← Eesti

1-18-3843/66

Obsah (9)§ 294§ 298§ 288§ 73§ 84§ 83§ 404§ 56§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis T

§ 294

lg 2 p 2 järgi - Maria Korotkova süüdistuses

§ 298lg 1 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 28.

novembri

  1. a otsus Jelena Soboleva kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello, Maria Korotkova ja tema kaitsja vandeadvokaat Otto Preem Süüdistatav I - Jelena Soboleva, isikukood 45607222729, elukoht XXX tema kaitsja - vandeadvokaadi abi Aivar Kello, määratud korras Süüdistatav II - Maria Korotkova, isikukood 45708210224, elukoht XXX tema kaitsja - vandeadvokaat Otto Preem, määratud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Muuta Tartu Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsuse põhiosa, jättes sellest läbivalt välja kõik viited sellisele tõendusteabele, mis kajastub
  5. detsembri
  6. a jälitustoimingu protokollis alates selle leheküljest 61 (alates sõnadest „
  7. Product ID 1000147966456“) kuni leheküljeni
  8. Samuti asendada maakohtu õiguslikud põhistused selle kohta, miks Jelena Soboleva oli käsitatav ametiisikuna, käesoleva otsuse põhiosa punktides 58–63 esitatud põhistustega.
  9. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  10. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
  11. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure Jelena Sobolevale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot, sh käibemaks 60 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
  12. Määrata OÜ-le Valga Advokaadibüroo Maria Korotkovale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 210 (kakssada kümme) eurot, sh käibemaks 35 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  13. Selles kriminaalasjas anti kohtu alla Jelena Soboleva süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 294 lg 2 p 2 järgi selles, et ta küsis ja võttis Maria Korotkovalt altkäemaksu, ja M. Korotkova süüdistatuna

§ 298lg 1 järgi selles, et ta andis J.

Sobolevale altkäemaksu. Altkäemaksu andmise ja võtmise asjaolud olid süüdistuse kohaselt kokkuvõtlikult järgmised. 2. J. Soboleva oli ametiisik

§ 288lg 1 mõttes. Ta töötas OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus perearstina. Ravikindlustuse seaduse (Ra

KS) § 35 lg 2 ja § 36 lg 1 kohaselt sõlmib Eesti Haigekassa tervishoiuteenuse osutajaga ravi rahastamiseks halduslepingu. Eesti Haigekassa sõlmis detsembris 2014 OÜ-ga Tartu Kesklinna Perearstikeskus üldarstiabi rahastamise lepingu, mis kehtib

  1. jaanuarist 2015 kuni
  2. detsembrini
  3. Selle lepingu objektiks oli perearsti nimistusse kantud kindlustatud isikutele üldarstiabi teenuste osutamine perearsti poolt ja kindlustatud isikutele osutatud tervishoiuteenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine. Seega on OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus avalikku ülesannet täitev asutus. OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus ja J. Soboleva vahel on sõlmitud tööleping, mille kohaselt töötab J. Soboleva alates
  4. aprillist 1999 perearstina. Vastavalt töölepingu punktile 2.
  5. tulenevad perearsti tööülesanded ametijuhendist. OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus perearsti ametijuhendi kohaselt on perearsti tööülesandeks muuhulgas esmase arstliku otsuse tegemine iga meditsiinialase 2

(34)probleemi kohta, millega patsient tema poole pöördub, haigete ravimine ja rehabilitatsiooni korraldamine, krooniliste haigustega haigete jälgimine ja ravimine, koostöö pereõdede ja teiste meditsiiniõdede, erialaarstide, sotisaaltöötajate ja omavalitsusorganitega, ravi- ja statistilise dokumentatsiooni täitmine, haigete kohta ambulatoorse kaardi pidamine, meditsiinilise dokumentatsiooni täitmine ja aruandluse üldises korras esitamine ja riigikeelsete arstlike tõendite väljastamine vastavalt kehtestatud korrale. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 16 lg 9 kohaselt tuvastab püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse Sotsiaalkindlustusamet püsiva töövõimetuse ekspertiisiga. RPKS § 16 lg 103 kohaselt on Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiga tegeleval ametnikul ja Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstil isiku nõusolekul juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks vajalikele isikuandmetele, sh andmetele ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimiste kohta, andmetele ravimite kohta. RPKS § 16 lg 104 sätestab, et kui vajalikud andmed tervise infosüsteemis puuduvad või need on püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks ebapiisavad, edastab isiku pere- või eriarst puuduvad andmed tervise infosüsteemi ja teavitab sellest Sotsiaalkindlustusametit või täidab isiku kohta terviseseisundi kirjelduse vormi ja esitab selle Sotsiaalkindlustusametile 15 päeva jooksul Sotsiaalkindlustusametilt asjakohase taotluse saamisest arvates.
  1. detsembrini 2016 kehtinud sotsiaalministri
  2. septembri
  3. a määruse nr 57 § 4 lg 2 kohaselt esitab arst andmed tervise infosüsteemi, teavitades sellest Sotsiaalkindlustusametit, või täidab RPKS § 16 lg 11 ning puuetega inimeste sotsiaaltoetusete seaduse (PISTS) § 22 lg 1 alusel kehtestatud terviseseisundi kirjelduse vormi, kui isik on käinud arsti vastuvõtul viimase kolme kuu jooksul enne ekspertiisitaotluse esitamist. Arst esitab terviseseisundi kirjelduse vormi koos teiste oluliste terviseseisundit kirjeldavate dokumentide koopiatega. Sama määruse § 4 lg 3 näeb ette, et kui isik ei ole viimase kolme kuu jooksul enne ekspertiisitaotluse esitamist arsti vastuvõtul käinud või hoolimata sellest puuduvad arstil patsiendi kohta piisavad meditsiinilised andmed terviseseisundi kirjeldamiseks, teavitab arst sellest Sotsiaalkindlustusametit 15 päeva jooksul arvates vastava taotluse saamisest. Määruse § 4 lg 5 kohaselt märgib arst terviseseisundi kirjelduses kõigi isikul teadaolevate ja eeldavalt püsivat töövõimetust põhjustavate haiguste diagnoosid koos raskusastmetega ning organismi funktsionaalse seisundiga, diagnooside koodid, nimetatud haigustega seotud uuringute andmed, senise ja praeguse ravi, objektiivse leiu ning teised terviseseisundi kirjelduses nõutavad andmed. Määruse § 4 lg 6 kohaselt lähtub arst diagnooside vormistamisel kliinilisest diagnoosist, näidates ära ka selle koodi rahvusvahelistest haiguste klassifikatsiooni
  4. väljaande järgi. Määruse § 6 lg 2 järgi annab ekspertarst ekspertiisitaotluse ja terviseseisundi põhjal Sotsiaalkindlustusametile arvamuse isiku püsiva töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse, kestuse ja töövõime kaotuse protsendi kohta. J. Soboleva, täites avaliku halduse ülesandeid terviseseisundi kirjelduse vormi täitmisel ja vajalike terviseseisundit kirjeldavate dokumentide Sotsiaalkindlustusametile esitamisel, oli ametiisik korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 ning

§ 288lg 1 mõttes.

  1. Ajavahemikul
  2. oktoobrist kuni
  3. novembrini 2016 küsis ja võttis J. Soboleva M. Korotkovalt altkäemaksu vastutasuna selle eest, et J. Soboleva kasutaks tulevikus oma ametiseisundit OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus perearstina ja koostaks M. Korotkovale tegelikkusele 3

(34)mittevastava terviseseisundi kirjelduse, mis esitatakse Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroole püsiva töövõimetuse tuvastamiseks, püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks, puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks. M. Korotkova andis J. Sobolevale vara selle eest, et viimane kasutaks oma ametiseisundist tulenevat pädevust M. Korotkova terviseseisundi kirjeldamisel selliselt, et tegelikkusele mittevastavate asjaolude kaudu aidata M. Korotkoval saada Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroolt püsivalt töövõimetuks tunnistamine ja töövõime kaotuse protsendi määramine.
  1. oktoobril 2016 Tartus Gildi 8 asuvas perearstikeskuses võttis J. Soboleva M. Korotkovalt 50 eurot ja küsis samas M. Korotkovalt valget värvi nahast saapaid vastutasuna M. Korotkova töövõimetusedokumentide vormistamise eest.
  2. novembril 2016 andis M. Korotkova R.M. vahendusel perearstikeskuses J. Sobolevale ühe paari valgeid nahast saapaid. R.M. saatis V.M. i J. Soboleva juurde. Seal andis V.M. saapad J. Sobolevale üle.
  3. novembril 2016 andis M. Korotkova R.M. vahendusel perearstikeskuses J. Sobolevale teise paari valget värvi nahast saapaid, mida J. Soboleva oli temalt küsinud. R.M. saatis V.M. i J. Soboleva juurde, kus V.M. andis saapad J. Sobolevale üle. Maakohtu otsus Resolutiivosa
  4. Tartu Maakohus tegi
  5. novembril 2018 otsuse, millega: 1) J. Soboleva tunnistati

§ 294

lg 2 p 2 järgi süüdi ja teda karistati kaheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata; 2) M.

Korotkova tunnistati

§ 298

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati kuuekuulise vangistusega, mis jäeti

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi üheaastase katseajaga täitmisele pööramata; 3)

§ 84, § 831 lg 1 ja § 301 alusel mõisteti J.

Sobolevalt riigi kasuks välja 50 eurot; 4)

§ 83lg 2 ja § 301 alusel konfiskeeriti J. Sobolevalt kaks paari valgeid saapaid. Kohus määras Kr

MS § 126 lg 3 p 4 alusel, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb need saapad hävitada; 5) otsustati salvestiste jätmine kriminaalasja juurde; 6) tehti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus. Põhiosa

  1. Maakohus tuvastas, et Eesti Haigekassa ja OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus vahel oli üldarstiabi rahastamise leping kehtivusega
  2. jaanuarist 2015 kuni
  3. detsembrini
  4. J. Soboleva oli OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus perearst. M. Korotkova oli kantud ravikindlustuse andmekogusse, tal oli kehtiv kindlustuskaitse ning ta tuli Piirisaare perearsti nimistust üle perearst J. Soboleva nimistusse. M. Korotkova oli süüdistuses märgitud ajal 4

(34)
  1. aasta oktoobris ja novembris patsiendina J. Soboleva nimistus. M. Korotkova käis J. Soboleva vastuvõtul perearstikeskuses Tartus Gildi
  3. J. Soboleva oli ametiisik KVS § 2 lg 1 ja

§ 288lg 1 mõttes.

Ta täitis OÜ-s Tartu Kesklinna Perearstikeskus avalikku ülesannet – osutas riigi rahastatavat tervishoiuteenust. Tema ametiseisund tulenes tema ja OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus vahel

  1. aprillil 1999 sõlmitud töölepingust. J. Soboleva ametiseisund seisnes õigusaktidest, lepingust ja OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus perearsti ametijuhendiga kehtestatud töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses teha avaliku ülesande täitmisel otsuseid ja toiminguid. Vastavalt ametijuhendile on perearsti tööülesandeks esmase arstliku otsuse tegemine iga meditsiinialase probleemi kohta, millega patsient tema poole pöördub, samuti otsuseid ravi kohta. Ametijuhendi kohaselt on perearsti kohustus mh ravi- ja statistilise dokumentatsiooni täitmine, haigete kohta ambulatoorse kaardi pidamine, meditsiinilise dokumentatsiooni täitmine ja aruandluse üldises korras esitamine ja arstlike tõendite väljastamine. Dokumenteerimiskohustuse seab perearstile võlaõigusseaduse (VÕS) § 769, mille kohaselt tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohaselt dokumenteerima ja neid dokumente säilitama. Sotsiaalministri
  2. septembri
  3. a määrusega nr 56 kehtestatud tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimuste ja korra § 4 lg 1 p 1 kohaselt käsitletakse tervisekaarti tervishoiuteenuse osutamist tõendava dokumendina.
  4. Kriminaalasjas on tõendeid kogutud jälitustoimingutega: telefonide salajase pealtkuulamise ja salvestamisega. Jälitustoimingute aluseks on Tartu Maakohtu
  5. septembri
  6. a määrus nr KM2038/2016 ja
  7. novembri
  8. a määrused nr KM2357/2016 ning KM2358/
  9. Jälitustoimingu käigus kuulati salaja pealt ja salvestati M. Korotkova kasutuses olnud telefoninumbritelt XXX ja XXX ning J. Soboleva kasutuses olnud telefoninumbrilt XXX peetud kõnesid. Jälitustoimingute tegemisel on järgitud kriminaalmenetluse seaduse nõudeid nii jälitustoimingu loa taotlemisel kui andmisel ning seetõttu on jälitustoiminguga saadud teave KrMS § 1261 lg 4 järgi tõend. Tartu Maakohtu
  10. septembri
  11. a määruse nr KM2038/2016 alusel tehti jälitustoiminguid M. Korotkova suhtes. Jälitustoimingud tehti kriminaalmenetluses, mida oli alustatud

§ 404lg 1 tunnustega kuriteo asjaolude väljaselgitamiseks ja tõendite kogumiseks.

M. Korotkovat ei olnud jälitustoimingu tegemise ajaks kahtlustatavaks tunnistatud. See asjaolu iseenesest ei välista isiku suhtes jälitustoimingu tegemist. M. Korotkova oli määruse nr KM2038/2016 alusel jälitustoimingu tegemise ajal vallasekretär. Ametikohast tulenevalt suhtles ta laia isikute ringiga. Seetõttu oli tema puhul põhjendatult alus arvata, et ta suhtleb KrMS § 1262 lg 3 p-des 2–4 nimetatud isikuga, kellele vahendatakse teavet ning ta ise võib osutab kaasabi või võimaldada kasutada oma sidevahendit KrMS § 1262 lg 3 punktides 2–4 nimetatud isikule. Oli põhjendatud alus arvata, et jälitustoimingu tegemine vallaametniku suhtes võib anda tõendeid Piirissaarel toimunud korduvate põlengute asjaolude ja põhjuste kohta. Vaatamata piirkonnas toimunud korduvatele põlengutele, puudusid tõendid põhjuste kohta, mistõttu on küllaldaselt põhjust järeldada, et muul viisil avalike menetlustoimingutega ei olnud tõendite kogumine võimalik. Tõendamisvajadusest lähtudes võis jälitustoiminguid teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb. Juhul, kui jälitustoimingu luba on antud nõuetekohaselt ühe isiku suhtes, siis sellega kogutud tõendi kasutamine on lubatud 5

(34)ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartner. M. Korotkova ei olnud kahtlustatav, vaid isik, kelle puhul oli põhjendatult alus arvata, et ta suhtleb KrMS § 1262 lg 3 p-s 4 sätestatud isikutega ning tema suhtes oli jälitustoimingu tegemine lubatud KrMS § 1262 lg 4 alusel. Eeltooduga oli põhjendatud ja lubatud kohtu antud loa alusel salaja pealt kuulata ja salvestada M. Korotkova telefoni teel edastatud teavet. Jälitustoimingute tegemine

§ 404lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasjas oli õiguspärane vaatamata sellele, et M.

