← Eesti

1-18-6451/47

Obsah (10)§ 339§ 338§ 61§ 62§ 342§ 71§ 661§ 337§ 175§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Kohtuistungi aeg Kohtuistun

§ 339lg 1 p 8 rikkumine.

Ka on võimalik

§ 338

p 1 rikkumine, s.o kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus, kuna kriminaalasjas on võimalik jõuda E. Schmidti süüd välistavale järeldusele.

  1. E. Schmidti poolt tahtliku kuriteo toimepanemine ei ole kaitsja hinnangul tõendatud. Kannatanu ütlused sisaldavad olulisi vastuolusid. Kannatanu on kukkumise kohta esitanud mitu varianti: 1) süüdistatav tõmbas tooli; 2) viskas ta maha; 3) lükkas tooli; 4) võttis tooli nurgast kinni ja siis kannatanu kukkus (selle variandi puhul ei saa järeldada, et kukkumine toimus tooli tõukamise tulemusel); 5) kohus analüüsis ka tunnistaja Ü.S. i ütlusi, mille kohaselt oli kannatanu tunnistajale selgitanud, et süüdistatav võttis tal riietest kinni ja sikutas ning ta kukkus vastu mänguasja. Süüdistatava ütluste järgi toimus kukkumine pärast lapse ülestõstmist tema maha panemisel tasakaalu kaotamise tõttu.
  2. Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et kohus ei pidanud usaldusväärseteks tunnistajate V.O. ja M.J. ütlusi, kuigi just nemad küsitlesid kannatanut, kes selgitas, et ta sai marrastuse isa tõttu, kes tõmbas ta toolilt maha, kukkus vastu mänguasja. Ka järeldas kohus ekslikult, et kannatanu kirjeldas V.O. le ja M.J. le sündmusi selliselt nagu hiljem kiirabile. Veel teeb kaitsja etteheite, mille kohaselt väljus maakohus lubamatult süüdistuse piiridest, kui märkis kohtuotsuse punkti 5 viimases lõigus, et süüdistatav võis küll esmajoones last riietest haarata, 4

(11)kuid J.S. . kukkumise põhjustas kaheldamatult tooli tõukamine, millel istus
  1. Kahtluse alla seab kaitsja ka E. Schmidti teole antud materiaalõigusliku hinnangu. Ta leiab, et tegu – lapsetoolilt diivanilaua tagant kukkumine toolist tõmbamise või kinni võtmise või tooli tõukamise tagajärjel – ei ole kehaline väärkohtlemine KarS § 121 lg 1 mõttes, sh ei ole teo tagajärg süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. J.S. istus diivanilaua taga ja vaip oli põrandal, mistõttu vastu mänguautot kukkumine oli juhuslik ja ebatüüpiline. Süüdistatavale ei olnud lapse raske ning valus kukkumine ettenähtav.
  2. Kaitsja vaidlustab ka süüdistatavale mõistetud karistuse. Ta märgib, et karistuse mõistmisel luges kohus E. Schmidti süü kuriteo toimepanemisel suureks. Kohtu järeldused kannatanu hirmutamisest ja tema suhtes vägivalla kasutamisest ei ole asjakohased. Isa tõstis oma lapse üles ja kuna see ei tekitanud lapsele valu, ei saa rääkida vägivalla tarvitamisest. Edasi on väär kohtu järeldus, et süüdistatav ei ole seni teadvustanud kuritegusid, nende tagajärgi, õigustab enda tegevust ega ole suuteline ega motiveeritud tegelema viha kontrollimise oskuste arendamisega. E. Schmidt asus osalema sotsiaalprogrammis „Mehed päriselt,“ lapsevanematele mõeldud koolitusel „Imelised aastad,“ nõustamisprogrammis „Õnnelikud aastad,“ perenõustamise programmis „Hea algus“ ja läks Ambromed Kliinikusse vastuvõtule. Süüdistatava suhtumine ja osavõtt sotsiaalprogrammidest ning teraapiast on oluliselt paranenud. E. Schmidtil on kriminaalhooldusel olnud raskusi, kuid kohus on selle jätkamist võimalikuks pidanud. Süüdistatav on nõus tegema üldkasulikku tööd. Vangistuses ei ole ta võimeline perekonda ülal pidama. Perel puudub toetav sotsiaalvõrgustik, kuid nad on siiani oma jõududega hakkama saanud. Ringkonnakohtu istung
  3. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav apellatsiooni juurde ning palusid selle rahuldada. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Apellatsiooni taotluslikus osas palub kaitsja tühistada vaidlustatud kohtuotsuse ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja hinnangul on esimese astme kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt

§ 339lg 1 p 8 ja § 338 p 1 (§ 339 lg 2) mõttes.

