Obsah (5)

§ 35§ 37§ 18§ 27§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 26. august 2019 Tsiviilasja number 2

§ 35p 3 kohaselt lõpeb varaühisuse varasuhe, kui abielu lahutatakse.

Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (

§ 37

lg 11) ja jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti (

§ 37lg 3).

Vastavalt

§ 37lg-le 1 jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel.

Sama paragrahvi lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-st 1 tulenevalt jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kaasomandi lõpetamise asjades saab kohus AÕS § 77 lg 2 alusel valida vaid sellise asja jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. Maakohus leidis, et vara suhtes, milles puudub vaidlus, tuleb hagi ja vastuhagi rahuldada. Seega hageja omandisse tuleb jätta haagis väärtusega 300 eurot, majapidamisseadmed väärtusega 1500 eurot. Kostja omandisse tuleb jätta haagis-suvila (elamu-haagis) väärtusega 2000 eurot, majapidamistarbed väärtuses 900 eurot. Poolte vahel on vaidlus, kas ühisvarasse kuulub sõiduauto, kummale osapoolele jääb korteriomand ja kinnistu ning pooltel on vaidlus paadi päramootori suhtes. Maakohus leidis, et sõiduauto kuulub ühisvara hulka. FIE-na tegutsemine ei loo füüsilise isiku kõrvale uut õigussubjekti ega muuda iseenesest ka isiku varasuhteid, mh abieluvarasuhteid. Hageja on esitanud vara üleandmise akti (I kd, tl 109), millest nähtub, et sõiduauto on 31. jaanuaril 2011 üle antud V.K. – X FIE-le. V.K. – X FIE 2016. aasta tuludeklaratsiooni kohaselt (I kd, tl 112–115) on ettevõtlusega seotud kuludeks soetatud kaup ja teenus. Kui sõiduauto oleks soetatud äritegevuseks, nähtuks tuludeklaratsioonist põhivarana sõiduauto maksumus või liisingumaksed. Ühtegi tõendit, millest nähtuks, et liisingumaksed on tehtud V.K. – X FIE arvelt, ei ole esitatud (TsMS § 230 lg 1). Ainuüksi vara üleandmise akti alusel ei saa eeldada, et makseid oleks tehtud FIE arvelt, mitte ühisvara arvelt. Liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused on abikaasadel

§ 18

lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 kolmandast lausest ja lg-st 4 tulenevalt ühised, st pooled on mõlemad liisinguandja suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka solidaarvõlausaldajateks. Seega on pooled sõiduauto omanikud. Menetluse kestel on hageja auto liisingufirmalt välja ostnud ning vormistanud enda nimele, mistõttu on kostjal õigus saada vara omandiõiguse kaotamise eest hüvitist.

