Obsah (4)

§ 657§ 242§ 171§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-5002 Ts

§-i

1. Hageja loobus ZZ tunnistajana ülekuulamisest, millega kostja ei nõustunud. Maakohtu
2. mai 2018 istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks muutnud
3. mai 2018 kohtuistungil tehtud kohtmäärust ZZ tunnistajana ülekuulamise kohta.
4. Kohus on tsiviilasjas kogutud tõendeid ja asjaolusid hinnates jõudnud ebaõigetele järeldustele ja jätnud osad tõendid hindamata. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on tunnistajate WW ja QQ poolt antud ütlused vastuolulised. Nende ütlused kattuvad. Kuna korteris on neli tuba, siis võis hageja korteris viibida selliselt, et ta WW-ga kokku ei puutunud.
5. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tsiviilasjas tõendatud, et hageja sai QQ-lt 5 500 000 rubla selleks, et nimetatud summast 100 000 eurot kostja arveldusarvele edasi kanda. Kostja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tõenda 27.05.2016 õiend raha saamise asjaolusid. Nii WW kui QQ on oma ütlustes kinnitanud raha üleandmist. Pole oluline, et õiend koostati menetluse käigus. Õiendi esitamise vajadus selgus alles kohtumenetluse ajal.
6. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei oma 29.01.2014 maksekorralduse selgitus tsiviilasja lahendamise seisukohast sisulist tähtsust. Maakohus ei ole otsuse tegemisel makse selgitusse märgitut analüüsinud, olgugi et kostja on hageja väite laenulepingu sõlmimise kohta vaidlustanud. Kostja esitas poolte vahel sõlmitud tegelikku tehingut kajastava lepingu, kuid loobus hageja allkirja suhtes ekspertiisi tegemise taotlusest protsessiökonoomilistel kaalutlustel. See leping kajastab pooltevahelist käsundussuhet, mistõttu kinnitab hageja väidete ebaõigsust ka makse selgitus. Lisaks ei ole maakohus analüüsinud seda, kas 100 000 euro ulatuses ilma tagatiseta laenu andmine eraisiku poolt äriühingule oli üldse eluliselt usutav. Maakohus ei analüüsinud, kas hagejal olid vahendid laenu andmiseks.
7. Kostjale jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei pidanud hageja tõendama asjaolu, et ta ei viibinud korteris. Hageja väitis, et ta viibis
8. jaanuaril 2014 ZZ juures, kuid loobus ZZ tunnistajana ülekuulamisest. Seega oleks hageja pidanud nimetatud asjaolu tõendama.
9. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tsiviilasja esemeks olev hageja nõue ning kostja poolt QQ-lt 28.11.2016 omandatud nõue tasaarvestatavad. 28.11.2016 avalduse esitamisega on kostja QQ-lt omandatud nõude maksma pannud ühe solidaarvõlgniku ehk hageja suhtes. Järelikult ei ole õige maakohtu seisukoht, et QQ-lt omandatud nõue ei ole tsiviilasja esemeks oleva hageja väidetava nõudega menetluslikult tasaarvestatav.
10. Maakohus ei analüüsinud kostja poolt 23.02.2017 esitatud menetlusdokumendile lisatud dokumente ega väiteid, mis tõendavad kaudselt, et hageja sai 25.01.2014 kostja juhatajalt 5 500 000 rubla ehk ca 114 000 eurot sularahas. Vastus apellatsioonkaebusele 5
11. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja saab vaidlusalust nõuet esitada üksnes ühiselt YY-ga. Riigikohus on 31.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-9519 p-s 35 ja 36 selgitanud, et VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks. Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale. Eeltoodust tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et hagejal on õigus käesolevas tsiviilasjas esitada iseseisvalt hagi kostja vastu ja nõuda täitmist endale.
