← Eesti

1-18-5097/58

Obsah (6)§ 118§ 199§ 65§ 68§ 16§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 18. märts 2019 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-5097 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

§ 118

lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. detsembri
  2. a otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Stanislav Ivanov ja tema kaitsja advokaat Anne Vissak Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Lindpere Süüdistatav Stanislav Ivanov, isikukood: 38306162720; asukoht: Tartu Vangla; elukoht: XXX; ei tööta; tõkend – vahistamine kohaldatud Tartu Maakohtu
  3. mai
  4. a vahistamismäärusega Varasem karistatus: 3 kehtivat kriminaalkaristust varguste eest, viimati
  5. juuni
  6. a Tartu Maakohtu otsusega

§ 199

lg 2 p 7, 9 järgi 1 aasta vangistust,

§ 65

lg 1 alusel kandmisele kuuluv liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest 3 kuud vangistust; 25 kehtivat väärteokaristust RESOLUTSIOON

  4. Jätta Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  5. detsembri
  6. a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must apellatsioonimenetluses Stanislav Ivanovile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sh käibemaks 40 (nelikümmend) eurot. Mõista Stanislav Ivanovilt menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sh käibemaks 40 (nelikümmend) eurot.
  8. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatavatel ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Maakohtu
  10. detsembri
  11. a otsusega tunnistati Stanislav Ivanov süüdi karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 27.

juuni 2018. a otsusega mõistetud vangistusest 3 kuu võrra ning mõisteti S. Ivanovile liitkaristuseks 5 aastat ja 3 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 3 kuud vangistust ning mõisteti kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistus 4.

mai 2018 -

  1. juuli 2018, s.o 2 kuud ja 8 päeva ning mõisteti S. Ivanovile kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 9 kuud ja 22 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määrati
  2. oktoober
  3. 1.
  4. Tõkend – vahistamine – jäeti kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 3 p 1 alusel jäeti kriminaaltoimiku juurde kaks CD-plaati häirekeskusse tehtud kõnesalvestusega. S. Ivanovilt mõisteti välja menetluskulud summas 2205 eurot: sundraha 1250 eurot ning 955 eurot muude menetluskulude katteks.
  5. S. Ivanovile esitati süüdistus selles, et tema, olles
  6. septembril 2017 kella 22.15 paiku oma elukohas aadressil XXX , lõi tüli käigus oma elukaaslasele Ü.V. ile noaga vasakule küljele rindkere alaossa, põhjustades sellega Ü.V. ile eluohtliku tervisekahjustuse, s.o kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava vasakul pool rindkerel keskmisel kaenlajoonel X-XI roide vahel X roide, roidevahelise arteri, põrna ja kõhunäärme sabaosa vigastusega ning verevalumiga käärsoole kinnistil, millega põhjustas ohu kannatanu elule. Sellega pani S. Ivanov süüdistuse kohaselt toime

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on põhjustatud oht elule. MAAKOHTU OTSUS