1. detsembril 2018 toimunud kohtuistungil jõudsid pooled kokkuleppele, et sõiduauto turuväärtus oli 5900 eurot ning liisingu jääk oli 1750 eurot, seega on vara väärtuseks 4150 eurot. Sõiduautot kasutab hageja, kostjal ei ole vastuväiteid, et sõiduauto jääb hageja omandisse. Poolte vahel ei ole vaidlust, et paat jääb hageja omandisse. Poolte vahel on vaidlus paadi päramootori maksumuse osas. Kostja on koos
2. detsembri 2017 vastuhagiga esitanud vara nimekirja, vara fotod ning registri väljavõtted (I kd, tl 64–76). Vara fotode hulgas on paadimootor Honda (I kd, tl 76). Seega vastuhagi esitamise hetkel oli paadi mootor olemas. Väide, et hageja on selle võõrandanud, on paljasõnaline, ühtegi tõendit vara võõrandamise kohta ei ole esitatud. Vara väärtuse hindamisel lähtus maakohus kostja poolt nimetatud hinnast, s.o päramootor 800 eurot ning paat 200 eurot. Hageja ei ole hinna suhtes vastuväiteid esitanud. Kumbki menetlusosaline ei soovi jätta enda omandisse korteriomandit asukohaga XXX alevikus. Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. Korteri müügiga tekkinud kulud kannavad pooled võrdsetes osades. 5 Kinnistu asukohaga XXXX küla suhtes soovivad mõlemad pooled selle enda omandisse jätmist. Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise vastu, on üldjuhul mõistlik panna see asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Hageja väidab, et tegeleb äritegevusega, samas ei ole hageja pärast
3. aastat tuludeklaratsiooni esitanud, mis tõendaks, kas üldse äritegevusega tegeletakse. Ei ole ühtegi kinnitust selle kohta, et seda on tehtud kinnistul. Maakohus leidis, et ainuüksi äritegevuse läbiviimise eesmärgist ei saa jätta kinnistut hagejale, antud kinnistu sihtotstarve ei ole äri-, vaid elamumaa. Äritegevuse läbiviimiseks ei pea hageja kasutama just nimetatud kinnistut. Hagejal on võimalik oma lemmiktegevusega tegeleda ka väljaspool kinnistut. Hageja väidab, et ta on pärast abielu lahutust kandnud kõik kinnistuga seotud kulud ning kostja ei ole võimeline tasuma hagejale hüvitist, juhul kui kinnistu jääb tema omandisse. Samuti vajab maja pidevat remonti, mida ei ole kostja võimeline tegema. Nii hageja kui kostja on vanaduspensionärid. Hageja ei ole tõendanud oma aktiivset äritegevust. Seega asjaolu, kas hageja saab lisatulu või mitte, ei saa kohus arvestada. Esitatud tõendid (I kd, tl 14–24) ei tõenda, et kulud on tekkinud seoses kinnistuga. Kuna ei ole vaidluse all, et kostja on 20 aastat kasutanud kinnistut elukohana, siis ei ole mõistlik võtta üle 70-aastaselt isikult ära kodu ning panna see enampakkumisele, kuna osapooled ei suuda mõistlikul kombel kokkuleppele jõuda. Hageja ei kasuta kinnistut oma elukohana. Väited, et kostja teeb takistusi ühisomandi kasutamiseks, ei ole eluliselt usutavad. Kostja kasutab kinnistut igapäevaeluks, tegeleb aiapidamisega, mis arvestades kostja vanust on tervislikust seisukohast väga tähtis. Poolte ühisvara väärtus kokku on 48 750 eurot, millest hageja omandisse jääva vara väärtus on 8850 eurot ning kostja omandisse jääva vara väärtus on 39 900 eurot. Seega kohustub kostja tasuma hagejale hüvitist omandist ilmajäämise eest 15 525 eurot (48 750 / 2 – 8850). Kostja taotleb hüvitise tasumise aja pikendust 60 kalendripäevale alates kohtuotsuse jõustumisest (TsMS § 445 lg 1 alusel). Kohus pidas taotlust põhjendatuks. Hageja huvide kaitseks sidus maakohus tahteavalduste andmise hüvitise maksmisega. Hageja on kohustatud andma omapoolsed tahteavaldused kinnistusraamatu kannete muutmiseks (TsÜS § 68 lg 5) pärast hüvitise maksmist. Kui hageja vabatahtlikult nõusolekut ei anna ning kostja tõendab hüvitise maksmise, tuleb kohtuotsus asendada tahteavaldusega. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust osaliselt sõiduauto ning kinnisvara jagamise osas ning palub teha asjas uus otsus, millega tunnistada, et sõiduauto ei kuulu ühisvara hulka, kuna oli soetatud omandisse pärast abielu lahutamist, jätta kinnistu hageja ainuomandisse ning korteriomand kostja ainuomandisse, arvutada ümber määratav hüvitis ja määrata, et hageja on kohustatud maksma kostjale välja hüvitisena omandi kaotamise eest 9400 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu poolt kohaldatud

§ 27

lg 6 asjakohane, kuivõrd abielu kestel ei olnud sõiduauto poolte omandis, vaid oli kasutusel kasutusrendilepingu alusel. Hageja omandas sõiduauto pärast abielu lõppu. Maksed sõiduauto eest teostas V.K. – X FIE. Pooled on soovinud jätta enda omandisse kinnistut, kuid pole kordagi väitnud, et ei soovi saada enda omandisse korteriomandit. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus ei pannud kinnistut ühisomanike vahelisele enampakkumisele, et mõlemal poolel jääks võimalus see omandada. Hageja on elanud kinnistul üle 20 aasta. Hageja ei ela kinnistul üksnes kostjaga pingeliste suhete tõttu. Hageja panustab ka 6 käesoleval ajal püsivalt kinnistu korrashoidu. Kostja ei vaidlustanud, et hageja tegeleb kinnistul äritegevusega. Maakohus leidis, et hageja elab korteris Toilas, jättis hageja siiski ilma viidatud omandita, pannes selle avalikule enampakkumisele.

1. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Sõiduauto liisingulepinguga seotud varalised õigused ja kohustused on jäetud ühele abikaasale (hagejale) ning AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt peab teisele abikaasale kaotatud ühisvara eest arvestama õiglase hüvitise. Maakohus on hüvitisena väärtuse ja väljaostu vahe põhjendatult arvestanud hüvitamisele kuuluvaks. Hageja vajab jätkuvalt korteriomandit oma eluruumina kasutamiseks. Maakohus on põhjendatult jätnud kinnistu kostja omandisse. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja on kinnistut kasutanud üle 20 aasta järjepidevalt elukohana (s.o tänaseni) ning ei ole mõistlik võtta temalt kodu ära. Hageja ei kasuta kinnistut oma elukohana vähemalt kolm aastat. Kostja kannab ainuisikuliselt kinnisasjaga seonduvad kulud ning korraldab vajalikke majapidamistoiminguid. Hageja püüab kohut eksitada väitega äritegevusest ja vajadusest korraldada seda kinnisasjal.
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osaliselt, s.o osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt 15 525 eurot, otsustati müüa korteriomand enampakkumisel ning müügist saadud raha jagada võrdsetes osades hageja ja kostja vahel ning määrati, et korteriomandi müügiga tekkinud kulutused jäävad pooltele kandmiseks võrdsetes osades. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja omandisse alljärgnev vara: haagis, paat päramootoriga, majapidamisseadmed väärtuses 1500 eurot, majapidamisvahendid vääruses 1900 eurot, sõiduauto liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused, korteriomand, kokku väärtusega 28 850 eurot. Jätta kostja omandisse alljärgnev vara: haagissuvila (elamu-haagis), majapidamistarbed väärtuses 900 eurot, kinnistu, kokku väärtusega 39 900 eurot. Välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt 5525 eurot. Määrata, et kostja kohustub tasuma hagejale hüvitise 60 kalendripäeva alates kohtuotsuse jõustumisest. Hageja on kohustatud kande tegemiseks andma vastava nõusoleku või tahteavalduse peale hageja poolt hüvitise maksmist. Kui hageja ei anna kande tegemiseks peale hüvitise kättesaamist nõusolekut, siis asendab hageja nõusolekut või tahteavaldust kande tegemiseks jõustunud kohtuotsus (TsÜS § 68 lg 5). Määrata kindlaks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja kõik kostja poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud vastavalt esitatud ja esitatavale menetluskulude nimekirjale. Tasaarvestada välja mõistetavad menetluskulud tasumisele kuuluva hüvitise vastava osaga. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt väljub maakohtu poolt valitud korteriomandi jagamise viis nõuete piiridest. Kostja ei ole sellisel viisil korteriomandi jagamist taotlenud ning hageja täpsustatud nõuetest sellist taotlust samuti ei tulene. Ka hageja peab sellist korteriomandi jagamise viisi apellatsioonkaebuses põhjendamatuks. Korteriomand tuleb jätta hageja ainuomandisse. Kuivõrd korteriomand tuleb jätta hageja ainuomandisse, tuleb ümber arvestada ka kostja poolt tasutav hüvitis.
3. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Hageja ei nõustu, et sõiduauto on ühisvara ning hageja on kohustatud maksma selle eest hüvitist. Sõiduautot ei saanud olla tuludeklaratsioonis kajastatud põhivarana, kuna see ei olnud omandis, vaid FIE kasutusrendis. Raamatupidamisarvestuse seisukohalt liisingumaksed eraldi tuludeklaratsioonides ei kajastata. Maksed olid teostatud FIE arvelt, mitte ühisvara arvelt. Hageja lisab vastavad tõendid, kuna neid küsimusi maakohtus ei arutatud. Sõiduauto ei kuulu ühisvara hulka, kuna see soetati 7 ettevõtlustegevuseks ja selle eest maksti V.K. – X FIE poolt. Alles pärast abielu lõppemist omandas selle hageja oma lahusvara hulka. Maakohus tegi ebaõige järelduse, et hageja ei tegele äritegevusega alates
4. Kuna seda fakti maakohus ei uurinud, siis hageja taotleb lisada asja materjalide juurde Maksu- ja Tolliameti teadet V.K. – X FIE kustutamise kohta maksukohustuslaste registrist alates
5. maist
6. Maakohus ei arutanud kohtuotsuses määratud korteriomandi jagamise viisi, s.o vara müüki avalikul enampakkumisel. Hageja nõustub kostja vastuapellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu poolt valitud korteriomandi jagamise viis väljub nõuete piiridest. Hageja tegeles kinnistul äritegevusega. Hageja ei asunud seisukohale, et kinnistu peab jääma tema ainuomandisse ainuüksi äritegevuse teostamise võimaluse tõttu. Hageja elas ja elab ka käesoleval ajal kinnistul ning just seda kohta peab hageja enda ainukeseks elukohaks. Hagejal on tekkinud olukorras raske kinnistul elada. Kostja oli hageja suhtes korduvalt kasutanud psühholoogilist ja füüsilist vägivalda, mille tõendamiseks esitab hageja teatise politseist. Nimetatud asjaolu ei ole maakohus uurinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus ja kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus lõpetas poolte ühisomandi ja määras hageja ainuomandisse vara, mis on nimetatud maakohtu otsuse resolutsiooni punktides 4.1; 4.2; 4.3 ja 4.
8. Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus lõpetas poolte ühisomandi ja määras kostja ainuomandisse vara, mis on nimetatud maakohtu otsuse resolutsiooni punktides 5.1 ja 5.
9. Ringkonnakohus tühistab ülejäänud osas maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ja kostja
11. detsembril
12. a sõlmitud abielu on lahutatud Viru Maakohtu
13. veebruari
14. otsusega. Hageja nõuab ühisvara jagamist, kostja on esitanud vastuhagi ühisvara jagamiseks. Nii apellatsioonkaebusest kui ka vastuapellatsioonkaebusest tuleneb, et pooled ei soovi vaidlustada maakohtu otsust osas, milles maakohus lõpetas ühisomandi haagise (resolutsiooni p 4.1); paadi (resolutsiooni p 4.2); majapidamisseadmete (resolutsiooni p 4.3); majapidamisvahendite (resolutsiooni p 4.4); elamu haagise (resolutsiooni p 5.1); majapidamistarvete (resolutsiooni p 5.2) suhtes. Nimetatud osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohtus on seega vaidluse all sõiduauto Honda Jazz (väljalaskeaasta 2011), reg. märgiga XXXXXX kuuluvus ühisvara hulka ning ühisvarasse kuuluva korteriomandi aadressil XXX , registriosa nr XXXXXX ja kinnistu aadressil XXXXXX , registriosa nr XXXXXX jagamine.
15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja menetlemisel rikkunud materiaal ja menetlusõiguse norme ning apellatsioonimenetluses ei ole võimalik neid puudusi kõrvaldada. Esmalt peatub ringkonnakohus poolte nõuetel, mis puudutavad sõiduautot Honda Jazz. Kostja vastuhagi kohaselt (I kd, tl 60) kuulub sõiduk ühisvarasse. Hageja väitel oli sõiduki omanikuks abielu kestel Luminor Liising. Hageja poolt kohtule esitatud Luminor liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise teate (I kd, tl 108) kohaselt on liisinguvõtjaks V.K. -X FIE. Ühisvara suhe lõppeb

