2-17-3263/76

(7)Tsiviilasi nr 2-17-3263 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 01.03.2017.a esitasid hageja 1 ja hageja 2 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palusid kostjalt hageja 1 kasuks välja mõista elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja 1 täisealiseks saamiseni ja elatise tagasiulatuvalt summas 40 eurot ning hageja 2 kasuks elatise alates hagiavalduse esitamisest PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras, millele lisandub igakuiselt 245 eurot kuni hageja 2 täisealiseks saamiseni ja elatise tagasiulatuvalt summas 1265 eurot. Hagejad palusid määrata, et elatis makstakse hagejate seadusliku esindaja CC (edaspidi ka ema) arvelduskontole. Lisaks esitas hagejate seaduslik esindaja CC kostja vastu nõude hagejate tervise ja raviga, hariduse valikuga ja laste elukoha ja välisriiki reisimisega seotud küsimustes otsustusõiguse saamiseks. Samuti palus CC määrata kindlaks hagejate ja kostja vahelise suhtlemiskorra. Hagiavalduse kohaselt elasid hagejate seaduslikud esindajad lahus alates 2011.a. Hagejad elasid emaga. Alates lahus elamise algusest maksis kostja elatist üldjoontes seaduses sätestatud miinimummääras. 2017.a. jaanuari ja veebruari eest tasus kostja kummaski kuus kummalegi hagejale 20 eurot vähem kui nägi ette PKS § 101 lg
2. Hagejad leidsid, et kostjal tuleb tasuda elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejad tõid välja, et nende vajadused ei ole alla nimetatud määra. Hagejate igakuised vajadused on järgnevad: eluasemekulu 243,50 eurot, sidekulu 34 eurot, toidukulu 180 eurot, tervishoiukulu 24 eurot, kulu koolikohustuse täitmisele 54 eurot, kulu huviringidele 5 eurot, kulu vaba aja veetmiseks 78 eurot, kulu majapidamistarvetele 15 eurot. Lisaks eeltoodule kulub hagejal 1 hügieenitarvetele 50 eurot kuus ja hagejal 2 156 eurot, riietele ja jalanõudele kulub hagejal 1 110 eurot kuus ja hagejal 2 120 eurot. Mõlemal hagejal on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Oma häirest tulenevalt esinevad neil hood, mille käigus nad lõhuvad asju. Samuti kulub hagejatel väikekodutehnikale 3 eurot ning mööbli parandamiseks keskmiselt 50 eurot kuus. Madratsitele, arvutitoolidele ja voodipesule kulub hagejal 1 keskmiselt 30 eurot ja hagejal 2 50 eurot kuus. Hagejatega seoses kasutatakse väga palju kodutehnikat, kodutehnika amortiseerumise kulu on 30 eurot ja 50 eurot kuus vastavalt hageja 1 ja 2 kohta. Ka remonttöödele kulub hagejaga 1 seoses 30 eurot ja hagejaga 2 seoses 50 eurot kuus. Kokku kulub hageja 1 ülalpidamiseks 936,50 eurot ja hageja 2 ülalpidamiseks 1112,50 eurot kuus. Hagejate ema sissetulek on töötasu 1700 eurot kuus. Hagejate hinnangul on kostja suuteline tasuma elatist kummalegi hagejale vähemalt miinimummääras. Kostja on täieliku töövõimega. Ta on äriühingu juhatuse liige. Kostja konto väljavõtetest nähtuvad täiendavad sissetulekud lisaks palgale, kostja on suuteline võimaldama endale välisreise ja meelelahutust. Kostjale kuulub relvakollektsioon, mille väärtus on ligikaudu 6000 eurot. Kostjal on võimalik oma laste ülalpidamiseks nimetatud vara võõrandada. Kostja vastuväited ja Harju Maakohtu 03.11.2017.a osaotsus 2