  1. Maakohus leidis, et süüdistatava süü on tõendatud. Oma otsust põhistas kohus järgmiselt. 3.
  2. Vaidlust ei ole selles, et Ü.V. il esines noahaav vasakul rindkere alaosas ülakõhu külgseinas. Ü.V. il tuvastatud vigastusi on kirjeldatud haigusloos, ekspertiisiaktis ja ka tunnistajate poolt. 3.
  3. Dokumentaalsed ja suulised tõendid nende kogumis tõendavad teo toimepanemise kohta – S. Ivanovi elukohas aadressil XXX , kus süüdistatav elas
  4. aasta septembris koos kannatanu Ü.V. iga. Kohus hindas tunnistajate kiirabitöötaja R.S. u ja politseinik I.O. e ütlusi sündmuskohale saabumise ja seal nähtu kohta. Samuti seostas kohus fotodel fikseeritud 2 sündmuskoha tunnistaja I.O. e ütlustega ning leidis, et tunnistajate ütlused viitavad üheselt sündmuskohale süüdistatava ja kannatu ühistes eluruumides. 3.
  5. Võrreldes fototabelit süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustega, jõudis kohus järeldusele, et kannatanul Ü.V. il tuvastatud vigastused tekitas süüdistatav S. Ivanov nende ühises elutoas, kus S. Ivanov voodil istudes sõi ja kus Ü.V. i käis samal ajal ringi. Teo toimepanemise kohta elutoas voodi juures, kinnitavad nii süüdistatava kui kannatanu ütlused ja fototabeli fotod 19, 21, 23,
  6. Löök kannatanule anti selja tagant ning ta jäi elutuppa hakates seal otsima telefoni abi kutsumiseks. Haavast tulnud vere pritsmed põrandal voodi kõrval kinnitavad süüdistatava ja kannatanu ütlusi, et nad mõlemad olid toas voodi juures. Voodi jalutsis olevalt televiisorilt leidis kannatanu telefoni. 3.
  7. Suuliste ja dokumentaalsete tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudis kohus järeldusele, et kannatanul tuvastatud torke-lõikehaava tekitas S. Ivanov nende ühises majapidamises kasutusel olnud noaga. Kohtul ei olnud põhjust kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et süüdistatav kasutas söömise ajal nuga. Fototabel kinnitab noa olemasolu ja selle asukohta pärast kuriteosündmust. Süüdistatav kinnitas, et tõstis söömise järel toidunõud kööki pliidile ning osutas kausile, millest ta sõi. Fotol nr 15 on samas kohas ka nuga, mis vastab kannatanu kirjeldusele. Kannatanu kinnitas kohtus, et nuga, mida süüdistatav kasutas, oli neil majapidamises ainukesena kasutusel. Teine oli ümmarguse otsaga leivanuga, mida sahtlist välja ei võetud. Süüdistatav pani söömiseks kasutatud nõud samasse kohta, kus vahetult pärast kuriteosündmust tunnistaja I.O. need fotografeeris. Asjaolu, et tunnistaja R.S. ei pööranud noale sündmuskohal tähelepanu, tulenes kohtu hinnangul sellest, et tunnistaja ülesanne oli muuhulgas turvata ka kiirabibrigaadi tööd kuni politsei saabumiseni. Sündmuskohal otsis tunnistaja isikut, kes väidetava teo toime pani ega pööranud seetõttu tähelepanu kuriteojälgede üksikasjadele. 3.
  8. Ü.V. il tuvastatud torke-lõikehaava tekkimise aega tõendavad suulised ja dokumentaalsed tõendid nende kogumis. Häirekeskusele helistamise aeg, koht ja kõnede sisu nähtub maakohtu otsuses analüüsitud asitõendite vaatlusprotokollidest, kiirabikaardilt ja patrullilehe andmetelt. Kannatanu Ü.V. i ütluste järgi ei saanud ta pärast noaga löömist ise telefoni teel helistada ja jooksis esimesele korrusele naabrite juurde. Ta ei leidnud kohe telefoni üles ega saanud seejärel ühe käega helistada, sest teise käega hoidis ta kinni haavast. Tunnistaja R.M. i ütluste järgi helistas ta kohe kiirabisse, kui Ü.V. nende juurde alla tuli. Ü.V. ütles, et ta sai nuga ja hoidis vasakult poolt käega kinni. Ka tunnistaja E.J. ütlused kinnitavad, et kohe, kui Ü.V. i haavatuna nende juurde tuli, helistati kiirabisse. Seega kinnitavad tõendid kannatanule noahaava tekitamist lühikest aega, vähem kui 10 minutit enne häirekeskusesse helistamist ja seejärel kiirabikaardile kannete tegemist. Kannatanu poolt telefoni otsimiseks, maja teiselt korruselt alla naabrite juurde jõudmiseks, naabritele juhtunust teada andmiseks ja seejärel naabrite poolt häirekeskusele kõne tegemiseks kulunud aeg võimaldab teha kindlad järeldused, et kõne häirekeskusele tehti vähem kui 10 minutit pärast noahaava tekitamist kannatanule. 3.
  9. Tunnistajad R.M. ja E.J. viitasid sündmuskohale tulnud kiirabi- ja politseitöötajatele, et noaga lööja oli kannatanu elukaaslane. Sama väitsid nad ka häirekeskusele tehtud kõnes. Tunnistaja R.M. i ja E.J. ütlused, samuti süüdistatava ja kannatanu ütlused on samasisulised selles, et päeval tehti ühiselt tööd R.M. i juures puid lõigates. Töö tegemise vaheajal ja järel joodi ära kaks pudelit viina. Süüdistatava ja kannatanu ütlused kinnitavad, et töö käigus tarvitatud alkoholi mõjul tekkisid neid ütlemised, mis viisid tülini. Tüli tekkis igapäevastest olmeprobleemidest ja lõppes süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmusega. 3.
