← Eesti

3-18-909/13

Obsah (5)§ 14§ 56§ 60§ 64§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2019, Tallinn Haldusasja

) §-st 64 tulenev teabe ja dokumentide esitamisest keeldumise õigus. Korralduses on maksuhaldur märkinud, et teabe andmisest ja dokumentide esitamisest on korralduse adressaadil õigus keelduda üksnes

§-s 64 toodud alustel ning eelnimetatud õiguse kasutamisest ja selle konkreetsetest alustest tuleb teavitada korralduse koostajat enne kohustuse täitmise tähtpäeva. Asjaolu, et isikul on

§-st 64 tulenev õigus teabe ja dokumentide esitamisest keelduda ning ta tugineb sellele õigusele, ei muuda teabe andmise korraldust õigusvastaseks. Õigusvastane oleks üksnes sunniraha rakendamine korralduse täitmata jätmise eest juhul, kui isik, kellelt teavet nõuti, on teabe andmisest keeldunud õigustatult ning ta on sellest maksuhaldurit õigeaegselt teavitanud. Enese mittesüüstamise privileegile tuginemiseks ei pea korraldusele esitama vaiet, vaid säärase aluse olemasolust tuleb maksuhaldurit üksnes teavitada. Tulenevalt

§ 14

lg-st 2 ja § 15 lg-st 1 on maksukohustuslasel õigus pöörduda selgituste saamiseks maksuhalduri poole. See aga ei tähenda, et enne vaidlustatud korralduse andmist oleks maksuhaldur pidanud vaide esitajale selgitama Euroopa Liidu (EL) õigust ning Euroopa Kohtu (EK) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) asjakohast kohtupraktikat. Maksumenetluses kohaldub kaasaaitamiskohustus, mille täitmiseks peab maksukohustuslane teatama maksuhaldurile kõik temale teadaolevad asjaolud ja osalema aktiivselt nende tõendite kogumises, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (

§ 56lg 1).

Maksuhaldur võib haldusaktiga kohustada isikut teavet andma (

§ 60

lg 2, § 62 lg 4) ning kohustuse täitmata jätmisel nõuda sunniraha tasumist (

§-d 67 ja 135). 4. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 05.02.2018 korralduse tühistamiseks. 1) Korraldusele lisatud dokumendist, milles on loetletud maksukohustuslase õigused ja kohustused, ei piisa, et tagada menetlusosalise õiguste tõhus kaitse. Maksuhaldur peaks menetlusosalisele selgitama asjakohaste sätete sisu ja tutvustama asjakohast kohtupraktikat, teda nõustama ning juhtima menetlusosalise tähelepanu tema valikutega kaasnevatele koormavatele tagajärgedele. Sealhulgas tuleb maksukohustuslasele selgitada EL õigust ning 2

(6)3-18-909 EK ja EIK lahenditest (sh eesti keelde tõlkimata lahenditest) tulenevat. Kaebaja palus 16.04.2018 selgitustaotluses maksuhalduril talle tema õigusi sisuliselt selgitada, kuid maksuhaldur seda ei teinud, rõhutades kaebaja kaasaaitamiskohustusele. Kuna maksuhaldur ei ole taganud kaebajale tema õiguste tutvustamist, on teabe andmise korraldus õigusvastane. 2) Praeguses asjas tuleb arvestada kaebaja suhtes toimuva maksumenetluse karistuslikku iseloomu ning seda, et kaasaaitamiskohustust täites võib kaebaja asuda ennast süüstama. EK leidis liidetud kohtuasjades nr C-322/07 P, C-327/07 P ja C-338/07 P tehtud otsuses, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, on kaitseõiguste tagamine ühenduse õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida ka haldusmenetluses. Seega peavad kaebajale olema tagatud kõik kahtlustatavale/süüdistatavale sätestatud õigused, mh õigus kaitsjale. Lisaks kaitseõigusele kehtib karistusliku iseloomuga menetluses ka enese mittesüüstamise privileeg, millest tulenevalt ei saa rääkida maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusest ja selle võimalikust rikkumisest. Maksuhaldur ei selgitanud kaebajale, kas talle laienevad kahtlustatavale ja süüdistatavale sätestatud tagatised, ega seda, kas kaebajalt sunni ähvardusel kogutavaid tõendeid võidakse hiljem kasutada võimalikus süüteomenetluses. 5. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1)

