Obsah (4)

§ 2§ 12§ 13§ 14

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-18-746 Otsuse kuupäev 16. august 2019 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi DT kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

) § 1 lg 3 p 1 alusel kohaldatakse seda seadust 4 kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega. Tööohutusena mõistetakse töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata (

§ 2lg 2).

Tööohutuse tagamise osas ei ole vangistusseaduses mingeid erisusi sätestatud. Tööandjal tuleb tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine igas tööga seotud olukorras ning tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud tööohutusalased teadmised (

§ 12lg 1 ja 2).

Tööandjal on kohustus anda oma kulul töötajale isikukaitsevahendid, tööriietus ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab (

§ 13lg 1 p 11).

Terviseameti kodulehel (www.terviseamet.

1. ee)alajaotuses „Nakkushaigused“ kättesaadavate andmete põhjal kuuluvada HIV-nakkuse riskirühma muuhulgas tervishoiutöötajad. Cviirushepatiidi nakatumise riskirühmade hulgas on muhulgas kroonilise C-hepatiidi haige pereliikmed ja muud lähikontaktsed ning vere ja muude kehavedelikega kokku puutuvad tervishoiu- ja hoolekandeteenuse osutajad. Tööalaselt vere ja teiste kehavedelikega kokku puutuvad isikud (tervishoiu-, hoolekande-, päästeteenistuse töötajad, politseinikud, vanglaametnikud
2. jt)peaksid järgima ennetusmeetmeid. 11. Vanglaametnike seletustest (tl 48, 49) tuleneb, et vanglas kehtestatud töökorralduse järgi pidi hooldaja või abistajana töötav isik kaitsevahendeid ise küsima. Kohtu hinnangul ei ole selline töökorraldus õigusaktidega kooskõlas. Olukorras, kus isik töötab haige inimese hooldajana, peaks tööandja pigem kehtestama ranged nõuded, mis tagavad isikukaitsevahendite kasutamise, sh kontrollima nende kasutamist. Kui hooldataval on diagnoositud krooniline c-viirushepatiit ja HIV-tõbi, siis on kaitsevahendite kasutamine elementaarne. Ka isiku puhul, keda abistatakse üksnes liikumispuude tõttu, esineb võimalus, et ta võib ennast vigastada (näiteks kukkuda) ja sellega luua nakkusohtliku olukorra. Kui hooldaja isikukaitsevahendeid ei kasuta, siis loob see võimaluse, et nakkus võib tema kaudu kanduda hooldatavalt üle kolmandatele isikutele. Mõlema poole avaldustest ja vastustaja 12.01.2018.a vastusest kaebajale (tl 17) tuleneb, et kindaid hakati kaebajale väljastama alles pärast meditsiiniõe 25.10.2017.a tõendit. See tähendab, et kinnaste puudumist tuleb vähemalt osa vaatluse all oleva perioodi osas pidada õigusvastaseks. Eeltoodut arvestades ei oma enam määravat tähtsust, kas pärast 25.10.2017 kaebaja küsimisel talle kindad anti või esines päevi, kus vastustaja sellest keeldus. Poolte seletuste põhjal peab kohus usutavaks, et ka pärast 25.10.2017 võis esineda üksikuid päevi, mil kaebaja kindaid ei saanud. 12. Vastustaja tegevuse õigusvastasus on siiski ainult üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus. Kaebuse rahuldamiseks peaks lisaks sellele olema kindlaks tehtud, et kaebajal on tekkinud kahju, see on põhjuslikus seoses vastustaja tegevuse või tegevusetusega ning täidetud on esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise nõue. Kaebaja toob tekkinud kahjuna välja nahakahjustuse kätel. Kaebaja tervisekaardi (tl 42-46) andmetel pöördus kaebaja esimest korda meditsiiniosakonda seoses lööbega käel 23.10.2017 (ravilugu 316). Kaebaja pöördus seoses käe punetuse ja kuivnahksusega 14.11.2017 (ravilugu 324) ja 07.12.2017 (ravilugu 327). 10.01.2018 soovis kaebaja juurde käe raviks antud salvi (ravilugu 333). 30.01.2018 (ravilugu 340) leiti kaebaja paremal käel ebakorrapärane krobeline punetavate täppidega lööve 2 x 3 cm, mis kaebaja sõnul olevat tekkinud sellest, et üksus ei 5 väljastanud kummikindaid. Seega on tõendatud vähemalt ühe ohutusjuhendis nimetatud riski realiseerumine ehk see, et käte nahk võib liigselt kuivada. Kaebaja käele tekkinud lööbe osas ei tulene tõenditest, et sellel oleks põhjuslik seos kinnaste puudumisega. Vastupidi, raviloos 316 märgib meditsiiniõde M. Grigorjeva, et tegemist võib olla allergiaga kinnastele. Raviloos 340 kahtlustab arst R. Aadamsoo ekseemi, selle võimalikke põhjuseid ei ole arst välja toonud. 13. Kaebaja tõi kohtule esitatud avaldustes välja, et kinnasteta töötamine on ebahügieeniline ning see on ka ohtlik, kuna isikud, keda ta hooldas või abistas, põdesid nakkushaigusi. Kohtu hinnangul ei saa tervisekahjuks pidada ohu olemasolu, kui kardetud risk (nakkushaiguse edasikandumine) ei ole realiseerunud. Üksnes ohu olemasolu ei ole kahju tekkimise alusena piisav. 14. Kohtu hinnangul oleks kaebaja saanud kahju vältida, esitades RVastS § 6 lg 1 sätestatud nõude ehk toimingu sooritamise nõude. Kaebaja kinnitas ohutusjuhendiga tutvumist 20.03.2017 ja 16.06.2017 (tl 39, 14 pöördel). Kaebaja oleks saanud enne töö alustamist nõuda endale ohutusjuhendis ette nähtud kaitsevahendite andmist.