§ 35p 3 järgi abielu lahutamisega.

Maakohtu järeldus, mille kohaselt on mõlemad abikaasad saanud sõiduki omanikuks seetõttu, et nad on eelduslikult olnud abielu 8 kestel liisinguandja suhtes solidaarvõlgnikud ning pärast abielu lõppemist üks abikaasadest sõiduki omandab, ei põhine kehtival tsiviilõigusel. Liisinguleping Luminor Liising AS-ga on lõpetatud ennetähtaegselt seisuga 14.detsember 2017, seega pärast abielu lahutamist. Sõiduk on antud üle Agdeck-Auto AS-le. Seega ei oma maakohtu iseenesest õige seisukoht, et FIE-na tegutsemine ei loo füüsilise isiku kõrvale uut õigussubjekti ega muuda iseenesest ka isiku varasuhteid, mh abieluvarasuhteid, praeguses asjas tähendust. Maakohtul tuleb aga silmas pidada, et ka FIE ettevõtlusega seotud tulu on ühisvara. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et liisinguleping sõiduki kasutamiseks oli sõlmitud abielu kestel. Kohus ei ole tuvastanud, kas auto on liisitud perekonna huvides. Pooled ei ole samas ka tuginenud sellele, et liisingumakseid oleks tehtud ühisvara arvelt ainuüksi hageja kohustuse täitmiseks. Varaühisuse puhul lähevad

§ 25

järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Ühisvarasse kuuluvad seega eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused.

§ 27

lg 2 määratleb abikaasade lahusvara.

§ 27

lg 6 esimese lause järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kostja nõuab hagejalt seoses sõidukiga 5900 euro hüvitamist. Liisingulepingu puhul saab

§ 37lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada lepingust tulenevaid varalisi õigusi.