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud enese mittesüüstamise õigus hõlmab võimalust keelduda kaasaaitamiskohustuse täitmisest siis, kui teabe andmine või tõendite esitamine tähendab enda või lähedase süüditunnistamist mõnes õigusrikkumises. Maksukohustuslane ei saa keelduda kaasaaitamiskohustuse täitmisest hüpoteetilisele süüteomenetlusele viidates. Vastasel juhul oleks maksuhalduril raske saada teavet maksukohustuslase majandustehingute ja teiste tähtsust omavate asjaolude kohta. 2) Õige ei ole kaebaja seisukoht, et maksumenetlus on karistusliku iseloomuga. Maksumenetluse eesmärgiks on kontrollida maksumaksja maksuarvestuse õigsust, määrata tasumisele kuuluv maksusumma või nõuda sisse maksuvõlg. Maksumenetluses määratakse tasumisele kuuluv maks maksuseadustes toodud alustel ning võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevat ühetaolise maksustamise printsiipi silmas pidades. Maksusumma määramine ei ole karistus. 6. Tallinna Halduskohus jättis 20.09.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Vaidlustatud korraldust on piisavalt põhjendatud ning sellega kaebajale pandud kohustus on üheselt arusaadav. Korralduse lisas „Maksukohustuslase õigused ja kohustused maksumenetluses“ on kaebajale antud piisav teave tema õiguste ja kohustuste kohta. 2)

-s ei ole sätestatud kohustuslikku õiguste ja kohustuste tutvustamise korda, küll aga näeb üldise maksuhalduri selgitamiskohustuse ette

§ 14

lg 2, mille kohaselt selgitab maksuhaldur vajaduse korral maksukohustuslasele tema õigusi ja kohustusi maksumenetluses.

§ 60

lg 4 kohaselt selgitab maksuhaldur maksukohustuslasele suuliste seletuste andmisel vajaduse korral (veelkord) tema õigusi ja kohustusi.

§ 14

lg-t 2 ja § 60 lg-t 4 tuleb mõista selliselt, et maksuhaldur annab maksukohustuslasele ülevaate tema seaduses sätestatud õigustest ja kohustustest ning vajadusel vastab asjakohaseid sätteid puudutavatele küsimustele, mh teadaolevat kohtupraktikat arvestades. Ükski õigusakt ega muu õiguse allikas ei sea maksuhaldurile ülesandeks tutvustada maksukohustuslasele abstraktselt kohtupraktikat või võimaldada ligipääsu eesti keelde tõlkimata EK ja EIK lahenditele. Kui isik soovib tutvuda maksukohustuslase õigusi puudutava kohtupraktikaga, tuleb tal seda ise otsida või kasutada professionaalse õigusnõustaja abi. Juhul, kui maksukohustuslane vajab oma õiguste ja kohustuste kohta maksumenetluses täiendavaid selgitusi, tuleb tal sellekohased küsimused maksuhaldurile esitada enne korralduse täitmist ja/või korralduse täitmise ajal (suuliste selgituste andmisel). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks enne korralduse vaidlustamist 3

(6)3-18-909 pöördunud maksuhalduri poole täiendavate selgituste saamiseks, ega ka seda, et kaebaja oleks ilmunud MTA ametiruumidesse teavet ja suulisi selgitusi andma. Selgituste taotlemine pärast korralduse vaidlustamist ei mõjuta selle õiguspärasust. Kaebaja pole täpsustanud, millise olulise teabe jättis maksuhaldur talle andmata. 3) Õige ei ole kaebaja seisukoht, et tema suhtes toimuva maksumenetluse näol on tegemist kriminaalõigusliku iseloomuga menetlusega, mis tingib kriminaalmenetluse reeglite rakendumise. Maksumenetlus ei ole olemuslikult suunatud karistamisele ega ka koormava haldusakti andmisele, vaid eelkõige veendumisele selles, et maksukohustuslane on täitnud maksukohustust ja maksuseadustest tulenevaid kohustusi korrektselt (

§ 10lg 2 p 1).

Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus (

§ 56lg 1) teenib sama eesmärki.

4)

§ 64

lg 1 p 6 annab isikule võimaluse keelduda maksumenetluses teabe andmisest ja tõendite esitamisest, kui see tähendaks tema enda või

§ 64lg 1 p-s 5 nimetatud isiku süüditunnistamist õigusrikkumises.