  10. Tunnistajate R.S. u, I.O. e ja H.K. na ütluste järgi ei leitud teo toimepanijat sündmuskoha lähedusest vaatamata politsei otsimisele. Süüdistatava ütlused selle kohta, et tema läks kodust 3 ära varakult ja oli teo toimepanemise ajal Tartu linnas, ei kinnita teised tõendid. Süüdistatav ise tõendeid oma ütluste kinnitamiseks ei esitanud. Kohus saatis süüdistatava nimetatud isikutele kohtukutsed, kuid tunnistajaid ei olnud võimalik kohtus kuulata, kuna nad jäid erinevatel põhjustel kohtusse ilmumata. 3.
  11. Süüdistatava enda ütlused tema linna mineku ja sealt tagasi tuleku teekonna kohta on põiklevad ja ebamäärased. Linna mineku teekondi on erinevaid ja süüdistatav ei konkretiseerinud, millist teed tema kasutas. Süüdistatav andis kohtus ütlusi, mis teiste tõenditega ei ühti ja seetõttu ei saa neid pidada usaldusväärseteks. Süüdistatava ütluste järgi sõi ta umbes kella 20 ajal, kui televiisorist tuli „Reporteri“ saade. Teised tõendid seda ei kinnita. Kannatanu ütluste järgi ei olnud neil
  12. aasta septembris oma korteris võimalik Kanal 2 ega „Reporterit“ vaadata. Kanal 2 oli vabalevist läinud ja nad vaatasid ainult vabalevis olevaid ETV ja ETV2 saateid. 3.
  13. Kohus kontrollis ka süüdistatava menetluse kestel avaldatud seisukohta, mille järgi võis kannatanu ise endale vigastuse põhjustada. Süüdistatava vastava väite lükkavad ümber eksperdi ütlused. Kuna kannatanu on paremakäeline, siis parema käega ei olnud tal võimalik endale selliseid vigastusi teha. 3.
  14. Kannatanu ütluste järgi käis puude tegemise ajal kuuri juures ka korraks vaatamas üks Mardi-nimeline naabrimees, kes ajas juttu ja läks ära. Mees on olnud kannatanu ja ka oma naise suhtes vägivaldne. Kuna ükski tõend ei kinnita, et naabrimees veel samal päeval süüdistatava ja kannatanu juurde tuli, luges kohus tõendatuks, et kuriteosündmuse ajal ei olnud sündmuskohal kõrvalisi isikuid. Oma eluruumides olid süüdistatav ja kannatanu kahekesi. 3.
  15. Kaitsja esitas kohtule tõendeid süüdistatava tervisliku olukorra kohta. Kohtu kogutud täiendavatest tõenditest nähtub, et süüdistatav ja kannatanu on korduvalt pöördunud raviasutusse erinevatest traumadest põhjustatud vigastustega. Isikute ravidokumentides kirjeldatut analüüsides jõudis kohus järeldusele, et tuvastatud asjaolusid ei ole põhjust lahendatava kuriteosündmusega seostada. 3.
  16. Süüdistatava ja kannatanu ütluste järgi on süüdistataval diagnoositud langetõbi. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et tal tekkis
  17. septembril 2017 pärast töö tegemist halb enesetunne ja oma haiguse tõttu ei ole ta kuriteosündmuse asjaoludest teadlik, teised tõendid ei kinnita. Langetõvele iseloomulikke krambihoogude esinemist vahetult enne noaga löömist kannatanu ei kinnitanud. 3.
  18. Kohus kuulas tunnistajatena üle ka M.V. i ja K.K. . Neist esimene on kannatanu tütar ja teine süüdistatava õde. Nimetatud tunnistajad ei olnud sündmuse toimumise ajal sündmuskoha läheduses ega tea seetõttu sündmuse asjaolusid, kuid andsid süüdistatavat iseloomustavaid ütlusi. Kriminaalhooldusametnik Roomet Viira ütluste järgi asus süüdistatav pärast kuriteosündmust kriminaalhooldusest kõrvale hoiduma. 3.
  19. Kannatanule kohtuarstliku ekspertiisi teostanud kohtuarst-ekspert Jana Tuusov jäi ekspertiisiaktis antud arvamuse juurde. Kohtu hinnangul on süüdistatava tegu põhjuslikus seoses tagajärjega, milleks oli oht kannatanu elule. Ekspertiisiakt nr 17E-LÕI0080 tõendab, et Ü.V. il sedastatud kehavigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Ekspert selgitas, et kannatul tekkinud vigastused ja tüsistused eraldivõetuna olid eluohtlikud tekitamise momendil. Ekspert tugines „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 7 lg 2 p-le
  20. Seega kinnitavad tõendid üheselt, et oht kannatanu elule tulenes otseselt süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustuse iseloomust. Ilma meditsiinilise abita tavaliselt inimene 4 kannatanul tekitatud vigastustesse sureks. Kõhuõõnde ulatuvat torke-lõikehaava on varasem kohtupraktika lugenud eluohtlikuks. 3.
  21. Kohus jõudis tõendite hindamise tulemusena järeldusele, et S. Ivanov pani kuriteo toime kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 tähenduses.

