Obsah (10)

§ 367§ 108§ 113§ 142§ 145§ 65§ 3§ 8§ 42§ 162

2-18-7801 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson Otsuse tegemise aeg ja koht 22. august 2019.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-7801 Tsiviilasi AS LHV P

) § 361 järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 367

lg 1-3 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 20.

§ 108

lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse

§ 113

lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt

§ 142

lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 142

lg 2 teisest lausest tulenevalt võib tagada ka tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käenduslepingute kohaselt vastutab käendaja tasumata liisingumaksete, tasumata intressi ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti liisinguvõtjalt võla sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju 6 2-18-7801 hüvitamise eest kuni käendaja vastutuse maksimummäärani (I kd tl 16, 18).

§ 65

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 21. Kohus osundab, et mõlemad liisingulepingud olid iseenesest kehtivad, lepingud on ülesöeldud hageja algatusel põhjusel, et põhivõlgnik ei täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi. Kohtule teadaolevalt kasutusrendilepingute ülesütlemist vaidlustatud ei ole, ka kostja ei ole tuginenud sellele, et liisingulepingud oleksid ebaõigesti ülesöeldud. Kohtu ette ei ole toodud ka ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja ning kostja vahel sõlmitud käenduslepingud nr 106001-KÄ1 ja 106742-KÄ1 oleksid tühised või ülesöeldud.

§ 3

p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust.

