KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 29.05.2019, Tal

§ 177lg 1 p 2 alusel.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 22.06.2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palub kohustada kostjat andma hagejale üle O OÜ osa nimiväärtusega 749 eurot omandiõigus seoses hageja poolt kinkelepingust taganemisega kostja jämeda tänamatuse tõttu. Samuti palub hageja asendada kostja tahteavaldus O OÜ osa nimiväärtusega 749 eurot üleandmiseks hagejale kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 alusel.
2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (kostja isa), CC (kostja ema) ja kostja 18.08.2015 notari Ragne Tehveri poolt tõestatud O OÜ (edaspidi O) osa kinkelepingu. Enne lepingu sõlmimist olid O osanikud hageja ja kostja ema, kummalegi kuulus osalus nimiväärtusega 1500 eurot (kokku oli osakapital 3000 eurot). Lepinguga kinkis hageja kostjale osaluse nimiväärtusega 749 eurot (st O-st 24,96% osaluse) ja kostja ema kinkis kostjale osaluse nimiväärtusega 750 eurot (st O-st 25% osaluse). Lepinguga omandas kostja kokku osaluse nimiväärtusega 1499 eurot, mis moodustas O osakapitalist 49,96%. Kinke eesmärgiks oli hageja pere (sh hageja ja kostja) ühine äritegevus hageja poolt loodud ja rajatud äriühingutes.
3. Kostja on hageja vastu üles näidanud jämedat tänamatust, mis seisneb kinke järjepidevas eitamises; hageja suhtes ebaõigete andmete avaldamises, hageja au teotamises, lugupidamatuses kogu perekonna suhtes; alusetute kuriteokaebuste esitamises; ühise pereäri asemel äritegevuse teadlikus kahjustamises. Kostja on proovinud takistada hageja äriühingute majandustegevust. Kostja on olnud kogu pere suhtes jõhker ja lugupidamatu. 24.05.2017 taganes hageja kinkelepingust ning nõudis kinke tagastamist hagejale hiljemalt 29.05.
4. Kostja ei ole kingitud osalust hagejale tagastanud.
5. Tegemist on perekonnasisese huvide lahkarvamusega ning konfliktiga. Seda taunitavam ja mitteaktsepteeritavam on kostja käitumine, so perekonnatüli lahendamine läbi avaliku meedia. Tegemist on heade kommete vastase käitumisega, kuna see hälbib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustundest ja väärtushinnangutest. Kostja on esitanud hageja vastu kaks kuriteokaebust, mille suhtes on kriminaalmenetlus jäetud alustamata. Samuti on alusetute kuriteokaebuste esitamine heade kommete vastane käitumine. Hageja käitumine on olnud täielikus vastuolus kinke eesmärgiga. Kostja on pere ühist äritegevust kahjustanud. Kostja on pärast kinke saamist asunud oma äriseadustikust tulenevaid osanikuõigusi kuritarvitama, esitades hageja kohta valeandmeid avalikus meedias, põhjustades maksurevisjoni ning esitades alusetuid 2 hagisid O OÜ vastu. Kostja on asunud kinke saamist avalikult eitama, väites, et sai kinkena 20% osaluse üksnes emalt. Tegelikult sai kostja lepinguga kinke mõlemalt vanemalt – hagejalt 24,96% ja emalt 25%. Menetluse kestel on kingisaaja jätkanud kinkest tulenevate õiguste kuritarvitamist ning kinke eitamist. Kostja vastuväited hagile
6. Kostja hagi ei tunnista.
7. Kostja ei ole käitunud hageja suhtes tänamatult, vaid kostja on astunud ema kaitseks välja. Kostja avaldustel ja Ekspressi artiklil pole midagi tegemist kingitusega, vaid hageja pärastise tegevusega. Hageja kandis kogu O OÜ osad OÜ-sse M, määras sinna juhatajaks tankisti ja seega nullis ära kostjale kingitud osade väärtuse. Kostja ei ole hageja suhtes näidanud üles jämedat tänamatust, vaid on teostanud enda kui O OÜ osaniku õigusi eesmärgiga takistada hageja poolt O OÜ vara väljaviimist ning sellega muuhulgas tema ema poolt kingitud osa väärtusetuks muutmist. Asjaolu, et kostja on seejuures end väljendanud kohati emotsionaalselt, ei saa olla konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades käsitletav jämeda tänamatusena hageja suhtes VÕS § 267 p 1 mõttes, mistõttu hageja poolt kinkelepingust taganemine on tühine. Esimese astme kohtu otsus
8. Harju Maakohtu 19.11.2018 otsusega rahuldati hagi. Maakohus kohustas YY andma XX-le üle O OÜ osa nimiväärtusega 749 eurot omandiõigus. Maakohus asendas YY tahteavalduse O OÜ osa nimiväärtusega 749 eurot üleandmiseks XX-le kohtulahendiga. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.
9. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Kostja ei vaidlusta, et hageja on edastanud kostjale lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Lisaks leidis kohus, et hageja VÕS § 270 lg 1 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg ei ole möödunud.
10. Järgmisena analüüsis kohus, kas on täidetud ka taganemise materiaalsed eeldused. Nähtuvalt hagiavalduses ja 24.05.2017 kinkelepingust taganemise avalduses märgitust on hageja soovinud kinkelepingust taganeda jämeda tänamatuse tõttu neljal alusel: 1) kinke eitamine; 2) hageja suhtes ebaõigete andmete avaldamine, hageja au teotamine ja heade kommete vastane käitumine, lugupidamatus kogu perekonna suhtes; 3) alusetute kuriteokaebuste esitamine; 4) ühise pereäri asemel äritegevuse teadlik kahjustamine.
11. Kostja ei vaidlusta hagiavalduses kohtu ette toodud väiteid selle kohta, millist informatsiooni kostja hageja kohta paberväljaandes, Delfi veebiportaalis ja Eesti Ekspressi veebiportaalis avaldas. Kostja leidis kohtule 06.07.2017 esitatud esialgses vastuses hagile, et kostja avaldustel ja Eesti Ekspressi artiklil ei ole midagi tegemist kingitusega, vaid isa pärastise tegevusega (I kd, tl 41). Kohus luges nimetatud asjaolud