Seega on maksumenetluses tagatud kaasaaitamiskohustuse vältimise võimalus enese mittesüüstamise printsiibi kaudu, kuid seda üksnes põhjendatud juhtudel. Kohtupraktikas on selgitatud, et

§ 64

lg 1 p-le 6 saab tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüstamiseks kasutada. Üldine põhjendus, et maksukohustuslane ei saa välistada, et tema antud teavet võidakse kasutada kunagi algatatava süüteomenetluse raames, ei ole teabe andmisest keeldumiseks piisav. See viiks olukorrani, kus isikul oleks õigus keelduda teabe andmisest täiesti kontrollimatutel põhjustel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321, p 19). Riigikohus on küll leidnud, et isik võib tugineda

§ 64

lg 1 p-le 6 ka enne süüteomenetluse algust (Riigikohtu 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05, p-d 12-15), kuid samas ei ole Riigikohus oma lahendites kuidagi välistanud seda, et maksumaksja ei pea maksumenetluses põhjendama

§ 64lg 1 p-s 6 sätestatud õigusele tuginemist.

Isegi juhul, kui kaasaaitamiskohustuse raames on maksumenetluses teavet antud, ei tähenda see vastava tõendusteabe piiramatut lubatavust kriminaalmenetluses. 5) Õige on maksuhalduri seisukoht, et kui isikul on

§-st 64 tulenev õigus teabe ja dokumentide esitamisest keelduda ning ta sellele õigusele tugineb, ei muuda see teabe nõudmise korraldust automaatselt õigusvastaseks. Maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks (

§ 10

lg 2 p-des 1–3 nimetatud ülesannete täitmiseks) vajalikku teavet ei ole põhjendatud pidada kedagi eelduslikult süüstavaks, st teabe küsimisel maksuhaldur üldreeglina ei tea ega peagi teadma, kas esineb alus ja soov vastava teabe andmisest keeldumiseks. Kuivõrd

§ 64

annab seejuures aluse teabe andmisest keelduda, siis ei saa ainuüksi teabe küsimine ka isiku õigusi otseselt rikkuda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus kohaldas valesti

§ 10lg-t 3 ja haldusmenetluse seaduse § 36 lg-t 1.

Kaebajale õiguste ja kohustuste selgitamine oli vaid formaalne; maksuhaldur ei selgitanud kaebajale tema valikutega kaasnevaid tagajärgi, segaste seadusesätete tähendust ja EL õiguse kohaldamisega seonduvaid asjaolusid ega tutvustanud kaebajale asjakohast kohtupraktikat. Kuna vastutusotsuse tegemisele suunatud menetlus on karistusõigusliku iseloomuga, tuleb praeguses asjas arvestada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega asjas nr 3-1-1-25-02, milles leiti, et õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist kriminaalmenetluse koodeksi paragrahvide loetelule ega ka mitte ülekuulatavale võimaluse andmist lugeda 4