§ 8

kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

1. Kostja heidab hagejale ette muuhulgas seda, et hageja ei ole esitanud põhivõlgniku vastu pankrotiavaldust. Pankrotimenetluse läbiviimine oleks võimaldanud vältida nõude esitamist käendaja vastu. Kohus juhib tähelepanu, et käesoleval juhul ei ole käenduslepingutes kokku lepitud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega tagab kostja hagejaga sõlmitud käenduslepingutega Vinci Estonia OÜ (kustutatud, I kd tl 191) poolt võetud kohustuste täitmise. Kohus selgitab, et käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldajate nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot (vt selles osas ka Riigikohtu otsus 3-2-1-121-10 p 13). Seega ei ole kostja etteheide kostjale asjakohane. Kohus möönab, et kostjal võibolla õigus selles, et kuivõrd ta ei olnud vaidlusaluste liisingulepingute võlgnevuse tekkimise ajal enam põhivõlgniku juhatuse liige, ei pruukinud täitmata kohustused tekkida kostja süül. Kuid sellegipoolest kostja põhivõlgniku juhatuse liikme ametist lahkumisega ei lõppenud kostja poolt sõlmitud käenduslepingud, ning kostjal tuleb jätkuvalt täita käenduslepingutest tulenevaid kohustusi.
2. Liisingulepingust nr 106742 tulenev hageja nõue koosneb pärast sõiduki Audi A8 võõrandamist järgmistest võlgnevustest: põhiosa 4179,78 eurot, intress 89,88 eurot, viivis 4 259,91 eurot, jääkväärtus 4 566,67 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud summas 1743,29 eurot, vara müügist saadud tasu 9 500 eurot. Hageja on selgitanud, et kuivõrd liisingulepingu kohaselt on hagejal õigus katta oma nõuetest põhivõlgnevus viimasena, jääb kogunõudest vara müügist saadud tulu maha arvestamist järele kogu põhiosa võlgnevus ja viivis 1 159,75 euro ulatuses. Arvestades, et alates vara müügist kuni käesoleva täienduse esitamiseni 04.03.2019.a on viivis kokku 4 805,57 eurot, kuid lähtudes Riigikohtu põhimõtetest tulenevalt ei saa viivisnõue olla suurem põhinõudest, on hageja nõue lepingust nr 106742 tulenevalt kokku 8 359,56 eurot (põhinõue 4179,78 eurot + viivis 4179,78 eurot).
3. Liisingulepingust nr 106001 tulenev hageja nõue koosneb pärast sõiduki BMW X5 võõrandamist järgmistest võlgnevustest: põhiosa 4022,93 eurot, intress 127,5 eurot, viivis 2 842,43 eurot, jääkväärtus 5500,00 eurot, vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud summas 2 975,01 eurot. Vara müügist saadud tasu oli 13 800 eurot. Kuivõrd lepingu järgi on hagejal õigus katta oma nõuetest põhivõlgnevus viimasena, jääb kogunõudest vara müügist saadud tulu maha arvestamist järele põhiosa võlgnevusest 1 667,87 eurot. Arvestades, et alates vara müügist kuni 04.03.2019.a täienduse esitamiseni on viivis kokku 2034,80 eurot, kuid hageja vähendab viivisenõuet 7 2-18-7801 põhi nõude suuruseni. Hageja nõue lepingust nr 106001 on kokku 3 335,74 eurot (põhinõue 1667,87 eurot + viivis 1667,87 eurot).
4. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja poolt esitatud andmetele, mis puudutavad sõiduki Audi A8 liisingulepingu põhiosa võlgnevust summas 4179,78 eurot, intressi 89,88 eurot, sõiduki jääkväärtust 4 566,67 eurot. Samuti ei ole kostja vastu vaielnud hageja poolt esitatud andmetele, mis puudutavad sõiduki BMW X5 liisingulepinguga seotud võlgnevusi: põhivõlg 4022,93 eurot, intress 127,5 eurot ja sõiduki jääkväärtus 5500,00 eurot. Samuti ei ole kostja vaielnud vastu hageja viivisearvutusele. Kostja on vaidlustanud mõlema liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müügihinna ning leiab, need ei vastanud sõidukite tegelikule turuhinnale ja vara tegelikule väärtusele. Hageja selgitas, et on müünud sõidukid tavapärase müügiprotsessi käigus, mille raames kujunenud müügihinnad on turuhinnad TsÜS § 65 tähenduses, sest järelikult ei olnud võimalik sõidukite eest kõrgemat hinda saada.