§ 231lg 2 alusel tõendatuks.

Asjaolu, et kostja avaldas paberväljaandes ja kommentaariumites hageja kohta teatud andmeid, ei tõenda asjaolu, et tegemist on ebaõigete andmete avaldamisega ning hageja au teotamisega. Samuti ei tõenda nimetatud asjaolusid hageja nõudekiri ebaõigete andmete ümberlükkamiseks (I kd, tl 22-25). Kohus ei saa nimetatud kohtuasja raames tuvastada, kas kostja poolt avaldatud andmed on ebaõiged ja kas ta on hageja au teotanud. Kohus möönab, et ebaõigete andmete avaldamise ja au teotamise puhul oleks täidetud nii objektiivse hukkamõistetavuse kui ka kinkija subjektiivse negatiivse hinnangu kriteerium. Siiski ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks nimetatud teod toime pannud. Tõendamist on leidnud, et Eesti Ekspressis avaldatud artikkel sisaldab perekonnasiseste huvide lahkarvamusi, konflikte ning lugupidamatust isa vastu. Kohtu hinnangul oli kostja 3 käitumine heade kommetega vastuolus. Kohus leiab, et kostja kahjustas oma käitumisega hageja mainet ja tekitas lugejates negatiivseid tundeid hageja vastu. Perekonnatüli lahendamine läbi avaliku meedia ei ole kohtu hinnangul aktsepteeritav ja näitab jämedat lugupidamatust enda perekonnaliikmete ja eelkõige isa vastu. Hageja maine kahjustamist saab pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks.