Kannatanu ütluste järgi oli S. Ivanov tema suhtes nende kooselu ajal tihti vägivaldne ja tarvitas alkoholi. Kuriteosündmuse eel olid nii süüdistatav kui ka kannatanu tarvitanud alkoholi.

  1. septembri
  2. a õhtul järjekordse tüli käigus tegutses süüdistatav tema käes olnud noaga varem väljakujunenud käitumismustri järgi. Ü.V. it noaga lüües pidi süüdistatav pidama võimalikuks kannatanule tervisekahjustuse tekitamist. Kannatanu ütluste järgi palus ta süüdistataval pärast löömist kiirabi kutsuda. Süüdistatav vastas, et anna andeks, ja lahkus korterist. Süüdistatava enda teole järgnenud reageering kinnitab, et süüdistatav möönis kannatanul tervisekahjustuse tekkimist saadud löögist. Süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega nii teo kui ka tagajärje suhtes. Kohus ei tuvastanud S. Ivanovi teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. 3.
  3. Maakohus põhjendas karistuse mõistmist järgnevalt.

§ 118lg 1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.

S. Ivanovi on kriminaalkorras varem karistatud 6 korral ja tal on 25 kehtivat väärteokaristust. Kehtivaid kriminaalkaristusi on

  1. Kõik varasemad karistused on mõistetud varavastaste kuritegude eest. Viimati karistati S. Ivanovi Tartu Maakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega

§ 199lg 2 p-de 7 ja 9 järgi.

Karistuseks mõisteti

§ 65

lg 1 alusel 1 aasta ja 3 kuud vangistust, millest arvati maha varasema otsusega mõistetud ja ära kantud karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust. 3.