5. Hageja selgitas, et on kostjat ekslikult teavitanud 09.06.2017 vara müügiprotsessiga alustamise teatises, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus professionaalse hinnangu kohaselt on BMW X5 eeldatav turuväärtus 18 000 eurot, oli BMW X5 tegelik väärtus vastavalt turu hetkeolukorrale, tehno-aktis kajastatule ning müüki suunamise aktile 13 000 eurot. Hageja püüdis seoses suurte kulutustega masinatele müüa BMW X5 algselt turuhinnast kallimalt, kuid tulutult. Lõplik hind kujunes 13 800 eurot põhjusel, et sõiduki BMW X5 kojameeste mootor oli katki. Kuivõrd BMW X5 turuväärtus selle hagejale tagastamise hetkel oli 13 000 eurot, kuid hageja suutis selle võõrandada 13 800 euroga, on BMW X5 müük olnud hageja hinnangul kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Samuti püüdis hageja müüa Audi A8 turuhinnast kallimalt. Kuigi hageja on kostjat ekslikult teavitanud 24.04.2017.a vara müügiprotsessiga alustamise teatises, et OÜ Balti Realiseerimiskeskus professionaalse hinnangu kohaselt on Audi A8 eeldatav turuväärtus 15 500 eurot, oli Audi A8 tegelik väärtus vastavalt turu hetkeolukorrale, tehno-aktis kajastatule ning müüki suunamise aktile 11 500 eurot. Kuna hageja jaoks tundus nimetatud keskmine turuhind liiga madal, püüdis hageja seoses suurte kulutustega masinatele müüa ka Audi A8 algselt turuhinnast kallimalt, kuid tulutult. Lõplik hind kujunes 9500 eurot.
6. Liisingulepingute punktist 9.2.5 tulenevalt määratakse vara tagastamisel lepingu ennetähtaegsel lõppemisel vara turuväärtus kas liisinguandja poolt valitud eksperdi poolt koostatud eksperthinnangu alusel või kujuneb see vara müügiprotsessi käigus. Vara turuväärtus võib selguda ka vara müügiprotsessi käigus, kusjuures liisinguandja ning Liisinguvõtja on eraldi kokku leppinud, et sellisel juhul loetakse vara tagastamisjärgseks turuväärtuseks vara reaalne müügihind (s.t. müügi tulem, millest on maha arvatud müügiga seonduvad kulud). Eksperthinnangu koostamisega seonduvad kulud jäävad liisinguvõtja kanda. Vara hävimise, kaotsimineku või varguse korral, samuti muul juhul kui vara ei tagastata liisinguandjale, on vara tagastamisväärtuseks 0 (null) eurot (I kd tl 9 ja 15, pöördel).
7. Keskmise turuhinna osas kuulub käesoleval juhul kohaldamisele TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlust ei ole selles, et Audi A8 müüdi 9 500 eurot ning BMW X5 hinnaga 13 800 eurot. Hageja hinnangul on tegemist turuhinnaga, millega õnnestus liisinguesemed müüa. Kuigi hageja on nii kostjale saadetud kirjades kui ka hagiavalduses väitnud, et mõlema liisingulepingu esemeks oleva vara müüki alustati Balti Realiseerimiskeskuse OÜ professionaalse hinnangu alusel määratud turuväärtusega so Audi A8 hinnaga 15 500 ja BMW X5 hinnaga 18 000 eurot, siis 8 2-18-7801 kohtule viidatud hindamisakte esitatud ei ole (I kd tl 73-84). Kohtule on esitatud küll mõlema sõiduki müüki suunamise aktid koos kontrollülevaatuste lehtedega, kuid nendest aktidest ei nähtu müüki suunamise hinda (II kd tl 16-18 ja 27-29). Asja materjalile on lisatud Balti Realiseerimiskeskuse OÜ esindajate e-kirjad, mille kohaselt Audi A8 müügihinnaks pakuti 11 500 eurot (II kd tl 30, pöördel) ja BMW X 5 hinnaettepanek 13 000 eurot (II kd tl 14). Kohtu hinnangul ei ole sõidukite hinnapakkumised käesoleval juhul kontrollitavad, asjast ei nähtu millised olid müüki suunamise ajal analoogsete samaväärsete sõidukite müügihinnad ja kuidas on hinnapakkumine kujunenud. Viidatud e-kirjadest ei nähtu miks on soovituslik esialgne müügihind vastavalt 13 000 eurot või 11 500 eurot, millistel põhjustel või eeldustel hindaja sellisele järeldusele jõudis.
8. Hageja on selgitanud, et sõiduk BMW X5 oli portaalis auto24.ee müügis järgmiste hindadega: 06.06.2017.a - 18 000 eurot, 21.06.2017.a- 16 200 eurot, 05.09.2017.a 15 000 eurot, 29.09.2017.a 13 800 eurot. Audi A8 oli portaalis auto24.ee müügis järgmiste hindadega: 24.04.2017.a - 15 500 eurot, 05.05.2017.a 15 000 eurot, 05.06.2017.a - 13 490 eurot, 20.07.2017.a 12 890 eurot, 20.09.2017.a 10 900 eurot, 22.01.2018.a 9 500 eurot
9. Kohtu hinnangul on oluline sõidukite müügis oleku aeg, sest pikem müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda turusituatsioonis. Lühike müügiperiood viitab aga pigem sellele, et vara alghind on turuhinnast väiksem või sellele ligilähedane. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, mis oli sõidukite hagejale tagastamisaegne turuhind, samas ei ole ka kostja tõendanud, et hageja poolt saavutatud müügihind ei vastanud tegelikkuses sõidukite väärtusele. Seega ei ole võimalik väita, et hageja müüs sõidukid turuhinnast odavamalt ja tekitas endale sellega ise kahju. Antud asjaoludel on mõistlik eeldada, et mõlema sõiduki müügihind kujunes müügiprotsessi käigus ja sõidukid müüdi selle kohaliku keskmise müügihinnaga. Suhteliselt pikk müügiperiood (BMW puhul ca 5 kuud ja Audi puhul ca 9 kuud) viitab sellele, et hageja pani sõidukid müüki turuhinnast kõrgema hinnaga. 31.

