← Eesti

2-19-7803/8

Obsah (8)§ 371§ 667§ 205§ 465§ 368§ 3401§ 173§ 372

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-7803 Määruse tegemise aeg ja koht 27.09.2019, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu ja Mati Maksing Kohtuasi Pankrotiha

§ 371lg 2 p 2 alusel.

13. Maakohus asus seisukohale, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostja ei saa makseteenuse osutajana vastutada pankrotivõlgniku tegude eest. Tartu Maakohtu 28.06.2018 määruse (tsiviilasjas nr 2-15-9434) jõustumisega lõppesid pankrotihalduri volitused võlgniku esindamisel. Halduril puudus kontol oleva vara käsutamise õigus, sest kohus ei olnud pankrotihalduri volitusi pikendanud. Kostja tegutses hagis esitatud asjaoludel makseteenuse osutajana ja täitis kliendi (võlgniku) juhise. Hagi asjaoludest selgub, et võlgnik esitas sularaha välja võttes pangale 28.06.2018 kohtumääruse koos jõustumismärkega ning pank makseteenuse osutajana täitis jõustunud kohtulahendi alusel kliendi juhiseid. Alates 01.06.2018 kehtivad uued arvelduskonto tingimused (vt kostja vastuse 26.06.2019 lisa). Tingimuste p 8.5 kohaselt, kui pank debiteerib kliendi kontot ilma õigusliku aluseta (nt puudub kliendi nõusolek) või kaldub õigustamatult kõrvale kliendi korraldusest, on pank kohustatud kliendi kontot debiteeritud summa 3