  1. Kohus leidis, et S. Ivanovi karistusandmed näitavad pika ajaperioodi jooksul väljakujunenud ühiskonnaohtlikku käitumismustrit. S. Ivanovi puhul on tegemist isikuga, kes vaatamata mitmetele varasematele varavastaste kuritegude eest mõistetud reaalsetele vangistustele ei ole oma käitumist muutnud. Katseajal eelmistest kuritegudest oluliselt raskema isikuvastase kuriteo toimepanemine viitab üheselt sellele, et S. Ivanov suhtub karistustesse ükskõikselt ja kahjustab vabaduses viibides teiste isikute kehalist puutumatust. S. Ivanov on kuriteo toimepanemise järgselt vangistuses läbinud programmi „Piibel alkohoolikutele“, milles omandatud teadmisi saab ta pärast karistuse kandmiselt vabanemist kasutada. 3.
  2. Süüdistatav ja kannatanu tarbisid kuriteole eelnevalt ühiselt alkoholi. Süüdistatav kasutas kannatanu ründamiseks nuga, kuid keeldus kannatanule kiirabi kutsumast, lahkudes sündmuskohalt. Seega jättis süüdistatav kannatanu olukorda, kus viimane ei olnud suuteline endale ise abi kutsuma. Karistust raskendavaks asjaoluks pidas maakohus süütegu pereliikme, elukaaslase suhtes. Süüdistatava puhul saab kergendava asjaoluna arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust, mida isik siiski oma viimases sõnas avaldas. S. Ivanovi süüd vähendab see, et ta sooritas vaid ühe löögi noaga ehk tema rünne kannatanu vastu ei olnud intensiivne. Süüdistatav pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud süüdistatavale prokuröri poolt taotletud range karistuse mõistmine. Ka kannatanu avaldas kohtus, et ei soovi S. Ivanovile nii karmi karistust. Kohtu hinnangul tagab seadusandja poolt antud kuriteo eest kehtestatud karistuse liik ja selle rangus nii ühiskonna turva- kui ka õiglustunnet. Ei esine asjaolusid, mille tõttu oleks vajalik isikut õiguskorra kaitsmise huvides tavapärasest karmimalt karistada. Lähtudes varasemate isikuvastaste kuritegude puudumisest ning toime pandud teo raskusest, on süüdistatavat võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste kuritegude toimepanemisest karistusega sanktsiooni miinimummäära lähedases määras, s.o vangistusega 5 aastat. 5 3.
  3. Erandlikke asjaolusid karistuse kohaldamiseks alla alammäära kohus ei tuvastanud. Vastupidi – isik lõi kannatanut noaga alkoholijoobes ja seejärel suhtus absoluutselt ükskõikselt kannatanu edasisse saatusesse: ei helistanud kiirabisse ega aidanud ka kannatanul seda teha. S. Ivanov on toime pannud raske kuriteo ja ta on ühiskonnale ohtlik, sest kuritarvitades alkoholi, on ta suuteline panema toime raskeid kuritegusid, mida ta hiljem kas ei mäleta või ei tunnista. Ühiskonnale ei või anda signaali, et taoline apaatne suhtumine teise isiku elusse ja tervisesse ongi õigustatud ja lubatud. Puudub ka igasugune põhjus süüdistatava karistuse kandmiselt vabastamiseks, kuna selline otsustus ei vastaks eelpool nimetatud karistuse mõistmise põhimõtetele. APELLATSIOONID
  4. S. Ivanovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja S. Ivanovi õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja süüdistatavale karistuse mõistmist alla alammäära, s.o alla 4 aasta. 4.1 Kaitsja hinnangul on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud ja S. Ivanovi põhjendamatult süüdi tunnistanud. Kohus ei ole tekkinud kahtlusi põhjalikult ja veenvalt kummutanud ega kohtuotsust piisavalt põhjendanud. Apellatsioonis ei vaidlustata Ü.V. ile tekitatud vigastuse fakti ega eluohtlikkust. Kaitsja seab kahtluse alla selle, et S. Ivanov tekitas kannatanule vigastused puupeaga noaga, mida ta eelnevalt kana söömiseks kasutas. Politseitöötaja I.O. , kes sündmuskohta fotografeeris, ei leidnud korterist verist nuga. Kaitsja seab kahtluse alla võimaluse, et süüdistatav noa enne kodust lahkumist verest puhtaks tegi, kuna kannatanu ütlustest seda ei nähtu. Lisaks on maakohus otsuses tunnistajad I.O. e ja R.S. u segamini ajanud. 4.2 Kaitsja selgitab süüdistatava vastuolulisi ütlusi ja sündmuse täpset mittemäletamist epilepsiahoost tingitud halva enesetunde ja teadvusekaoga. Apellatsiooni kohaselt on kahtlusi hoopis tunnistajate ja kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et ka kannatanu Ü.V. i ning tunnistajad H.J. ja R.M. olid sel päeval ohtralt alkoholi tarvitanud ning nende välismaailma tajumine võis olla häiritud ja ebaadekvaatne. Sellele viitab ka tunnistajate poolt erinevate vastuoluliste kellaaegade väljatoomine. Maakohus ei ole sellele küsimusele oma otsuses tähelepanu pööranud. Asjaolu, et politseipatrull süüdistatavat ümbruskonnast ei leidnud, viitab sellele, et ta võis lahkuda kodust oluliselt varem kui pool tundi enne sündmust. Maakohus ei ole kõrvaldanud ka kahtlust, et kuriteosündmuse juures oli vägivaldne, alkoholi tarvitav ja kannatanuga konfliktis naaber Mart, keda ei ole üle kuulatud ega kohtus küsitletud. Seega on alternatiivsed uurimisversioonid kontrollimata. Järelikult on asjas mitmeid kahtlusi, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. 4.3 Kaitsja nõustub maakohtu poolt karistuse mõistmisel aluseks võetud asjaoludega, kuid leiab, et karistus tuleks mõista alla alammäära. Kaitsja viitab nii kannatanu kui ka tunnistajate poolt süüdistatavale antud positiivsetele iseloomustustele. Koos epilepsiadiagnoosiga on need maakohtu hinnangul erandlikeks asjaoludeks, mis õigustavad

§ 61kohaldamist.

Süüdimõistmise korral tuleks arvestada, et S. Ivanovi takistas sündmusi tajumast ja mäletamast epilepsiahoog.