§ 367

lg järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et pärast liisingulepingute ülesütlemist hageja valdusesse jõudnud sõidukid Audi A8 ja BMW X5 olid suurte puudustega. Sõidukil Audi A8 puudusid võtmed ja tehniline pass, parem tagavelg ja rehv olid puruks, auto esimene udutuli lahti, tagavararatast ei olnud, aku kate puudu, tagaluugi värv kobrutas, esikapott täketega (I kd tl 61,62). Sõidukil BMWX5 kojamehed ei töötanud, mõlema poole peeglid ja astmelauad vigastatud, kõik veljed kriimudega, tagavararatast ei olnud, stangel kriimud ja aku oli tühi (I kd tl 67, 68). Samuti tuli sõidukile BMWX5 tellida uus võti (I kd tl 71). Kostja vaidleb hagile muuhulgas vastu põhjusel, et autode müügikõlbulikuks tegemise kulud olid liiga suured.

1. Hageja on esile toonud, et sõidukilt Audi A8 varastati 14.02.2017.a originaalveljed ja – rehvid ja hageja on pidanud need asendama. Kostja hinnangul on tegemist kindlustusjuhtumiga ning selles osas peaks tekkinud kahju hüvitama kindlustus. Kohus märgib, et hageja on küll viidatud asjaolu esile toonud, kuid ei nõuagi nimetatud kahjuhüvitist kostjalt ega ole seda kahjuhüvitist lugenud sõiduki tagastamisega seostud kulutuste hulka. Asja materjalidest nähtubki, et viidatud kahju on hagejale hüvitanud kindlustus (tl 65). Sõidukiga Audi A8 seotud kulutused summas 1 743,29 eurot koosnevad vara valduse taastamise ja müügiplatsile toimetamises kulust summas 1 210 eurot, müügiplatsi vahendustasust 316,67 eurot, tehnilise passi dublikaadist 16 eurot ja sõiduki uuest võtme kulust 200,62 eurot (I kd tl 89,90, 91, 92). Sõidukiga BMW X5 9 2-18-7801 seotud kulutused on vara valduse taastamise ja ülevõtt, parkimine käivitusabi ja transport 2 175 eurot, uue võtme kulu 227,82 eurot, tehnilise passi dublikaat 16 eurot, müügiteenus 520 eurot, kokku 2938,82 eurot (I kd tl 69, 127, 128, 130). Kulutused on tekkinud sellest, et põhivõlgnik ei andnud vabatahtlikult sõidukeid ega sõidukite võtmeid koos autodokumentidega hagejale üle ning hagejal tuli täiendavalt teha kulutusi sõidukite transpordile, võtmetele ning tellida uued tehnilised passid, samuti on kulutused hagejale tekkinud sõidukite müügi korraldamisega seonduvalt. Sõiduk Audi A8 toimetati müügiplatsile Riiast, sõidukit tuli teisaldada ja kasutada puksiirteenust, samuti tekkisid sellega seoses kulud kütusele. Sõiduk BMW X5 toimetati müügiplatsile Saksamaalt. Kohtu hinnangul on kulutused asjakohased ning põhjendatud, nende tekkimine on tõendatud. Kohus leiab, et kostja antud etteheide hagejale ei ole seega asjakohane. Kohus märgib ka seda, et kuigi hageja on olnud seisukohal, et sõidukiga BMW X5 vara valduse taastamise ja müügiga seotud kulutused on 2 975,01 eurot, nähtub kohtutoimikust vaid kulutusi summas 2 938,82 eurot. Kuigi kohus palus 11.02.2019.a menetlusdokumendis täpsustada kuidas hageja on leidnud sõiduki BMW X5 tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude suuruse, hageja seda teinud ei ole. Seega lähtub kohus edaspidi kohtutoimikust tuvastavast summast 2 938,82 eurot.
2. Kostja avaldab oma 23.03.2019.a seisukohas, et mõlemad liisingulepingute esemeks olevad sõidukid on müügilepingute kohaselt võõrandatud liisingvarade tagastamise hetkel nendele hinnangu andnud ettevõttele Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le ja see asjaolu tekitab kostjas kahtlusi sõidukite turuväärtuse määramise ja hindamise õigsuse suhtes. Kohus märgib, et vaidluse lahendamisel ei ole tähendust asjaolul, et mõlemad liisinguesemed ostis Balti Realiseerimiskeskuse OÜ. Olukord, kus liisingueseme ostjaks osutub endine vara müüja ja hindaja, ei ole iseenesest keelatud. Liisingulepingu esemete võõrandamisel analoogsetel asjaoludel on tavapärane praktika, et liisingulepingu esemete müügi ning hindamisega tegelev ettevõte ostab liisinguandjalt liisingueseme enda omandisse ja müüb selle vara leitud ostjale edasi põhjusel, et jääda ise müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ostja ees vastutavaks. Kohtu hinnangul ei ole Balti Realiseerimiskeskuse OÜ tegevuses antud juhul midagi ebausaldusväärset ega läbipaistmatut.
3. Kuivõrd kostja on põhivõlgnevuse tasumisega viivituses, tuleb tal tasuda võlgnetavalt summalt viivist. Viivise nõudmiseks annab aluse