Kostjal tuleb oma nõuet asja uuel menetlemisel täpsustada, mh selgitada nõude suuruse kujunemist. Jagamise viisidena võivad tulla põhimõtteliselt kõne alla kõik AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisid. Kui tegemist on ooteõiguse jagamise nõudega, tuleb maakohtul kostja nõude puhul hinnata, missugune oli juba tasutud liisingumaksete suhe liisingueseme väärtusse (vt Riigikohtu

1. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 43).
2. Maakohtu otsuse resolutsiooni p 8 kohaselt tuleb poolte korteriomand asukohaga XXXX (korteriomandi registriosa nr XXXXXX ) müüa enampakkumisel ning müügist saadud raha jagada võrdsetes osades V.K. ja A.K. vahel.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt Riigikohtu

1. aprilli 2017 . a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tuginenud AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud ja poolte poolt soovitud kaasomandi lõpetamise viisile. AÕS § 77 lg 2 järgi kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Maakohtu otsuse resolutsioonist ei selgu, millist enampakkumise viisi (kas avalikku või kaasomanikevahelist) on maakohus silmas pidanud. Kohtuotsuse põhjendustest küll tuleneb, et maakohus on pidanud mõistlikuks ja ainukeseks võimaluseks korteri müümist avalikul enampakkumisel, kuid kohtuotsuse resolutsioonist seda ei nähtu.
2. Hageja on
3. jaanuari 2018 vastuses vastuhagile esitanud alternatiivse taotluse müüa kinnistu ühisomandike vahelisel enampakkumisel; korteriomand avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha poolte vahel võrdselt (I kd, tl 84 pöördel). Seega ei ole põhjendatud nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei oleks pooled menetluses korteri müügile avalikul enampakkumisel üldse tuginenud. Samas ei tulene asja materjalidest, et kohus oleks pooltega hageja alternatiivnõuet üldse arutanud. Nimetatule tuginevad apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses nii hageja kui ka kostja. 9 Maakohtul tuleb selgitada asja uuel menetlemisel, kas alternatiivnõude punktid 1 ja 2 olid hageja poolt esitatud nii, et neid tuleb käsitleda ühtse kaasomandi lõpetamise viisina (st hageja soovib korteriomandi võõrandamist avalikul enampakkumisel vaid siis, kui tal on võimalus omandada kinnistu omanike vahelisel enampakkumisel). Hageja väitel jääb ta maakohtu poolt kindlaksmääratud ühisvara jagamise puhul ilma oma elukohast. Ainult siis, kui ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine. Ka sellisel juhul peab aga kohus lähtuma hagis või vastuhagis esitatud nõuetest. Kohtul tuleb anda vajadusel pooltele võimalus oma nõudeid täiendada. Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt (osadeks jagamise kaudu) ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja või õiguse jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine (vt Riigikohtu
4. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24). Kui üks pooltest soovib siiski, et korteriomand jääks tema ainuomandisse, peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema ka hüvitise määra, mida kaasomanik (ühisomanik) on valmis ja võimeline teisele kaasomanikule (ühisomanikule) maksma. Hüvitise sissenõudmine tuleb siduda otsuse resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleks kinnistu asukohaga XXXXXX (kinnistu reg osa nr XXXXXX ) jätta kostja ainuomandisse, ei ole piisavalt põhjendatud. Maakohus ei ole kindlaks teinud, et hageja huvi kinnistu ainuomanikuks saamiseks oleks ülekaalukalt suurem, kui seda on kostja huvi. Asja uuel menetlemisel tuleb anda pooltele võimalus tõendite esitamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta hageja väited selle kohta, et tal puudub võimalus kinnistu kasutamiseks. Ainuüksi kostjapoolne aiapidamisega tegelemine ei ole piisav kinnistu ainuomanikuks saamiseks. Arvestades seda, et mõlemad menetlusosalised on vanaduspensionärid, kinnistut on mõlemad kasutanud elukohana, tuleb maakohtul uuesti suunata pooli kokkuleppele.
6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni punktid, millega maakohus jagas poolte ühisvarasse kuulunud kinnistu ja korteriomandi, samuti sõidukiga seotud nõudeid käsitlevad punktid. Nimetatust tuleneb, et tühistada tuleb ka maakohtu otsus osas, millega maakohus määras kindlaks kostjalt hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse ning kohustas hagejat tahteavalduste andmiseks.
7. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 10