  1. S. Ivanov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue õigeksmõistva otsuse tegemist alljärgnevatel põhjustel. Kannatanu on oma ütlusi korduvalt muutnud ja need ei ole usaldusväärsed. Kannatanu on viibinud psühhiaatriakliinikus ravil ja seega ei saa tema ütlustes kindel olla. Süüdistatav lahkus Tartusse kodust enne kella 21, järelikult ka kellaajad ei klapi. Fotol nr 15 ei ole süüdistatava kodu. XXX majas elab ka teisi inimesi. Sündmuse toimumise ajal oli S. Ivanovil epilepsiahoog. 6 VASTUVÄITED APELLATSIOONILE
  2. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus väljendada oma kirjalikke seisukohti esitatud apellatsioonide kohta kuni
  3. veebruarini
  4. Prokurör esitas tähtaegselt ringkonnakohtule oma seisukohad. Prokurör ei nõustu esitatud apellatsioonidega. Prokuröri hinnangul on maakohtu poolt tõenditele antud hinnang põhjendatud, veenev ja loogiline. Järeldus, et S. Ivanov tekitas Ü.V. ile torke-lõikehaava kannatanu ja süüdistatava ühises majapidamises kasutusel olnud noaga, tugineb kohtus uuritud tõenditele. Apellatsioonis tõstatatud küsimused ei sea kahtluse alla kohtu veenvaid järeldusi. Prokurör ei nõustu apellandi seisukohaga, et kohus on otsuses tunnistajad I.O. e ja R.S. u omavahel segamini ajanud. Maakohus on põhjendatult süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks pidanud. Süüdistatava väide langetõve kohta ei leidnud tõendamist. Kannatanu Ü.V. i ning tunnistajate E.J. ja R.M. i ütlustes esinenud ebatäpsused ei anna alust nendes kahtlemiseks, kuna need on kooskõlas häirekeskusele edastatud info ning sündmuskohale saabunud politsei- ja kiirabitöötajatele antud seletustega. Ka süüdistatava mitteleidmine sündmuskohalt on loogiliselt seletatav sellega, et ta jõudis pooletunnise ajavahemiku jooksul lahkuda ja end varjata. Mardi-nimelise naabri seos aset leidnud sündmusega on veenvalt välistatud. Puuduvad erandlikud asjaolud süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks

§ 61alusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

  1. Ringkonnakohus tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, apellatsioonides esitatud seisukohtadega ning neile esitatud vastuväidetega, jõudis veendumusele, et maakohtu otsus S. Ivanovi süüdistuses jääb muutmata.
  2. Apellandid on taotlenud ringkonnakohtult maakohtus uuritud tõendite ümberhindamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt on kaitsja taotlenud karistuse kergendamist – selle mõistmist alla 4 aasta. 8.
  3. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide kohaselt ei ole tõendatud, et kannatanut lõi noaga süüdistatav. Kannatanute ja tunnistajate ütlustes on vastuolusid ja tekkinud kahtlusi ei ole otsuses piisavalt kummutatud. Süüdistatava ütlustes esinenud vastuolud seevastu on selgitatavad epilepsiahooga sündmuste toimumise ajal. Samuti esinevad erandlikud asjaolud, mis õigustavad karistuse mõistmist alla alammäära. 8.
  4. Esitatud apellatsioonide sisust lähtudes vajab esmalt toonitamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo 3-1-1-115-04; 3-1-1-14-14, p 718). Seoses apellantide taotlustega tõendid ümber hinnata, osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda 7 koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-05).
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel kinnitab tõendikogum maakohtu siseveendumust süüdistatava S. Ivanovi süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisaldu apellatsioonides kaalukaid argumente, mis kummutaksid veenvalt maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi siinkohal üle ei korda. Nimetatud põhimõttest lähtudes toob ringkonnakohus alljärgnevalt omapoolsed vastused apellatsioonide põhiväidetele.
  6. Apellatsioonide peamine väide on see, et uuritud ja hinnatud tõenditest ei ole võimalik kahtlusteta järeldada seda, et kannatanut lõi noaga S. Ivanov. Kannatanule noahoobiga eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise fakti ja vigastuste raskust kahtluse alla ei ole seatud. Apellatsioonides on viidatud kannatanu ütlustes esinenud vastuoludele ja kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele selles osas, et just süüdistatav on teda noaga löönud. 10.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. Maakohus on põhjendatult tuginenud süüküsimuse lahendamisel kannatanu ütlustele. Ü.V. i kohtus antud ütlused on vastuoludeta, usutavad, loogilised ning teiste tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõenditega riimuvad. Kannatanu on detailselt kirjeldanud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja viidanud süüdistatavale kui teo toimepanijale. Varasemalt psühhiaatrikliinikus viibimine ega sündmusele eelnevalt alkoholi tarvitamine ei anna alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses, kuna kannatanu ütlused sündmuse kohta on olnud täpsed, järjepidevalt ühesugused ning teiste tõenditega haakuvad. 10.
  8. Seevastu süüdistatav on oma ütlusi pidevalt muutnud ning esitanud erinevaid, teiste tõenditega vastuolus olevaid versioone kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud asjade käigu kohta. Maakohus on S. Ivanovi kaitseversioone põhjalikult analüüsinud ning need vastuolude ja ebausaldusväärsuse tõttu veenvalt kõrvale jätnud. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonides on vastuolusid ja sündmuse täpset mittemäletamist põhjendatud epilepsiahooga. Kolleegiumi hinnangul on tegemist ebausaldusväärse väitega, mida ükski tõend ei kinnita. Kannatanu ütlustest nähtuvalt lõi süüdistatav teda noaga ajendatuna kodustest olmeprobleemidest. Seega oli vägivalla põhjuseks tüli, mitte haigusest tingitud ümbritseva tajumise häire. Kannatanu ei kinnita S. Ivanovil kuriteosündmusele eelnenud epilepsiahoo tunnuseid. Seega peab ringkonnakohus sellekohast S. Ivanovi väidet paljasõnaliseks ning jätab epilepsiahoo argumendi kui mitteusutava kõrvale. 10.
  9. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, nagu seaksid erinevused häirekeskusesse helistamise aja kohta kahtluse alla kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuse. Mõningased vastuolud kellaaegades, mida tunnistajad on sündmusele eelneva ühise töötegemise või kiirabisse helistamise kohta avaldanud, on mõistlikult seletatavad aja erineva tajumisega ega tingi tunnistajate ja kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahtlemist. Teo toimepanemise aega tõendavad veenvalt häirekeskuses fikseeritud telefonikõnede ajad ning kiirabibrigaadi ja patrullilehe andmed kogumis. Maakohus on neile tuginevad veenvalt leidnud, et tõendatud on kannatanule noahaava tekitamine lühikest aega enne häirekeskusesse helistamist. 8 Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega teo toimepanemise aja määratlemisel, kuna verekaotuse ja raske tervisekahjustuseni viinud noavigastust ei saanud kannatanule tekitada muul ajal kui vahetult enne häirekeskusesse helistamist.
  10. Apellatsioonides on seatud kahtluse alla ka see, et kannatanut löödi just puupeaga noaga, mida süüdistatav eelnevalt kana söömiseks kasutas. Apellandid rõhutavad, et sündmuskohale saabunud politsei- ja kiirabitöötaja ei näinud kohapeal verist nuga. Tõendusteave ei kinnita, et süüdistatav oleks nuga enne lahkumist jõudnud puhastada. Samuti on sündmuskoha fotodel ja maakohtu otsuses välja toodud tunnistajate nimedes segadus. 11.
  11. Ringkonnakohtu hinnangul ei sea apellatsioonis esitatud väited kuriteo toimepanemise vahendi kohta kahtluse alla maakohtu poolt tuvastatud kuriteosündmuse asjaolusid. Vaidlust ei ole küsimuses, et süüdistatav kasutas majapidamises olnud puupeaga umbes 20 cm pikkuse teraga nuga kuriteosündmuse eelselt kana söömiseks. Kannatanu ütluste kohaselt kasutas süüdistatav kana söömiseks kirjeldatud nuga ning lõi teda seejärel tüli käigus selja tagant noaga. Seda, et kannatanule tekitati raske tervisekahjustus seda tüüpi noaga, kinnitab ka ekspertiisiakt. Apellatsioonides välja toodud asjaolud, et tunnistajad verist nuga sündmuskohale saabudes ei märganud ning ka kannatanu ei tajunud pärast noahoobi saamist enam seda, mida süüdistatav noaga täpselt edasi tegi, ei sea kahtluse alla järeldust, et süüdistatav kannatanut noaga lõi. 11.
  12. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu otsuses selliseid vastuolusid, mis vajaksid apellatsiooniastmes täpsustamist. Maakohus on õigesti käsitlenud ja hinnanud nii sündmuskohale saabunud kiirabitöötaja R.S. u kui ka politseiametnik I.O. e ütlusi. Nii nagu maakohtu otsuses on käsitletud, andis kiirabitöötaja R.S. kohtuistungil ütlusi, et ei märganud kohapeal verist nuga, kuna keskendus vigastatule ja jälgis ka kiirabibrigaadi turvalisust politsei saabumiseni. Süüdistatava apellatsioonis esitatud väide, et toimikusse lisatud fotol nr 15 pole üldsegi tema kodu, on ringkonnakohtu hinnangul arusaamatu. Maakohtus on kuriteo toimepanemise koht isikulistele ja dokumentaalsetele tõenditele tuginevalt tuvastatud ning maakohtu arutluskäik taolisele järeldusele jõudmisel on igati põhjendatud.
  13. Tagajärjetuks jäävad ka apellatsioonides esitatud väited selle kohta, et kuriteo toimepanija võis olla hoopis naaber Mart või keegi teine samast majast. Maakohus on süüdistatava kaitseversiooni selle kohta, et kuriteo toimepanija võis olla keegi teine juba veenvalt ümber lükanud. Asjaolu, et kannatanu elukoha lähedal võis elada veel vägivaldseid ja konfliktseid inimesi, ei ole antud asjas asjakohaseks lahendamist vajavaks küsimuseks ega tekita kahtlusi, et teo toimepanija oli just süüdistatav. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on süüdistatava ja tema kaitsja subjektiivse, mitte ühelegi kriminaalasjas kogutud tõendile põhineva väitega.
  14. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus S. Ivanovi süüküsimust lahendades õigesti leidnud, et S. Ivanov tegutses kaudse tahtlusega. Teist isikut noaga selja tagant lüües pidas S. Ivanov ringkonnakohtu hinnangul võimalikuks kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamist, kuna nägi ette kõhupiirkonna torkelõikehaavaga tüüpiliselt kaasnevat verejooksu ja haava piirkonna organite vigastusi. Seega hõlmas tema tahtlus noaga lüües just sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud eluohtliku olukorrani.