(7)ulatuses krediteerima. Ilma kliendi nõusolekuta tehtud tehingu tagastab pank kliendi kontole hiljemalt järgmisel arvelduspäeval ilma nõusolekuta tehtud tehingust teadasaamisest, välja arvatud juhul, kui tegemist on kliendi poolse rikkumisega.
  1. Hageja märkis õigesti, et pankrotimenetluse võlgnik ehk kostja klient võttis vahetult pärast 28.06.2018 kohtulahendi jõustumist kontol oleva raha sularahas välja. Selle tõttu ei ole võimalik endist olukorda taastada. Kostja ei ole kontot debiteerinud ilma õigusliku aluseta, s.o kliendi nõusolekuta. Põhjusel, et hageja ise tugineb samuti asjaolule, et võlgnik võttis talle kuuluvalt kontolt raha sularahas välja, siis ei ole hagis esitatud asjaolude alusel võimalik hageja esitatud nõuet rahuldada.
  2. Pankrotihalduril ei olnud kontol oleva raha suhtes käsutusõigust, sest hageja kasutas võlgnikule kuuluvat arvelduskontot. Iseenesest ei ole halduril seadusest tulenevat kohustust võlgniku konto kasutamiseks pankrotimenetluse ülesannete täitmiseks. Pankrotimenetluse lõppemisel tuleb pankrotihalduril tagada pankrotivara säilimine (PankrS § 124 lg 2). Võlgniku konto kasutamisel (kui võlgniku kontol on menetluse lõpetamisel raha) tuleks hoolsal halduril teha kohtule taotlus tema volituste pikendamiseks kuni väljamaksete tegemiseni või paluda kohtul märkida konkreetne maksejuhis kohtumääruse resolutsiooni.
  3. Hageja viited rahapesu tõkestamise regulatsioonile ei ole käesoleval juhul asjakohased, sest vara päritolu tuvastamise vajadus ei ole hageja esitatud asjaoludega seotud.
  4. Kohus selgitas, et hagi on võimalik esitada võlgniku kui sularaha omandaja vastu. Lisaks juhtis maakohus tähelepanu, et Tartu Maakohtu 28.06.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-9434 algatas kohus võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse ja määras usaldusisikuks võlgniku enda. Usaldusisik on kohustatud teostama jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele võlausaldajatele väljamakseid (PankrS § 172). Usaldusisikule oli teada, et 28.06.2018 määrusega mõistis kohus välja pankrotihalduri töötasu, seega heas usus käitudes saanuks usaldusisik kanda väljamõistetud töötasu pankrotihaldurile. Kuivõrd 28.06.2018 määrus, millega kohus kinnitas lõpparuande ja määras pankrotihalduri töötasud, on jõustunud 14.07.2018, on seda võimalik täitemenetluse seadustiku kohaselt täita. Määruskaebus ja selle põhjendused
  5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uuesti hagi menetlusse võtmise üle otsustamiseks.
  6. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Maakohus lahendas menetlusõigust rikkudes asja sisuliselt, asudes seisukohale, et kostja ei ole debiteerinud kontot ilma õigusliku aluseta ning et õiguslikuks aluseks konto debiteerimiseks oli võlgniku nõusolek ning et kostjal ei ole võimalik kontol olnut „taastada“, sest maakohtu hinnangul ei olnud tegemist ebaõige maksega. Samas ei nähtu määrusest seda, mille põhjal leidis maakohus, et võlgniku nõusolek oli olemas ja et see oli kehtiv. Küsimus, kas õiguslik alus pankrotivara arvelduskonto debiteerimiseks oli olemas või mitte, on selgelt sisuline küsimus ning seda ei saanud ega tohtinud hagiavalduses esiletoodud asjaolusid arvestades sisuliselt lahendada hagiavalduse menetlusse võtmise üle otsustamisel. 4
(7)
  1. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Hagiavalduses on selgelt välja toodud, et võlgnikul endal puudus pankrotivara arvelduskontol olnud vara käsutamiseks õigus ning et võlgniku korraldused pankrotivara arvelduskontol olnud vara sularahas väljamaksmiseks olid tühised.
  2. Ebaõige on maakohtu käsitlus ja seisukoht, et Tartu Maakohtu 28.06.2018 kohtumääruse 14.07.2018 jõustumise tõttu puudus 17.07.2018 hagejal pankrotivara kontol oleva vara käsutamise õigus, sest kohus ei olnud hageja volitusi pankrotihaldurina 17.07.2018 seisuga pikendanud.
  3. Küsimus, kas kostja tegutses makseteenuse osutajana või mitte ning kas sellest tulenevalt kostjal saab või ei saa olla tekkinud kohustusi, on samuti sisuline küsimus.
  4. Erinevalt kohtutäiturile ettenähtust ei ole kehtiva õigusega ette nähtud või pandud pankrotihaldurile kohustuseks ametialase arvelduskonto kasutamist.
  5. Asjakohatu on maakohtu käsitlus seonduvalt pankrotiseaduses võlgadest vabastamise menetluse ja usaldusisiku kohustustega sätestatu kohta. Pankrotivara ei lakka olemast pankrotivara pankrotimenetluse lõpetamisega ega ka võlgadest vabastamise menetluse algatamise või sellega seonduvalt usaldusisiku määramise tõttu. Isegi juhul, kui võlgadest vabastamise menetlust on algatatud, ei allu pankrotivara käsutamine automaatselt võlgadest vabastamise menetluses määratud usaldusisikule.
  6. Hagi menetlusse võtmise üle otsustamise aspektist ei ole hageja hinnangul asjakohane ka maakohtu hinnang, et jõustunud Tartu Maakohtu 28.06.2018 määrust, millega kohus kinnitas lõpparuande ja määras pankrotihalduri töötasud, on võimalik täitemenetluse seadustiku kohaselt täita. Eelnimetatud määruse sundtäitmise võimalikkus ei välista ega lõpeta kostja kohustust ilma õigusliku aluseta pankrotimenetluse arvelduskontolt debiteeritud summade ulatuses seda pangakontot krediteerida. Menetluse edasine käik
  7. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. ja edastas Määruse põhjendused
  9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja kohtuasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada ja tsiviilasi saata tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. 29.

§ 371

lg 2 p 2 alusel saab kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 30. Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et esineb alus keelduda hagi menetlusse võtmisest

§ 371

lg 2 p 2 alusel, kuna hagi on esitatud kostja vastu, kes ei saa olla selle täitmiseks kohustatud isikuks ja kostja on esiletoodud asjaoludel käitunud õiguspäraselt. 5

(7)31. Vastavalt

§ 205lg-le 2 on hagimenetluses kostjaks isik, kelle vastu on hagi esitatud.