Korotkovale selles kriminaalasjas kahtlustust ega süüdistust ei esitatud. Lahendatavas kriminaalasjas ilmnes

§ 404

lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasjas lubatud jälitustoimingu käigus juhuleiuna uutele kuritegudele viitav teave, mis viitas

§-de 294 ja 298 järgi kvalifitseeritavate kuritegude tunnustele. Tartu Maakohtu

  1. novembri
  2. a määrustega nr KM2357/2016 ja KM2358/2016 anti luba salaja pealt kuulata ja salvestada vastavalt J. Soboleva ja M. Korotkova kasutuses olnud mobiiltelefoni teel peetavaid kõnesid ajavahemikus
  3. novembrist 2016 kuni
  4. jaanuarini
  5. Arvestades korruptsioonikuriteo iseloomu, ei olnud uue kuriteo kohta tõendite kogumine avalike menetlustoimingutega võimalik ilma kriminaalmenetluse huve kahjustamata. Altkäemaksu võtmise ja andmise kui peitkuritegude puhul seab avalike menetlustoimingute tegemine ohtu tõendite kogumise tervikuna. Mõlemad süüdistatavad olid KrMS § 1262 lg 3 p-s 4 nimetatud isikud, kelle puhul oli põhjendatult alust arvata, et isik pani või paneb toime kuriteo.
  6. Süüdistatavate ütlusi ja jälitustoimingu protokolli kõrvutades ja nimetatud tõendeid koos hinnates järeldub, et M. Korotkova andis ja J. Soboleva võttis
  7. oktoobril 2016 Tartu linnas Gildi 8 M. Korotkovalt vastu ümbrikusse pandud sularaha 50 eurot. J. Soboleva kohtus antud ütluste järgi ta ei ole ta M. Korotkovalt raha vastu võtnud. Prokuröri küsimusele, miks ta siis ülekuulamisel ütles, et selline raha vastuvõtmine oli, vastas süüdistatav, et uurija ütles, et see on tõestatud. Süüdistatav mõtles, et võib-olla ta midagi ei mäleta. Uurija ütles, et see on tõestatud, ärge vaielge. Tegelikult mingit raha ega invaliidsusest juttu polnud. Pärast ütluste meenutamist J. Sobolevale meenus sularaha kohta, et läbiotsimise ajal uurija ütles, et see on tõestatud. Ta ütles mitu korda uurijale, et ta ei tea, ei mäleta, mille peale uurija ütles, et ei saa seda eitada, see on tõestatud. M. Korotkova kohtus antud ütlused ei kinnita ega lükka ümber J. Sobolevale sularaha andmist. Ta jäi uurija väljendatud fakti suhtes kõrvalseisja seisukohale. Ta ei väljendanud otsesõnu, kas uurija väitega nõustuda või mitte. J. Soboleva kohtus antud ütlused on põiklevad. Süüdistatava ütlused ei välista temale asjade (lilled, šokolaad) toomist. Ta eitab konkreetse sularahasumma toomist. Süüdistatav iseloomustas enda käitumist uurijale ütlusi andes pailapse käitumisena, kes vastab küsimustele küsija soovitud viisil.
  8. M. Korotkova soovis endale töövõimetuse määramist ning selle soovi kinnitamiseks andis J. Sobolevale 50 eurot. Jälitustoimingu protokoll tõendab, et M. Korotkova on J. Sobolevale 50 euro andmisest rääkinud korduvalt erinevatele inimestele. Veel enne raha üleandmist rääkis ta raha üleandmise kavatsusest R.M. le. Pärast raha üleandmist peetud kõnedes teatas M. Korotkova samal päeval toimunust R.M. le, I.G. ile ja I.R. le. Järgmisel päeval teatas M. Korotkova perearstile 50 euro andmisest S.K. le. M. Korotkova nimetas kõigile ühesugust summat (50 eurot), mille ta perearstile andis, ja rääkis kõigile ka 42 eurost, mille väärtuses perearst ravimeid välja kirjutas. Jälitustoimingu protokoll 6

(34)tõendab, et eelnimetatud teabe levitamise põhjus oli perearsti poolt valgete saabaste küsimine. M. Korotkova oli valmis perearstile veel raha viima, kuid perearst küsis temalt asju, mille saamine valmistas M. Korotkovale raskusi ja ta vajas selleks teiste inimeste abi.
  2. oktoobril 2016 kell 21.08 helistas M. Korotkova R.M. le ja küsis, et kus on valged saapad, mis on tal tervise peale mängu pandud. R.M. teatas, et valged saapad on välja lõigatud, seifis, kui läheb siis palub, ehk keegi õmbleb talle need saapad valmis. Samas kõnes rääkisid R.M. ja M. Korotkova viimase tervisest ja mida arst selle kohta ütles. J. Soboleva ütluste järgi ei ole tema M. Korotkova käest valgeid saapaid vastu võtnud, tema õele maksis raha ja tellis need saapad. Õde on vana tuttav, kes varem ka tegi süüdistatava mehe jaoks saapad. Ta maksis nende eest 100 eurot. KrMS § 289 lg 1 alusel avaldas prokurör J. Soboleva eeluurimisel antud ütlused: „Mina ütlesin Rajale, et ära too mulle raha ega pudelit, vaid too mulle valget värvi nahast saapad.“ Süüdistatav väitis kohtus, et see oli tellimine. Ta tellis ja maksis raha. Jälitustoimingu protokoll ja J. Soboleva ütlused kinnitavad, et M. Korotkova õde R.M. oli patsiendina J. Soboleva nimistus. Lisaks sellele sidus neid pikaajaline tutvus. J. Sobolevale oli teada, et R.M. töötas nahajalatsikombinaadis ja tema kaudu sai süüdistatav mehele saapad. Süüdistatava ütluste järgi sai tema mees R.M. lt saapad kommide eest ja kinkis need edasi oma sõbrale. Saabaste ja kommide väärtus ei ole proportsioonis. Sellest järeldub, et varasema saabastega toimunud tehinguga sai süüdistatava lähedane endale saapad turuväärtusest oluliselt soodsamalt.
  3. oktoobril 2016 kell 21.08–21.17 M. Korotkova ja R.M. vahel peetud telefonikõne kinnitab J. Soboleva ütlusi selles, et J. Soboleva oli R.M. kaudu varem jalatseid saanud. J. Soboleva ütlused ja jälitustoimingu protokoll kinnitavad, et J. Soboleva oli küsinud R.M. käest endale valged saapad. R.M. kinnitas telefonikõnes, et valgete saabaste tegemist on juba alustatud, saabaste detailid on juba välja lõigatud. Saabaste tegemine on viibinud mitmel põhjusel – meistri töövõimetus ja R.M. töölt kõrvalejäämine. Salvestised tõendavad, et M. Korotkova ei teadnud enne
  4. oktoobri
  5. a visiiti J. Soboleva juurde midagi perearsti soovitud valgetest saabastest. Sama päeva õhtul R.M. le tehtud kõnest järeldub, et ta sai valgetest saabastest teada J. Sobolevalt, kes vastuvõtul temalt valgeid saapaid otse küsis. Telefonikõnes väljendatu tõendab, et M. Korotkova sai perearsti vastuvõtul selge signaali, et tema tervislik seisund oleneb perearsti soovitud valgetest saabastest. R.M. vastas M. Korotkovale, et ta on nende saabastega juba haigeks jäänud, ära on tüüdanud. Tuleb need ükskord juba ära teha kuidagi, ütle talle, et ta saab need valged saapad. M. Korotkova ütlemise peale „tähendab siis, et grupi saab kätte“ kinnitas R.M. , et saab, saab.
  6. oktoobril 2016 kell 21.28 helistas M. Korotkova I.G. ile ja teatas, et käis perearsti juures ning vaja on välja uurida, kui palju maksavad moodsad valged saapad. Perearst teatas, et tema tervis ja grupp valgete saabaste vastu.
  7. oktoobril 2016 kell 09.18 helistas M. Korotkova S.K. le ja teatas talle, et andis arstile
  8. Ütles grupi kohta ja tema ütles, et ütle Rajale, et ta ootab endiselt valgeid saapaid.
  9. oktoobril 2016 kell 12.43–12.53 peetud kõnes arutlesid M. Korotkova ja R.M. 100 euro eest valgete saabaste ostmise üle.
  10. oktoobril 2016 kell 12.58–13.11 helistas M. Korotkova I.M. le ja teatas, et käis Tartus perearsti juures ning proovib ikka kuidagi gruppi teha. Tal on uus perearst, kes ütles, et õde lubas talle valged saapad. Nüüd ta uurib, kas Tallinnas müüakse kuskil valgeid saapaid. Jälitustoimingu protokoll ja J. Soboleva ütlused tõendavad, et J. Soboleva küsis 7
(34)M. Korotkovalt valgeid saapaid. Nii süüdistatava ütlused kui ka jälitustoimingu protokollis fikseeritud
  1. oktoobri
  2. a teises telefonikõnes väljendatud teave on samasisulised selles osas, et J. Soboleva küsis valgeid saapaid R.M. lt, kes oli varem tema patsient. R.M. hakkas küsitud saabaste tegemist oma töökohas ka ette valmistama. Töövõimetuse ja töösuhte katkemise tõttu jäi saabaste tegemine pooleli. Kuna R.M. ei olnud enam J. Soboleva patsient, ei olnud saabaste valmistamine ka enam aktuaalne. M. Korotkova tuli J. Soboleva patsiendiks R.M. soovitusel ning kui ta läks arsti juurde vastuvõtule, muutus saabaste teema jälle aktuaalseks. J. Soboleval tekkis võimalus saapaid küsida.
  3. oktoobril 2016 kell 21.39 helistas I.R. M. Korotkovale. Viimane teatas helistajale, et käis linnas perearsti juures, kes ütles talle, et tema tervis ja grupp sõltuvad valgetest saabastest, mida Raja millalgi lubas. M. Korotkova palus, et Ilona hangiks Rajaga need valged saapad, raha ta leiab. R.M. kaudu oli J. Soboleval teada, kus saapaid valmistatakse ja ka see asjaolu, et naha- ja jalatsikombinaadis, kus R.M. töötas, saab teha temale sobivaid valgeid saapaid. J. Soboleva ei pöördunud otse ettevõttesse tellimuse esitamiseks. Telefonikõnest selgub, et R.M. oli alustanud saabaste valmistamist. J. Soboleva ütluste kohaselt oli talle vaja ortopeedilisi saapaid, mida ta varem ostis Kalevi 4 asuvast poest. Talle ei meeldinud sealt saadud seanahast mustad saapad. Kalevi 4 poes polnud valgeid ja pikki saapaid. J. Soboleva ütlusi selle kohta, et temale toodi valged saapad, kinnitavad dokumentaalne tõend ja asitõendid. Asitõenditena on kohtule esitatud kaks paari valgeid saapaid. Läbiotsimisprotokolli andmetel andis J. Soboleva
  4. oktoobril 2017 enda elukohas uurija ettepanekul välja kaks paari valgeid saapaid, mis võeti asitõenditena kriminaalasja juurde. Asitõenditeks olevad saapad on samad, mis R.M. mees tõi J. Sobolevale.
  5. oktoobril 2016 kell 11.48 helistas I.M. M. Korotkovale ning sai teada, et M. Korotkova leidis valged saapad.
  6. novembril 2016 kell 15.03–15.11 helistas R.M. M. Korotkovale ning teatas, et Vovtšik viis täna need saapad ära, mis talle ostetud. Viis töö juurde. Ei läinud jalga millegipärast.
  7. novembril 2016 kell 08.36 helistas R.M. M. Korotkovale ning teatas, et saapad toodi ära. Kinnitati, et Vovik viib saapad ära ning M. Korotkova palub R.M. t, et ta ütleks jälle grupi kohta.
  8. novembril 2016 kell 18.34 helistas R.M. M. Korotkovale ning teatas, et Vovka viis saapad ära ja need olid talle parajad.
  9. novembril 2016 kell 18.53 helistas J. Soboleva R.M. le ja tänas valgete pehmete saabaste eest ning küsis, kust ta selle naha sai. Kohtuistungil kinnitas J. Soboleva, et R.M. mees tõi Humanast ostetud saapad tema kabinetti. Ka teise paari valgeid saapaid tõi mees ja ta pani nende saabaste eest raha mehele taskusse Rajale edasiandmiseks. Mõlemad valgete saabaste paarid viis J. Sobolevale R.M. abikaasa, kes andis saapad J. Sobolevale üle tema töökabinetis Tartus Gildi
  10. J. Soboleva ütlusi teise paari saabaste eest raha maksmise kohta tõendid ei kinnita. Ka raha maksmise viis, raha üle lugemata taskusse panemine, ei ole usaldusväärne viis saabaste eest tasu maksmiseks. Esimese paari saabaste eest raha maksmisest süüdistatav ei rääkinud.
  11. M. Korotkova soovis J. Sobolevalt kui perearstilt töövõimetuse määramise algatamist ja ta teatas sellest perearstile kohe
  12. oktoobri
  13. a vastuvõtu ajal. J. Soboleva ütluste kohaselt ei läinud M. Korotkoval invaliidsuse või töövõimetuse tuvastamise uurimine täielikult nii nagu oli vaja. Tol momendil polnud mingit põhjust talle invaliidsust vormistada.
  14. novembril 2016 kell 8
(34)18.12 helistas R.M. J. Sobolevale ja nad rääkisid saabastest. J. Soboleva tänas saabaste eest. R.M. osutas oma õele, kes tahab gruppi saada. J. Soboleva lubas proovida ja palus meelde tuletada.
  1. J. Soboleva ütlused vastavad tõele selles, et perearst ei määra töövõimetust. RPKS § 16 lg 9 kohaselt tuvastab püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse Sotsiaalkindlustusamet püsiva töövõimetuse ekspertiisiga. RPKS § 16 lg 103 kohaselt on Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiga tegeleval ametnikul ja Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstil isiku nõusolekul juurdepääs tervise infosüsteemis olevatele püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks vajalikele isikuandmetele, sh andmetele ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimiste kohta, andmetele ravimite kohta. RPKS § 16 lg 104 sätestab, et kui vajalikud andmed tervise infosüsteemis puuduvad või need on püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks ebapiisavad, edastab isiku pere- või eriarst puuduvad andmed tervise infosüsteemi ja teavitab sellest Sotsiaalkindlustusametit või täidab isiku kohta terviseseisundi kirjelduse vormi ja esitab selle Sotsiaalkindlustusametile 15 päeva jooksul Sotsiaalkindlustusametilt asjakohase taotluse saamisest arvates. Sotsiaalministri
  2. septembri
  3. a määruse nr 57 § 4 lg 2 kohaselt esitas arst andmed tervise infosüsteemi, teavitades sellest Sotsiaalkindlustusametit, või täitis RPKS § 16 lõike 11 ning PISTS § 22 lõike 1 alusel kehtestatud terviseseisundi kirjelduse vormi, kui isik oli käinud arsti vastuvõtul viimase kolme kuu jooksul enne ekspertiisitaotluse esitamist. Arst esitas terviseseisundi kirjelduse vormi koos teiste oluliste terviseseisundit kirjeldavate dokumentide koopiatega. Kui isik ei olnud viimase kolme kuu jooksul enne ekspertiisitaotluse esitamist arsti vastuvõtul käinud või hoolimata sellest puudusid arstil patsiendi kohta piisavad meditsiinilised andmed terviseseisundi kirjeldamiseks, teavitas arst sellest Sotsiaalkindlustusametit 15 päeva jooksul arvates vastava taotluse saamisest. Arsti kohustus oli märkida terviseseisundi kirjelduses kõigi isikul teadaolevate ja eeldavalt püsivat töövõimetust põhjustavate haiguste diagnoosid koos raskusastmetega ning organismi funktsionaalse seisundiga, diagnooside koodid, nimetatud haigustega seotud uuringute andmed, senise ja praeguse ravi, objektiivse leiu ning teised terviseseisundi kirjelduses nõutavad andmed. Arst lähtus diagnooside vormistamisel kliinilisest diagnoosist, näidates ära ka selle koodi rahvusvahelistest haiguste klassifikatsiooni
  4. väljaande järgi. Ekspertarst andis ekspertiisitaotluse ja terviseseisundi põhjal Sotsiaalkindlustusametile arvamuse isiku püsiva töövõimetuse tekkimise aja, põhjuse, kestuse ja töövõime kaotuse protsendi kohta. Seega kehtis
  5. aasta oktoobris ja novembris kord, mille kohaselt määras püsiva töövõimetuse ekspertarst, kes lähtus tervise infosüsteemis olevatest andmetest. Andmeid tervise infosüsteemi sisestas perearst ja eriarstid, kelle juurde suunab isiku reeglina perearst. Püsiva töövõimetuse määramine algab perearsti juurest. Perearstina tegi J. Soboleva KVS § 2 lg 2 tähenduses otsuseid ja toiminguid andmete sisestamisega tervise infosüsteemi.
  6. J. Soboleva võttis M. Korotkovalt vastu 50 eurot sularaha. Seda andes väljendas M. Korotkova soovi püsiva töövõimetuse saamiseks. Saanud teada patsiendi soovi, küsis perearst M. Korotkovalt valgeid saapaid ja võttis vahendaja kaudu vastu kaks paari valgeid saapaid. Raha ja asjad sai J. Soboleva enda käsutusse. Kui J. Soboleva võttis raha vastu, kinnitas ta sellega samal momendil ka M. Korotkova tahte täitmist, sõlmis viimasega ebaõiguskokkuleppe. Mõlema süüdistatava teod on lõpule viidud. Kriminaalmenetluses ei tuvastatud, kas M. Korotkova tervislik seisund 9
(34)võimaldas temale töövõimetuse määramist või mitte. Seetõttu ei saa teha ka järeldust, et M. Korotkova taotles tegelikkusele mittevastavate andmete sisestamist tervise infosüsteemi. Objektiivse külje realiseerimise aspektist pole oluline, kas ametiisik pani ka tegelikult altkäemaksuandja huvides toime oma ametiseisundit kasutades mingi teo.
  1. Mõlemad süüdistatavad panid kuriteo toime otsese tahtlusega. Enne kuriteo toimepanemist vahetas M. Korotkova perearsti ja valis oma õe R.M. juhatusel viimasele tuttava perearsti. Kõnesalvestised tõendavad, et R.M. le oli teada J. Soboleva viis võtta vastu temale toodud asju ning küsida konkreetse otstarbega asju (saapad). Perearsti juures avaldas M. Korotkova kohe soovi saada invaliidsusgrupp. J. Sobolevale raha andes teadis M. Korotkova sellega saavutatavat eesmärki. Arstile raha andes M. Korotkova teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, andis altkäemaksu ja ta tahtis seda teha invaliidsuse saamiseks. J. Soboleva ei eita M. Korotkova soovi saada invaliidsus. Ta eitab tegutsemist M. Korotkova seatud eesmärgi nimel. J. Soboleva teadis, et M. Korotkova ravi tasustatakse haigekassa poolt. J. Soboleva, saanud M. Korotkovalt selgesõnaliselt teada viimase eesmärgi saada invaliidsus ja võttes selle kinnituseks vastu ümbrikus oleva tasu, teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja ta tahtis seda. Altkäemaksu vastuvõtmise tahet kinnitab selle küsimine. Nähes, et antakse, J. Soboleva otsustas küsida konkreetset asja. Pikaajalise tutvuse tõttu R.M. ga teadis J. Soboleva R.M. ja M. Korotkova sugulust ja küsis M. Korotkovalt valgeid saapaid, mis olid juba „tellitud“.
  2. Asitõenditeks olevad altkäemaksu esemeks olnud valged saapad moodustavad