18.

§ 339

lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtadele tähendab see olukorda, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus – ehk siis kui kohtuotsuse põhisosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, s.o need ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-15-13, p 10 ja 30. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-55-06, p 20). Ka on kohtupraktikas selgitatud, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida

§ 339

lg 1 p-s 8 nimetatud menetlusõiguse olulisest rikkumisest ja seda olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-90-09, p 6). Praegusel juhul on ringkonnakohtu hinnangul ilmselge, et kõnealust minetust maakohtu otsus kindlasti ei sisalda. Mingist vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ning kohtuotsuse resolutiivosa vahel rääkida 5

(11)võimalik ei ole. See, et kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega, on seostatav hoopis tõendite hindamise temaatikaga, mis ei mahu aga

§ 339lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumise alla.

19. Teisena ongi apellant märkinud, et maakohtus võis tõendite uurimine toimuda ühekülgselt ja puudulikult

§ 338p 1 tähenduses.

Sisuliselt leiab kaitsja, et esimese astme kohus tegi vigu tõendite hindamisel. Apellandi arvates ei kinnita tõendid tema kaitsealuse süüd ning võimaldavad teha E. Schmidti õigeksmõistva otsuse. Lähtudes apellatsiooni sisulisest poolest, selle argumentidest, samuti apellantide sõnavõtust ringkonnakohtu istungil, leiab ringkonnakohus, et kuigi kaebuses taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, soovitaksegi apellatsioonimenetluse resultaadina näha ennekõike E. Schmidti õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. 20. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja sisustamata ja deklaratiivseks jääv etteheide tõendite hindamisel vigade tegemise kohta on põhjendamatu.

§ 61

lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et uuritud tõendite alusel kujundab kohus endas veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tuleb selle all mõista eeskätt seisukoha kujundamist küsimuses, kas ja kuidas kuriteosündmus aset leidis ning kas teo pani toime süüdistatav. Kohtu tehtud järeldused tõendite hindamisel peavad seejuures olema kajastatud viisil, et vastavasisuline siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus sellele nõudele.

  1. Maakohus on tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, samuti on kohtuotsus hästi põhjendatud ja kohtu siseveendumuse kujunemine E. Schmidti süü tõendatuse osas on lugejale jälgitav ning loogiline. Samuti on maakohus andnud süüdistatava teole õige materiaalõigusliku hinnangu.
  2. Apellatsioon ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tegelikult tuleb tõdeda, et püüdes põhjendada taotlust E. Schmidt õigeks mõista, kordab apellant maakohtu menetluses juba kõlanud argumente, millele esimese astme kohus on piisava põhjalikkusega vastanud. Seega on praeguses kaasuses iseäranis sobilik toonitada, et apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires.

§ 342

lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Ehk siis ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18) Eelmärgitut silmas pidades, on kohtukolleegiumil apellantidele vähe vastata, mistõttu märkimist leiab üksnes järgmine.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad maakohtu käsitletud tõendid teha igasuguseid põhjendatud kahtlusi välistava järelduse, et süüdistatav pani toime oma poja J.S. i kehalise väärkohtlemise. Põhjendatult on maakohus lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused, kusjuures tähele tuleb panna, et seda tehes on kohus pööranud nõuetekohaselt tähelepanu kannatanu isikule, uurinud tema ütlusi süvitsi ning saanud nendele ütlustele kinnitust teistest tõenditest.
  4. Kaitsja leiab, et J.S. i ütlused ei ole tõepärased, kuna ta on esitanud kukkumise kohta mitu erinevat versiooni: 1) süüdistatav tõmbas tooli; 2) viskas ta maha; 3) lükkas tooli; 4) võttis tooli nurgast kinni ja siis kannatanu kukkus; 5) Ü.S. i ütlustest nähtuvalt oli J.S. talle öelnud, et süüdistatav võttis tal riietest kinni ja sikutas ning ta kukkus vastu mänguasja. Kolleegium mingeidki olulisi vastuoksusi kannatanu ütlustes ei näe. Kaitsja välja 6

(11)toodud kirjeldused – tõmbas tooli, lükkas tooli, võttis tooli nurgast kinni ja siis kannatanu kukkus – viitavad sisuliselt samale tegevusele. Ka ütlemine „viskas ta maha“ sobitub siia konteksti. Nimelt selgub, et selliselt on J.S. kirjeldanud vigastuse saamise viisi uurijale ülekuulamise alguses. Täpsustavatele küsimustele vastates on kannatanu selgitanud, et „issi läks närvi siis, siis ta lükkaski mind maha oma tooli pealt“ ja „istusin tooli peal ja siis ta võttis nurgast kinni ja siis ma kukkusin“ (KoTo kd 1, tl 43–49). Ehk siis kokkuvõttes saab kannatanu kirjelduste põhjal järeldada, et J.S. räägib erinevate sõnade ja lausetega samasisulisest juhtumisest – isa lükkas tooli, millel ta istus ning ta kukkus maha. Just sellist tegu E. Schmidtile ka ette heidetakse. Kannatanu selline erinev sõnakasutus on seletatav tema vanusega, s.o ülekuulamise ajal oli ta vaid 8-aastane. Ü.S. i ütluste kohaselt tema sündmust pealt ei näinud, kuid kui ta J.S. ilt küsis, mis juhtus, siis vastas laps, et issi võttis tal riietest kinni ja sikutas teda ning ta kukkus peaga vastu mänguasja (KoTo, kd 1, tl 114). Üksikasjalikumaid küsimusi maakohtul Ü.S. ile esitada ei olnud võimalik, kuna ta kasutas kohtuistungil õigust keelduda ütluste andmisest

§ 71lg 1 p 5 alusel.

Ringkonnakohus leiab, et Ü.S. i ütlused ei anna põhjust kahelda J.S. i kannatanuna antud ütluste usaldusväärsuses. 25. Nimelt selgub, et lisaks sellele, et J.S. i ütlustes ei ole vastuolusid ning need on tuvastatud sündmuse taustal usutavad, on tema tunnistus ka selges kooskõlas tunnistajate V.O. ja M.J. ütlustega, mis ei ole küll

§ 661

lg 2 kohaselt käsitatavad iseseisva tõendina, kuid kasutatavad kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus nr 1-15-10967/38, p-d 7–9). Kaitsja heidab apellatsioonis maakohtule ette, et „kohus ei pidanud usaldusväärseks tunnistajate V.O. ja M.J. ütlusi, kuigi just nemad küsitlesid kannatanut, kes selgitas, et ta sai marrastuse isa tõttu, kes tõmbas ta toolilt maha, kukkus vastu mänguasja.“ Ringkonnakohtule jääb apellandi selline väide täielikult arusaamatuks. Maakohus on selgesõnaliselt lugenud tunnistajate ütlused usaldusväärseteks ning leidnud, et J.S. kirjeldas sündmust tunnistajatele samalaadselt kui uurijale. Tunnistajate ütlusi kohtukolleegium siinkohal välja tooma ei hakka, kuna maakohus on neid juba põhjalikult analüüsinud ja

§ 342lg 3 p 1 kohaselt nende uuesti käsitlemiseks vajadust ei ole.

  1. Mõistetamatuks jääb ringkonnakohtule kaitsja seegi väide, mille kohaselt järeldas kohus justkui ekslikult, et kannatanu rääkis V.O. le ja M.J. le toimunust selliselt, nagu hiljem kiirabile. Nimelt nähtuvad kiirabikaardilt J.S. i selgitused, et „isa oli teda raputanud ja ta oli kukkunud toolilt millegi vastu, isa tõukas tooli pikali.“ Ehk siis ilmselgelt ei saa juttugi olla kardinaalselt teistsugusest sündmuse kajastamisest lapse poolt. Ka kiirabikaardile kantud J.S. i selgitus annab alust hinnata tema kannatanuna antud ütlused usaldusväärseteks.
  2. Apellantide kriitikat kannatanu usaldusväärsuse aadressil ei pea ringkonnakohus eeltoodud asjaoludel seega asjakohaseks ning pikemalt sellel küsimusel ei peatu. Kolleegium märgib veel vaid niipalju, et ei pea ka eluliselt usutavaks, et 8-aastane laps mõtles välja versiooni tooli tõukamisest eesmärgiga oma isa alusetult vägivaldses käitumises süüdistada.
  3. Ka kaitsja väidet, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest, ei käsitle kolleegium pikalt. Apellandi arvates väljus esimese astme kohus süüdistuse piiridest sellega, kui luges kohtuotsuse punktis 5 eluliselt usutavaks, et pärast lapse raputamist tõukas süüdistatav tooli, millel istus J.S. , ja selle tagajärjel kukkus laps toolilt maha. Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu sellele, et maakohus ei ole E. Schmidtile etteheidetavat teokirjeldust laiendanud. Kohus küll ei välistanud, et E. Schmidt võis esmajoones J.S. i riietest haarata, nagu ta ise kinnitab, kuid kohtuotsusest on selgelt aru saada maakohtu veendumus, et lapse kukkumise põhjustas tooli tõukamine, mis on süüdistuses E. Schmidtile inkrimineeritud. 7

(11)
  1. Kaitsja seab kahtluse alla ka E. Schmidti teole antud materiaalõigusliku hinnangu. Ta toonitab, et antud juhul ei olnud tegemist süüdistatava poolt kannatanu löömisega ning leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole kehaline väärkohtlemine KarS § 121 lg 1 mõttes, sh ei ole apellandi arvates teoga põhjustatud tagajärg – J.S. il vasaku meelekoha marrastus – E. Schmidtile tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Ringkonnakohtu istungil märkis kaitsja veel, et tutvudes asjakohase kohtupraktikaga, ei leidnud ta kaasust, kus KarS § 121 lg-t 1 oleks sisustatud tõukamisega.
  2. Ringkonnakohus selgitab, et KarS § 121 objektiivse koosseisu täidab üldjuhul iga tegu, mis võib põhjustada tervisekahjustuse või tekitada valuaistingu. Seega võib koosseisupärane tegu seisneda ka tõukamises (sh inimese istumise all oleva tooli tõukamises), kui sellega põhjustati kannatanu kukkumine, mis tõi kaasa kannatanu tervisekahjustuse või valutunde. Erandina pole karistatava teona KarS § 121 mõttes alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus nr 1-16-10326, p 27) Menetletavas asjas aga viimati osutatud olukorraga kindlasti tegemist ei ole.
  5. Saabunud tagajärg, s.o J.S. i valutunne ja tema oimukohal tekkinud marrastus, on süüdistatavale objektiivselt omistatav. E. Schmidt lükkas tugevajõuliselt tooli viisil, et 8-aastane laps kukkus. Juba selline väline teopilt annab põhjuse tervisekahjustuse tekkimise (või vähemalt valu põhjustamise) võimalikkust jaatada. Asjaolu, et tegemist oli lastele mõeldud väiksema tooliga ning tooli all oli vaip, sellist järeldust ei väära. Ka selliselt väikselt toolilt ja vaibale kukkumine, kui kukutakse peaga vastu maad (võimalik ei ole ka eeldada, et laps saab kätega kukkumishoogu pidurdada), võib kaasa tuua arvestatava valuaistingu ja ka tervise kahjustamise, nagu see praegusel juhul ka oli. Pikemalt ei pea ringkonnakohus sellel küsimusel vajalikuks peatuda ning nõustub maakohtu seisukohaga, et objektiivselt vastab süüdistatava käitumine KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 kooseisule.
  6. Maakohus järeldus, et E. Schmidt tegutses kannatanu tooli lükates tahtlikult, on samuti põhjendatud – iseasi, kas tegemist oli otsese tahtlusega, nagu arvas maakohus, või pigem siiski kavatsetusega. Tõugates tugevajõuliselt tooli, millel istus J.S. , teadis süüdistatav, et põhjustab sellega lapse kukkumise ning ta suhtus ükskõikselt tagajärgedesse, mida see J.S. ile kaasa tuua võib. Seejuures nägi süüdistatav kindlasti ka ette tervisekahjustuse tekkimise võimalust. Arvestades, et E. Schmidt pani talle süüksarvatava teo toime reaktsioonina J.S. i väidetavatele puudustele õppetöös, oli kannatanule valu põhjustamine ilmselt süüdistatava soovitud eesmärk, mis viitab kavatsetusele. Olgu aga ka märgitud, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisaks ka kaudsest tahtlusest, s.t üksnes sellest, et süüdistatav oleks pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning seda möönnud.
  7. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu käsitletud tõendite alusel tuvastatu võimaldab teha tõsikindla järelduse, et süüdistatav pani toime oma lapse tahtliku kehalise väärkohtlemise ning tema poolt vägivalla kasutamine vastab nii KarS § 121 objektiivsele kui subjektiivsele koosseisule.
  8. Tagajärjetuks jääb apellatsioon ka osas, milles vaidlustatakse E. Schmidti karistust. 8
(11)
  1. Riigikohus on asunud seisukohale, et arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kehtiva õiguspraktika kohaselt on kohus pädev lahendama karistuse küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt, lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11)
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlustatava kohtuotsuse puhul võimalik eelmises punktis viidatud eksimust täheldada. Maakohus on kohaldanud süüdistatavale karistust kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga ja väga põhjalikult ning veenvalt selgitanud karistusmäära valikut, samuti vajadust karistus reaalselt täitmisele pöörata. Apellatsioonis toodud väited ning kaitsja ja E. Schmidti seisukohad ringkonnakohtu istungil ei anna alust arvata, et süüdistatavale oleks mõistetud ebaseaduslik karistus.
  5. Süüdistatavale mõisteti KarS § 121 kg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks 1 aasta vangistust ning lõplikuks karistuseks pärast KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse kohaldamist vangistus 1 aasta 10 kuud. Apellandid ei ole karistusliigi ja -määra valikut vaidlustanud. Tõsi, kaitsja on apellatsioonis püüdnud kahtluse alla seada argumente, millega maakohus põhistas E. Schmidti süü suurusele antud hinnangut, kuid tema vastuargumendid ei vii edasi väiteni, et mõistetud karistus oleks ülemäärane. Tegelikult selgub ka, et kaitsja põhjendused, mis käsitlevad E. Schmidti süü suurust, lähtuvad kaitseversioonist, mille kohaselt ei ole süüdistatav oma lapse suhtes vägivallategu toime pannud. Kaitseversioonis kirjeldatud sündmuste käik on aga kohtumenetluses üheselt ümber lükatud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu käsitlusega ega näe kaitsja väidetest tulenevat ühtegi alust, revideerimaks E. Schmidti karistust, mis jääb tunduvalt alla KarS § 121 lg-s 2 ette nähtud sanktsiooni keskmist määra.
  6. Apellatsiooni mõnevõrra segastest argumentidest ja kaitsja põhjendustest ringkonnakohtu istungil, mis paraku ei formuleeru selgesõnaliseks taotluseks, järeldab kohtukolleegium, et kaitsja vaidlustab E. Schmidtile mõistetud vangistuse tingimuslikult kohaldamata ja üldkasuliku tööga asendamata jätmist.
  7. KarS § 74 lg 5 võimaldab olukorras, kus süüdimõistetu paneb katseajal tahtlikult toime uue kuriteo, kohaldada uuesti liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdimõistetu elektroonilisele valvele KarS § 75 lg 2 p-des 9 või 10 sätestatud korras. Vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.
  8. Maakohus põhistas igati selgelt ja veenvalt, miks ei ole põhjendatud ja võimalik individualiseerida E. Schmidtile mõistetud karistust KarS § 74 lg-s 5 toodud viisidel. Oma motiivides käsitles kohus mh põhjalikult süüdistatava isikut ning selle valguses karistuselt oodatavat eripreventiivset toimet. Apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil kinnitasid kaitsja ja E. Schmidt, et nüüdseks on asjaolud muutunud, s.o süüdistatav on asunud osalema sotsiaalprogrammides („Mehed päriselt,“ lapsevanematele mõeldud koolitusel „Imelised aastad,“ nõustamisprogrammis „Õnnelikud aastad,“ perenõustamise programmis „Hea algus“) ja ta läks ka Ambromed Kliinikusse vastuvõtule. Kaitsja arvates nähtub sellest, et süüdistatava osavõtt sotsiaalprogrammidest on oluliselt paranenud ning programmidel on temale suur ning 9
(11)pikaajalisem mõju. Kinnitamaks sellist arvamust, esitas kaitsja ringkonnakohtule MTÜ Hea Algus tõendi ja seal läbitava pereprogrammi reeglid. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks kaitsja ja süüdistatavate käsitletud väidete põhjal järeldada, et E. Schmidt on ka tegelikult teadvustanud enda käitumise lubamatust ja et tema suhtumine kriminaalhooldusse on muutunud. Üksnes selle põhjal, et E. Schmidt on liitunud erinevate sotsiaalprogrammidega (kuigi enamasti jäävad väited programmidest osavõtu kohta paljasõnalisteks), ei saa veel otsustada nende programmide mõjususe üle.
  1. Selgub ju kõigepealt, et E. Schmidt ei ole senini enda süüd vähimalgi määral tunnistanud ega kahetsenud, jäädes mh seisukohale, mille kohaselt ei ole ka lapse raputamine ning toolilt ülestõstmine vägivalla kasutamine. Ta süüdistab hoopis kannatanut valetamises. Teiseks näitavad tõendid, et E. Schmidt on korduvalt ja otsustavalt nii tegudes kui sõnades väljendanud negatiivset suhtumist kriminaalhooldusse. Ta ei täitnud korrektselt Tartu Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsusega määratud käitumiskontrolli nõudeid, s.o rikkus registreerimiskohustust, vahetas korduvalt kriminaalhooldaja teadmata ja loata elukohta ning ta heideti välja sotsiaalprogrammist. Tartu Maakohus ei pööranud
  4. detsembri
  5. a määrusega E. Schmidti vangistust täitmisele, otsustades talle anda veel ühe võimaluse, kuid selgitas E. Schmidtile kohtulahendiga määratud kontrollnõuete ja kohustuste täitmise kohustuslikkust ning rikkumistega kaasnevaid tagajärgi (KoTo kd 1, tl 139). Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna vanemkriminaalhooldusametnik Piret Avi
  6. veebruari
  7. a vastusest prokuratuurile nähtub, et kohtumääruse järgselt E. Schmidti käitumine ja suhtumine ei paranenud. E. Schmidt on kriminaalhooldusosakonnas käies häiritud meeleolus ning avaldab ikka arvamust, et kriminaalhooldus on tema jaoks mõttetu ajaraiskamine ja lisakulu ning see takistab tema elukorraldust. Ta survestas ka ametnikku kriminaalhooldust lõpetama. Samuti rikkus ta
  8. jaanuaril 2019 registreerimiskohustust. Kriminaalhooldaja seisukoht on, et E. Schmidt on hoolduskavas planeeritud tegevuste täitmise osas ükskõikne ning tema soov oma eluviisi muuta on vähene (KoTo kd 1, tl 142–143). Ka veel Tartu Maakohtu istungil
  9. veebruaril 2019 väljendas E. Schmidt oma negatiivset suhtumist kriminaalhooldusse, öeldes, et ta on nõus läbima sotsiaalprogramme, kui need ei sega tema isiklikku elu ja on talle vastuvõetavad (KoTo kd 1, tl 165 pöördel).
  10. Arvestades eelmärgitut, on enam kui kaheldav, kas kuriteo toimepanemisele viinud tegurid on sotsiaaltööga kõrvaldatavad ning kas kriminaalhooldaja järelevalve ning elektroonilise valve kohaldamine toetaks katseaja edukat läbimist. Kaitsja ja süüdistatava kinnitus ringkonnakohtu istungil, et nüüdseks on süüdistatava suhtumine muutunud, veenev ei ole. Samadel põhjustel ei ole võimalik E. Schmidti karistust asendada üldkasuliku tööga. Ka üldkasuliku töö kohaldamine eeldaks tema suhtes kriminaalhoolduse rakendamist (KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Nagu eelnevast nähtub, midagi sellist aga järeldada ei saa. Samuti tuleb välja tuua, et kuigi E. Schmidt on andnud nõusoleku üldkasulikku töö tegemiseks, selgub tema maakohtu istungil antud ütlustest, et sellist tasuta tööd ta pigem ei teeks (KoTo kd 1, tl 165 pöördel). Ehk siis mingit sisulist motivatsiooni ja soovi asenduskaristuse vastu ta üles näidanud ei ole.
  11. Ka kaitsja viited E. Schmidti abikaasa Ü.S. i halvale tervisele ei tingi süüdistatava karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmist või üldkasuliku tööga asendamist. Nagu juba märgitud, karistuse selline individualiseerimine võimalik ei ole. Samuti on prokurör ringkonnakohtu istungil selgitanud, et E. Schmidt ja Ü.S. on mitmel puhul elanud eraldi linnades ning Ü.S. on ilusti hakkama saanud.
  12. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et puuduvad sellised tegurid, mis muudaksid tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. E. Schmidtile mõistetud karistus ja selle täitmisele pööramine on põhjendatud. Süüdistataval tuleb nüüd vanglas tõestada, et ta on valmis oma seniseid hoiakuid 10
(11)muutma. Kui E. Schmidt käitub kinnipidamisasutuses eeskujulikult ja näitab valmisolekut enda probleemidega tegelemiseks, siis on kohtul võimalik tõsiselt kaaluda tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist KarS § 76 lg 1 p 1 alusel juba pärast ühe kolmandiku karistusaja möödumist. Pidades silmas, et E. Schmidt pole varem vangistuses olnud, ta mõistetakse süüdi teise astme kuriteos ning tema õiguskuulekusele suunamine näib vähemalt esmapilgul olevat keskmisest lihtsam, siis on tal kolleegiumi arvates hea käitumise ja pingutuste korral ennetähtaegseks vabanemiseks arvestatavad väljavaated. 45. Kokkuvõttes märgib kohtukolleegium, et kaitsja ega süüdistatav ei ole esitanud ühtki sellist argumenti, mis annaks alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Seepärast ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 19.

veebruari

  1. a otsuse muutmata ning E. Schmidti kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  2. E. Schmidti määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse analüüsimiseks 3 pooltundi, apellatsiooni koostamiseks samuti 3 pooltundi, kohtuistungiks ettevalmistamiseks 2 pooltundi ja kohtuistungil osalemiseks ka 2 pooltundi, mille eest ta soovib tasu 250 eurot, arvestades ühele pooltunnile vastava tasuna 25 eurot. Sõidule, s.o 123 km läbimiseks kulunud aja eest palub L. Nirgi määrata tasu 12 eurot 50 senti. Seega kokku palub kaitsja määrata riigi õigusabi tasuks 262 eurot 50 senti, millele lisandub käibemaks 52 eurot 50 senti. Samuti palub L. Nirgi hüvitada sõidukulu marsruudil Rakvere-Tartu (246 km) 36 eurot 90 senti, millele lisandub käibemaks 7 eurot 38 senti. Taotletavad summad, s.o õigusabi tasu ja sõidukulu kokku on 359 eurot 28 senti (sh käibemaks 59 eurot 88 senti).
  3. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
  4. juuli
  5. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 4, 6 ja 10, § 6 lg-test 3 ja 5, § 151 lg 1 p-st 2 ning § 17 lg-test 1 ja 2 leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. Arvestades kohtuotsuse mahtu ja kriminaalasja vähest keerukust on kohtulahendi analüüsimiseks märgitud ajakulu 3 pooltundi ülepaisutatud. Põhjendatud on lugeda selleks kulunud ajaks 2 pooltundi. Ka apellatsiooni koostamiseks märgitud ajakulu tuleb vähendada. Kriminaalasja vähest mahukust ja keerukust ning apellatsiooni õigusliku argumenteerituse taset silmas pidades tuleb arvata selle koostamise ajaks 2 pooltundi. Ülejäänud osas peab kolleegium kaitsja taotlust põhjendatuks. Ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine võis L. Nirgil võtta 2 pooltundi, kohtuistung kestis üle ühe tunni (kaitsja jäi istungil taotluse juurde määrata tasu ühe tunni eest). Taotluses nimetatud sõidukulu ja tasu sõidule läinud aja eest on vastavuses tasude ja kulude korras sätestatuga. Seega tuleb OÜ-le Rakvere Advokaadibüroo E. Schmidtile apellatsiooni-menetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kuluhüvitise suuruseks määrata 249 eurot 40 senti, millele lisandub käibemaks 49 eurot 88 senti, s.o kokku 299 eurot 28 senti. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb riigi õigusabi tasu ja kulud kui

§ 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu

§ 185lg 2 esimese lause alusel E. Schmidtilt riigi kasuks välja mõista. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Mati Kartau (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.