2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et QQ ja WW ütlused on vastuolulised. QQ ütluste kohaselt andis ta Peterburis XXX korteris YY-le kostja aktsiate eest 14 000 000 rubla. Korteris viibisid hageja ja WW ning raha anti üle nende juuresolekul. Hageja luges üle 14 000 000 rubla ja QQ juuresolekul sai oma abikaasa YY käest 5 500 000 rubla ning viis teise tuppa, selle juures viibis WW. Samas on QQ märkinud oma ütlustes, et YY poolt hagejale raha üleandmist WW pealt ei näinud, kuna korter on väga suur. Tunnistaja WW ütluste kohaselt oli tema tunnistajaks, kui QQ andis YY-le üle 14 000 000 rubla. WW teada oli korteris kolm inimest – tema, QQ ja YY. Tema ei näinud hagejale raha üleandmist. Eeltoodust nähtub, et QQ ütluste kohaselt viibis QQ poolt YY-le raha üleandmise juures veel hageja ning WW. WW ütluste kohaselt aga viibis QQ poolt YY-le raha üleandmise juures üksnes tema. Seega on QQ ja WW ütlused vastuolulised osas, kes viibisid QQ poolt YY-le raha üleandmise juures. Samuti on QQ enda ütlused omavahel vastuolus, kuna QQ on ühtaegu väitnud, et WW viibis juures, kui YY andis raha hagejale, kui ka seda, et WW ei näinud raha üleandmist pealt, kuna korter on väga suur. Eeltoodule tuginedes ei loe ringkonnakohus QQ ütlustega tõendatuks 5 500 000 rubla üleandmist YY-lt hagejale. Samuti ei ole tõenäoline, et WW ei oleks näinud hagejat, kui viimane oleks korteris viibinud.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hagejale 25.01.2014 5 500 000 rubla üleandmist tõendab asjaolu, et hageja poeg DD omandas
4. aasta novembris elamuühistu osaku Peterburis 4 122 693 rubla eest, ning et nimetatud lepingu ennetähtaegse lõpetamise 24.05.2016 kokkuleppe kohaselt kanti osaku eest makstud raha tagasi hageja arvelduskontole. Nende tehingute pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, et YY andis hagejale üle 5 500 000 rubla. Lisaks on tõendamata, et ainsaks võimaluseks tehingut finantseerida oli YY poolt hagejale väidetavalt üleantud 5 500 000 rubla.
5. Ebaõige on kostja seisukoht, et käsundussuhet poolte vahel tõendab 29.01.2014 sõlmitud leping, mille kohaselt annab YY hagejale sularahas 5 500 000 rubla ja hageja kannab kostja arveldusarvele 100 000 eurot (I kd tl 118-119). Hageja vaidlustas oma allkirja ehtsuse sellel dokumendil ning kostja loobus allkirja ehtsuse tõendamiseks ekspertiisi korraldamisest. Seega on kostja väide viidatud lepingu sõlmimise kohta tõendamata.
6. Kolleegiumi hinnangul hindas maakohus õigesti rahaülekande selgitust - „ülekanne“ kontekstis laenulepinguga. Asjaolu, et ülekande selgituses ei olnud märgitud sõna „laen“, 6 ei anna alust väita, nagu viitaks ülekande selgitus käsunduslepingule. Rahaülekanne tehti samal päeval kui sõlmiti laenuleping, mistõttu on põhjendatud järeldus, et 29.01.2014 tehtud rahaülekanne tehti 29.01.2014 sõlmitud laenulepingu täitmiseks.
7. Maakohus leidis õigesti, et kostja pearaamatupidaja poolt 27.05.2016 koostatud õiend (I kd tl 125), milles on kirjeldatud tehinguid, mille alusel kostja hinnangul hagejalt kostjale rahaülekanne toimus, ei tõenda laenulepingu näilikkust. Kuna teiste tõenditega ei ole tõendatud hagejale 5 500 000 rubla üleandmine ja hageja ning YY vaheline kokkulepe, et hageja kannab sellest rahast 100 000 eurot kostjale, siis ei saa ka kostja raamatupidaja kirjalik selgitus tõendada laenulepingu näilikkust. Kostja raamatupidaja ei viibinud kostja poolt väidetud 5 500 000 rubla üleandmise juures. Mis puudutab kostja väidet, et maakohus ei analüüsinud, kas hagejal olid vahendid laenu andmiseks, siis selle analüüsimiseks ei olnud ringkonnakohtu arvates vajadust, kuna hageja tegi rahaülekande oma arvelduskontolt. Lisaks on kostja ise vastuses hagile väitnud, et hageja arveldusarvel olid olemas vabad rahalised vahendid vaidlusaluse summa ülekandmiseks.
8. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud tõendama, et ta ei viibinud 25.01.2014 Peterburis XXX, vaid viibis hoopis ZZ juures. Maakohus leidis õigesti, et kui kostja väitis, et hageja viibis 25.01.2014 Peterburis XXX, siis oli see kostja tõendamiskoormis.
9. Tsiviilasja materjalide kohaselt on YY ja QQ 25.01.2014 sõlminud aktsiaseltsi Kravond ning aktsiaseltsi Kravond Hulgi aktsiate müügi eellepingu. Kostja on seisukohal, et tehing on tühine, kuna hageja ei andnud ühisvaraks olevate aktsiate müügiks nõusolekut. Hageja on avaldanud, et teda lepingusse ei kaasatud ning temalt lepinguks nõusolekut ei küsitud. 28.11.2016 on QQ ja kostja sõlminud nõude loovutamise lepingu, millega QQ loovutas kostjale nõude hageja vastu summas 114 000 eurot, mis tulenes sellest, et 25.01.2014 andis QQ tühise tehingu alusel hagejale üle 5 500 000 rubla (114 000 eurot). 28.11.2016 avaldas kostja, et tasaarvestab hageja nõude kostja nõudega hageja vastu.
10. Ringkonnakohus leiab, et QQ-l ei olnud hageja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mida loovutada kostjale. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Esmalt märgib kolleegium, et QQ enda ütlustest nähtuvalt ei andnud ta raha hagejale, vaid YY-le, kes andis sellest 5 500 000 rubla hagejale. Seega ei ole ka QQ enda ütluste kohaselt ta hagejale midagi üle andnud. Lisaks ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et hageja sai YY käest 5 500 000 rubla. QQ-l ei olnud VÕS § 1028 lg 1 alusel hageja vastu nõuet olenemata sellest, et aktsiad kuulusid ühisvarasse. VÕS § 1028 lg 1 võimaldab üleantut tagasi nõuda üksnes soorituse saajalt. Hageja ei olnud raha saajaks. Samuti ei ole käesoleval juhul tegemist VÕS § 1029 ja § 1030 kirjeldatud olukordadega. Kuna QQ-l ei olnud hageja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mida loovutada kostjale, siis ei olnud kostjal võimalik ka nõudeid tasaarvestada.
11. Kostja leiab, et maakohus rikkus tunnistaja ZZ ülekuulamata jätmisega menetlusnorme. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas 23.03.2018 maakohtule taotluse ZZ ülekuulamiseks, millega hageja soovis tõendada, et hageja ei olnud kostja väidetud kohas kostja väidetud raha üleandmise ajal. Maakohus rahuldas taotluse 03.05.2018 istungil. 31.05.2018 istungil loobus hageja ZZ ülekuulamisest, millega kostja ei olnud nõus. Maakohus ZZ üle ei kuulanud.

§ 242

sätestab, et tõendi esitanud või tõendite 7 kogumist taotlenud pool võib tõendist loobuda ja tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium leiab, et loobumine taotlusest ZZ tunnistajana ülekuulata, ei ole tõendist loobumine, kuna ZZ ei olnud veel ütlusi andnud. Seega ei olnud taotlusest loobumiseks vajalik kostja nõusolek. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse ZZ ülekuulamiseks, kuid ringkonnakohus jättis selle 11.03.2019 istungil rahuldamata. 40. Ülaltoodule tuginedes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus 41. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

42. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 8