1. Tõendamist on leidnud kostja poolne kinke avalik eitamine. Tõendamist on leidnud, et kostja sai kinkelepinguga kinke mõlemalt vanemalt – kostja sai kinkena hagejalt 24,96% ning kostja emalt 25%. Kostja ei ole tõendanud enda väidet, et kinkelepingu eesmärgiks oli jagada hageja ja kostja ema ühisvara. Nimetatud kinkelepingust nähtub, et kinkijate eesmärgiks oli pere ühine äritegevus ja kaasata lapsed äritegevusse. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et õiguskord eeldab kinke saajalt tänulikkust kinke eest. Kohus märgib, et sama eeldab ka avalikkus. Kohtu hinnangul on vanema poolt tehtud kinke eitamine vastuolus pereväärtustega ja ei ole eetiline. Nimetatud kinke näol on tegemist osaga kasumlikus ettevõttes, kinkijate eesmärgiks oli kaasata lapsed äritegevusse ning seetõttu on avalik kinke eitamine käesoleval juhul olemuslikult jäme tänamatus. Olukorras, kus isa kingib enda äriühingu osast osa pojale ja poeg avaldab avalikult, et ta ei ole isalt midagi saanud, vaid sai kinkena üksnes ema osad, on kohtu hinnangul käsitletav jämeda tänamatusena.
2. Kostja on esitanud hageja suhtes 2 alusetut kuriteokaebust, mille suhtes on kriminaalmenetlus jäetud alustamata (vt I kd, tl 13-15 ja 100). Kohus leidis, et arvestada saab ainult ühte kuriteokaebust, so 27.04.2016 esitatud kuriteokabust, mis on registreeritud nr PRP-13/17/369 all. Nimetatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisest ilmneb, et kuriteokaebus on paljasõnaline ning nendes kirjeldatud teod ei vasta süüteokoosseisudele. Alusetu kuriteokaebuse esitamine kinkija suhtes on käsitletav samuti jämeda tänamatusena ning heade kommete vastase käitumisena, kuna tegemist ei ole eetilise käitumisega. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kriminaalmenetlus on isiku põhiõigusi kõige enam riivav menetlus, mis on koormav nii ajaliselt kui mentaalselt. Teist kuriteokaebust nr PRP-13/17/369-

§ 231lg 2 tähenduses.

Kostja seisukoht, et tema avaldustel ja Eesti Ekspressi artiklil ei ole seost kingitusega, vaid isa hilisema tegevusega, ei tähenda, et kostja nõustus hagiavalduses esitatud väidetega kostja väidetavate avalduste ja ajakirjanduses avaldatud artiklite sisu osas.

1. Isegi juhul, kui lugeda tõendatuks perekonnasiseste lahkarvamuste ja konfliktide avalik käsitlemine kostja poolt mh meedias, siis ei kvalifitseeruks see kinkelepingust taganemist õigustavaks jämedaks tänamatuseks. Maakohus möönab ka ise, et kohus ei saa käesolevas asjas tuvastada kas kostja poolt avaldatud andmed on ebaõiged ja kas ta on avalikkusele oma seisukohtasid esitades hageja au teotanud. Kostjale arusaadavalt ei 5 ole jämeda tänamatusena käsitletav kinkija kohta tõese info avaldamine isegi juhul, kui sellise info avaldamine kinkijale subjektiivselt vastumeelne on. Hageja näol on tegemist Eesti ühiskonnas tuntud isikuga, kes on käsitletav nn avaliku elu tegelasena, mistõttu on mõistetav ajakirjanduse kõrgendatud huvi tema isiku ja temaga seotud asjaolude vastu. Hagiavalduses esitatud ja kostjale omistatud väited on toodud kontekstiväliselt ega arvesta pooltevaheliste erimeelsuste üldist emotsionaalset fooni ja konteksti, milles vastavaid seisukohtasid esitati. Käesoleva vaidluse kontekstis on hageja kostja kohati liigset emotsionaalsust asunud ära kasutama eesmärgiga saavutada kostja arvel varalisi eeliseid, st taastada enda omandiõigus kingitud osalusele.
2. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises ei ole väidetud, justkui oleks kuriteokaebus paljasõnaline või kostja etteheited alusetud. Kaebuse esitamise ajendiks oli kostja õiguste korduv ja järjepidev rikkumine ning kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei tähenda, et hageja ei oleks kostja õigusi rikkunud, vaid üksnes seda, et konkreetses kaebuses ei avaldanud kostja asjaolusid kriminaalmenetluse alustamiseks piisava detailsusega. Käesoleval juhul ei ole maakohus tuvastanud, et kostja poolt esitatud kuriteokaebuse näol oleks olnud tegemist teadvalt alusetu kuriteokaebuse esitamisega. Lisaks eeltoodule on arusaamatu maakohtu käsitlus kriminaalmenetluse kui isiku põhiõiguse kõige enam riivava menetluse läbiviimise võimalikust mõjust hagejale, kuna vaidlus puudub selles, et kostja kuriteokaebuse alusel kriminaalmenetlust faktiliselt ei algatatud.
3. Maakohus on ebaõigesti lugenud tõendatuks, et kostja ei ole käitunud eesmärgiga kaitsta oma ettevõtte väärtust. Hageja enda poolt vande all antud seletustest järeldub ümberlükkamatult, et O OÜ-le kuulunud osalused AS-is I, AS-is E ja AS-is I on mitterahalise sissemaksena antud üle OÜ-le M ning et OÜ M on vastavad osalused tänaseks võõrandanud erinevatele hageja kontrolli all olevatele äriühingutele. Seega on hageja enda ütlustega (omaksvõtuga) tõendatud fakt, et O OÜ-le kuulunud osalused anti üle OÜ-le M ning tulenevalt OÜ M poolt vastavate osaluste võõrandamisest vähendati kostjale kuuluva O OÜ osa väärtust. Kostja üritab eraldiseisvas menetluses saavutada mh erikontrolli läbiviimist vastavate tehingute osas eesmärgiga saada neile sõltumatu hinnang. Erikontrolli tulemusena selgub, kas ja millises ulatuses on tehingutega O OÜ osanikele (sh kostjale) varalist kahju tekitatud. Ühelgi juhul ei ole kostja kui O OÜ osaniku poolt oma huvide kahjustamisele suunatud tehingutega seotud asjaolude täpsustamisele suunatud õiguspärased juriidilised toimingud sisustatavad kui jäme tänamatus hageja suhtes. Vastustaja seisukoht
4. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsustada, et menetluskulud jäävad tervikuna kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