Seega otsustab hageja, kelle vastu ta hagi esitab.

§ 371

lg 2 p 2 ei sätesta hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena hagi esitamist vale kostja vastu. Seega ainuüksi eeltoodud põhjusel ei ole kolleegiumi arvates võimalik keelduda hagi menetlusse võtmisest. 32. Ringkonnakohus märgib, et

§ 371

lg 2 ei kohusta kohut hagi menetlusse võtmisest keelduma, vaid annab selleks võimaluse ja seda saab kohus rakendada siis, kui esitatud hagi ei ole ühelgi õiguslikul alusel võimalik rahuldada. Määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks analüüsinud, kas esitatud nõue on õiguslikult võimalik. Eeltoodu kontrollimiseks tuleb esmalt määrata, milline õigussuhe on poolte vahel ja milline võiks olla nõudenorm. Alles seejärel on võimalik tuvastada hagiavalduses esiletoodud asjaoludest lähtudes, kas hagejal on võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Maakohus keskendus üksnes küsimusele, kas tegemist on õige kostjaga, kuid hinnangut, kas ja millisel materiaalõiguslikul alusel on hageja nõue võimalik rahuldada, määrusest ei nähtu. Eeltoodu tõttu ei vasta määrus

§ 465lg 2 p-le 8.

33. Hageja esitatud nõude sõnastusest võib eeldada, et hageja esitas tuvastusnõude, milles võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi (

§ 368lg 1).

Vastavat tuvastushuvi tuleb hagejal põhjendada ja kohtul kahtluse korral vastav huvi välja selgitada (Riigikohtu 28.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-16, p 12). Määrusest ei selgu, kas käesoleval juhul on maakohtu hinnangul hageja tuvastushuvi asja menetlemiseks selge ja perspektiivikas või oleks hageja nõudel kostja vastu perspektiivi, kui nõue oleks esitatud mõnel muul alusel või selle esemeks oleks näiteks sooritusnõue. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et hageja nõue on esitatud vastuoluliselt, kuna nõude esimeses palvepunktis palub hageja tuvastada kostja kohustuse taastada võlgniku kontol eelnev olukord, kuid järgmises punktis palub otsuse täitmise korras määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise tähtaeg. Tuvastusnõudes tehtud kohtuotsust ei ole võimalik täita. Kolleegium selgitab, et kohus kohaldab seadust ise ja kui nõude ese või asjaolud on ebaselged ega võimalda nõude kvalifitseerimist, tuleb hagejale õiguslikku olukorda selgitada ja anda

§ 3401

lg 1 alusel tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks ja vajadusel hagi aluse või eseme täiendamiseks või muutmiseks, jättes hagiavalduse seniks käiguta (

§ d 3401 ja 392) (vt ka Riigikohtu 13.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-8939; 01.11.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-8446, p 10; 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-151-14, p-d 13, 14). Eeltoodud vastuolu kõrvaldamiseks tuleb maakohtul anda hagejale võimalus ka täpsustada, kas ta soovib esitada tuvastusnõuet või nõuet kostja kohustamiseks kontol endine olukord taastada. Alles pärast seda tuleb määrata nõudenorm, mis näiteks võib olla VÕS § 709 jj) ning kontrollida, kas hageja poolt esiletoodud asjaoludel on võimalik õiguslikult nõuet rahuldada. 34. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruses

§ 371lg 2 p 2 kohaldamisel asunud ebaõigesti hindama ka tõendeid.

Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et

§ 371lg 2 p 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu 18.11.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12; 6

(7)02.05.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13; 09.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12). 35. Eelnevast tuleneb, et hagiavaldust ei saa jätta maakohtu määruses osundatud põhjustel menetlusse võtmata, mistõttu tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja saata asi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks samale maakohtule. 36.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 37. Käesoleva määruse peale ei saa

§ 372lg 5 järgi edasi kaevata.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.