(7)Tsiviilasi nr 2-17-3263

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle osaliselt rahuldamata. Kostja tasus elatist kuni 2017.a seaduses sätestatud miinimummääras. Alates 2017.a. ei olnud kostjal võimalik tasuda rohkem kui 190 eurot lapse kohta, s.o hagejatele kokku 380 eurot kuus, kuna kostjal sündis uus laps. Kostja oli nõus iga lapse kohta elatise tasumisega 190 eurot kuus. Kostja väitis, et täidab laste ülalpidamiskohustust enda võimete järgi, tal on kokku 4 last. 12.02.2019.a kohtuistungil selgitas kostja, et ta on suuteline tasuma maksimaalselt 225 eurot kuus lapse kohta ning tema netopalk kuus on 1450 eurot. Kostjal puudus väärtuslikum vara, mille võõrandamisest võiks saada ülalpidamise andmiseks vahendeid. Relvakollektsiooni koguväärtus on umbes 2300 eurot. Kostja osales laste ülalpidamises nii vahetult laste eest hoolitsedes kui ka rahaliselt. Kostja tegi pärast enda ja laste emast lahku kolimist kõik, et lastel säiliks sama elukvaliteet, mis oli neil ajal, mil vanemad veel koos elasid. Kostja oli alates lahku kolimisest püüdnud lapsi enda juurde võtta kord kuus nädalavahetuseks ja ka muul ajal, kui lapsed elasid Tallinnas. Ajal, mil hagejad olid kostja juures, kandis kostja kõik laste ülalpidamisega seotud kulud. Hagis märgitud kulutused hagejate ülalpidamiseks on ülepaisutatud ja ebarealistlikud. Osa laste vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega. Laste emal on õigus saada tulumaksu tagastust. Kostja väitis, et elatise väljamõistmine miinimummääras asetab kostja olukorda, mis kahjustab tema enese ja tema ülejäänud laste ülalpidamist.
2. 03.11.2017.a tegi maakohus elatise nõuete osas osaotsuse. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja 1 ja hageja 2 kasuks välja igakuise elatise alates hagi esitamisest PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Tagasiulatuvad elatise nõuded jättis maakohus rahuldamata. 28.01.2018.a otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu 03.11.2017.a osaotsuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas osaotsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt alates hagi esitamisest hageja 1 ja hageja 2 ülalpidamiseks kuni nende täisealiseks saamiseni kummalegi välja igakuise elatise 190 eurot ületavas osas ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata tagasiulatuva elatise nõude hageja 1 osas 40 eurot ja hageja 2 osas 40 eurot. Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Viidatud ringkonnakohtu otsus jõustus osas, milles maakohus mõistis kostjalt alates hagi esitamisest välja igakuise elatise hagejale 1 tema ülalpidamiseks kuni täisealiseks saamiseni summas 190 eurot ja hagejale 2 tema ülalpidamiseks kuni täisealiseks saamiseni summas 190 eurot. Samuti jõustus osaotsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja 2 igakuise elatise nõude Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära ületavas osas (s.o summas 245 eurot) ja jättis hageja 2 tagasiulatuva elatise nõude 1225 euro osas rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
3. Harju Maakohus tegi otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja 1 kasuks välja 01.01.2017.a-31.03.2019.a eest elatise 1450 eurot ning elatise alates 01.04.2019.a 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja 2 kasuks välja 01.01.2017.a31.03.2019.a eest elatise 1450 eurot ning alates 01.04.2019.a elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohtu hinnangul ei olnud alust vähendada hagejate kasuks väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud alammäära (PKS § 101 lg 1). Maakohus hindas hagejate igakuiseid vajadusi. Maakohus tuvastas, et tõendatud on hageja 1 igakuised vajadused summas 587,05 eurot: eluase 219,35 eurot; toit 154 eurot; kommunikatsioon 15 eurot; kool 25,5 eurot; huviringid 5 eurot; vaba aeg 45 eurot; riided 75 eurot; vooditarbed 4,2 eurot. Maakohtu hinnangul olid tõendatud hageja 2 igakuised vajadused summas 646,35 eurot: eluase 219,35 eurot; toit 154 eurot; kommunikatsioon 15 eurot; kool 54 eurot; huviringid 5 eurot; vaba aeg 45 3

(7)Tsiviilasi nr 2-17-3263 eurot; riided 75 eurot; vooditarbed 25 eurot. Arvestades hagejate vajadusi, leidis maakohus, et põhjendatud on välja mõista kostjalt hagejate kasuks elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras, s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohus ei leidnud, et arvestades kostja sissetulekut ning tema kulutusi kostja teistele lastele (RR ja AA), tuleks hagejatele väljamõistetavat elatist vähendada. Samuti ei olnud kohtu hinnangul põhjust käesoleval juhul arvestada elatise ulatuse hindamisel riiklike peretoetustega. Apellatsioonkaebus

1. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis välja kostjalt hagejate kasuks tagasiulatuva elatise enne hagi esitamist 01.03.2017.a ning alates hagi esitamisest elatise suuremas määras kui 190 eurot. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõistetakse kostjalt hagejate kasuks välja elatis 190 eurot kuus. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus selgitamata ja põhjendamata, miks tuli elatis välja mõista seaduses sätestatud alammääras (PKS § 101 lg 1). Kostja hinnangul tõlgendas maakohus vääralt tõendeid ja tegelikku olukorda. Kostja leiab, et elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära esineb mõjuv põhjus. Maakohus eksis hagejate vajaduste tuvastamisel. Maakohus arvestas vääralt kasutuseeliseid ning kommunaalkulusid. Samuti jättis maakohus arvestamata kostja osalusega hagejate kasvatamisel, riiklike peretoetustega ja maksuvabastusega. Kostja ja tema teised lapsed (RR ja AA) jäävad vähemkindlustatuks seaduses sätestatud alammäära väljamõistmisel. Samuti muutis Harju Maakohus enda otsusega jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2017.a lahendit. Maakohus eksis tagasiulatuva elatise väljamõistmisel, kuna tol ajal ei teeninud kostja sama palju, kui ta nüüd teenib. Hagejatel ei olnud üldse põhjust hagi esitada, kuna kostja tasus elatist ning 2017.a tasus kostja 235 eurot. Hagejate seisukoht
2. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus muutmata.
4. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et maakohus ei põhjendanud, millest tulenevalt tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega. Maakohus, tuginedes PKS § 101 lg-le 1 ja §-le 102, põhjendas jälgitavalt enda lahendis, miks oli käesoleval juhul põhjendatud seaduses sätestatud elatise miinimummääras väljamõistmine kostjalt, sh miks ei ole käesoleval juhul alust elatise vähendamiseks. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud konkreetseid etteheiteid maakohtu otsusele.
5. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra esines alus, kuna hagejate igakuised vajadused olid väiksemad, kui on seaduses sätestatud elatise miinimummäär. Kostja hinnangul hindas maakohus hagejate vajadusi vääralt, sh sellega seonduvaid tõendeid. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga.
6. Kostja väidab, et maakohus arvestas ekslikult kasutuseelist, mille hagejad saavad, elades hagejate ema juures. Ringkonnakohus selgitab, et kui laps elab ühe vanema juures, saab ta selle 4

(7)Tsiviilasi nr 2-17-3263 vanema juures elamisel kasutuseeliseid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 tähenduses, mida saab arvestada lapse vajaduste hindamisel (vt RKTKo nr 3-2-1-69-13, p 1721). Kasutuseelise suurus ei sõltu iseenesest sellest, milline on konkreetse elukoha ostmiseks võetud laenu tagasimakse suurus ega sellest, milline oli laste elutingimuste paranemise määr. Kasutuseelise väärtus tuleb TsÜS §-le 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (ibid. p 21). Käesoleval juhul hindas maakohus piisavalt sarnaste elukohtade üürikuulutusi ja asus õigesti seisukohale, et saadav kasutuseelis hageja kohta on 183,75 eurot kuus (vt maakohtu otsus lk 5). Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga selles, et hagejad ei tõendanud enda kommunaalkulusid. Maakohus järeldas mõistlikult hagejate ema pangakontode väljavõtetest, et igakuised maksed Eesti Energiale tehti seoses elukohaga, kus nad parajasti elasid. Kostja ei ole varasemalt nende kulude osas ka vastavat vastuväidet esitanud (vt 12.02.2019.a istungi protokoll, t III kd, lk 16). Ringkonnakohus ei leia seega, et eeltoodud kostja väited annavad alust maakohtu otsuse muutmiseks.

1. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et maakohus ei arvestanud kostja osalemise määraga hagejate kasvatamisel. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Tulenevalt sellest, et hagejad veedavad osa ajast kostja juures, leidis maakohus, et kostja kannab keskmiselt toidukulu 26 eurot kuus lapse kohta (maakohtu otsuse lk 6). Seega arvestas maakohus kostja osalust laste vajaduste väljaselgitamisel. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja välja toonud, millises osas ja milliste kulude puhul jättis maakohus kostja osaluse arvestamata, ning et kostja osalus annaks alust elatise suuruse vähendamiseks.
2. Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väidete alusel võimalik leida, et maakohus eksis hagejate vajaduste hindamisel ning hagejate vajadused on väiksemad kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud eelduslik määr.
3. Järgnevalt väidab kostja apellatsioonkaebuses, et elatise vähendamiseks esineb PKS § 102 lg 2 ls-st 2 tulenevalt mõjuv põhjus, kuna elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras väljamõistmise järel jäävad kostja ja tema teised lapsed (RR ja AA) vähem kindlustatuks. Sealhulgas väidab kostja, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna ei selgitanud, et kostja peab tõendama teiste laste vajadusi, sh teiste laste emade sissetulekuid. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega. Kostja väidab ekslikult, et maakohus jättis arvestamata kostja teiste lastega, s.o RR-ga ja AA-ga. Maakohus hindas kostja osalust nimetatud laste vajaduste rahuldamisel (vt maakohtu otsus lk 9-10). Maakohus hindas õigesti kostja tegelikku osalust ning ei eeldanud, et kostja kulu tema teistele lastele vastab automaatselt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määrale (vt ka RKTKo nr 2-16-2343, p 11). Maakohtu 12.02.2019.a istungi protokollist tuleneb kostja väide, et kostja osalus teiste laste kasvatamisel ning nende emade osalus nähtub kostja esitatud pangakontode väljavõtetest (t III kd, lk 19). Maakohus hindaski kostja pangakonto väljavõtteid. Samuti hindas maakohus kostja esitatud tšekke. Kuna kostja ei esitanud kõiki vajalikke tõendeid, eeldas kohus teatud kulusid tavapärasteks ning esitatud tõendite pinnalt järeldas RR ja AA emade osalust nende kasvatamisel. Kostja ei ole välja toonud, et maakohus hindas esitatud pangakontode väljavõtteid või tšekke vääralt.
4. Apellatsioonkaebuses väidab aga kostja, et kostja osalus teiste laste kasvatamisel on suurem, kuna RR ema on töötu ning R on erivajadustega. Samas väidab kostja, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna ei selgitanud, et kostja peab tõendama enda teiste laste vajadusi ning nende emade osalust laste kasvatamisel. Kuna kostja nimetatud asjaolusid maakohtus ei esitanud ega tõendanud (sh ei esitanud tõendeid ka ringkonnakohtus), ei saa neid enam käesoleva asja lahendamisel arvestada (TsMS § 652 lg 3). Maakohus selgitas kostjale 5

(7)Tsiviilasi nr 2-17-3263 08.11.2018.a eelistungil, et kostja peab esitama kohtule asjaolud ja tõendid enda teiste laste vajaduste ja nende emade osaluste kohta laste kasvatamisel (vt t I kd, lk 187). Maakohus andis kostjale piisava pikkusega tähtaja asjaolude ja tõendite esitamiseks. Seega oli kostjal võimalus esitada enda väited ja asjaolud ning neid kinnitavad tõendeid. Kostja väidab vääralt, et nimetatud asjaolusid arutati maakohtu istungitel. Maakohtu istungite protokollidest ei nähtu, et kostja oleks sellekohaseid asjaolusid (R ema töötus ja erivajadused) esitanud. Kuna maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust, kostja ei ole enda väiteid kinnitavaid tõendeid esitanud ning apellatsioonkaebusest ei tulene, et maakohus oleks vääralt hinnanud kostja esitatud pangakontode väljavõtteid või tšekke, ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu otsuse muutmiseks.

1. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et tema sissetulek ei ole piisav, et täita ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja väidab, et tema kõrgem töötasu on ajutine ning tema haridustasemest tulenevalt esineb risk madalama töötasu saamiseks praeguse töökoha kaotuse tagajärjel. Nimetatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus hindas õigesti kostja sissetulekut ja leidis, et ei esine alust elatise vähendamiseks. Arvestades hagejate vajadusi, kostja rahalist osalust RR ja AA kasvatamisel ning kostja sissetulekut, tuvastas maakohus, et kostjale jääb 636,90 eurot (vt maakohtu otsus lk 10). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja sissetulekust piisab hagejate vajaduste rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et sellise suurusega sissetulek on ajutine ning tema sissetulek väheneb umbes 200 euro võrra 2019.a juulist. Samuti väidab ta, et tulenevalt tema haridustasemest, teeniks ta oluliselt vähem töökaotuse järgselt. Nimetatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ajutine sissetuleku tõus ning haridustasemest tulenev võimalik risk teenida vähem, ei ole tingimata alus elatise suuruse vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Sissetuleku vähenemine ei ole kindel. Juhul, kui see risk peaks siiski realiseeruma, võib olla tegemist asjaolude muutumisega, mida saab arvestada siis, kui asjaolud muutuvad. Lisaks lasub kostjal seadusest tulenevalt kohustus oma lastele ülalpidamist tagada ning selle täitmise jaoks vajadusel täiendavat sissetulekut omandada, sh müües endale kuuluvat vara (vt RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 21.3-21.4). Apellatsioonkaebuses esitatud küsimuste vormis etteheidetest maakohtule, et kuidas peab kostja pärast ülalpidamiskohustuse täitmist ära elama, ei saa järeldada, et kostjal puudub piisav vara. Alaealistele lastele antava ülalpidamise suuruse hindamisel tuleb arvestada, et ülalpidamise andmiseks kohustatud isik ja lapsed peavad saama elatusvahendeid ühetaoliselt. Elatist saab alla miinimummäära määrata juhul, kui ülalpidamise andmiseks kohustatud isik toob kohtu ette asjaolud ja tõendid, millest saab kohus järeldada, et ülalpidamise andmiseks kohustatud isikule peale ülalpidamiskohustuste täitmist ühetaoliselt elatusvahendeid ei jätku. Asjaolusid ja tõendeid, millest kohus saanuks sellise järelduse teha, ei ole kostja kohtu ette toonud.
2. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et laste vajadused olid osaliselt kaetud riiklike toetustega. Samuti väidab kostja, et laste emal on õigus maksuvabastusele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole põhjust riiklike toetuste või maksuvabastuse arvestamiseks (maakohtu otsuse lk 11). Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi.
3. Järgnevalt väidab kostja apellatsioonkaebuses, et maakohus muutis Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018.a otsust. Kostja seisukoht on ekslik. Tallinna Ringkonnakohus viidatud lahendis ei teinud lõpplahendit, millega oleks määranud kindlaks elatise 190 eurot kuus hageja 1 ja hageja 2 kohta. Harju Maakohus mõistis hagejate kasuks 03.11.2017.a lahendis välja elatise seaduses sätestatud alammääras ja jättis välja mõistmata tagasiulatuva elatise. Ringkonnakohus tühistas maakohtu osaotsuse osas, milles maakohus jättis välja mõistmata tagasiulatuva elatise enne hagi esitamist mõlema hageja osas 40 eurot ning alates hagi 6

(7)Tsiviilasi nr 2-17-3263 esitamisest elatise 190 eurot ületavas osas. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Uueks läbivaatamiseks saatmisega oli maakohtul võimalik välja mõista tagasiulatuv elatis mõlema hageja osas 40 eurot ning alates hagi esitamisest edasiulatuv elatis seaduses sätestatud alammääras, s.o PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras.

1. Apellatsioonkaebuses väidab kostja veel, et hagejatel ei olnud põhjust hagi esitada, kuna kostja tasus elatist ning 2017.a tegi seda 235 euro ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga. Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus lahuselav vanem ei tasu elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määral, on lastel võimalik esitada hagi lahuselava vanema vastu, nõudes elatise täiel määral tasumist. Kostja varasemalt esitatu, apellatsioonkaebuses esitatu ning maakohtu poolt tuvastatu pinnalt nähtub, et kostja ei tasunud hagi esitamise ajal elatist täiel määral, s.o 235 eurot, vaid tasus 215 eurot. Seega on kostja väide, et hagi esitamiseks ei olnud põhjust ning ta tasus 2017.a 235 eurot, alusetu. Samuti väidab kostja, et maakohus mõistis ekslikult välja tagasiulatuva elatise seaduses sätestatud miinimummääras ning tol ajal oli tema sissetulek väiksem. Ainuüksi apellatsioonkaebuses madalamale sissetulekule viitamine ei anna alust tagasiulatuva elatise vähendamiseks. Tulenevalt PKS § 101 lg-st 1 tuleb vanemal üldjuhul alati tasuda elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei nähtu, et kostja sissetulek ei olnud piisav elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras 2017.a jaanuari- ja veebruarikuu eest. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus
2. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei muuda ringkonnakohus ka maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohtus avaldasid pooled, et nad ei soovi menetluskulude hüvitamist nõuda ning maakohus ei määranud menetluskulusid kindlaks. Ka ringkonnakohtus kinnitasid hagejad, et ei esita menetluskulude nimekirja. Kostja jättis samuti menetluskulude nimekirja esitamata. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul põhjust määrata menetluskulusid kindlaks. Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 7