1. Kõigepealt käsitleb kolleegium uute tõendite esitamist.
2. 16.04.2019 kohtuistungil andis ringkonnakohus pooltele võimaluse uute tõendite esitamiseks ringkonnakohtu menetluses. 6
3. Hageja esitas 02.05.2019 ringkonnakohtule uute tõenditena Eesti Ekspressis 10.05.2017 ilmunud artikli ja selle artikli kommentaarid, millega soovib tõendada, et kostja on viinud peretüli avalikkuse ette ja avaldanud hagejat halvustavaid ja solvavaid väiteid. Kostja esitas 10.05.2019 ringkonnkohtule uute tõenditena 13.02.2019 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja 10.04.2019 Riigikohtu määruse tsiviilasjas nr 2-17-12817 ning 18.04.2019 Harju Maakohtu määruse tsiviilasjas nr 2-16-
4. Kostja soovib nendega tõendada, et ta ei ole O OÜ suhtes õigusvaidlusi algatades käitunud pahauskselt, vaid enda huvide kaitsmiseks.
5. Tsiviilkolleegium leiab, et tõendid tuleb vastu võtta.

§ 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Poolte esitatud tõendid on asjakohased. Tõendite vastuvõtmine ei välista, et ringkonnakohus võib jätta asja lahendamisel tõendid arvestamata (

§ 238lg 5).

1. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
2. VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (RKTKo 3-2-1-8-11, p 14). Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused (RKTKo 3-2-1-106-03, p 25). Formaalne eeldus on vastavasisulise tahteavalduse tegemine kingisaajale, mis hakkab kehtima teise pooleni jõudmisest (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1). Käesoleval juhul ei ole pooltel vaidlust taganemisavalduse tegemise ja kostjani jõudmise osas. Seega on taganemise formaalsed eeldused täidetud.
3. VÕS § 270 lg-st 1 tulenevalt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et hageja on kinkelepingust taganemisel järginud eelnimetatud tähtaega.
4. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on täidetud.
5. Hageja on nii taganemisavalduses kui ka hagiavalduses taganemise alusena esile toonud järgmise kostja käitumise: 1)kinke eitamine, 2) avalikkuses kostja halvustamine, 3)alusetute kuriteokaebuste esitamine ja 4)ühise pereäri teadlik kahjustamine.
6. Maakohus tugines hagi rahuldamisel neist esimesele kolmele alusele. Neljas alus, pereäri teadlik kahjustamine, maakohtu hinnangul tõendamist ei leidnud. Tõendatud ei ole, et kostja oleks takistanud äriregistris muudatuste tegemist või esitanud alusetuid hagisid O OÜ vastu. Erikontrolli läbiviimise nõue ei tähenda omanikuõiguste kuritarvitamist, kostjal on õigus kontrollida äriühingu juhtimist. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu järeldustega. Kostja poolt ringkonnakohtule esitatud kohtuahendid teistes tsiviilasjades kinnitavad seda järeldust.
7. Ringkonnakohus nõustub aga ka maakohtu järeldusega, et esimese kolme aluse olemasolu on tõendamist leidnud ja neid on saab kogumis hinnata jämeda tänamatusena kinkija vastu.
8. Riigikohus on selgitanud, et „jäme tänamatus“ kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (RKTKo 3-2-1-8-11, p 15; 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (RKTKo 3-2-18-11, p 15; 3-2-1-153-06, p 12). 7
9. Esimene alus, kinke eitamine, seondub kinke eesmärgiga. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et kinkelepingu eesmärgiks oli jagada hageja ja kostja ema ühisvara. Hageja ja kostja ema ühisvara oli kinkelepingu sõlmimise ajaks juba jagatud ning kumbki abikaasa kinkis oma lahusvara, mis nähtub otseselt kinkelepingust. Kinkelepingust nähtuvalt jagas hageja temale kuuluva osa kaheks osaks ning kinkis kostjale osa jagamise tulemusena tekkiva osa nimiväärtusega 749 eurot. Kostja ema jagas temale kuuluva osa samuti kaheks võrdse nimiväärtusega osaks ning kinkis osa jagamise tulemusena tekkiva osa nimiväärtusega 750 eurot kostjale (kd I, lk 9). Samasugused osad kinkisid vanemad ka oma tütrele QQle, see on kostja õele. Maakohus on põhjendatult tõlgendanud kinkelepingu eesmärki sarnase mõistliku isiku standardi järgi tulenevalt VÕS § 29 lg-st
11. Ühisvara jagamine on vara omanike vaheline tehing, millesse täiskasvanud lapsed ei saa sekkuda ega endale midagi nõuda. Seega ei oleks kostjal kõlbelise kohustuse täitmise nõuet oma isa vastu ka siis, kui vanemad oleksid ühisvara jagamisel otsustanud kinkida osa sellest lastele. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, nagu tuleks isa poolt talle kingitud osa pidada tegelikult ema osaks, mille ema kinkis õele ja mille õde isale edasi kinkis. Kostja peab end alusetul kogu emale kuulunud osa omanikuks, mistõttu arvab, et isa ei olegi talle midagi kinkinud. Vastuses hagiavalduse märgib kostja „Pärast lastele kinkimist oli isal 60% ja lastel 40% ja nüüd Q andis isale oma 20 % tagasi siis on isal 80% ja minul 20%. Seega on tegelikult minul ainult ema osad“ (I kd, lk 46). Samasuguseid kommentaare on korduvalt kirjutatud ka ringkonnakohtule esitatud Eesti Ekspressi artikli kommentaariumis: „Ema isa lahutasid, ema andis oma 20% ettevõttest mulle /…/.“ (YY 09.05.2017 23:29); „/…/Need 20% kinkis ema mulla kuna ei jõudnud enam isaga vaielda ja lootis et isa oma poja vastu kätt ei tõsta“ (YY 10.05.2017 03:46); „Koos tegid emaga ettevõtte mis oli ühisvara. Siis läksid lahku ja ema sai 20%. Siis proovis isa seda 20% ära võtma hakata, kui ema mardiga abiellus ja ema kinkis selle osaluse mulle.“ (YY 10.05.2017 03.47). Kostja ei ole usutavaks teinud, et YY nime ja fotoga toodud kommentaarid oleks tema nimel kirjutanud keegi teine isik, olukorras, kus kostja on ise jätkuvalt samal arvamusel, et tegelikult on tal ainult ema osad ja isalt pole ta midagi saanud. Kostja on seda vastuses hagile ka sõnaselgelt väljendanud.