§ 294

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo vahetu objekti.

§ 83lg 1 ja § 301 alusel tuleb kaks paari valgeid saapaid konfiskeerida.

Konfiskeeritud saabastel puudub kaubanduslik väärtus. Väärtusetud saapad tuleb kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. J. Soboleva altkäemaksuna vastu võetud 50 eurot sularaha on ära tarvitatud. Seetõttu tuleb J. Sobolevalt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks välja mõista 50 eurot. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid: 1) J. Soboleva kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J. Soboleva õigeksmõistmist; 2) M. Korotkova kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse süüditunnistamist puudutavas osas ja palub M. Korotkova õigeks mõista; 3) M. Korotkova, kes taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Lisaks palub süüdistatav tagastada R.M. le 450 eurot, mille viimane tasus kriminaalmenetluse lõpetamisel otstarbekuse kaalutlusel.
  2. Prokuratuur apellatsioonidele ei vastanud. 10

(34)Jelena Soboleva kaitsja apellatsioon
  1. Apellant märgib, et maakohus kontrollis kaitsja taotlusel jälitustoimingu lubade seaduslikkust. Vahetult enne süüdistatavate ülekuulamist avaldas kohus, et jälitustoimingu load on antud välja seaduslikult. Kaitsja sai aga alles maakohtu otsusest teada, et Tartu Maakohtu
  2. septembri
  3. a määruse nr KM2038/2016 alusel tehti jälitustoiminguid M. Korotkova suhtes ja seda kriminaalmenetluses, mida toimetati

§ 404lg 1 tunnustel.

Apellant leiab, et temal J. Soboleva kaitsjana oleks olnud õigus seda infot teada juba enne süüdistatavate ülekuulamist maakohtus. Selle teadmise olemasolul oleks kaitsja saanud esitada M. Korotkovale küsimusi.

  1. Maakohus ei kontrollinud jälitustoimingu loa nr KM2038/2016 seaduslikkust piisava hoolsusega. M. Korotkovale polnud pealtkuulamise ajal esitatud kahtlustust ja ka hiljem ei esitatud talle kahtlustust. Seega oli pealkuulamine sisuliselt alusetu. Jälitustoimingu luba anti välja otsitud põhjendustel ja seega seadust rikkudes. Absoluutselt ebamõistlik on kujutada M. Korotkovat ette öösel saarel maju süütamas. Samuti polnud mingit alust arvata, et M. Korotkova võib osutada süütajatele kaasabi. Veelgi absurdsem on väide, et M. Korotkova võiks anda võimalikele kurjategijatele kasutada oma sidevahendeid. Kui oli kahtlus, et M. Korotkova võib osutada süütajatele kaasabi, siis oleksid pidanud olema ka isikud, keda kahtlustati süütamises. Tekib küsimus, miks ei kuulatud pealt neid isikuid. On küsitav, kas üldse ja kui, siis milliseid tõendeid jälitustoimingu loa andmise seisuga oli kogutud ja millised asjaolud olid tuvastatud. Samuti kahtleb kaitsja selles, kas on arusaadav ja põhjendatud, millist teavet sooviti jälitustoimingutega koguda ja miks tuli tõendeid tingimata koguda jälitustoimingutega. Jälitustoiminu lubade õigusvastasusest tuleneb automaatsel nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus.
  2. Maakohus on rajanud otsuse M. Korotkova ja R.M. vahel peetud ja salaja pealt kuulatud telefonikõnedele, ehkki nende kõnede ajal oli kas üks vestlejatest või mõlemad alkoholijoobes. J. Sobolevat ei saa süüdi tunnistada M. Korotkova levitatud jutu alusel.
  3. Ei ole vaidlust, et J. Soboleva soovis endale valgeid saapaid. Kohus on aga salvestisi valesti tõlgendanud, asudes seisukohale, et valged saapad pidi J. Sobolevale organiseerima M. Korotkova. Tegelikkuses tellis J. Soboleva valged saapad R.M. lt. Hetkel, kui M. Korotkovast sai J. Soboleva patsient, olid saabaste nahkdetailid juba välja lõigatud ning need olid R.M. käes. Otsiti kedagi, kes valmislõigatud detailidest saapad kokku õmbleks. Kokkuõmbleja otsimise võttis enda peale M. Korotkova. See, et saabaste kokkuõmblejat ei otsinud R.M. , vaid tema õde, ei muuda olematuks asjaolu, et saapad tellis J. Soboleva R.M. lt ja oluliselt varem kui M. Korotkovast sai tema patsient. Jääb arusaamatuks, miks M. Korotkova viis omal initsiatiivil J. Sobolevale tekstiilist valged saapad maksumusega paarkümmend eurot. Keegi neid saapaid ei tellinud, J. Soboleval neid vaja ei olnud ning kordagi ta neid ka ei kandnud. Need saapad ei olnud altkäemaks.
  4. J. Soboleva selgitas kohtus selgelt, miks tema eeluurimisel antud ütlused, erinevad kohtus antud ütlustest. J. Soboleva kohtus antud ütlusi sai kohus tõendina kasutada. 11

(34)
  1. J. Soboleva ütlustest ja ka muudest tõenditest selgub, et perearstina ei saanuks J. Soboleva M. Korotkovale töövõimetust vormistada. J. Soboleva sai saata M. Korotkovat vaid uuringutele ja teda ka ravida.
  2. On tõendamata, et M. Korotkova andis J. Sobolevale 50 eurot. Samuti ei ole prokuratuur suutnud ümber lükata J. Soboleva väidet, et ta maksis saabaste eest. Maria Korotkova kaitsja apellatsioon
  3. Apellant märgib, et kohus rajas süüdimõistva kohtuotsuse valdavalt jälitustoimingu protokollile. Jälitustoiminguga kogutud tõendid on aga valdavalt kohtukõlbmatud.
  4. Vaidlus puudub selles, et J. Soboleva perearstina on ametisik

§ 288mõttes.

Püsiva töövõimekaotuse tuvastamise protseduuri sai faktiliselt mõjutada taotleja perearst. Asjaolu, kas M. Korotkova kuulus

  1. a sügisel perearst J. Soboleva patsientide ringi, saab tõendada ainult perearsti nimistu ametliku väljavõttega, mitte ütluste alusel, nagu maakohus seda tegi. Kohtule pole esitatud M. Korotkova patsiendikaarti ega ravidokumente, samuti pole tehtud päringuid, tuvastamaks, kas M. Korotkova on taotlenud püsiva töövõimekaotuse tuvastamist ning kas sellega seoses on J. Soboleva astunud väidetava kuritegeliku kokkuleppe realiseerimiseks mingeid samme. Ainsaks kohtuotsuse aluseks olevaks tõendiks on jälitustoimingu protokoll.
  2. Nn kuritegelikust kokkuleppest

§ 298

lg 1 tähenduses saab kõneleda vaid siis, kui kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetselt. J. Soboleva pole M. Korotkova terviseseisundi kirjeldamiseks mingeid ebaseaduslikke toiminguid teinud. J. Soboleva pole M. Korotkova terviseseisundit üldse kirjeldanudki. M. Korotkova ei ole ekspertiisitaotlust kunagi esitanud. Patsiendi tervisekirjeldus ei tugine mitte arsti subjektiivsel arusaamal, vaid haigusloos kajastuvatel diagnoosidel, uuringutulemustel, eriarstide arvamustel, ravikäigul jms. Seetõttu puudus J. Soboleval tehniline võimalus tegelikkusele mittevastavate dokumentide esitamiseks. Näiteks tuli tervisekirjeldusele lisada kõikide dokumentide koopiad ning perearsti subjektiivne diagnoos ei saanud olla püsiva töövõimetuse tuvastamise alus.

  1. M. Korotkova ja J. Soboleva suhtlus on olnud minimaalne ning piirdunud perearsti vastuvõtul kohtumisega. Ka polnud nende vahel telefonisuhtlust. Kogu jälitustoimingu vältel pole salvestatud ühtegi süüdistatavate vestlust.
  2. oktoobril 2016 toimunud vastuvõtust kuni kahtlustuse esitamiseni möödus enam kui aasta ning kogu selle perioodi vältel ei teinud J. Soboleva ühtegi ebaseaduslikku toimingut. M. Korotkova aga J. Soboleva vastuvõttudel ei käinud, viimasega ei kontakteerunud ning mingit huvi töövõime kaotuse tuvastamiseks ei ilmutanud. Nimetatud asjaolud räägivad sellest, et süüdistuses kirjeldatud kuritegelikku kokkulepet pole olnud.
  3. Ainsateks isikulisteks tõenditeks on süüdistatavate ütlused. Nii M. Korotkova kui ka J. Soboleva kinnitasid ristküsitlusel, et nemad pole kuritegu toime pannud. J. Soboleva ütluste kohaselt hankis valged saapad R.M. ning tema tasus saabaste eest. R.M. t ega viimase meest prokurör tunnistajana 12

