← Eesti

1-19-1399/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

  1. juuni 2019 1-19-1399 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Mati Kartau ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Igor Zautini süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, lühimenetlus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
  2. aprilli
  3. a otsus Igor Zautini kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk Süüdistatav - Igor Zautin, isikukood 37104092227, elukoht XXX Tema kaitsja - vandeadvokaat Robert Sprengk, valitud korras Prokuratuur - esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Kannatanu - G.N. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Viru Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  7. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Barrister Igor Zautinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 20 eurot.
  8. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Igor Zautinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 120 (ükssada kakskümmend) eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  9. Igor Zautin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 2 järgi. Teda süüdistati järgmise teo toimepanemises.
  10. oktoobril 2016 kella 21.20 ja 21.45 vahel parkis süüdistatav oma taksona kasutatava sõiduauto Chrysler Voyager Jõhvi linnas Narva mnt 4 asuva taksopeatuse järjekorda, väljus autost ja suundus teise taksojuhi G.N. i poole. Viimane seisis samas järjekorras oma taksona kasutatava sõiduauto Nissan Qashqai juures. I. Zautin lõi midagi ütlemata ühel korral rusikaga G.N. i parema silma piirkonda ja seejärel veelkord paremale poole vastu kannatanu lõuga. Saadud löökide tagajärjel hakkas G.N. il halb, ta kaotas koordinatsiooni ja kukkus, mille peale I. Zautin lõi kannatanut veel paar korda jalaga kehasse. Sellise tegevusega tekitas I. Zautin G.N. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse: näoskeleti luude murru, parema silmamuna põrutuse, parema silma traumaatilise glaukoomi ja haava parema kulmu piirkonda. Parema silmamuna põrutuse tüsistuseks oli nägemise täielik kadu paremas silmas. Parema silma nägemise täielik kadu tekitab Vabariigi Valitsuse
  11. augusti
  12. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 8 kohaselt raske kehalise haiguse pikkusega rohkem kui neli kuud. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  13. Viru Maakohtu
  14. aprilli
  15. a otsusega tunnistati I. Zautin lühimenetluses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi süüdi ja teda karistati kuueaastase vangistusega, mida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati nelja-aastase vangistuseni. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest üks kuu tuleb I. Zautinil kanda kohe, ülejäänud 3 aastat 11 kuud vangistust jääb aga tingimisi nelja-aastase katseajaga täitmisele pööramata, kui I. Zautin ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 ette nähtud kontrollnõudeid. Sama kohtuotsusega rahuldati kannatanu G.N. i tsiviilhagi ja süüdistatavalt mõisteti kannatanu kasuks 2

(10)välja 3136 eurot 59 senti. Kohus lahendas ka asitõendite ja kriminaalmenetluse kuludega seotud küsimused. (b) Põhiosa
  1. Kannatanu väitis kogu uurimise kestel, et teda lõi isik nimega Igor, kes on samuti taksojuht. Seega kannatanule oli peksja isik teada. Kahtlustatava ütlustest nähtub, et kannatanul võib olla motiiv anda tema peale valeütlusi, sest kannatanu on kade, et süüdistataval on elus kõik hästi läinud, kannatanul aga ei ole. Süüdistatav ei ole aga selgitanud, miks oleks kannatanu pidanud, olles tõsiselt läbi pekstud, hakkama süüdistatavat süüdi lavastama, selle asemel, et nimetada politseile isik, kes teda tegelikult peksis. Kannatanu kirjeldatud asjaolusid kinnitavad ka tunnistajate R.B. i ja A.K. i ütlused. R.B. i ütluste kohaselt sai ta
  2. oktoobril 2016 kell 21.20 koos paarilise A.K. iga väljakutse Narva mnt
  3. Väljakutse sisuks oli, et üks taksojuht lõi teist näo piirkonda. Nende juurde pöördus taksojuht G.N. , kes väitis et teda lõi I. Zautin. Kannatanul oli näo piirkonnas silma ümber suur hematoom. Süüdistatav ütles tunnistajale, et ta lõi kannatanut näo piirkonda, kuna kannatanu käib talle kogu aeg kaebamas, et too võtab tema kliendid endale. Kannatanu käitus rahulikult, küsis süüdistatavalt, et miks ta teda lõi. Süüdistatav ütles, et ta ei suutnud enam suusõnaliselt temaga suhelda ja tema mõõt sai täis. Tunnistaja ütlused kinnitavad täielikult kannatanu ütlusi, et peksja on süüdistatav. Kannatanu osutas tunnistaja juuresolekul süüdistatavale kui teo toimepanijale ja süüdistatav viibis sündmuskohal politsei saabumisel ega eitanud kannatanu öeldut. Tunnistaja A.K. i ütluste kohaselt sai ta
  4. oktoobril 2016 kell 21.20 koos paarilise R.B. iga väljakutse Narva mnt 4, kus väidetavalt üks taksojuht lõi teist. Kohale jõudes väitis taksojuht G.N. , et teda lõi rusikaga näkku teine taksojuht Igor. Kannatanul oli näha näopiirkonnas hematoom. Süüdistatav tunnistas, et ta lõi kannatanut näo piirkonda, sest kannatanu kaebab tema peale ja võtab kliendid ära. Nad kutsusid kannatanule kiirabi. Kannatanu käitumine oli rahulik, süüdistatav oli ärritunud. Asitõendi vaatlusprotokollist koos lisaga nähtub, et
  5. oktoobril 2016 kell 21.20 tehti seoses taksojuhi ründamisega hädaabikõne, mis saabus G.N. ile kuuluvalt telefoninumbrilt. Kõnest ilmneb, et G.N. i peksis teine meesterahvas, kelle takso number on XXX , punast värvi Chrysler. Sündmus leidis aset Narva mnt 4 Jõhvi linnas, taksopeatuses.
  6. Ida-Tallinna Keskhaigla meditsiinidokumentidest nähtuvalt oli kannatanu põhidiagnoos kolju ja näoluude murd, silmakoopapõhja murd (kinnine). Kaasuvaks haiguseks: pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon; nägemisnärvi ja -kulglate murd haigusseisundis, nägemisnärvi mujal klassifitseerimata haigusseisundid; lahtine peahaav, pea muude piirkondade lahtine haav; glaukoom, silmatraumajärgne sekundaarne glaukoom. Vigastuste tekitamise põhjuseks on rünne kehalise vägivallaga. Seega on tuvastatud, et kannatanul olid
  7. oktoobril 2016 vigastused, mille kohta andis ka kannatanu ütlusi, väites, et trauma on vägivaldne ja tekitatud teise isiku poolt peksmisega.
  8. SA Ida-Viru Keskhaigla vastus PPA päringule koos lisadega näitab, et kannatanu käis pärast
  9. oktoobril 2016 toimunud sündmust silmaarstide vastuvõttudel korduvalt ning viimasel visiidil diagnoositi kannatanul parema silma nägemisteravuseks „0“, mis oli tingitud
  10. oktoobril 2016 3
(10)saadud traumast. Nendest meditsiinilistest dokumentidest nähtub kindlalt, et kannatanu nägemise kaotus on vägivaldse trauma tagajärg. SA Ida-Viru Keskhaigla Sillamäe polikliiniku silmaarst Olga Kazaki vastusest PPA päringule koos lisatud koopiaga ambulatoorsest epikriisist nähtub, et varem ei ole kannatanu pöördunud nägemisprobleemidega silmaarsti poole ning
  1. aprillil 2017 toimunud vastuvõtul on tuvastatud tema parema silma nägemisteravuseks „0“. Jõhvi Tervisekeskuse perearst Sofia Beljakova vastusest PPA nõudekirjale, nähtub et enne
  2. oktoobri
  3. a sündmust nägi kannatanu mõlema silmaga. Seega on tõendatud, et enne
  4. oktoobrit 2016 aset leidnud sündmust ei esinenud kannatanul silmanägemisega probleeme, ta ei olnud varasemalt silmanägemise kaebustega arsti juurde pöördunud.
  5. Täiendekspertiisi aktist nähtub, et haiglasse saabudes esinesid kannatanul järgnevad vigastused: näokoljuluude murd, parema silmamuna põrutus, parema silma traumaatiline glaukoom, haav parema kulmu piirkonnas. Need vigastused tekkisid kõva tömbi eseme toimel, võimalik et löögist näkku rusikaga, inimese kängitsetud jalaga jne. Parema silmamuna põrutus tüsistus parema silma nägemise täieliku kaotusega. Parema silma nägemise täielik kaotus põhjustab raske kehalise haiguse üle nelja kuu. Parema silma nägemise täielik kadu tekitab vastavalt Vabariigi Valitsuse
  6. augusti
  7. a määruse nr 266 §-le 8 raske kehalise haiguse pikkusega rohkem kui neli kuud. Seega on tõendamist leidnud, et kannatanule tekitati
  8. oktoobril 2016 aset leidnud sündmuse käigus sellised vigastused, mis tingisid kannatanu parema silma nägemise täieliku kaotuse, mis põhjustas raske tervisekahjustuse kestvusega üle nelja kuu.
  9. Kohus leidis, et süüdistatava tegu on kvalifitseeritud õigesti KarS § 118 lg 1 p 2, mitte aga KarS § 118 lg 1 p 6 järgi. Kohtuarstliku ekspertiisi tegemisel jõudis ekspert arvamusele, et tegemist on raske kehalise haigusega, mille kestus on üle nelja kuu. Aktis on kirjeldatud eksperdi arvamusele eelnev põhjendus. Aktis on näidatud, et kannatanul esines muuhulgas parema silmamuna põrutus, mis võis tekkida löögist rusikaga näkku. Silmamuna põrutus tüsistus silma nägemise kaotusega. Seega on eksperdiarvamuses veenvalt näidatud, et tegemist ei ole elundi kaotusega (silm kui elund ei ole hävitatud ega selle tegevus lakanud). Akti kirjeldavast osast nähtub, et kannatanul sedastati trauma tõttu nägemisnärvi haigusseisund. Raviloost nähtub, et kannatanu haigestumise kestel diagnoositi kannatanul nägemisnärvi haigusseisund, nägemisnärvi atroofia. Ekspert on ekspertiisiaktis veenvalt selgitanud, et kannatanul esines raske kehaline haigus kestuse üle nelja kuu.
  10. Süüdistatav pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatava tahtlus hõlmas enamohtlikku tagajärge, milleks oli silmamuna põrutus koos tüsistusega. Süüdistatav pidas võimalikuks ja möönis, et löök rusikaga näkku toob kaasa silmamuna põrutuse. Süüdistatav lõi kannatanut parema silma piirkonda rusikaga ja veelkorra parema lõua piirkonda. Seda, milline oli löökide jõud, iseloomustavad ilmekalt kannatanul löökide tagajärjel tekkinud kehavigastused – näoskeleti luude murd, parema silmamuna põrutus, parema silma traumaatiline glaukoom ja haav parema kulmu piirkonnas. Kannatanul ei tekkinud lihtsalt hematoomi silma all. Kannatanul tekkis näoluude murd, mis eeldab vägeva löögi tegemist. Süüdistatav rakendas löömisel rohkem jõudu, kui see oleks piisav valu tekitamiseks. Seda kinnitavad fotod, mis on kannatanust tehtud, kui ta oli vahetult pärast sündmust haiglasse toimetatud. Fotodelt nähtub, et kannatanu näo parem pool 4
(10)on silmanähtavalt deformeeritud, parem silm on kinni, parem pool on tugevalt paistes. Haiglas on fikseeritud näoluude murd, silmakoopapõhja murd, nägemisnärvi ja kulglate haigusseisundid silmatraumajärgne glaukoom, lahtine haav. Fikseeritud kehavigastuste iseloom osutab sellele, et löögid rusikaga näkku jätsid ka muljetavaldavad jäljed. Süüdistatava teo objektiivne avaldumine annab aluse jõuda järeldusele, et süüdistatava tahtlusega oli hõlmatud ka silmamuna põrutuse põhjustamine. Sellele osutab löömise jõud, jäljed löömisest, kehavigastuste iseloom – nende tõsidus ja lokaliseerimine parema silma piirkonnas. Löömine oli niivõrd jõuline, et nägemisnärvi haigusseisund tekkis vahetult pärast kehavigastuste tekitamist. Lüües kannatanut rusikaga silma, konkreetsemalt parema silma piirkonda ja veel korra paremale poole lõua piirkonda, pidas süüdistatav võimalikuks näoluude murru ja silmamuna põrutuse saabumist. Süüdistatav möönis nimetatud tervisekahjustuse põhjustamist, kuna rakendas vägivalla kasutamisel kannatanu suhtes rusikaga korduvat jõulist löömist. Olukorras, kus süüdistatav lõi jõuliselt kannatanu silma piirkonda, põhjustades näoluude murru, ei olnud tal adekvaatset ootust, et sellise teo tagajärjena luude murdu ei teki.
  1. Põhjendades I. Zautinile mõistetud karistust, märkis maakohus, et karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatava süü suurus on keskmine. Kannatanul on tekkinud tõsine tagajärg, ta on kaotanud täielikult paremast silmast nägemise. Süüdistatav ei kasutanud löömisel vahendit, mis suurendanuks kahjulikku mõju kannatanu tervisele. Lähtudes sellest hindas kohus süüdistatava süüd keskmisest väiksemaks. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Ta töötab ja tal on perekond. I. Zautini elukäik näitab, et tegu, mille ta toime pani, on pigem juhuslikku laadi. Alludes agressioonitundele, võib süüdistatav olla ohtlik teise inimese tervisele, nagu näitavad ilmekalt süüdistatava teo asjaolud. Süüdistatav võib kasutada intensiivset vägivalda. Süüdistatav ei ole oma kuritegelikku käitumist hukka mõistnud ja eitab teo toimepanemist. Ta ei ole võimeline oma viga tunnistama ega tegema järeldust, et vägivalla kasutamine probleemide lahendamiseks ei ole lubatud. Arvestades kuriteo asjaolusid, süü suurust ja süüdistatava isikut, leidis kohus, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega sanktsiooni miinimummäärast suuremas määras, kuid alla keskmise määra.
  2. Vangistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas, kuivõrd süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Varasemalt ei ole isiku vägivaldsust täheldatud. Isikul on olemas töökoht ja perekond. Tegu on toime pandud kolm ja pool aastat tagasi. Süüdistatav ei ole vahepeal uusi kuritegusid toime pannud ega ole olnud pärast oktoobrit 2016 vägivaldne. Seega eesmärk, et isik hoiduks uute süütegude toimepanemisest, on saavutatav ka siis kui isik viibib vabaduses. Süüdistatavat võib vabastada karistuse kandmisest tingimisi, allutades ta käitumiskontrollile. Arvestades süüteo ohtlikkust, õiguskorra kaitsmise huve ning samuti karistuse eripreventiivseid eesmärke, ei ole põhjendatud vabastada süüdistatavat vangistuse kandmiselt täielikult. Vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes. Seetõttu pidas kohus põhjendatuks määrata KarS § 74 lg 2 alusel, et I. Zautinile mõistetud vangistusest kuulub kohe kandmisele üks kuu. Arvestades, et tegemist on esimese astme isikuvastase kuriteoga, milles ei ole süüdistatav kahetsust väljendanud ega palunud 5
(10)kannatanult isegi vabandust, on põhjendatud, et süüdistatav omandaks vabadusekaotusliku kogemuse, mis mõjutaks teda distsiplineeritavalt järgneval katseajal. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  1. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. Zautini kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tema kaitsealune tunnistati süüdi KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, ning palub kvalifitseerida süüdistatava teo KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ja mõista uus karistus. Alternatiivselt palub kaitsja jätta kogu mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata.
  2. Kaitsja arvates ei saa süüdistatava tegu kvalifitseerida ei KarS § 118 lg 1 punkti 2 ega ka mitte punkti 6 järgi, vaid see tegu on karistatav KarS § 121 lg 2 p 1 järgi.
  3. Ühe silma nägemise täielik kaotus ei ole käsitletav raske kehalise haigusena. Raske kehalise haigusena võib olla käsitletav haigus, mis põhjustab ühe silma nägemise kaotuse, mitte nägemise kaotus ise. Tegemist ei ole ka nägemise kaotusega elundi kaotuse mõistes, kuna määruse nr 266 kohaselt loetakse nägemise kaotuseks mõlema silma kahjustus. Nägemiselund on mõlemad silmad kokku ning ühe silma nägemise kaotus ei ole käsitatav elundi kaotusena. Ühe silma nägemise kaotus on nägemiselundi kahjustus, mida ei saa aga lugeda raskeks tervisekahjustuseks.
  4. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et ekspertiisiaktis on veenvalt selgitatud, et kannatanul esines raske kehaline haigus kestusega üle nelja kuu. Ekspertiisiakti järelduses on ekspert asunud seisukohale, et raske kehaline haigus kestusega üle nelja kuu on põhjustatud parema silma nägemise täielikust kaotusest. Samuti on ekspert asunud seisukohale, et parema silma täielik kaotus on parema silma põrutustüsistus. Kaitsja on seisukohal, et ühe silma nägemise kaotus ei ole haigus. Ekspert ei ole ekspertiisiaktis leidnud, et kannatanul on nägemisnärvi haigusseisund, mille kestus oli üle nelja kuu. Samuti ei ole ekspert pidanud nägemise kaotust seotuks nägemisnärvi haigusseisundiga. Asjaolu, et ekspertiisiakti kirjeldavas osas on ümber kirjutatud Ida-Tallinna keskhaigla haigusloo andmed ja selle ühe diagnoosina esitatud nägemisnärvi haigusseisundid, ei tähenda, et see on eksperdi arvamus. Ekspert ei ole eksperdiarvamuses leidnud, et kannatanul on nägemisnärvi haigusseisund. Ekspert on selgelt arvanud, et kannatanul on põrutustüsistusest põhjustatud nägemise kaotus paremast silmast. Ekspert pole ka ekspertiisiakti põhjenduses leidnud, et kannatanul on nägemisnärvi haigus. Ka seal on ekspert arvanud, et kannatanul on parema silma nägemise kaotus põrutustüsistusena. Seda kinnitab ka asjaolu, et nägemisnärvi haiguslik seisund on kirjeldatud juba esimeses ekspertiisiaktis ning on diagnoositud Ida-Tallinna keskhaigla
  5. oktoobri
  6. a haigusloos. Samas esimeses ekspertiisiaktis leidis ekspert, et see pole tervisekahjustus, mis kestab üle nelja kuu. Kohus pole ekspertiisiakti õigesti hinnanud ning selle tulemusena on kohus andnud vale hinnangu ka sellele, et kannatanul on tervisekahjustus, mis kestab üle nelja kuu. 6
(10)
  1. Maakohtu arvates tuvastati kannatanul nägemisnärvi atroofia. Samas ei ole kohus põhjendanud, miks ta loeb seda nägemisnärvi haigusseisundit tervisekahjustuseks, mille kestvus on üle nelja kuu. Haiguslehele tuginedes ei saa asuda seisukohale, et kannatanul oli nägemisnärvi haigusseisund, mille kestvus oli üle nelja kuu. Sama tõendit on eksperdiarvamuse kujundamisel arvestanud ka ekspert. Ei ole põhjendatud, kui kohus asub sama meditsiinilist tõendit hindama eksperdist erinevalt. Ekspert ei ole üle nelja kuu kestvat tervisehäiret seostanud silmanärvi haigusliku seisundiga, mis ilmneb väga selgelt ekspertiisiakti põhjendavast ja järelduslikust osast.
  2. Kohus on otsuse põhjendamisel tuginenud ka SA Ida-Viru Keskhaigla Sillamäe polikliiniku silmaarsti O. Kazaki vastusele ja sellele lisatud epikriisile, millest nähtub, et varem ei ole kannatanu pöördunud nägemisprobleemidega silmaarsti poole ning
  3. aprillil 2017 toimunud vastuvõtul on tuvastatud tema parema silma nägemisteravuseks „0“. Apellandi arvates on kohus seda tõendit valesti hinnanud. O. Kazaki vastusest nähtub üheselt, et silmaarst O. Kazaki teada ei ole kannatanul enne
  4. aprilli 2017 tõsist silmahaigust olnud.
  5. Kohus on otsuse põhjendamisel tuginenud ka perearst S. Beljakova
  6. septembri
  7. a vastusele ning leidnud, et nimetatud tõendist nähtub, et enne
  8. oktoobri
  9. a sündmust nägi kannatanu mõlema silmaga. Apellant sellega ei nõustu, kuna perearsti vastusest nähtub, et nägemine oli normis
  10. septembril 2007 toimunud kontrolli kohaselt. See kontroll toimus rohkem kui üheksa aastat enne
  11. oktoobri
  12. a sündmust ning nimetatud tõendist tulenevalt ei saa asuda tõsikindalt järeldusele, et kannatanu nägi enne
  13. oktoobrit 2016 mõlema silmaga. Seega on põhjendatud kahtlus, kas kannatanu nägi enne
  14. oktoobrit 2016 mõlema silmaga, ja see kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
  15. Kui ringkonnakohus leiab, et süüdistus KarS § 118 lg 1 p 2 järgi on põhjendatud, siis on apellant seisukohal, et süüdistatava puhul ei ole põhjendatud mõistetud vangistuse osaline täitmisele pööramine. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ning kuriteo toimepanemisest on möödunud rohkem kui kaks ja pool aastat. Süüdistatav on selle aja jooksul käitunud õiguskuulekalt. Pole alust arvata, et ta uuesti kuritegusid toime paneks. Seega ei täida karistuse osaline täitmisele pööramine oma eesmärki. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  16. Prokuratuur leiab, et I. Zautini kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  17. Apellant ei vaidlusta maakohtu järeldust, et I. Zautin lõi süüdistuses kirjeldatud asjaoludel G.N. i, põhjustades sellega kannatanule lisaks valule tahtlikult ka järgmise tervisekahjustuse: näoskeleti luude murru, parema silmamuna põrutuse, parema silma traumaatilise glaukoomi ja haava parema kulmu piirkonnas. Ehkki apellatsioonis kritiseeritakse perearst S. Beljakova ja silmaarst O. Kazaki vastuste kasutamist tõendina selle kohta, et kannatanu nägi enne 7
(10)kuriteosündmust mõlema silmaga, pole apellant seadnud kahtluse alla teisi tõendeid, mille põhjal maakohus järeldas, et just I. Zautini löögist tingitud kannatanu parema silmamuna põrutus tõi tüsistusena kaasa parema silma nägemise täieliku kaotuse (vt eeskätt täiendekspertiisi akt – KoTo, kd 1, tl 150). Kriminaalasjas ei ole mitte ühtki tõendit, mis võiks anda alust mitte uskuda eksperdi järeldust, et kannatanu kaotas ühest silmast nägemise just süüdistatava ründe tagajärjel. Ühtlasi on äärmiselt ebausutav, et kui G.N. oleks kaotanud ühest silmast nägemise juba millalgi enne
  1. oktoobrit 2016, poleks ta selle probleemiga arstide (sh oma perearsti) poole pöördunud.
  2. Apellandi põhiväide on see, et I. Zautini ühe silma nägemise täielik kaotus ei ole raske kehaline haigus. Raske kehalise haigusena võib kaitsja arvates olla käsitatav haigus, mis põhjustab ühe silma nägemise kaotuse, mitte aga nägemise kaotus ise. Tegemist on nägemiselundi kahjustusega, mida ei saa aga lugeda raskeks tervisekahjustuseks. See nägemisnärvi haigusseisund, mille tüsistusena kannatanu ühe silma nägemise kaotas, ei kestnud aga nelja kuud. Järelikult polnud tegemist raske tervisehäirega KarS § 118 lg 1 p 2 mõttes.
  3. Kolleegium märgib, et apellant ei ole mitte millegagi põhjendanud oma arvamust, et ühe silma nägemise kaotus ei ole kehaline haigus (tervisekahjustus). Ühtlasi ei saa sellise arvamusega nõustuda.
  4. juulist 2016 kehtiva KarS § 118 lg 1 p 2 redaktsiooni järgi on karistatav tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 32 lg 3 sätestab, et tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Osutatud sätte alusel antud Vabariigi Valitsuse
  5. augusti
  6. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ (edaspidi kord) § 8 lg 1 kohaselt on tervisehäire sama määruse tähenduses selline tervisekahjustus, mis seisneb organismi elutegevuse häires, mida hinnatakse sellest paranemise kestuse või üldise püsiva töövõime kaotuse protsendiga. Ehkki alates töövõimetoetuse seaduse ja KarS § 118 lg 1 p 2 uue redaktsiooni jõustumisest
  7. juulil 2016 pole enam ajakohased korra § 8 lg-tes 1 ja 2 tehtud viited püsiva töövõime kaotuse protsendile ja selle kindlaksmääramisele riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 lg 11 alusel, tuleb tervisekahjustuse ja tervisehäire mõiste sisustamisel ka praegu lähtud sellest, et tegemist on „organismi elutegevuse häirega“. Silma nägemise täielik kaotus on organismi elutegevuse häire ja seega ka tervisehäire KarS § 118 lg 1 p 2 mõttes. Seejuures ei ole KarS § 118 lg 1 p 2 kohaldamise seisukohalt oluline, kas kannatanu tervisehäire on mingi teise tervisehäire tüsistus, vaid üksnes see, kas selle tervisehäire tekkimine on toimepanija vägivallateoga põhjuslikus seoses.
  8. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb esmalt läbida naturalistlik põhjuslikkuse test conditio sine qua non kriteeriumi alusel ja selgitada, kas tagajärg langeks kindlasti ära siis, kui tegu mõtteliselt kõrvaldada. Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Tagajärg on toimepanijale objektiivselt omistatav, kui üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. detsembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p-d 8–9 koos seal viidatud kohtupraktikaga.) 8
(10)
  1. Menetletavas asjas on maakohus tõendipõhiselt tuvastanud, et kui I. Zautin ei oleks löönud tugevalt rusikaga G.N. i parema silma piirkonda (ja seejärel veelkord paremale poole vastu lõuga), poleks kannatanul tekkinud süüdistuses märgitud tervisekahjustust, sh parema silmamuna põrutuse tüsistusena nägemise täielikku kadu paremast silmast. Üldise elukogemuse põhjal saab pidada võimalikuks ja isegi tõenäoliseks, et lüües teisele inimesele rusikaga tugeva jõuga silma piirkonda, vallandab see kausaalahela, mis päädib selle silma nägemise kaotusega. G.N. i parema silma nägemise kaotus on objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav I. Zautini rusikalöögi tüüpilise tagajärjena. Seega on G.N. i parema silma nägemise kaotus õiguslikult käsitatav KarS § 118 lg 1 p-s 2 nimetatud tervisehäirena, mis on põhjuslikus seoses I. Zautinile süüksarvatava vägivallateoga.
  2. G.N. il I. Zautini löögi tagajärjel tekkinud parema silma nägemise kaotus on teadaolevalt püsiv ehk paranematu. Vähemalt ei ole kannatanu nägemine sellest silmast taastunud nende aastate vältel, mis lahutab kuriteosündmust käimasolevast kohtumenetlusest. KarS § 118 lg 1 p 2 alt 1 loeb raskeks tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Kolleegiumi hinnangul hõlmab see säte ka paranematut tervisehäiret. Olukorras, kus KarS § 118 lg 1 p 2 käsitab raskena juba sellise tervisehäiret, mis nelja või enama kuuga paraneb, tuleb seda enam raskeks pidada tervisehäiret, mis ei parane üldse. Ehkki eksperdi hinnang kõneksolevas küsimuses ei ole kohtule siduv, on ka täiendekspertiisi aktis leitud, et parema silma nägemise täielik kaotus põhjustab raske kehalise haiguse kestusega üle nelja kuu (KoTo, kd 1, tl 150).
  3. Maakohus tuvastas veenvalt, et süüdistatava rusikalöök kannatanu parema silma piirkonda (ja teine löök parema lõua piirkonda) oli tugevajõuline. Sellist järeldust kinnitab eeskätt kannatanul löökide tagajärjel tekkinud kehavigastuste iseloom (vt lähemalt käesoleva otsuse punkt 8). Arvestades I. Zautini teo välise avaldumisega, sh rusikalööki rakendatud jõu, selle suunatusega kannatanu parema silma piirkonda ja ilmsete löögijälgede olemasoluga (vt ka KoTo, kd 1, tl 7–8), pole alust kahelda maakohtu järelduses, et I. Zautin vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tema löök toob kaasa sellised vigastused, mis võivad päädida kannatanu parema silma nägemise kaotusega. Järelikult põhjustas süüdistatav kannatanule raske tervisekahjustuse tahtlikult, täites seega ka KarS § 118 lg 1 p 2 subjektiivse koosseisu.
  4. Eeltoodust tulenevalt vastab I. Zautini tegu KarS § 118 lg 1 p 2 tunnustele ja apellandi taotlus kvalifitseerida see tegu ümber KarS § 121 lg 2 p 1 järgi jääb edutuks. Arvestades esiteks seda, et puudub alus tühistada maakohtu otsus osas, milles I. Zautini tegu kvalifitseeriti KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, ja teiseks seda, et maakohtu otsuse on vaidlustanud üksnes kaitsja, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, kas I. Zautini tegu vastab lisaks ka KarS § 118 lg 1 p 6 teise alternatiivi („elundi tegevuse lakkamine“) tunnustele. I. Zautini süüditunnistamine KarS § 118 lg 1 p 2 asemel KarS § 118 lg 1 p-de 2 ja 6 järgi raskendaks süüdistatava olukorda. KrMS § 340 lg 4 kohaselt saaks ringkonnakohus sellise otsustuse teha üksnes prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Prokuratuur ega kannatanu pole aga menetletavas asjas apellatsiooni esitanud. Seega sõltumata õiguslikust hinnangust sellele, kas ühe silma nägemise täielik püsiv kaotus on käsitatav elundi tegevuse lakkamisena KarS § 118 lg 1 p 6 tähenduses või mitte, poleks kolleegiumil võimalik I. Zautinit täiendavalt ka KarS § 118 lg 1 p 6 järgi süüdi tunnistada. Teo 9
(10)ümberkvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 2 asemel KarS § 118 lg 1 p 6 järgi poleks aga sisuliselt põhjendatud, sest nagu eelnevalt selgitatud, põhjustas süüdistatav kannatanule tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud.
  1. Tagajärjetuks jääb ka kaitsja alternatiivne taotlus tühistada maakohtu otsus osas, millega pöörati I. Zautinile mõistetud vangistus KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel ühe kuu ulatuses kohe täitmisele. Arvestades I. Zautini kuriteo toimepanemise asjaolusid, kannatanule põhjustatud tervisekahjustuse raskust ja süüdlase hilisemat ükskõikset suhtumist enda kordasaadetusse, on vangistuse osaline täitmisele pööramine absoluudselt minimaalne abinõu I. Zautini distsiplineerimiseks. Kuna I. Zautin pole varem vanglas olnud, võib katseaja toime talle mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 21).
  4. Kokkuvõttes ei anna ükski apellatsioonis esitatud väidetest alust maakohtu otsust tühistada. Seetõttu ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsuse muutmata ja I. Zautini kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  7. I. Zautini määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks ja riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamiseks kaks tundi. Kaitsja palub selle eest määrata OÜ-le Advokaadibüroo Barrister riigi õigusabi tasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
  8. juuli
  9. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10, ning § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb käesolevas punktis nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel I. Zautinilt riigi kasuks välja mõista. Juhan Sarv Mati Kartau Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.