12. Tegelikult ei kinkinud ema oma osalust ainult kostjale, nagu kostja on korduvalt väljendanud, vaid võrdselt mõlemale lapsele. Kostja ei saa otsustada selle üle, kuidas õde emalt kingina saadud osalust käsutas. Asjaolu, et kostja soovib vanemate ühisvara jagada oma tõekspidamiste järgi ja seetõttu ei pea isalt äriühingu osa saamist üldse kingituseks, on ringkonnakohtu hinnangul isa suhtes igal juhul tänamatuse avaldus.
13. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja Eesti Ekspressi paberväljaandes väljendatud seisukohad kahjustasid hageja mainet ja tekitasid lugejates negatiivseid tundeid hageja vastu. Kostja on ajalehes avaldanud järgmised väited: „Sisuliselt varastas isa minult 20 protsenti ettevõttes“, „Tavaliselt kestavad sellised vaidlused niikaua, kuni ühel poolel saab vaidlemiseks raha otsa. Kuna minul advokaadikulusid pole, võin vaielda Riigikohtuni välja. Olen kindel, et kui algatatakse kriminaalasi ja isa tankiste hakatakse kurjategijateks tegema, loobub isa ebaseaduslikest tehingutest ja hakkab emale maksma“, „Isa on mul selline sadist- talle meeldib vaadata, kuidas poeg tema vastu võitleb“. Kostja väide, et kostja on avaldanud tõeseid väiteid või põhjendatud väärtushinnanguid, ei tähenda, et selline tegevus ei saa olla jäme tänamatus. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Eeltoodu tähendab, et kinkijale on sisuliselt jäetud järelemõtlemisaeg ning kingisaajale on antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline“. Ka kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. Hageja on 8 menetluses läbivalt selgitanud, et avaldatu on ebaõige ja au teotav, so tema isikuõigusi rikkuv. Tsiviilkolleegium on seisukohal, et perekonnatüli lahendamine läbi avaliku meedia ei ole aktsepteeritav käitumine ja näitab jämedat lugupidamatust enda perekonnaliikmete ja eelkõige isa vastu. Eeltoodut ei lükka ümber ka asjaolu, et hageja on avaliku elu tegelane, millest tulenevalt on tal kõrgendatud kriitika talumise kohustus.
14. Mis puudutab kuriteokaebust nr PRP-13/17/369, siis kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest nähtub, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks, kuna kuriteokaebusest ei nähtu KarS § 199 lg-s 1, § 201 lg-s 1, § 2172 lg-s 1, § 384 lg-s 1, § 255 lg-s 1 kirjeldatud kuritegude ega ka muude samas seadustikus sätestatud koosseisude tunnuseid. Seega oli tegemist alusetu kuriteokaebusega. Eeltoodut käitumist ei õigusta see, et kostjal ei ole õigusalaseid eriteadmisi. Isegi kui kostja kirjeldas sündmusi ja asjaolusid, mis kogumis tema hinnangul viitasid süüteo toimepanemise võimalikkusele karistusseadustiku tähenduses, ei leidnud tuvastamist kriminaalmenetluse alus. Eetiliseks ja headele kommetele vastavaks käitumiseks ei saa pidada olukorda, kus poeg esitab kuriteokaebus oma isa vastu olukorras, kus puuduvad selged asjaolud, mis kuriteole viitaksid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et alusetu kuriteokaebuse esitamine kinkija suhtes on käsitletav samuti jämeda tänamatusena ning heade kommete vastase käitumisena, kuna tegemist ei ole eetilise käitumisega.
15. Seega tuvastas maakohus õigesti, et kostja käitumine on hageja suhtes olnud jämedalt tänamatu kinke eitamise, peretüli meedias kajastamise ja alusetu kuriteokaebuse esitamise tõttu ning hageja on kehtivalt kinkelepingust taganenud ning kingina saadud äriühingu osa tuleb hagejale tagastada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 46.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul ei ole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

47. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots