises kassa sissetulekuna arvele võtab või selle arvel mingeid võlgniku kohustusi täidab. Apellatsioonkaebus
- Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.
- Hageja hinnangul ei ole kostja enda seisukohta mitte ühegi tõendiga tõendanud. Maakohus jõudis vastuolulisele järeldusele, et kassa kviitung ei ole ebausaldusväärne tõend
§ 238
lg 5 mõttes, kuigi eelnevalt leidis, et HH puhul on tegemist ilmselt üldiselt ebausaldusväärse ja valeväiteid esitava ning pettusele kalduva isikuga ning et kostja poolt 10 400 euro üleandmine võlgnikule ühe maksena sularahas ei ole eluliselt usutav. 13. Esmalt märgib hageja, et kohus jättis lahendamata hagiavalduse p 2.2 märgitud taotluse
§ 277lg 1 alusel kassa kviitungit selle võltsituse tõttu mitte arvestada.
Kuivõrd asja lahendamine sõltub tervikuna kassa kviitungist, siis tegemist on olulise menetlusliku minetusega. Juhul, kui ringkonnakohus kassa kviitungi tõendina arvestamata jätab, on sellega kogu asi lahendatud – hagi tuleb rahuldada.
- Teiseks on maakohtu järeldused ka sisu poolest vastuolulised. Kui kohtu hinnangul HH on ebausaldusväärne isik ja kostjal ei saanud 10 400 eurot olla, siis oli vastuoluline kassa kviitung usaldusväärseks tõendiks pidada ja selle alusel kostja poolt võlgnikule kohustuse täitmine tõendatuks lugeda.
- Põhjendamatu on ka maakohtu seisukoht, et kuivõrd kassa kviitung vastab formaalsetele tunnustele, siis on tegemist täitmiskviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes.
§ 277lg 1 alusel võib kohus arvestamata jätta mistahes tõendi. Ühtlasi maakohtu seisukohaga 3
(5)nõustumise korral tekiks olukord, kus võlgniku kohustused tuleks kohtumenetluses alati täidetuks lugeda isegi siis, kui seda tõendatakse ilmselgete võltsimistunnustega täitmiskviitungiga.
- Kassa kviitungi puhul on tegemist intellektuaalse võltsinguga. Dokument on formaalselt autentne, kuid sisult fiktiivne ja ebaõige ning mille eesmärgiks on kolmandatele isikutele mulje jätmine kostja poolt võlgnikule laenujäägi ja intressi tasumisest.
- Isegi kui kohtu hinnangul ei olnud põhjust jätta kassa kviitungit
§ 277
lg 1 alusel arvestamata, siis hageja on hagiavalduses esitanud põhjendused, miks selle kviitungi alusel ei ole täitmist tegelikult toimunud.
- Lõpuks leidis maakohus asjaolude tõendatust „tagurpidi“ käsitledes, et puuduvad tõendid, et kostjal 10 400 eurot sularahas ei olnud või ei saanud olla ning et võlgniku seadusliku esindaja ja kostja kohtumist sularaha üleandmiseks/vastuvõtmiseks ei toimunud või ei saanud toimuda. Maakohus on läbi asjaolude mittetuvastamise justkui asjaolud tuvastatuks lugenud. Kuivõrd maakohus märkis, et kostjal 10 400 euro olemasolu ja selle üleandmist ei ole tõendatud, siis tuli need asjaolud ka selliselt tuvastada. Tegemist on kostja tõendamiskoormisse lasuvate asjaoludega. Vastustaja seisukoht
- Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt
§ 657lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja esile toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks. I
- Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud võlgniku ja kostja vahel
- mail 2015 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude maksmapandavuse eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja esitatud nõuet kostja vastu rahuldada. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.
- Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud täitmiskviitungit tuleb asja lahendamisel tõendina arvestada ning lugeda selle põhjal kostja kohustus pankrotivõlgniku ees täidetuks. Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise ja lähtus sellest, et VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule ning
§ 230
lg-st 1 tulenevale tõendamiskoormise jaotusele on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Samuti leidis maakohus õigesti, et VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi ehk täitmiskviitungi. VÕS § 95 lg-s 1 nimetatud dokumendi väljaandmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on oma kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei ole toimunud, läheb üle võlausaldajale. 23. Käesoleval juhul on kostja nõudnud võlausaldajalt kohustuse täitmise kohta kviitungit, mille ta ka hagejalt on saanud ning mis on hagiavalduse lisana kohtule esitatud. Täitmiskviitungil oleva hageja tollase juhatuse liikme HH allkirja õigsust ei ole hageja 4
(5)kahtluse alla seadnud. Niisiis on kostja tõendamiskohustus täitmiskviitungi näol juba hagi esitamisel täidetud ning hagejal lausus kohustus esitada tõendid selle kohta, et täitmist ei ole vaatamata täitmiskviitungi olemasolule tegelikult toimunud. Kolleegium on maakohtuga ühte meelt selles, et hageja ei ole omalt poolt tõendanud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kostjal ei olnud võimalust kohustust tegelikult täita või lükkaks muul viisil ümber täitmiskviitungi väljaandmisest järelduva kohustuse täitmise. Kohtul puuduvad tõendid, et kostjal 10 400 euro suurust summat sularahas ei olnud või ei saanud olla ning et poolte seaduslike esindajate kohtumist raha üleandmiseks/vastuvõtmiseks ei toimunud või ei saanud toimuda. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et kostja poolt kohustuse täitmise järel ei saanud kostja midagi parata sellesse, kas täitmise vastu võtnud juhatuse liige HH talle üle antud raha raamatupidamises kassa sissetulekuna arvele võttis või mitte või milleks raha edaspidi kasutati. Seepärast ei saa hageja esile toodud asjaoludega kostja poolset kohustuse täitmist kahtluse alla seada. 24. Eeltoodu põhjal tegi maakohus õige järelduse, et nõude esemeks olnud laenukohustus on kohase täitmise tõttu VÕS § 186 p 1 järgi lõppenud ja hagejal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt kohustuse veelkordset täitmist. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. 25. Kuna esimese astme kohus on kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ja otsust nõutava põhjalikkusega motiveerinud, ei pea kolleegium
§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseseisvaks kohtuotsuse tühistamise aluseks. II 26. Vastavalt
§ 173
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud
§ 171lg 1 alusel hageja kanda.
Kohus selgitab, et
§ 174
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
§ 174
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
§ 178
lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 5
(5)