(34)kohtusse ei kutsunud ja seetõttu polnud nende küsitlemine võimalik. Kahtlustatavana ülekuulamisel käsitleti J. Sobolevaga saabaste üleandmise fakti, kuid nende eest tasu maksmise kohta süüdistatavale küsimusi ei esitatud. Seetõttu saab lähtuda J. Soboleva kohtus antud ütlustest, et saabaste hankimine polnud M. Korotkovaga seotud ja ta maksis saabaste eest turuhinda või pigem sellest rohkemgi. Nimetatud saabaste soetusväärtus oli mitte enam kui 60 eurot. J. Soboleva maksis nende eest aga 100 eurot. Varalisest kasust või soodustusest sellises olukorras rääkida ei saa.
  1. Ainsaks süüdistust tõendavaks tõendiks on jälitustoiminguga saadud kõnesalvestised. Kaitsjad taotlesid kohtuistungil jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkuse kontrolli.
  2. oktoobri
  3. a istungil teatas kohus enne süüdistatavate küsitlemist lakooniliselt, et jälitustoiminguga kogutud tõend on lubatav. Käesolevat kriminaalmenetlust alustati
  4. oktoobril 2016 teises kriminaalasjas saadud juhuleiu alusel. Juhuleiu põhjal alustatud kriminaalmenetluse korral tuleb taotleda jälitusluba juba uue menetluse raames. Esitatud taotluse alusel kontrollib kohus sellisel juhul kuriteokahtluse põhjendatust, jälitustoimingu materiaalsete eelduste esinemist ning ka seda, kas tõendite kogumine muul viisil on välistatud. Samas määrab kohus jälitustoimingu aja, puudutatud isikute ringi jms. Antud juhul seda aga ei tehtud. Jälitusluba antakse konkreetse kaasuse raames ning selles piiritletakse nt pealtkuulamisele allutatud isikute ring, toimingu aeg jms. Teises kriminaalasjas antud jälitusluba ei oma vähimatki seost käesoleva kriminaalasjaga. Kuni
  5. oktoobrini 2016 jälitustoiminguga juhuleiuna saadud teave võib olla tõendina kasutatav, pärast seda kuupäeva kogutud teave aga mitte.
  6. Kui ringkonnakohus asub siiski vastupidisele seisukohale ja leiab, et kõnesalvestised on tõendina kõlblikud, siis tuleks arvestada, et need salvestised pole süüdimõistmiseks piisavalt veenvad. Salvestiste vahetul kuulamisel oli ilmne, et päris mitme vestluse puhul olid osalejad alkoholijoobes, millele viitas ka mõttekäikude hüplevus, vulgaarne sõnakasutus jms. M. Korotkova sõnul oli ta teadlik, et tema telefone kuulatakse pealt ja sellega seoses esitas ta
  7. septembril 2016 Lõuna prefektuurile teabenõude. Paljuski on kuulatud kõnesalvestused käsitletavad aasimisena või siis tühja lobana.
  8. Lähtudes eeltoodust tuleb M. Korotkova õigeks mõista. Asjas esinevad kahtlused ja küsitavused, mida kohtumenetluses kõrvaldada ei õnnestunud. Sellised kahtlused tuleb aga in dubio pro reo printsiibist lähtudes tõlgendada süüdistatava kasuks. Maria Korotkova apellatsioon
  9. M. Korotkova leiab, et jälitustoimingutega on rikutud tema põhiõigusi. Samuti on teda salaja pealt kuulatud kauem, kui kohtuotsusest nähtub. Kriminaalmenetluse alustamise asjaolud on ebaselged ja menetluse alustamine oli ebaseaduslik. Pole tuvastatud, kas M. Korotkova telefonil rääkis tema 13
(34)ise või keegi teine. Jälitustoimingu load on välja antud ebaseaduslikult. Eelnevalt ei kasutatud muid menetlustoiminguid. Jääb arusaamatuks, milliste määruste alusel kuulati pealt M. Korotkova tuttavaid ja sugulasi, kellega ta telefonitsi suhtles. Tekib küsimus, miks kuulati M. Korotkovat pealt
  1. oktoobrist 2016, kui 50 euro väidetav üleandmine leidis aset alles
  2. oktoobril
  3. M. Korotkova käis J. Soboleva vastuvõtul
  4. septembril 2016 ja
  5. aprillil
  6. Seega ei ole teada, kes käis J. Soboleva vastuvõtul
  7. oktoobril 2016, kui toimus väidetav altkäemaksu maksmine. Kuritegu pole tuvastatud, tõendid pole piisavad. On ebausutav, et ta andis esimesel visiidil tema jaoks täiesti võõrale perearstile altkäemaksu. Kriminaalmenetlust on alustatud ebaselgel alusel. Mõnel salvestisel pole üldse tema hääl ega kõnestiil. Pealtkuulamisega saadu ei kõlba tõendiks. Jälitustoimingu luba pikendades oleks maakohus pidanud kontrollima, kas senise pealtkuulamise käigus oli soovitud tõendusteavet saadud, ja põhjendama, millise tõendusteabe saamiseks on vaja telefonide pealtkuulamist jätkata. Maakohus rikkus menetlusnõudeid esmalt sellega, et andis jälitustoimingu loa korraga mitme isiku suhtes, analüüsimata jälitustegevuse lubamise eelduste olemasolu nende osas eraldi. Kuriteokahtluse põhjendatust ega ultima rationõude täidetust ei saa hinnata mitme isiku suhtes korraga. Maakohus ei ole jälitustoiminguks luba andes nõuetekohaselt põhjendanud kuriteokahtluse olemasolu. Kohtueelses menetluses eksitas ja survestas uurija süüdistatavat ega taganud tõlgi abi, mis olnuks vajalik. Tema kaitseõigust rikuti. Prokurör jättis alusetult tunnistajad kohtusse kutsumata. Kohtul polnud alust M. Korotkova ütlusi tõendina kõrvale jätta, sest ta selgitas kohtule, mismoodi kohtueelses menetluses neid ütlusi saadi. Teda survestati ja eksitati. Kohtus antud ütlused on õiged ja nendest tuleks ka lähtuda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  8. Jälitustoimingu lubade ja nende alusel kogutud tõendi seaduslikkusest
  9. Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega selles, et menetletavas kriminaalasjas on tõendikogumis keskne roll jälitustoimingu protokollil (KoTo, kd 1, tl 57–145), mis kajastab jälitustoimingu käigus
  10. oktoobrist 2016 kuni
  11. jaanuarini 2017 salaja pealt kuulatud süüdistatavate – valdavalt küll vaid M. Korotkova – telefonivestlusi kolmandate isikutega. Seetõttu on igati asjakohane ka kaitsjate taotlus kontrollida jälitustoimingu aluseks olnud kohtu lubade ja seega ka jälitustoiminguga kogutud tõendusteabe seaduslikkust. Riigikohus on korduvalt märkinud, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. detsembri
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p 13.3 ja
  14. novembri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-105-13, p 13.4) 14
(34)
  1. Selles kriminaalasjas kohtule esitatud jälitustoimingu protokollis kajastuv tõendusteave on kogutud kolme kohtumääruse alusel. Nendeks on Tartu Maakohtu
  2. septembri
  3. a määrus nr KM2038/2016 ja sama kohtu
  4. novembri
  5. a määrused nr KM2357/2016 ning KM2358/
  7. Kolleegium märgib esmalt, et eelmises punktis nimetatud jälitustoimingu load on olemas jälitustoimikus, kuid mitte kohtutoimikus. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks juhtida prokuratuuri tähelepanu Riigikohtu järjekindlale praktikale, mille kohaselt puudub mõistlik põhjus jätta kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata ka seda kohtu luba, mis moodustas konkreetsel juhul jälitustoimingu läbiviimise aluse. Vastava loa võtmine kriminaalasja materjali juurde võimaldab kohtumenetluse pooltel vahetult kontrollida üksiku jälitustoimingu seaduslikkust, tagades seeläbi tõhusa kaitseõiguse EIÕK art 6 lg 3 p (b) mõttes. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 10;
  10. septembri
  11. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 24.2 ja
  12. juuni
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-53-16, p 17) Kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks prokuratuur pole menetletavas asjas jälitustoimingu lube kriminaaltoimikusse lisanud ega koos jälitustoimingu protokolliga kohtule esitanud. Vaatamata eelmärgitule pole kohus pädev jälitustoimiku materjale praegu omal algatusel kohtutoimikusse lisama. Menetletavas asjas ei ole jälitustoimingute lubade kriminaaltoimikusse lisamata jätmine käsitatav siiski sellise minetusena, mis riivaks süüdistatavate kaitseõigust ebaproportsionaalselt. Ka apellandid pole taotlenud jälitustoimingu lubade toimikusse võtmist ega nendele tutvustamist, vaid üksnes seda, et ringkonnakohus kontrolliks ise jälitustoimingu lubade seaduslikkust.
  14. Maakohus asus kriminaalasja arutamisel kaitsjate taotlusel tehtud kontrolli tulemusel seisukohale, et nii kõigi jälitustoimingu lubade andmisel kui ka jälitustoimingute tegemisel järgiti seaduse nõudeid. Apellandid kahtlevad maakohtu sellise järelduse õigsuses ja taotlevad ringkonnakohtult jälitustoimingu lubade seaduslikkuse ülekontrollimist. Seejuures seatakse apellatsioonides küsimärgi alla, kas jälitustoimingu lubade andmisel oli olemas põhjendatud kuriteokahtlus ja kas kohus järgis jälitustoiminguid lubades ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtet.
  15. Hindamaks kaitsjate väiteid, mis puudutavad jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkust, tutvus ringkonnakohus jälitustoimiku, sh kohtu väljastatud jälitustoimingu lubade ja nende aluseks olevate prokuratuuri taotlustega. Jälitustoimikus oleva info põhjal märgib ringkonnakohus järgmist. 1.
  16. Kohtumäärus nr KM2038/2016
  18. septembril 2016 tehtud Tartu Maakohtu määrusega nr KM2038/2016 anti prokuratuuri taotluse alusel luba muu hulgas selleks, et kuulata ja vaadata
  19. oktoobrist kuni
  20. detsembrini 15
(34)2016 salaja pealt ning salvestada M. Korotkova kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatavaid sõnumeid (teavet). Seda jälitustoimingu luba ei väljastatud käesolevas kriminaalmenetluses, mida toona polnud alustatudki, vaid teises kriminaalasjas, kus uuriti mh

§ 404

lg 1 tunnustel tekkinud kuriteokahtlust, mille kohaselt süüdati Piirissaarel

  1. aasta maist kuni septembrini mitu hoonet. Jälitustoimikust nähtuvalt on kõneksoleva loa alusel salaja pealt kuulatud M. Korotkova telefonikõnede salvestistest ja nende üleskirjutustest käesoleva kriminaalasja juurde võetud need, mis hõlmavad esiteks ajavahemikku 7.–
  2. oktoobrini 2016 ja teiseks ajavahemikku
  3. oktoobrist kuni
  4. novembrini 2016 (vt kaks saatekirja koos nendele lisatud DVD plaatidele trükitud teabega).
  5. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud ning ka uue kuriteo (n-ö juhuleiu) kohta on tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatav. N-ö juhuleiu all tuleb vaadeldavas kontekstis mõista uut kuritegu, mille toimepanemise kohta riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu teostamisele asumist teave puudus. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuli
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19;
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 8.3 ja
  10. detsembri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-79-16, p 15) Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada nii seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada, kui ka seda, et sellise kuriteo on toime pannud isik, kelle suhtes tehakse mõne teise kriminaalasja menetluse raames jälitustoiminguid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. detsembri
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 9). Seega on määruse nr KM2038/2016 alusel kogutud tõendusteave kasutatav ka praeguses kriminaalmenetluses, kui jälitustoimingu loa andmisel ja selle alusel jälitustoimingute tegemisel järgiti seaduse nõudeid.
  14. Asudes hindama kohtumääruse nr KM2038/2016 seaduslikkust, tõdeb ringkonnakohus kõigepealt järgmist. Täiesti arusaamatuks jääb maakohtu apelleeritud otsuses märgitu, mille kohaselt anti luba M. Korotkova telefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks seetõttu, et tol ajal oli tegemist Piirissaare vallasekretäriga, „kes suhtles laia isikute ringi kuuluvate erinevate isikutega ja seetõttu oli tema puhul põhjendatult alust arvata, et ta KrMS § 1262 lg 3 punktides 2–4 nimetatud isikuga suhtleb, kellele vahendatakse teavet ning ta ise võib osutab kaasabi või võimaldada kasutada oma sidevahendit KrMS § 1262 lg 3 punktides 2–4 nimetatud isikule.“ Tartu Maakohtu
  15. septembri
  16. a määrusest nr KM2038/2016 nähtub üheselt, et M. Korotkova suhtes anti jälitustoimingu luba seetõttu, et kogutud teabe põhjal oli alust arvata, et ta võis vähemalt kaasa aidata

§ 404

järgi kvalifitseeritavate kuritegude (ehk Piirissaarel aset leidnud süütamiste) toimepanemisele. M. Korotkova suhtes tehtavate jälitustoimingutega sooviti välja selgitada tema seotus kõneksolevate põlengutega. Ühtlasi on ebaõige maakohtu otsuses väljendatud seisukoht, et M. Korotkova ei olnud selles varasemas –

§ 404

lg 1 tunnustel toimunud – kriminaalmenetluses kahtlustatav, kuna teda ei olnud jälitustoimingu tegemise ajaks „kahtlustatavaks tunnistatud“. KrMS § 33 lg 1 järgi on kahtlustatav esiteks isik, kes on kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni peetud, või teiseks isik, keda on piisav alus kahtlustada 16

(34)kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule. Riigikohus on selgitanud, et oluline on eristada kahtlustatava seisundi tekkimist ja kahtlustatavale tema õiguste tagamist. Olukorras, kus isikut ei peeta kahtlustatavana kinni, sedastatakse vastav kahtlus üldjuhul menetlusdokumendis (näiteks määruses või kutses), mille alusel menetleja allutab isiku menetlustoimingule või taotleb sellise otsustuse tegemist teise menetleja, vastavalt kas prokuratuuri või kohtu poolt. Õigusteoorias peetakse selleks menetleja iga toimingut, mis on suunatud menetluse läbiviimisele. Menetlustoimingule allutamine tähendab olemuslikult ka jälitustoimingule allutamist, kui see on suunatud konkreetsele isikule. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 9.1) Kuna jälitustoimingu salajasust arvestades ei saa jälitustoimingule allutatud kahtlustatavale kohe tagada KrMS §-s 34 ettenähtud õigusi ja teda vahetult pärast jälitustoimingut üle kuulata, oleks sellest vale järeldada, et jälitustoimingu tegemisel ei saaks olla tegu kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 17) Tartu Maakohtu
  5. septembri
  6. a määrusest nähtub selgelt menetleja kahtlus, et M. Korotkova on vähemalt kuriteost osavõtjana seotud Piirissaarel toimunud süütamiste toimepanemisega. Seega leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et M. Korotkova oli selles varasemas kriminaalasjas kahtlustatav. Ka maakohtu
  7. septembri
  8. a määruses on otsesõnu kirjas, et jälitustoimingute tegemine M. Korotkova suhtes on lubatav KrMS § 1262 lg 3 p 4 alusel. Seega on väär maakohtu apelleeritud otsuses märgitu, mille kohaselt „ei olnud Maria Korotkova kahtlustatav, vaid isik, kelle puhul oli põhjendatult alust arvata, et ta suhtleb KrMS § 1262 lg 3 p 4 sätestatud isikutega ning tema suhtes oli jälitustoimingu tegemine lubatud KrMS § 1262 lg 4 alusel.“ Jälitustoimingu loa alusel tehti jälitustoiminguid M. Korotkova kui kahtlustatava suhtes.
  9. Asjaolu, et M. Korotkova suhtes

§ 404

lg 1 tunnustel tekkinud kuriteokahtlus ei leidnud järgnenud menetluses kinnitust, vaid langes ära, ei mõjuta kohtumääruse nr KM2038/2016 alusel kogutud tõendusteabe lubatavust käesolevas kriminaalasjas. Riigikohus on selgitanud, et jälitustoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p 79) Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada. Seega ei saa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus hilisemas menetluses kinnitust ei leia. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-79-16, p 15) Hinnangut jälitustoimingute tegemise seaduslikkusele ei mõjuta see, et kriminaalmenetlus jälitustoimingu loa taotlemise ja andmise aluseks olnud kahtlustuse osas hiljem kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetatakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-42-14, p 9).
  7. KrMS § 1262 lg 2 kohaselt võib sama paragrahvi esimese lõike neljanda punkti alusel teha jälitustoimingu mh

§-des 404, 294 ja 298 sätestatud kuritegude uurimiseks. Seega oli jälitustoimingu tegemine lubatud nii selle kuriteo puhul, mille lahendamiseks määrus nr KM2038/2016 anti, kui ka nn juhuleiuna käsitatavate kuritegude puhul, mis on käesoleva kriminaalmenetluse esemeks. 17

(34)
  1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
  2. septembri
  3. a määruses nr KM2038/2016 on prokuratuuri taotluses toodud argumentidele tuginedes (sellise tuginemise lubatavuse kohta vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32) eeskujuliku sisukusega ära näidatud nii asjaolud, mis andsid menetlejale toona põhjendatud aluse kahtlustada M. Korotkovat