§ 14

lg 1 p 4 ja 5 sätestavad, et töötajal on kohustus kasutada ettenähtud isikukaitsevahendeid ning tagada vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist.

§ 14

lg 5 p 1 ja 4 järgi on töötajal õigus nõuda tööandjalt tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi ja isikukaitsevahendeid ning keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise. Eeltoodu näitab, et tööohutuse tagamine ei ole üksi tööandja, vaid ka töötaja kohustus.

1. Kohtuasja dokumentide põhjal esitas kaebaja esimese kirjaliku avalduse seoses kinnaste puudumisega 04.12.2017 (tl 17). Vangla vastas, et kui ametnikud kindaid ei väljastanud, siis vangla tunnistab oma eksimust. See näitab, et kaebajal oli võimalus juhtida vastustaja tähelepanu puudustele töökorralduses ja saavutada nende kõrvaldamine. Kohaseks esmaseks õiguskaitsevahendiks ei saa pidada seda, et kaebaja küsis kindaid suuliselt valvuritelt. Valvur ei korralda vanglas tööd, vaid järgib talle antud juhiseid ja kehtestatud töökorraldust. Kaebajal oli õigus ja võimalus keelduda tööst, kui talle ette nähtud kaitsevahendeid ei antud. Kaebaja põhjendab tööst keeldumata jätmist sellega, et tal oli kahju hooldatavast, kes oleks sel juhul abita jäänud. Kohus tunnustab kaebaja head tahet üldse teha hooldaja või abistaja rasket tööd, samuti seda, et kaebaja valutab südant hooldatavate heaolu pärast. Kuid töötamine ilma kaitsevahenditeta oli sellele vaatamata kaebaja otsustus. Vastutust selle eest, et abi vajavad kinnipeetavad saaksid hooldatud, ei kanna mitte kaebaja, vaid vastustaja ning vangla ülesanne oleks olnud kaebaja tööst keeldumise korral hooldatavatele abistamine korraldada.
2. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata, kuna kõik RVastS § 7 lg 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud. Vastustaja õigusvastase teoga põhjuslikus seoses oleva kaebaja 6 kahjuna leidis tõendamist ainult käte kuivnahksus. Selle kahju tekkimist oleks kaebaja saanud ära hoida, kui ta oleks nõudnud ohutusjuhendis talle ettenähtud kinnaste andmist ning kinnaste andmata jätmise korral tööst keeldunud. Menetluskulud
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata. Kohus otsustas 18.06.2018.a määrusega lõplikult kaebaja vabastamise riigilõivu tasumisest, seega riigilõivu küsimust otsuses täiendavalt käsitleda ei tule.
4. Kuna otsus käsitleb kaebaja terviseandmeid, siis asendatakse HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 7