Seega on maakohtu otsus tema süüditunnistamises raske tervisekahjustuse tekitamise eest põhjendatud.

  1. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaitsja apellatsioonis esitatud taotluse karistuse mõistmiseks alla alammäära, s.o alla 4 aasta. Kaitsja on erandlike asjaoludena viidanud 9 süüdistatavale tema lähedaste poolt antud positiivsele iseloomustusele ja süüdistatava epilepsiadiagnoosile. Apellatsiooni kohaselt takistas S. Ivanovi sündmusi tajumast ja mäletamast epilepsiahoog. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et antud juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis tingiksid karistuse mõistmise alla alammäära. Maakohus on juba süüdistatavat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid tema kasuks arvesse võtnud ning mõistnudki karistuse alammäära lähedal. Maakohtu põhjendused karistuse mõistmise kohta on kohtupraktikaga kooskõlas ning võtavad piisaval määral arvesse nii S. Ivanovi süü suurust, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest kui ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatud paljasõnaline väide süüdistataval kuriteosündmuse ajal epilepsiahoo esinemise kohta ei leidnud maa- ja ringkonnakohtus kinnitust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu välja tooduga, et noahaavaga elukaaslase abituna maha jätmine ja talle abi kutsumata jätmine ilmestab süüdistatava ükskõikset suhtumist toimepandusse ning mingeid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid karistuse mõistmise alla alammäära, antud juhul ei esine.
  2. Eelnevat kokkuvõttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
  3. Kaitsja Anne Vissak esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 720 euro suuruses summas, sh käibemaks 120 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, kaitsealusega konsulteerimisele ja apellatsiooni koostamisele 8 tundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must tasu 720 eurot, milles sisaldub käibemaks 120 eurot. Taotlusesse on märgitud töömahu suurendamise protsendiks 100%. 16.
  4. Kuna kaitsja ei ole apellatsiooni töömahukust eraldi põhjendanud, tegemist on üheepisoodilise kriminaalasjaga ning apellatsiooni sisust ja pikkusest ei saa järeldada erilist töömahukust, puudub ringkonnakohtu hinnangul kaitsja tasu suurendamiseks alus. Seetõttu võtab ringkonnakohus kaitsja tasu arvutamisel aluseks tasumäära 25 eurot pooltunni eest, mille järgi kujuneb 8 tunni eest tasu suuruseks 200 eurot, millele lisandub käibemaks. 16.
  5. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  6. juuli
  7. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3 leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud summas 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot). Menetluskulud tuleb KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel süüdistatavalt S. Ivanovilt riigi kasuks välja mõista. Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus /allkirjastatud digitaalselt/ 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.