§ 404

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kui ka asjaolud, mis viitasid sellele, et vajalike tõendite kogumine ei ole jälitustoiminguid tegemata sisuliselt võimalik. Kuna määrust nr KM2038/2016 pole kriminaaltoimikusse kantud ega M. Korotkovale tutvustatud, ei saa ringkonnakohus siinkohal jälitustoimingu loas kajastuvat infot lähemalt käsitleda. Seepärast piirdub kolleegium tõdemusega, et kõneksolevas määruses on kirjas konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega. Seejuures peab ka arvestama, et jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773)
  3. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kohtumäärus nr KM2038/2016 on antud seaduse nõudeid – sh KrMS § 1261 lg-t 2 – järgides. Samuti ei viita jälitus- ega kohtutoimikus olev teave sellele, et seadust oleks rikutud käsitletava loa alusel jälitustoimingute tegemisel. Järelikult on kõneksoleva loa alusel M. Korotkova telefonikõnesid pealt kuulates saadud tõendusteave kogutud seaduslikult ja tõendina lubatav.
  4. Kolleegium ei nõustu ka M. Korotkova kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et kohtumääruse nr KM2038/2016 alusel kogutud teave saab olla praeguses kriminaalmenetluses tõendina kasutatav üksnes osas, milles see on kogutud enne käimasoleva kriminaalmenetluse alustamist
  5. oktoobril
  6. Kohtumääruse nr KM2038/2016 oli jälitusasutusel seaduspärane alus kuulata M. Korotkova telefonikõnesid pealt
  7. detsembrini
  8. Jälitustoimingu käigus ilmnenud juhuleiu kohta kriminaalmenetluse alustamine pole selline asjaolu, mis muudaks pärast seda teise kuriteo menetlemiseks seaduslikult jätkuva jälitustoiminguga kogutava teabe juhuleiu osas lubamatuks tõendiks. Uue kuriteokahtluse ilmnemine ei tähenda vähemalt üldjuhul – ega tähendanud ka praegusel juhul – seda, et see kuriteokahtlus, millele tuginedes jälitustoimingu luba anti, langeks ära. Samuti ei lange uue kuriteokahtluse ilmnemise tõttu eelduslikult ära jälitustoimingu vajalikkus. Seega ei mõjuta uue kuriteokahtluse ilmnemine üldjuhul jälitustoimingu lubatavuse eelduste olemasolu. Ühtlasi pole ühtki mõistlikku põhjust, asumaks seisukohale, et olukorras, kus ühe kuriteokahtluse uurimiseks seaduslikult tehtava jälitustoimingu käigus saadakse tõendusteavet mõne teise kuriteokahtluse kohta, ei tohi seda teavet selle teise kuriteo lahendamiseks siiski kasutada, kui tegemist on kuriteoga, mille puhul on jälitustoimingute tegemine lubatav.
  9. Eeltoodu põhjal loeb kolleegium seaduslikult saaduks jälitustoimingu protokollis kajastuva tõendusteabe, mis on kogutud käesoleva otsuse punktis 39 märgitud ajavahemikes peetud 18

(34)M. Korotkova telefonikõnesid salaja pealt kuulates. Need telefonikõned kajastuvad kohtutoimikus oleva jälitustoimingu protokolli (lisa 1) lehekülgedel 1–61 (enne sõnu „
  1. Product ID 1000147966456“) (KoTo, kd 1, tl 59–119). 1.
  2. Kohtumäärused nr KM2357/2016 ja KM2358/2016
  3. Tartu Maakohtu
  4. novembri
  5. a määrusega nr KM2357/2016 anti prokuratuuri taotlusel luba kuulata ja vaadata
  6. novembrist 2016 kuni
  7. jaanuarini 2017 salaja pealt ning salvestada J. Soboleva kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatavaid sõnumeid (teavet). Tartu Maakohtu
  8. novembri
  9. a määrusega nr KM2357/2016 anti prokuratuuri taotlusel luba kuulata ja vaadata
  10. novembrist 2016 kuni
  11. jaanuarini 2017 salaja pealt ning salvestada M. Korotkova kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatavaid sõnumeid (teavet).
  12. Mõlemad eelmises punktis osutatud jälitustoimingu load on välja antud käesolevas kriminaalmenetluses ja nende aluseks oli üldjoontes sama kuriteokahtlus, mis kajastub ka käimasoleva kohtumenetluse esemeks olevas süüdistuses. Kolleegium leiab, et jälitustoimingu lubades ja nendes kajastatud prokuratuuri taotlustes on küllaldaselt ja konkreetsele asjaoludele tuginedes põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Samas puudub nii prokuratuuri taotlustes kui ka kohtumäärustes nõuetekohane argumentatsioon selle kohta, miks ei ole tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud (KrMS § 1261 lg 2).
  13. Riigikohus on selgitanud, et jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega ja kohtumäärusest peab nähtuma, miks just selles kriminaalasjas pole tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata võimalik või on oluliselt raskendatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. veebruari
  15. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 31 koos seal toodud viidetega varasemale kohtupraktikale.) Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa aga rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36). Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 44) 19
(34)
  1. Nii määruses nr KM2357/2016 kui ka määruses nr KM2358/2016 piirdub maakohtu põhjendus ultima ratio-nõude täidetuse kohta järgmise üldsõnalise kolmelauselise tõdemusega, mis on juhtumi faktiliste asjaoludega sidumata (vt mõlema loa lk 4 alt kolmas lõik): „Eeluurimiskohtunik nõustub prokuröri poolt taotluses toodud asjaolude ja järeldustega selles, et ülaltoodud kuritegude tõendamiseseme asjaolude osas on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt raskendatud. Kuriteo varjatud iseloom ja mastaabid määravad tõendite kogumise meetodid. Ei ole välistatud, et muude menetlustoimingutega on võimatu kuritegudega seotud isikute kohta tõendite kogumine või on see vähemalt väga aeganõudev tegevus.“
  2. Osunduse esimeses lauses on (osaliselt) korratud KrMS § 1261 lg 2 teksti. Põhistuse teine lause on mittemidagiütlev ja vähemalt kuriteo mastaapidele tehtud viidet puudutavas osas ka arusaamatu. Menetletava kuriteo mastaabid on pehmelt öeldes võrdlemisi tagasihoidlikud. Maakohtu kõneksoleva põhjenduse viimane lause kõneleb aga pigem selle kahjuks, et lugeda ultima ratio-nõue täidetuks. KrMS § 1261 lg 2 kohaselt peab jälitustoimingu tegemiseks olema põhjendatud alus arvata, et andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (kriminaalmenetluse huvide kahjustamise kohta kõnealuses kontekstis vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 30; see alternatiiv pole praeguses asjas kindlasti kohaldatav). Jälitustoimingu lubamiseks ei piisa pelgalt sellest, et alternatiivsete tõendikogumis-viiside puudumist või mitteõigeaegsust „ei saa välistada“.
  3. Ka maakohtu määrustes viidatud prokuratuuri taotluste põhjendustes ei ole jälitustoimingu vajalikkust põhjendatud Riigikohtu praktikas nõutud viisil. Prokuratuur viitas jälitustoimingu vajalikkust argumenteerides vaid sellele, et altkäemaksu näol on tegemist konspiratiivse peitkuriteoga, kus puudub kannatanu ning kus kõik osalised – andja, vahendaja ja võtja – on huvitatud, et teo asjaolud ja tagajärjed jääksid avastamata. Kolleegium märgib, et osutatud argument on jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel iseenesest õige ja asjakohane, kuid menetletavas asjas pole seda kriminaalasja tehiolude ja uurimise senise käiguga seostatud.
  4. Kokkuvõttes on nii prokuratuuri taotlustes kui ka maakohtu määrustes toodud põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta sedavõrd deklaratiivne ja abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millisesse altkäemaksu-kuriteo asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. Juhul, kui lugeda selline põhjendus nõuetekohaseks, viiks see tulemuseni, kus

§ 294

ja/või 298 tunnustel menetletavates kriminaalasjades tuleks jälitustoimingute vajalikkust vähemalt eeldada. See oleks aga vastuolus KrMS § 1261 lg 2 mõttega (vrd ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33) Ultima ratio-põhimõtte järgimise kohta esitatav põhjendus ei tohi olla selline, mis oleks võimalik tervikuna „kopeeri-kleebi“ meetodil üle kanda mõne teise sama liiki kuriteo menetlemisel väljastatava jälitustoimingu loa teksti. Määruste nr KM2357/2016 ja nr KM2358/2016 ning nende aluseks olevate prokuratuuri taotluste puhul see aga just nii on. 55. Kolleegium möönab, et tõenäoliselt olid KrMS § 1261 lg-st 2 tulenevad eeldused M. Korotkova ja J. Soboleva suhtes jälitustoimingu tegemiseks 21. novembri 2016. a seisuga olemas ja seda 20

(34)järeldust olnuks võimalik ka nõuetekohaselt argumenteerida. See asjaolu ei võimalda aga lugeda puudulikult põhistatud jälitustoimingute lube ja nende alusel tehtud jälitustoiminguid seaduslikeks. Riigikohus on selgitanud, et
  1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. KrMS § 1261 lg 4 järgi toob jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse kaasa ka jälitustoimingu loa põhistamatus, kuna tegemist on seaduse nõuete rikkumisega jälitustoimingu loa andmisel. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 780)
  4. Neil põhjustel asub ringkonnakohus seisukohale, et Tartu Maakohus rikkus nii määruses nr KM2357/2016 kui ka määruses nr KM2358/2016 ultima ratio-nõude järgimist põhistades KrMS § 145 lg 1 p-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Seetõttu pole osutatud jälitustoimingu lubade alusel kogutud teave KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tõendina lubatav. Ringkonnakohus jätab selle osa jälitustoimingu protokollis kajastuvast tõendusteabest, mis koguti määruse nr KM2357/2016 või määruse nr KM2358/2016 alusel tõendikogumist välja. See tähendab, et jälitustoimingu protokoll ei ole tõendina kasutatav osas, mis kajastab M. Korotkova poolt pärast
  5. novembrit 2016 peetud telefonikõnede sisu, ega osas, mis kajastab J. Soboleva telefonikõnesid. Jälitustoimingu protokolli kõneksolev osa, mille kolleegium jätab tõendikogumist välja, hõlmab protokolli (lisa 1) lehekülgi 61 (alates sõnadest „
  6. Product ID 1000147966456“) kuni 87 (KoTo, kd 1, tl 119–145).
  7. Süüdistuses kirjeldatud teo tõendatusest ja süüteokoosseisu-pärasusest 57.

§ 294lg 2 p 2, mille järgi maakohus J.

Soboleva süüdi tunnistas, näeb ette karistuse ametiisiku poolt talle või kolmandale isikule vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vastuvõtmise eest vastutasuna tema ametiseisundi kasutamise eest, kui see on toime pandud altkäemaksu küsimisega.

§ 298lg 1, mille järgi tunnistati süüdi M.

Korotkova, sätestab vastutuse altkäemaksu lubamise või andmise eest. 2.

  1. Jelena Soboleva kui ametiisik
  2. Ametiisik on

§ 288

lg 1 kohaselt füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Ametiisiku keskne tunnus – ametiseisund – seisneb korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 2 kohaselt õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses teha avaliku ülesande täitmisel otsus või toiming, sealhulgas osaleda otsuse tegemises või toimingus või nende sisulises suunamises. Otsus on seejuures teise isiku, sealhulgas avalikku ülesannet täitva asutuse õiguse või kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsustus, millega reguleeritakse üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse üldakt, haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt (KVS § 2 lg 2 p 1 teine lause). Toiming on aga teisele isikule, sealhulgas avalikku ülesannet täitvale asutusele õiguslikku või vältimatut faktilist tagajärge põhjustav tegevus, mis ei ole otsuse 21

(34)tegemine. Toiming võib seisneda ka menetlustoimingu tegemises, tegevusetuses või viivituses (KVS § 2 lg 2 p 2 teine lause).
  1. Maakohus tuvastas – ja selles pole ka vaidlust –, et J. Soboleva töötas süüdistuses käsitletaval ajal OÜ-s Tartu Kesklinna Perearstikeskus kui tervishoiuteenuse osutaja juures perearstina tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 7 lg 2 mõttes. M. Korotkova kuulus patsiendina J. Soboleva perearsti nimistusse (TTKS § 8). Siinkohal ei nõustu kolleegium M. Korotkova kaitsja väitega, et M. Korotkova kuulumist J. Soboleva kui perearsti nimistusse saab tõendada üksnes selle nimistu ametliku väljavõttega. Kaitsja osutatud seisukoht on vastuolus KrMS §-s 61 ette nähtud tõendite hindamise põhimõtetega. Seda, et J. Soboleva oli süüdistuses märgitud perioodil M. Korotkova perearst, on kohtus antud ütlustes kinnitanud nii J. Soboleva (KoTo, kd 2, tl 4–4 pöördel) kui ka M. Korotkova (KoTo, kd 2, tl 6 pöördel). Seda fakti kinnitab ka jälitustoimingu protokoll (lubatavas osas) ja senises menetluses pole kõneksolevat asjaolu kahtluse alla seatud.
  2. J. Soboleva töölepingust ja ametijuhendist tulenevad põhilised tööülesanded seondusid patsientidele – sh M. Korotkovale – tervishoiuteenuse osutamisega. J. Soboleva oli VÕS § 758 lg-s 2 nimetatud isik. Patsiendile tervishoiuteenuse osutamine toimub tema ja tervishoiuteenuse osutaja vahel sõlmitud lepingu (VÕS § 758 jj) alusel eraõigusliku suhte raames (vt ka nt Riigikohtu erikogu
  3. detsembri
  4. a määrus asjas nr 3-2-4-1-16, p 7 ja halduskolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a määrus asjas nr 3-3-1-50-14, p-d 11–12). Arsti poolt patsiendile tervishoiuteenuse osutamine ei ole käsitatav avaliku ülesande täitmisena ega anna arstile ametiseisundit

§ 288lg 1 mõttes.