(6)3-18-909 iseseisvalt menetluskoodeksi vastavaid paragrahve. MTA ei täitnud selgitamiskohustust ka vaidemenetluses ega pärast vaiet esitatud selgitustaotlustele vastates. 2) Selleks, et kaebaja oleks saanud oma õigusi vastutusotsuse menetluses tõhusalt kaitsta, oleks talle pidanud olema kättesaadavad kõik EK ja EIK lahendid eesti keeles. Olukorras, kus suur osa EL teisese õiguse hulka kuuluvast EK praktikast ja EIK lahenditest ei ole eesti keeles kättesaadavad, on rikutud salajase õiguse keelu põhimõtet. Jättes kaebajale maksumenetluses selgitamata, kuidas on talle tagatud juurdepääs eestikeelsele EL õigusele, ning lahti seletamata EK praktikast tuleneva õiguskäsitluse ja tõlgendused, rikkus maksuhaldur kohustust tagada kaebajale tema õiguste tutvustamine. EK 12.06.1990 otsusest asjas C-8/88 tuleneb põhimõte, et EL õiguse tõhusa rakendamise eest vastustavad lisaks kohtule ka kõik haldusorganid. Kaebaja suhtes rikuti EL õigust ning maksuhaldur ei kõrvaldanud rikkumist menetluse käigus. 3) Kaebaja suhtes läbi viidud vastutusotsuse menetlus oli kriminaalõigusliku iseloomuga. Maksuhaldur saab sundida maksukohustuslast esitama teavet ja tõendeid, samas kui viimast ähvardab oht, et esitatud teabe ja tõendite alusel algatatakse tema suhtes süüteomenetlus. Seega on maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegi rakendamine problemaatiline. Kui isikul on tavateadmiste põhjal võimalik järeldada, et riigivõim kahtlustab teda või võib tulevikus kahtlustuse esitada, on isik EL õiguse kohaselt juba kahtlustatava staatuses. Praegusel juhul oli kaebajal alust arvata, et teda võidakse kahtlustada maksukuriteo toimepanemises. Seega laienesid kaebajale kriminaalmenetluses kahtlustatavale tagatavad garantiid, sealhulgas õigus kaitsjale. 4) Kaebaja nimetatud probleemkohtadega seoses on vajalik küsida EK-lt eelotsust, et tuvastada, kas maksuhalduri tegevuses ilmnesid EL õiguse rikkumise tunnused.
  1. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Kui kaebajale jäi korralduse täitmise osas midagi selgusetuks, oleks ta pidanud vastavad küsimused maksuhaldurile esitama enne korralduse täitmist või suuliste selgituste andmise ajal. Kaebaja ei ole nimetanud sätteid, mis talle arusaamatuks jäid. Sellest tulenevalt on kaebaja väited selgitamiskohustuse rikkumise kohta paljasõnalised. 2) Praeguses asjas puudub vajadus EK-lt eelotsuse küsimiseks: ei esine normide konflikti ega raskesti tõlgendatavat sätet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Halduskohus selgitas õigesti, et maksumenetlus (sh vastutusotsuse tegemisele suunatud menetlus) ei ole karistuse määramisele suunatud menetlus. Seega ei kehti maksumenetluses samad õiguste ja kohustuste selgitamise nõuded ning tagatised, mis kriminaalmenetluses. Vaidlustatud korralduses on märgitud, mis asjaolude ja ajaperioodi kohta soovib maksuhaldur kaebajalt teavet saada. Korralduses märgitu oli piisav, et võimaldada kaebajal enne maksuhalduri juurde ilmumist jõuda selgusele oma vastutuse võimalikus ulatuses. Korralduse lisas toodud maksukohustuslase õiguste ja kohustuste loetelu andis kaebajale ülevaate tema 5
(6)3-18-909 olulisematest õigustest ja kohustustest maksumenetluses. Kui kaebajale jäi midagi ebaselgeks, oli tal võimalik enne korralduse täitmist või selle täitmise ajal küsida maksuhaldurilt täiendavaid selgitusi (

§ 14lg-d 1 ja 2).

Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud. Kaebaja esitas maksuhaldurile nõude täiendavate selgituste saamiseks alles pärast vaide esitamist.

  1. Ühestki õigusaktist ei tulene maksuhaldurile kohustust nõustada maksukohustuslast õigete valikute tegemisel, selgitada segase sisuga seadusesätteid ning kohtupraktikas esitatud tõlgendusi, kui maksukohustuslane pole täpsustanud, millised õigused või kohustused on talle ebaselgeks jäänud, ega palunud selgitamist. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei selgu, kuidas võis korralduse täitmist mõjutada see, et maksuhaldur ei selgitanud kaebajale EK ja EIK lahenditest tulenevat õiguskäsitlust ja tõlgendusi. Asjaolu, et kõik EK ja EIK lahendid ei ole eesti keeles kättesaadavad, ei ole etteheidetav maksuhaldurile ega saa kuidagi mõjutada vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Vaidlustatud korralduses ei ole maksuhaldur tuginenud EL õigusele ega EK või EIK praktikale. Kaebaja väited EL õiguse rikkumisest on alusetud. Kaebaja pole viidanud EL õiguse normidele, mille tõhusat rakendamist pole vastustaja taganud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et EK-lt eelotsuse küsimine ei ole praeguse asja lahendamiseks vajalik.
  2. Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et teabe andmise korralduse õiguspärasuse seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas korralduse adressaadil on õigus

§ 64lg 1 p 6 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keelduda.

Ringkonnakohus märgib seoses apellatsioonkaebuse väidetega, et kaebaja on viidanud üksnes abstraktsele süüteomenetluse algatamise võimalusele. EIK praktika kohaselt ei ole õigus vaikida absoluutne (08.07.2004 otsus nr 38544/97: Weh vs. Austria, p-d 44-46) ning seos haldusmenetluses nõutud teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline (samas, p 56). Maksukohustuslane ei saa keelduda

§ 64

lg 1 p 6 alusel absoluutselt igasuguste dokumentide ja selgituste andmisest, vaid üksnes küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või tema lähedase õigusrikkumises süüditunnistamist. Olukorras, kus maksukohustuslase suhtes pole süüteomenetlust algatatud ning maksuhaldur ei olegi veel konkreetseid küsimusi esitanud, on põhjendamatu rääkida enesesüüstamisest. 13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.