§ 113

lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on esitanud viivisenõude vähendatud määras. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja viivisearvestusele ega metoodikale. Kostja vaidleb vastu lepingus kokkulepitud viivisemäärale. Kostja leiab, et hagetav viivis on ebamõistlikult suur ja koormav käendaja suhtes. 35. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega

§ 42

lg 3 p 5 mõttes, mille korral peaks kohus jätma kohaldamata lepingujärgse viivisemäära ja lähtuma seadusjärgsest viivisemäärast.

§ 42

lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§-s 44 on sätestatud, et kui

§ 42

lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohtu arvates ei ole 10 2-18-7801 liisingulepingus sisalduv viivisekokkulepe ka tüüptingimusena liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ega seetõttu

§ 42lg 1 alusel tühine.

Liisinguleping sõlmiti hageja ja liisinguvõtja vahel majandus- ja kutsetegevuse käigus, liisinguvõtja ei olnud tarbija.

1. Kohus leiab, et liisingulepingutes kokkulepitud viivisemäär 0,25% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ega saa olla kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja on esiletoonud, et Eesti turul tegutsevad suuremad krediidiandjad rakendavad majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud liisingulepingute korral viivist 0,2%-0,3% päevas, mida võib pidada majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud liisingulepingute puhul kohalikuks keskmiseks turul kehtivaks viivitusintressimääraks ehk turul valitsevaks praktikaks. Kuivõrd kokkulepitud viivisemäär ei ole käesoleval juhul kõrgem teiste turul tegutsevate krediidiasutuste poolt tavapäraselt kokkulepitavatest viivisemääradest, ei saa kohus asuda seisukohale, et hageja ning põhivõlgniku vahel kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge.
2. Kohus märgib veelkord, et liisingulepingud on sõlmitud mõlema poole majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Ka hageja on juhtinud tähelepanu, et hageja ja kostja vahelises laenulepingus kokkulepitud viivitusintressimäär 0,25% võlgnetavalt summalt päevas on täiesti tavapärane ning ka Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo 3-2-124-11 ja 3- 2-1-97-07). 38.

§ 113

lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt

§ 162

sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja palunud vähendada viivisemäära seadusest tuleneva viivisemäärani. Viivise vähendamine

§ 113

lõike 8 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes.