Seda järeldust ei muuda ka see, kui tervishoiuteenuse osutaja, kelle juures arst töötab, on sõlminud Eesti Haigekassaga ravi rahastamiseks halduslepingu, nagu see oli OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus puhul, ja ravikindlustusega patsiendile osutatud tervishoiuteenuse eest tasub Eesti Haigekassa. Tervishoiuteenuse osutamine on ka sellisel juhul käsitatav eraõigussuhte raames toimuva lepingu täitmisena. Märgitust tulenevalt on väär maakohtu põhjendus, mille kohaselt oli J. Soboleva ametiisik, kuna ta täitis OÜ-s Tartu Kesklinna Perearstikeskus avalikku ülesannet – osutas riigi rahastatavat tervishoiuteenust. Ühtlasi on J. Soboleva ametiseisundi tuvastamise seisukohalt õigusliku tähenduseta ja asjakohatud süüdistuses ja maakohtu otsuses tehtud viited RaKS § 35 lg-le 2 ja § 36 lg-le 1, sotsiaalministri

  1. jaanuari
  2. a määrusele nr 9, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lg-le 2, sotsiaalministri
  3. septembri
  4. a määrusele nr 56, Eesti Haigekassa seaduse § 5 lg-le 1 ja § 3 lg 1 p-le 2 ning Eesti Haigekassa ja OÜ Tartu Kesklinna Perearstikeskus vahel sõlmitud üldarstiabi rahastamise lepingule.
  5. Küll nõustub kolleegium sellega, et avaliku ülesande täitmisena on vaadeldav isikul püsiva töövõimetuse tuvastamine, nagu selle nägi ette süüdistuses märgitud ajal kehtinud RPKS §
  6. Ehkki RPKS § 16 lg 9 kohaselt tuvastas püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse Sotsiaalkindlustusamet püsiva töövõimetuse ekspertiisiga, oli ka perearstil püsiva töövõimetuse tuvastamise menetluses ülesanded, mille täitmine on käsitatav KVS § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud toimingu tegemisena. Nimelt andis süüdistuses märgitud ajal kehtinud RPKS § 16 lg 103 Sotsiaalkindlustusameti ekspertiisiga tegelevale ametnikule ja Sotsiaalkindlustusameti 22

(34)ekspertarstile isiku nõusolekul juurdepääsu tervise infosüsteemis olevatele püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks vajalikele terviseandmetele. Kui aga need andmed tervise infosüsteemis puudusid või kui need olid püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja ajutise töövõimetuslehe pikendamiseks ebapiisavad, oli muu hulgas isiku perearstil RPKS § 16 lg 104 kohaselt õigus ja kohustus 1) edastada puuduvad andmed tervise infosüsteemi ja teavitada sellest Sotsiaalkindlustusametit või 2) täita isiku kohta RPKS § 16 lg 11 alusel kehtestatud terviseseisundi kirjelduse vorm ja esitada see Sotsiaalkindlustusametile. RPKS § 16 lg 91 alusel kehtestatud sotsiaalministri
  1. septembri
  2. a määruse nr 57 § 3 lg 6 kohaselt pidi püsiva töövõimetuse tuvastamist taotlev isik nimetama ekspertiisitaotluses püsiva töövõimetuse tuvastamiseks perearsti või teda põhiliselt raviva eriarsti, kellel oli tema terviseseisundi kirjeldamiseks asjakohased andmed ning kelle vastuvõtul ta on käinud viimase kolme kuu jooksul enne ekspertiisitaotluse esitamist. Sama määruse § 4 lg-d 1, 2 ja 7 panid ekspertiisitaotluses nimetatud arstile kohustuse esitada Sotsiaalkindlustusameti nõudmisel endal püsiva töövõimetuse tuvastamist taotleva isiku terviseseisundi kirjeldus. Määruse § 4 lg 5 järgi pidi arst terviseseisundi kirjeldusse märkima kõigi isikul teadaolevate ja eeldatavalt püsivat töövõimetust põhjustavate haiguste diagnoosid koos raskusastmega ning organismi funktsionaalse seisundiga, diagnooside koodid, nimetatud haigustega seotud uuringute andmed, senise ja praeguse ravi, objektiivse leiu ning teised terviseseisundi kirjelduses nõutavad andmed. Kolleegium leiab, et nii Sotsiaalkindlustusameti taotlusel püsiva töövõimetuse tuvastamiseks vajalike andmete tervise infosüsteemi edastamine kui ka terviseseisundi kirjelduse vormi täitmine ja selle Sotsiaalkindlustusametile esitamine oli süüdistuses märgitud perioodil käsitatav püsiva töövõimetuse tuvastamisel kui avaliku ülesande täitmisel tehtava toiminguna KVS § 2 lg 2 p 2 tähenduses. Arsti sellise tegevuseta polnud Sotsiaalkindlustusametil võimalik püsiva töövõimetuse tuvastamise menetlust lõpule viia, samuti on selge, et arsti poolt Sotsiaalkindlustusametile esitatavad terviseandmed mõjutavad sisuliselt püsiva töövõimetuse menetluse tulemust. Riigikohus on selgitanud, et isiku lõplik iseseisev otsuste vastuvõtmine ei ole ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks.

§ 288

mõttes ametiisikuks olemiseks piisab ka sellest, kui isik saab niisugust otsustamist sisuliselt suunata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2) Ringkonnakohtu hinnangul vastas perearsti pädevus püsiva töövõimetuse tuvastamist taotleva isiku terviseandmete kirjeldamisel ja Sotsiaalkindlustusametile esitamisel Riigikohtu osutatud tingimustele.
  3. Eeltoodust järeldub, et Sotsiaalkindlustusameti taotlusel püsiva töövõimetuse tuvastamiseks vajalike andmete tervise infosüsteemi edastamisel või terviseseisundi kirjelduse vormi täitmisel ja selle Sotsiaalkindlustusametile esitamisel on arstil avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund ja tegemist on ametiisikuga

§ 288lg 1 mõttes.

  1. Seega oli J. Soboleva süüdistuses käsitletud ulatuses ametiisik. 2.
  2. Vara küsimine/vastuvõtmine ja lubamine/andmine vastutasuna J. Soboleva ametiseisundi kasutamise eest 23

(34)
  1. Ringkonnakohus kontrollib järgnevalt – eeskätt apellatsioonides vaidlustatud ulatuses – altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisude täitmist süüdistatavate poolt. Selleks hindab kolleegium, kas süüdistuse ja olemasolevate lubatavate tõendite pinnalt on süüdistatavatele võimalik omistada süüdistuses märgitud vara (50 eurot sularaha ja kaks paari valgeid saapaid) andmine ja/või selle lubamine ja vara või muu soodustuse vastuvõtmine või lubamisega nõustumine/küsimine, samuti ekvivalentsussuhe.
  2. Kolleegium meenutab sissejuhatavalt, et altkäemaksu võtmisest ja andmisest kõnelemine eeldab lisaks vara või muu soodustuse vastuvõtmisele (üleandmisele) või selle lubamisega nõustumisele (lubamisele), ekvivalentsussuhte olemasolu altkäemaksu andja ja võtja vahel. Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on altkäemaksu võtja altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Teisisõnu saab öelda, et ekvivalentsussuhtest ilmnebki ebaõiguskokkulepe altkäemaksu võtja ja andja vahel. Altkäemaksu koosseisu puhul, mis koosneb kahest alternatiivist – soodustuse lubamisega nõustumine ja soodustuse vastuvõtmine –, on määrav juba esimene ehk soodustuse lubamisega nõustumine. Kui isikute vahel eelnevat kokkulepet ei ole ja ebaõiguskokkulepe sõlmitakse sisuliselt samal momendil, mil ametiisik soodustuse vastu võtab, kujutab soodustuse vastuvõtmine endast ühtlasi seda, et ametiisik nõustub soodustuse lubamisega. Kui aga kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse üle andma kunagi tulevikus, on mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine – tegu on juriidilises mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist. (Vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1016 ja
  5. juuli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-31-14, p-d 15 ja 15.1.) Altkäemaksu lubamisega nõustumine tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet. Süütegu on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime seadusega mittelubatud tegu või ebaseaduslikult hoiduda teo toimepanemisest. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. aprilli
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 24.2) Altkäemaksu võtmise ega andmise koosseisu realiseerimise seisukohalt ei ole tähtsust ametialase teo toimepanemise ajal. Kui soodustus on ette nähtud mõne teo eest, mille ametiisik on juba toime pannud, ei saa ametiisikule ette heita mitte sellise teo toimepanemist, vaid alles soodustuse lubamisega nõustumist või soodustuse vastuvõtmist. Kui aga soodustus kujutab endast tasu mõne tulevase teo eest, ei ole oluline, millal ametiisik kokkuleppekohase teo toime panema peab, ja isegi mitte see, kas ametiisik selle üldse toime paneb. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuli
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-31-14, p 15.2)
  11. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt küsis ja võttis J. Soboleva M. Korotkovalt vara – 50 eurot sularaha ja valged saapad – vastutasuna selle eest, et J. Soboleva kasutaks tulevikus oma ametiseisundit perearstina ja koostaks M. Korotkovale terviseseisundi kirjelduse, mis esitatakse 24
(34)Sotsiaalkindlustusametile püsiva töövõimetuse tuvastamiseks, püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks, puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks. 67. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on perearstil Sotsiaalkindlustusametile patsiendi terviseseisundi kirjeldust koostades ja esitades ametiseisund

§ 288mõttes.

Seega on kõneksoleva tegevuse eest vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine, samuti selle eest vara või soodustuse vastuvõtmine või küsimine käsitatav altkäemaksu võtmisena

§ 294tähenduses.

Sama tegevuse eest vara või muu soodustuse lubamine või andmine on aga vaadeldav altkäemaksu andmisena

§ 298tähenduses.

Seejuures pole teo kvalifitseerimise aspektist oluline, kas terviseandmed, mille Sotsiaalkindlustusametile esitamise eest vara või muud soodustust antakse või lubatakse ja küsitakse, on tõesed või mitte (see asjaolu võib siiski mõjutada toimepanija süü suurust

§ 56lg 1 ls 1 mõttes).

Samuti pole teo karistatavuse aspektist tähtsust, kas perearst võtab terviseseisundi kirjelduse koostamise eest soodustust (või nõustub seda võtma) enne või pärast kirjelduse koostamist või kas ta tegelikult üldse terviseseisundi kirjelduse koostab ja selle Sotsiaalkindlustusametile edastab. Seetõttu ei ole ka menetletava kriminaalasja lahendamise seisukohalt oluline M. Korotkova kaitsja apellatsioonis märgitu, et J. Soboleva pole M. Korotkova terviseseisundi kirjeldust koostanud.

  1. Ringkonnakohus leiab, et jälitustoimingu protokoll osas, milles see on tõendina lubatav (KoTo, kd 1, tl 59–119), koostoimes läbiotsimisprotokolli (KoTo, kd 1, tl 157–158) ja asitõendi vaatlusprotokolliga (KoTo, kd 2, tl 159–166) kinnitavad kogumis veenvalt süüdistusversiooni, mille kohaselt võttis J. Soboleva
  2. oktoobril 2016 M. Korotkovalt 50 eurot vastutasuna selle eest, et ta tulevikus koostaks M. Korotkova püsiva töövõime tuvastamise menetluses Sotsiaalkindlustusametile esitatava terviseseisundi kirjelduse. Samuti järeldub viidatud tõenditest, et J. Soboleva küsis
  3. oktoobril 2016 M. Korotkovalt terviseseisundi kirjelduse koostamise eest üht paari valgeid saapaid ja võttis temalt vastu kaks paari valgeid saapaid, millest esimesed anti üle
  4. novembril
  5. Teise saapapaari üleandmise täpne aeg lubatavatest tõenditest ei nähtu, kuid see pidi toimuma pärast
  6. novembrit 2016, kuid enne
  7. oktoobri
  8. a läbiotsimist.
  9. Jälitustoimingu protokolli kohaselt helistas M. Korotkova
  10. oktoobril 2016 kell 12.30.56 mobiiltelefonilt oma õele R.M. le, kes oli varem olnud J. Soboleva patsient ja kes J. Soboleva kohtus antud ütluste kohaselt palus tal võtta M. Korotkova enda patsiendiks (KoTo, kd 2, tl 4). Selle telefonikõne sisust (KoTo, kd 1, tl 59–64) saab järeldada, et M. Korotkova viibis kõne tegemise ajal Tartu Kesklinna Perearstikeskuses, kus võttis patsiente vastu ka J. Soboleva. Märgitule viitab esmalt M. Korotkova poolt R.M. le antud selgitus, et ta tuli polikliinikusse varem kohale ja viibib selle koridoris, mistõttu ta peab rääkima sosinal (KoTo, kd 1, tl 4). Asjaolule, et M. Korotkova pidas „polikliiniku“ all silmas just Tartu Kesklinna Perearstikeskust viitab tema küsimus õele, et mis kirik see seal selline on, ja õe vastus, et tegemist on ilmselt Jaani kirikuga, mis on kesklinnas polikliiniku juures (KoTo, kd 2, tl 63). Kolleegium peab KrMS § 60 lg 3 mõttes üldtuntuks asjaolu, et Tartu Jaani kirik paikneb Tartus Gildi 8 asuva perearstikeskuse lähedal. Sama vestluse käigus mainis M. Korotkova R.M. le, et „no ma ei tea, ma panin 50 ümbrikusse, teisele võtsin šokolaadi“, mille peale R.M. vastas „no ja aitab küll“. M. Korotkova ütles selle peale, et „no esialgu aitab, vaatame, mis edasi.“ Vestluse kontekstist nähtub, 25

(34)et raha saajana peeti silmas arsti, kelle M. Korotkova parajasti ootas, ehk siis J. Sobolevat. kell kaks algavat vastuvõttu
  1. Sama päeva ehk
  2. oktoobri
  3. a õhtul kell 21.08 helistas M. Korotkova uuesti R.M. le, märkides juba üsna telefonikõne alguses, et „see sinu arst on super“ (KoTo, kd 1, tl 67). Meenutagem siinkohal, et J. Soboleva oli varem pikka aega R.M. arst ja just R.M. vahendusel sai ka M. Korotkovast J. Soboleva patsient. Seega pidi M. Korotkova „sinu arstist“ rääkides silmas pidama just J. Sobolevat. Rääkides R.M. le oma visiidist arsti juurde, märkis M. Korotkova muu hulgas, et „50 eurot andsin talle, šokolaadid, see, medõele, ütlesin, et noh, tehke seal midagi, kas suren ära või andke grupp, või mis ma hakkan?“ Veidi hiljem märkis M. Korotkova sedagi, et „ühesõnaga, ümbriku lükkas nii osavalt kõrvale, et keegi ei saanud seal mitte midagi arugi.“ M. Korotkova viimati viidatud lause peale vastas R.M. järgmist: „Noh, ta on ju meister. Ta ütles, et selle asemel, et mulle komme tuua, tooge parem kümme eurot, nii ütleski.“ (KoTo, kd 1, tl 68)
  4. M. Korotkova ja R.M. käsitletud telefonivestlustest järeldub, et M. Korotkova andis
  5. oktoobril 2016 perearst J. Soboleva vastuvõtul käies viimasele ümbrikus 50 eurot sularaha, mille J. Soboleva ka vastu võttis. See, kuidas M. Korotkova ja R.M. raha andmisest nii enne kui ka pärast selle toimumist rääkisid, ei anna vähimatki alust arvata, et tegemist võinuks olla lihtsalt n-ö lõõpimise või naljaga, mida ei mõeldud tõsiselt. Samuti polnud M. Korotkoval vähimatki põhjust R.M. le arstile raha andmise kohta valetada. Esimese telefonikõne ajal arutati tõsimeeli, kas 50 eurot on piisav summa, teises vestluses viitas R.M. aga sellele, et J. Soboleval ongi kombeks patsientidelt raha küsida. M. Korotkova repliik „50 eurot andsin talle, šokolaadid, see, medõele, ütlesin, et noh, tehke seal midagi, kas suren ära või andke grupp, või mis ma hakkan“ osutab ühtlasi sellele, et ta ei andnud J. Sobolevale 50 eurot mitte selleks, et arst teda hästi raviks vmt põhjusel, vaid just selleks, et J. Soboleva aitaks kaasa sellele, et talle antaks „grupp“. Telefonikõnest nähtub, et M. Korotkova oli väljendanud „grupi“ saamise soovi selgelt ka J. Sobolevale. M. Korotkova viitest „grupile“ on üheselt mõistetav, et jutt on „invaliidsusgrupist“, mis on varem kehtinud õiguse põhjal tavakeeles juurdunud termin, tähistamaks suuresti seda sama mõistet, mida süüdistuses käsitletud perioodil kehtinud õiguses nimetati püsivaks töövõimetuseks (kehtivas õiguses osaline töövõime või puuduv töövõime). Järelikult sai ka J. Soboleva M. Korotkova jutu põhjal raha vastu võttes aru, mille eest talle seda antakse.
  6. Ka
  7. oktoobril 2016 kell 21.39 alanud telefonikõnes I.R. ga rääkis M. Korotkova sellest, kuidas ta käis samal päeval linnas perearsti juures ja andis viimasele ümbrikus 50 eurot (KoTo, kd 1, tl 74). Sellegi vestluse kontekst viitab sellele, et 50 euro andmise põhjus oli saada „grupp“ ehk siis saavutada püsiva töövõimetuse tuvastamine.
  8. Maakohus on põhjendatult jätnud ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja J. Soboleva ja M. Korotkova kohtus antud ütlused selle kohta, et M. Korotkova pole J. Sobolevale raha (50 eurot) andnud ega viimane seda vastu võtnud (M. Korotkova raha andmist kohtus isegi otsesõnu ei eitanud, kuid ütles, et ei mäleta seda). Nimelt on süüdistatavate (eeskätt J. Soboleva) sellised ütlused diametraalses vastuolus mõlema süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustega, mis 26
(34)avaldati ristküsitluse käigus prokuröri taotlusel KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel. Nii J. Soboleva kui ka M. Korotkova on kohtueelses menetluses kinnitanud, et M. Korotkova andis vastuvõtule tulles J. Sobolevale ümbriku, kus oli 50 eurot (KoTo, kd 2, tl 5 pöördel ja 8 pöördel). Kummagi süüdistatava maakohtus antud selgitused ütluste muutmise põhjuste kohta ei ole kolleegiumi hinnangul usutavad. Mõlemad süüdistatavad põhjendasid seda, miks nad kohtueelses menetluses raha andmist ja vastuvõtmist jaatasid, viidetega uurija survele, stressiseisundile ülekuulamisel jmt. Rääkides uurija väidetavast survest, selgitasid süüdistatavad, et kuna uurija olevat öelnud, et raha andmine on tõestatud, olevatki nad selliseid ütlusi andnud. Kolleegium ei pea taolist väidet usutavaks: kui inimene teab, et ta ei ole raha andnud või võtnud, pole tal üldjuhul põhjust raha andmist või võtmist jaatada isegi olukorras, kus ülekuulaja väidab, et see fakt on muude tõenditega tõendatud. J. Sobolevat ega M. Korotkovat ei saa pidada ka kuidagi eriliselt mõjutatavaks ega abituks inimeseks, keda oleks lihtne veenda andma end alusetult süüstavaid ütlusi. J. Soboleva on arst, M. Korotkova on aga varem töötanud nii Piirisaare vallavanema kui ka vallasekretärina. Seega on tegemist inimestega, kes eelduslikult suudavad elementaarsel tasemel enda huvide eest seista. Riigikohus on selgitanud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud, tõendikogumist välja jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 30). Just selliselt tuleb toimida ka J. Soboleva maakohtus antud ütlustega selle kohta, et M. Korotkova pole J. Sobolevale süüdistuses märgitud 50 eurot andnud ega viimane seda vastu võtnud, ja M. Korotkova põiklevate, kuid pigem siiski raha andmist eitavate ütlustega.
  3. Jälitustoimingu protokoll annab eelviidatud osas küllaldase aluse, nõustumaks süüdistuses kirjeldatud ja juba maakohtu otsuses tuvastatud asjaoluga, et M. Korotkova andis
  4. oktoobril 2016 J. Sobolevale 50 eurot vastutasuna selle eest, et J. Soboleva kasutaks oma ametipädevust, aitamaks kaasa M. Korotkoval püsiva töövõimetuse tuvastamisele. J. Soboleva võttis raha vastu, teades M. Korotkova esitatud palve põhjal, et viimane soovib tema kaasabi püsiva töövõimetuse tuvastamisel ja proovib teda rahaga mõjutada.
  5. Samuti tõendab jälitustoimingu protokoll (lubatavas osas) koostoimes läbiotsimisprotokolli ja asitõendi vaatlusprotokolliga süüdistuse seda väidet, et J. Soboleva küsis M. Korotkovalt viimasele püsiva töövõimetuse tuvastamisel osutatava abi (terviseseisundi kirjelduse koostamise) eest tasuna valgeid saapaid ja et M. Korotkova korraldas kahe paari valgete saabaste üleandmise J. Sobolevale, kes need ka vastu võttis. Kolleegium põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.
  6. Eelnevalt juba viidatud M. Korotkova ja R.M. telefonikõnes, mis algas
  7. oktoobril 2016 kell 21.08, ei olnud J. Sobolevalt seoses M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamisega soovitud abiga juttu üksnes 50 euro üleandmisest. Nimelt päris M. Korotkova juba üsna kõne algul R.M. lt, et „kus valged saapad on, mis on mulle tervise peale mängu pandud?“ (KoTo, kd 1, tl 67) Pärast R.M. selgitust, et valged saapad on juba välja lõigatud ja asuvad seifis, kuid „meister on jalutu“ ja R.M. ise enam tööl ei käi, kuid ehk on võimalik kedagi paluda, et too saapad valmis õmbleks, viitas M. Korotkova J. Soboleva nõudmisele, et M. Korotkova püsiva 27
(34)töövõimetuse tuvastamisele kaasaaitamise hinnaks on valged saapad. Nimelt ütles M. Korotkova telefonis vastuseks oma õe selgitustele saabaste hankimise keerukuse kohta järgmist: „Ühesõnaga ma ei tea, mida sa teed, aga ta ütles, et minu grupp sinu valgete saabaste vastu.“ (KoTo, kd 1, tl 68) Vastates R.M. järgnenud tõdemusele, et siis tuleb saapad ametlikult tellida, kordas M. Korotkova eelöeldut, märkides, et „no kui miskit on, siis ma maksan kinni, aga teha pole midagi, sest ta ütles, et sinu saapad minu tervise vastu, palun.“ Pole alust arvata, et M. Korotkova oleks õele J. Soboleva nõudmise kohta valetanud. Esiteks polnud tal mingit motiivi seda teha. Teiseks nähtub R.M. vastustest, et J. Soboleva soov endale valged saapad saada polnud talle mingi uudis, sest J. Soboleva oli ka temalt endalt neid samu saapaid nõudnud. Seetõttu olid saabaste detailid juba välja lõigatud, ent meistri haigestumine ja R.M. enda töölt eemalejäämine olid takistanud saabaste lõplikku valmimist ja üleandmist. R.M. märkis isegi seda, et J. Soboleva on teda nende valgete saabastega juba ära tüüdanud. (KoTo, kd 1, tl 70) Märgitu taustal on igati usutav, et J. Soboleva, teades, et R.M. on M. Korotkova õde, asus viimast enda soovitud (ja R.M. poolt kunagi varem ka juba lubatud) saabaste kättesaamiseks survestama, seades saabaste saamise tingimuseks, millest olenes tema võimalik tulevane kaasabi M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamisel. Käsitletava telefonikõne vältel mainis M. Korotkova veel korduvalt, et tal on „grupi“ saamiseks tarvis valgeid saapaid, mida perearst soovis, ja väljendas valmisolekut nende eest maksta. Samuti avaldas ta valmisolekut arstile veel raha viia („Ei, ma viin iga kord talle, palun, 50 eurot ja ei mingid küsimused, aga et ainult aitaks.“). R.M. lubas, et saapad tulevad; et need on juba välja lõigatud, vaja on ainult ära teha (KoTo, kd 1, tl 69). Telefonikõne lõpupoole ütles R.M. õele veelkord, et „ta saab oma valged saapad, ütle talle“, mille peale M. Korotkova märkis, et „tähendab siis, et grupi saab kätte“. R.M. vastas järgmist: „Saab, saab, ta on energiline naisterahvas ja ta võib veel sellega ühendust võtta veel, selle, P. iga, tema ka, P. , on ka seal komisjonis, P. .“ (KoTo, kd 1, tl 70) Viimati osundatud repliik on mõistetav R.M. kui J. Soboleva kauaaegse patsiendi kinnitusena selle kohta, et J. Soboleva on võimeline saavutama M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamise. 77. Seda, et M. Korotkova telefonikõnedes kajastuv jutt sellest, et J. Soboleva soovib „grupi“ eest valgeid saapaid, pole „tühi loba“, nagu väidab M. Korotkova kaitsja, kinnitavad M. Korotkova edasised nädalaid kestnud aktiivsed jõupingutused valgete saabaste hankimiseks. Kaitseversioon „tühjast lobast“ on vastuolus ka tõigaga, et J. Soboleva elukohas hiljem toimunud läbiotsimisel (KoTo, kd 1, tl 157–158) võeti süüdistatavalt ära kaks paari valgeid saapaid, mille tunnused (KoTo, kd 1, tl 159–166) vastavad nendele, mida mainiti ka M. Korotkova salaja pealt kuulatud telefonikõnedes. Ühtlasi nähtub jälitustoimingu protokollist selgelt seegi, et M. Korotkoval oli kõnealuseid saapaid vaja üksnes seetõttu, et „tasuda“ J. Sobolevale abi eest püsiva töövõimetuse tuvastamise menetluses. J. Soboleva kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et M. Korotkova üksnes aitas R.M. l J. Sobolevale saapaid hankida jälitustoimingu protokolli põhjal kinnitust ei leia. Sellest tõendist nähtub üheselt, et saabaste hankimisest oli aktiivselt huvitatud just M. Korotkova, mitte R.M. , kes üksnes abistas oma õde. Asjaolu, et J. Soboleva oli kunagi varem küsinud samu saapaid R.M. lt, ei muuda seda, et süüdistuses märgitud ajal küsis ta neid M. 28
(34)Korotkovalt vastutasuna võimaliku tulevase abi eest M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamiseks tarviliku terviseseisundi kirjelduse koostamise eest.
  1. M. Korotkova helistas juba
  2. oktoobril 2016 pärast kõnet R.M. ga I.G. ile ja ütles, et on vaja välja uurida, kui palju maksavad moodsad valged saapad, sest ta külastas samal päeval perearsti, kes oli teatanud, et „minu tervis ja grupp valgete saabaste vastu“ (KoTo, kd 1, tl 72). Samasisulise info edastas M. Korotkova ka kell 21.39 alanud telefonikõnes I.R. le, kellelt ta samuti uuris, kui palju võivad maksta valged, ilusad, moekad saapad (KoTo, kd 1, tl 74–75) M. Korotkova poolt I.R. le öeldu kohaselt olevat J. Soboleva saapaid küsides viidanud R.M. varasemale lubadusele talle sellised saapad tuua (märgitu on kooskõlas R.M. öelduga). I.R. arvas, et naturaalsest nahast saapad võivad maksta üle saja euro ja pakkus välja, et ta võib osta valged saapad.
  3. Juba järgmise päeva ehk
  4. oktoobri
  5. a hommikul kell 09.18 helistas M. Korotkova S.K. le, rääkides viimasele samuti sellest, kuidas ta oli eelmisel päeval öelnud perearstile grupi kohta, viimane oli aga käskinud öelda Rajale (s.o R.M. le), et ta ootab endiselt valgeid saapaid (KoTo, kd 1, tl 78). Seejärel arutas M. Korotkova S.K. ga, kuidas neid valgeid saapaid hankida ja kui palju need maksta võiksid.
  6. oktoobril 2016 kell 12.43 helistas M. Korotkova R.M. le, alustades kõne järgmiselt: „Kuuled, me rääkisime Ilonkaga eile valgetest saabastest. A mis oleks, kui me lihtsalt ostame talle saapad ja kõik?“ (KoTo, kd 1, tl 81) On üheselt mõistetav, et „Ilonka“ all pidas M. Korotkova silmas I.R. t, kellega ta oli eelmisel õhtul telefonitsi vestelnud ja kes oli pakkunud välja võimaluse saapad osta. R.M. küsis M. Korotkovalt vastu, kust viimane saapad ostab, mille peale M. Korotkova selgitas, et tema ei tea, kuid Ilonka räägib, et valgeid saapaid müüakse ja et saja euro eest saab. Seejärel arutasid M. Korotkova ja R.M. pikalt seda, kas ja kust oleks võimalik valgeid saapaid osta; millises suuruses need peaksid olema; et J. Soboleva peaks kas ise käima saapaid proovimas või siis tuleks viia üks saabas proovimiseks tema juurde; ja et Ilonka käest tuleb küsida, kus ta nägi valgeid saapaid. M. Korotkova teatas, et kui tal tuleb palgapäev, ostab ta saapad ära ja kõik. (KoTo, kd 1, tl 81–83)
  8. oktoobril 2016 kell 12.58 helistas M. Korotkova I.M. le ja ütles, et ta käis Tartus perearsti juures ning et ta proovib ikka kuidagi gruppi teha, aga ei õnnestu ja seoses sellega ta helistabki I.M. le. Sellest telefonikõnest ilmneb muu hulgas, et M. Korotkova soovis püsiva töövõimetuse tuvastamist, kuna vallavalitsus tahtis teda töölt vallandada. M. Korotkova selgitas ka I.M. le, et perearst küsis temalt R.M. poolt kunagi lubatud valgeid saapaid, „andes mõista“, et siis liiguks ka „grupi“ tegemine vajalikku suunda. M. Korotkova uuris I.M. lt, kas Tallinnas müüakse kuskil valgeid saapaid. I.M. lubas vaadata, „kust võiks...“, mille peale M. Korotkova ütles, et „vaata, ükskõik mis raha eest.“ (KoTo, kd 1, tl 86–89)
  10. oktoobril 2016 kell 18.08 helistas M. Korotkova I.R. le. Vestlus puudutas mh jällegi saabaste hankimist. Arutati võimalust tellida need Hiinast (KoTo, kd 1, tl 90–91). Järgmise päeva ehk
  11. oktoobri
  12. a hommikul kell 7.23–7.32 rääkis M. Korotkova telefonitsi V.F. iga ja palus, et 29
(34)Serjoga või keegi teine, kes käib Peterburis, hangiks sealt valged saapad. Ühtlasi ütles ta seda, et terve Tartu on läbi kammitud, aga saapaid ei ole. (KoTo, kd 1, tl 93)
  2. oktoobril kell 14.31 helistas M. Korotkova uuesti R.M. le ja uuris, millal viimane hakkab valgeid saapaid otsima. R.M. ütles, et neid ei ole, need tuleb teha. M. Korotkova märkis seepeale, et ta leidis Tallinnas Punasel tänaval asuva firma, kes saapad valmis teeb, kuid vaja on materjali. R.M. arvas, et kui ta tööle läheb, palub saapad kellelgi valmis õmmelda. Siiski jõuti vestluse käigus selleni, et olemasolevad detailid, mis on R.M. juures kodus, võiks saata saabaste valmisõmblemiseks Tallinna. (KoTo, kd 1, tl 95–96) Samal päeval kell 14.34 ja 15.06 helistas M. Korotkova kahele tuvastamata meesterahvale ja uuris, kas need saaksid saapad valmis õmmelda, kuid sai mõlemalt eitava vastuse (KoTo, kd 1, tl 96–97) Kohe seejärel ehk kell 15.24 helistas M. Korotkova tagasi R.M. le ja teatas, et ta helistas kogu Tallinna läbi, kuid ei õnnestunud saabaste kokkuõmblejat leida. R.M. vastas, et „no ma teen sulle ära, rahune maha, ma lähen...“ R.M. lause katkestas M. Korotkova „kurat võtaks“, misjärel R.M. jätkas, öeldes, et ta läheb tööle, palub Koljat ja viimane teeb ära. M. Korotkova kurtis edasi, et otsis pool päeva valgeid saapaid, kuid ei leidnud. M. Korotkova ja R.M. rääkisid pikalt valgetest saabastest ja R.M. rahustas M. Korotkovat, lubades, et ta korraldab saabaste valmistegemise. (KoTo, kd 1, tl 98–101) Samal päeval kell 19.31 helistas M. Korotkova ka I.R. le ja rääkis tallegi, kuidas tal oli ebaõnnestunud nii valgete saabaste kui ka nende kokkuõmbleja leidmine. Arutati veelkord ka saabaste Hiinast tellimise võimalust, kuid leiti, et sealt ei õnnestu hankida sobiva suurusega saapaid (KoTo, kd 1, tl 102– 103)
  3. Mõned päevad hiljem ehk
  4. oktoobril 2016 helistas M. Korotkova V.F. ile, kes küsis M. Korotkovalt muu hulgas, et „mida arst räägib, kas ta teeb sulle ikkagi, proovib vormistada selle...invaliidsuse või?“ Selle peale vastas M. Korotkova: „Valgeid saapaid nõuab, aga meil ei ole neid.“ Seepeale kirjeldas M. Korotkova V.F. ile jõupingutusi, mis on tehtud valgete saabaste hankimiseks. (KoTo, kd 1, tl 103)
  6. oktoobril 2016 kell 20.48 helistas R.M. M. Korotkovale ja rääkis, et ta oli käinud samal päeval „kaltsukas“, kust oli leidnud sobiva suurusega (number 41) täiesti uued valged saapad hinnaga 26 eurot ja need ära ostnud. R.M. seletas veel, et kui ta läheb tööle, õmbleb neile saabastele naha peale, siis on nagu päris nahast. M. Korotkova kiitis õde ja viimane ütles, et läheb tööle
  7. detsembril. (KoTo, kd 1, tl 105–107)
  9. oktoobril 2016 kell 20.40 helistas M. Korotkova I.R. le ja rääkis, et nad ostsid saapad ära ja, et R.M. veel natukene kohendab neid. Veidi hiljem ütles M. Korotkova, et vaatame, kas saavutame midagi või ei saavuta, ja märkis, et ta (s.o perearst) esitas tingimuse – saapad ja kõik. Konteksti arvestades pidas M. Korotkova silmas J. Sobolevat ja võimalust, et viimane aitab tal püsiva töövõimetuse tuvastada. M. Korotkova lisas sedagi, et „ma muidugi viin talle raha edasi võimaluste piires.“ I.R. järgnenud küsimusele, kas ta tahab gruppi, vastas M. Korotkova jaatavalt. (KoTo, kd 1, tl 107–108) 30
(34)
  2. oktoobril 2016 kell 19.00 helistas M. Korotkovale S.F. , kes ütles, et sõidab parajasti Peterburist tagasi ja kuulis emalt, et M. Korotkova ei suuda kuskilt valgeid saapaid leida ja pakkus võimalust tellida need eBay või AliExpressi kaudu. M. Korotkova selgitas, et tal õde juba leidis saapad. (KoTo, kd 1, tl 111)
  3. oktoobril 2016 helistas I.M. M. Korotkovale ja uuris, kas viimane on valged saapad leidnud. M. Korotkova selgitas, et saapad on ostetud, kuid saabastel tuleb kunstnahk ära lõigata ja päris nahk peale panna ning neid ei ole veel üle antud. (KoTo, kd 1, tl 112)
  5. oktoobril 2016 kell 9.35 helistas R.M. M. Korotkovale. Selle telefonikõne käigus ütles R.M. , et ta teeb saapad talle (s.o J. Sobolevale) ära ja kui ta läheb oma arsti juurde viib siis need ära. M. Korotkova märkis seepeale järgmist: „Ja ütle otse, ma ütlesin neile otse, et mul on gruppi vaja, muidu ma ellu ei jää.“ Hiljem lisas M. Korotkova R.M. le veel: „Vii saapad ära, palu gruppi, et ma istuksin kodus ja ei puudutaks midagi sellist, muidu on mul lihtsalt lõpp käes.“ R.M. muretses seepeale, et grupi eest antakse M. Korotkovale 160 eurot ja kuidas viimane sellega elama hakkab. M. Korotkova arvas, et küll elab ära, pensionini ei ole enam kaua. (KoTo, kd 1, tl 113–114)
  7. novembril 2016 kell 10.23 helistas M. Korotkovale V.F. , kes küsis muu hulgas, „kas ta ei saa praegu seda invaliidsust ära teha või?“, mille peale M. Korotkova vastas, et „no vot saapad on veel kätte andmata...“ (KoTo, kd 1, tl 115) Samal päeval kell 18.27 helistas M. Korotkovale R.M. , kes muu hulgas märkis, et „oota, lähed selle ohmukese juurde ja võib-olla ikka saad grupi seal.“ M. Korotkova vastas seepeale, et „tee saapaid, ta ütles, et kuni saapaid ei saa, pole ka mingit juttu.“ Edasises vestluses arutati saabaste üleandmisega seonduvat. M. Korotkova palus õel saapad ära viia ja öelda, et teised on ka, las teeb grupi. R.M. lubas saapad üle anda. Kõne lõpupoole ütles M. Korotkova R.M. le veelkord, et viimane viiks saapad ära ja jätkaks kõnelusi. Lisaks lubas M. Korotkova, et hakkab ise käima ja 50 euro kaupa viima, aga korraga ei kougi ta talle 500 eurot välja. (KoTo, kd 1, tl 117–118)
  9. novembril 2016 kell 15.03 helistas R.M. M. Korotkovale ja ütles, et Vovtšik oli samal päeval R.M. ostetud saapad ära viinud. Need ei olevat aga jalga läinud, kuid J. Soboleva olevat saapad siiski vastu võtnud ja lubanud neid kodus uuesti proovida. Järgnevalt arutasid R.M. ja M. Korotkova teise saapapaari valmimisega seonduvat. (KoTo, kd 1, tl 118–119)
  10. Nähtuvalt
  11. oktoobri
  12. a läbiotsimisprotokollist (KoTo, kd 1, tl 157–158) toimus sel päeval läbiotsimine J. Soboleva elukohas. Läbiotsimise käigus andis J. Soboleva menetlejale vabatahtlikult üle kaks paari valgeid saapaid.
  13. oktoobril 2017 vaadeldi neid saapaid asitõenditena (KoTo, kd 1, tl 159–166) Vaatlusprotokollis kajastuvad saabaste välised tunnused sobituvad nendega, mida mainiti M. Korotkova salaja pealt kuulatud telefonikõnedes.
  14. Kolleegiumi hinnangul pole mõeldav, et M. Korotkova otsinuks alates
  15. oktoobrist 2016 kuni novembrikuu keskpaigani nõnda aktiivselt valgeid saapaid, kui J. Soboleva poleks neid temalt
  16. oktoobri
  17. a vastuvõtu ajal küsinud. Kuna eelnevalt refereeritud tõendusteabest nähtub, et M. Korotkova rääkis J. Sobolevale
  18. oktoobri
  19. a vastuvõtul oma soovist „grupp“ saada ehk 31
(34)saavutada endal püsiva töövõimetuse tuvastamine, on selge, et J. Soboleva ei küsinud valgeid saapaid niisama, vaid just vastutasuna oma võimaliku tulevase abi eest M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamise menetluses. Telefonivestlustes erinevate inimestega ütles M. Korotkova korduvalt, et perearst küsis valgeid saapaid just „grupi“ eest, rõhutades samas oma tungivat soovi „grupp“ saada. Siinkohal tuleb taaskord märkida, et M. Korotkoval polnud mingit motiivi perearsti peale valetada. Salaja pealt kuulatud telefonikõnedest kumab selgelt läbi M. Korotkova tõsine mure, kas ta ikka suudab arsti soovitud valged saapad hankida, tegemist on M. Korotkova jaoks olulise probleemiga. Kohati on ta saabaste leidmise pärast närvis, kohati ka lausa tüdinud. See kõik kinnitab seda, et J. Soboleva pidi olema teinud M. Korotkovale moel või teisel väga selgeks, et tema abi M. Korotkova püsiva töövõimetuse tuvastamisel oleneb valgete saabaste saamisest. Süüdistusversiooni usutavust kinnitab kaudselt ka jälitustoimingu protokollis kajastuv J. Soboleva kauaaegse patsiendi R.M. viide J. Soboleva harjumusele patsientidelt vara (raha) küsida (vt R.M. vastust M. Korotkova selgitusele, kuidas J. Soboleva oli rahaümbriku osavalt kõrvale lükanud: „Noh, ta on ju meister. Ta ütles, et selle asemel, et mulle komme tuua, tooge parem kümme eurot, nii ütleski.“ (KoTo, kd 1, tl 68)).
  1. Huvi valgete saabaste vastu ja nende vastuvõtmist kinnitas maakohtus antud ütlustes ka J. Soboleva ise (KoTo, kd 2, tl 5 pöördel – 6 pöördel). Tema väitel tellis ta aga need saapad R.M. lt ja maksis nende eest sada eurot. Jälitustoimingu protokollis kajastuv teave kummutab sellise versiooni siiski ühemõtteliselt. J. Sobolevaga suhelnud M. Korotkova, aga ka R.M. jutust on selgelt aru saada, et J. Soboleva soovis saapaid tasuta, M. Korotkova puhul küll vastutasuna võimalike tulevaste teenete eest püsiva töövõimetuse tuvastamisel. M. Korotkova telefonivestlustest on üheselt aru saada, et saabaste hankimise kulu jääb M. Korotkova kanda, ja võimalusest, et J. Soboleva võiks saabaste eest raha maksta, pole juttu poole sõnagagi. Lisaks on J. Soboleva ütlused saabaste tellimisest vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega, kus ta sellist versiooni ei esitanud (KoTo, kd 2, tl 6).
  2. Kahe paari saabaste äravõtmine J. Soboleva elukohas toimunud läbiotsimisel kinnitab nende J. Sobolevale üleandmise fakti. Esimese saapapaari puhul nähtub nende üleandmine ka jälitustoimingu protokollist (KoTo, kd 1, tl 118–119). Saabaste vastuvõtmist R.M. abikaasalt on maakohtus antud ütlustes kinnitanud ka J. Soboleva, väites küll, et ta tasus nende eest (KoTo, kd 2, tl 5 pöördel). Saabaste eest tasumise versiooni alusetusel peatus kolleegium aga juba eelnevalt. 2.
  3. Kokkuvõte
  4. Käsitletud põhjustel leiab kolleegium, et vaatamata osa jälitustoimingutega kogutud tõendite lubamatusele ja nende tõendikogumist väljajätmisele, on süüdistusversioon ikkagi tõendatud. Apellatsioonides esitatud vastuväited ei anna kolleegiumile alust muuta maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt andis M. Korotkova
  5. oktoobril 2016 perearst J. Sobolevale 50 eurot selle eest, et viimane aitaks tulevikus oma ametiseisundit kasutades kaasa sellele, et M. Korotkoval tuvastataks püsiv töövõimetus. J. Soboleva selline kaasabi saanuks seisneda M. Korotkova kohta sobiva 32
(34)terviseseisundi kirjelduse koostamises ja selle Sotsiaalkindlustusametile edastamises. Seejuures pole süüdistatavate teo karistatavuse seisukohalt oluline, kas selline terviseseisundi kirjeldus vastanuks tõele või mitte. Lisaks sellele küsis J. Soboleva
  1. oktoobril 2016 M. Korotkovalt vastutasuna püsiva töövõimetuse tuvastamise menetluses osutatava abi eest valgeid saapaid, mis talle hiljem ka üle anti. Üks paar saapaid anti üle
  2. novembril 2016, teine paar millalgi pärast seda täpselt tuvastamata ajal, kuid igal juhul enne
  3. oktoobrit 2017, mil menetleja need läbiotsimise käigus J. Sobolevalt ära võttis. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et tuvastatud asjaoludel ei pannud süüdistatavad neile etteheidetavat tegu toime mitte otsese tahtlusega (