1. Kohus märgib, et hageja on juba ise viivisesummat vähendanud vastavalt kohtupraktikale. Kostja on esile toonud, et sissenõudjaks on käesoleval juhul suure käibe ja rahaliste vahenditega äriühing, kuid kostja on tarbijast käendaja, kelle sissetulek on 450 eurot bruto. Seega on kostja esile toonud, et tema majanduslik seisund peaks tingima viivise vähendamise. Kohus leiab, et kostja poolt esile toodud asjaolud viivise vähendamiseks alust ei anna. Kohtule ei ole veenvad kostja väited tema maksevõime kohta. Ainuüksi asjaolu, et hagejaks on suure kapitaliga äriühing ja kostjaks füüsiline isik ei anna alust viivise vähendamiseks. Nii saaks iga laenusaaja taotleda kohtult viivise vähendamist seadusest tuleneva viivisemäärani ning kokkulepitud viivismäär kaotaks sel juhul igasuguse tähenduse. Kostja on oma sissetuleku suuruse tõendamiseks esitanud töölepingu T. OÜ-ga. Kohtule ei ole esitatud tööleping ja seega ka kostja sissetuleku suurus veenev. Äriregistri andmete kohaselt on kostja alates 04.04.2017.a. viidatud äriühingu (T. OÜ, registrikood xxx) asutaja, osanik ja ainuke juhatuse liige. Iseenesest ei ole keelatud samaaegselt juhtorgani liikme staatusega olla sama juriidilise isikuga töösuhtes, kuid siis peab juhatuse liige täitma lisaks juhtimisülesannetele mingeid muid lisakohustusi, milles kohta siis sõlmitakse tööleping. Näiteks juhatuse liikmega, kes paralleelselt osutab äriühingule ka raamatupidamise teenuseid, saab sõlmida lisaks juhatuse liikme lepingule ka töölepingu raamatupidamise tööülesannete täitmise osas. Kohtule esitatud töölepingust ei nähtu, millisele ametikohale on 01.10.2017.a kostja 11 2-18-7801 enda äriühing kostja tööle võtnud ja milliseid tööülesandeid kostja talle kuuluvas äriühingus täidab (tl 193-195). Kostja on lisaks Äriregistri andmete kohaselt ka Tegu 2015 UÜ täisosanik. Kohus osundab, et osaühingu juhatuse liige ja osanik määrab oma palgasuuruse ise ning palk ei pruugi olla tänapäeval ainuke sissetuleku allikas. Kostja majandusliku seisukorraga paralleelselt peab kohus lisaks hindama ka kostja poolset kohustuse täitmise ulatust ja hageja õigustatud huve. Ei saa olla vaidlust, et kostja ei ole käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks teinud ühtegi makset, kusjuures hageja on seda kostjalt korduvalt nõudnud. Arvestades asjaolusid, et kostja on oma tulenevad kohustused jätnud pikema aja jooksul täielikult täitmata ning et hageja on pidanud sellist tegevusetust taluma, samuti hageja õigustatud huvi käenduslepingust tulenevate kohustuste kiiremale täitmisele kostja poolt, leiab kohus, et kostja viivise vähendamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
2. Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista liisingulepingust nr 106742 tulenev võlgnevus summas 4179,78 eurot ja viivis summas 4179,78 eurot, kokku 8 359,56 eurot kostjalt välja mõista, Liisingulepingust nr 106001 tuleneva nõude katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 3 263,36 eurot, millest põhinõue on 1 631,68 ja viivis 1 631,68 eurot.
3. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
4. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
5. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
6. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 17.05.2018.a tasunud riigilõivu 1 000 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on iseenesest põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samas vähendas hageja vastavalt kohtu poolt osundatud märkustele 04.03.2019.a menetlusdokumendis oma nõuet. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista riigilõiv vastavalt hageja korrigeeritud nõudele ja RLS lisale 1 so summas 600 eurot. Hagejal oli võimalus kohe esitada korrektne nõue. Muid hageja menetluskulusid kohtutoimikust ei nähtu.
7. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib 12 2-18-7801 kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (600 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 46. TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik 13