§ 16

lg 3), vaid kavatsetult (

§ 16lg 2).

95. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on J. Soboleva käitumine kvalifitseeritud õigesti

§ 294lg 2 p 2 järgi ja M.

Korotkova tegu

§ 298lg 1 järgi. 3. Apellatsioonimenetluse tulemus ja menetluskulu 96. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu

  1. novembri
  2. a kohtuotsuse resolutiivosa muutmata, kuid muudab kohtuotsuse põhiosa. Nimelt tuleb kohtuotsuse põhiosast välja jätta kõik viited sellisele tõendusteabele, mis kajastub
  3. detsembri
  4. a jälitustoimingu protokolli (lisa 1) leheküljel 61 (alates sõnadest “
  5. Product ID 1000147966456“) kuni leheküljeni
  6. Seda seetõttu, et kõnealuse tõendusteabe kogumise aluseks olevate jälitustoimingu lubade põhistamisel ei järgitud KrMS § 1261 lg-st 2 ja § 3051 lg-st 1 tulenevaid nõudeid, mistõttu pole nende lubade alusel tehtud jälitustoimingutega saadud teave KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tõend. Samuti tuleb vastavalt käesoleva otsuse põhiosa peatükis 2.1 märgitule muuta maakohtu õiguslikku põhjendust selle kohta, miks J. Soboleva oli käsitatav ametiisikuna

§ 288lg 1 mõttes.

Kuna kõigis apellatsioonides sisalduvat taotlust tuvastada jälitustoimingu lubade õigusvastasus saadab osaliselt edu, tuleb ka apellatsioonid osaliselt rahuldada, ehkki maakohtu otsuse tühistamist see ei tingi. 97. Kolleegiumil pole mingit alust muuta ka maakohtu otsustust kahe paari valgete saabaste konfiskeerimise ja hävitamise kohta, nagu M. Korotkova seda apellatsioonis taotleb. Nende saabaste näol on tegemist altkäemaksu võtmise vahetu objektiga, mis on J. Sobolevalt õigesti

§ 83lg 2 ja § 310 alusel konfiskeeritud.

Altkäemaksuna saadud vara jätmine süüdistatavale (altkäemaksu võtjale) pole vähemalt tavaliselt ei üld- ega eripreventiivselt aktsepteeritav. Ühtlasi pole põhjust kahelda maakohtu hinnangus, et neil saabastel ei ole kaubanduslikku väärtust ja seetõttu tuleb need hävitada. 98. M. Korotkova apellatsioonis vaidlustatakse ka menetleja otsustust, millega pandi R.M. le tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel kohustus tasuda 450 eurot. Kolleegium märgib, et R.M. suhtes tehtud menetlusotsustuste õiguspärasuse kontroll ei kuulu praeguse apellatsioonimenetluse esemesse, samuti pole M. Korotkova R.M. seaduslik esindaja ega kaitsja. Seega pole ringkonnakohus praeguses menetluses ja M. Korotkova kaebuse alusel pädev hindama, kas R.M. le 450 euro tasumise kohustuse panemine oli seaduslik. 33

(34)
  1. Nii J. Soboleva kui ka M. Korotkova määratud kaitsjad esitasid ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. J. Soboleva kaitsjal kulus taotluse kohaselt kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 6 tundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure tasu 300 eurot, millele lisandub käibemaks 60 eurot. M. Korotkova kaitsjal kulus taotluse kohaselt kohtuotsusega tutvumiseks, aruteluks kaitsealusega ja apellatsiooni koostamiseks kokku 3,5 tundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Valga Advokaadibüroo tasu 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsjate taotlused on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  4. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Juhan Sarv Maarika Kuusk Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 34
(34)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.