← Eesti

3-18-2384/8

Obsah (6)§ 4§ 17§ 26§ 27§ 35§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Otsuse tegemise aeg ja koht 27. august 2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-2384 Haldusasi OÜ SOKKEL HOLDING kaebus Kohi

) § 35 lg-le 3 loa andmise nõusolekut Vabariigi Valitsuselt, kes annab loa andmiseks nõusoleku, kui selleks on ülekaalukas riigi huvi. 6) KOV-ile kirjaliku arvamuse andmiseks ettenähtud kahekuuline tähtaeg on sedavõrd lühike, et selle jooksul ei ole võimalik põhjalikku ja mitmekülgset, erinevaid sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaalaseid mõjusid hindavat, uuringut läbi viia. Ilmselgelt ei ole mahukate uuringute alusel otsustamise lubamine olnud omavalitsusele pädevuse andmise regulatsiooni kehtestamisel seadusandja eesmärgiks. Kuivõrd KOV-il on õigus ja kohustus kaitsta kohalikke huve, ei ole õige seisukoht, et KOV võib uuringuloa andmisega mittenõustumisel tugineda ainult spetsiaalsetele põhjalikele uuringutele. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Kaebaja on käesoleval juhul vaidlustanud otsuse, millega vastustaja ei nõustunud Keskkonnaameti korralduse eelnõuga „Geoloogilise uuringu loa andmine Pihali uuringuruumis“. Asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas kohalik omavalitsus on oma nõusoleku andmisest keeldumisel teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ja kas vaidlusalune otsus on piisavalt motiveeritud. Kaebaja taotles geoloogilise uuringu luba Kohila vallas, Pihali külas asuvale Eesti Vabariigile kuuluvale katastriüksusele Vardi metskond 80 (katastritunnus 31701:005:0958). Taotletud uuringuruumi teenindusala pindala on 298,20 ha. Tegemist on tarbevaru uuringuga, mille käigus plaanitakse rajada kuni 40 puurauku ja kuni 170 uuringukaeveõõnt uurimissügavusega kuni 10 meetrit. Uuritavateks maavaradeks on ehituskruus, täitekruus, ehitusliiv ja täiteliiv. Taotletava loa kehtivusaeg on 5 aastat. 8.

§ 4

lg 2 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. Geoloogiline uuring on lubatud geoloogilise uuringu loa alusel (

§ 17lg 2).

Uuringuloa annab Keskkonnaamet (

§ 26

). Loa andja saadab üldgeoloogilise uurimistöö või uuringuloa taotluse ning taotluse kohta antava haldusakti eelnõu arvamuse saamiseks taotletava uuringuruumi asukoha kohaliku omavalitsuse üksusele, kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse kohta antava haldusakti eelnõu saamisest arvates (

§ 27lg 7).

Taotletava uuringuruumi asukoha kohaliku omavalitsuse üksus on praegusel juhul Kohila vald. 9.

§ 35

lg 1 p 10 kohaselt keeldutakse uuringuloa andmisest, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsinguks üldgeoloogilise uurimustöö loa või uuringuloa andmisega. Kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsinguks üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega, võib loaandja taotleja ettepanekul taotleda loa andmise nõusolekut Vabariigi Valitsuselt. Viimane annab loa andmiseks nõusoleku, kui selleks on ülekaalukas riigi huvi (

§ 35lg 3).

KOV-i keeldumine uuringuloa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming. Loa andjal on võimalik KOV-i keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta (Riigikohtu 11.11.2015 lahend asjas nr 3-3-1-37-15, p 11 ja seal viidatud praktika). Riigikohus on asunud seisukohale, et KOV-i arvamus on menetlustoiming, mis on kohtus eraldiseisvalt vaidlustatav (Riigikohtu 10.06.2010 lahend asjas nr 3-3-1-38-10). 10. Geoloogilise uuringu loa taotlusele ja selle kohta tehtava otsuse eelnõule nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust ning lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muu hulgas keskkonnahoiualased 5

(10)ja sotsiaalseid argumente (vt Riigikohtu 11.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 11). Kooskõlastuse andmisel on KOV-il lai kaalumisruum, millesse kohus saab sekkuda eelkõige vaid juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekib kahtlus otsuse ratsionaalsuses (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 20). See tähendab, et ka taolise menetlustoimingu sisu õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine (nt Riigikohtu 24.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-15-14, p 19). Seejuures tuleb küll arvestada, et menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama haldusakti põhjendustele esitatavatele nõuetele, kuid need peavad siiski olema küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks ning piisavalt selged (vt Riigikohtu 03.03.2015 otsus nr 3-3-1-82-14, p 20). Põhjenduste esitamist KOV-i keelduvas arvamuses on kohtupraktikas peetud vajalikuks ka seetõttu, et kui uuringuloa andmiseks küsitakse nõusolekut Vabariigi Valitsuselt (

§ 35

lg 3), oleks viimasel võimalik neid riiklike ja kohalike huvide kaalumisel arvestada (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-9-09, p 33). See aspekt ei puuduta siiski vahetult uuringuloa taotleja õigusi.

  1. Kohila Vallavolikogu 27.11.2018 otsusest nähtuvad põhjused, miks uuringuloale nõusoleku andmisest keeldutakse, on järgmised: Kohila Vallavalitsusele saadeti 08.11.2018 ettepanek kaitseala moodustamiseks Pihali külas Vardi metskond 80 kinnistul põhjusel, et piirkonnas on lisaks harivesilikule ja rabakonnale ka teiste looduskaitse all olevate loomade, lindude ja taimede elupaikasid ning selle kontrollimiseks on vajalik täiendavate vaatluste tegemine piirkonnas spetsialisti poolt ja vajadusel vastavate ametite poole pöördumine kaitseala moodustamiseks. Taotletav uuringuruum asub Rapla maakonnaplaneeringu ja Kohila valla üldplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku alal. Rohelise võrgustiku toimimiseks ei tohi vähendada oluliselt tugialade suurust ega rohekoridore läbi lõigata ning looduslike alade osatähtsus tugialades ei tohi langeda alla 90%. Uuritava maavara varustuskindlus Pihali uuringuruumi teeninduspiirkonnas on tagatud rohkem kui 10 aastaks, seega oleks kaevandamisloa andmine ehk geoloogilise uuringu lõppeesmärk vastuolus riigi huvidega. Kaebaja leiab, et vastustaja on vaidlustatud otsuses sisuliselt andnud seisukoha kaevandamise lubatavuse osas, mis ei ole menetluse esemeks. Vald on kaebaja hinnangul vaidlustatud otsuse tegemisel ületanud KOV-i pädevust ning väljunud kaalutlusõiguse piiridest; samuti on otsus sisuliselt motiveerimata ning rikutud on uurimis- ja ärakuulamispõhimõtet.
  2. Esmalt selgitab kohus, et varasem kohtupraktika on aktsepteerinud uuringuloa andmise menetluses tulevase kaevandamisloaga seotud keskkonnakaitseliste ja sotsiaalsete argumentide esitamist KOV-i poolt (nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-1018; Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-2075). Neid küsimusi täpsustas Riigikohus 11.11.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-37-
  3. Riigikohtu hinnangul on argument, et uuringute eesmärgiks seatud kaevandamine osutub tulevikus ebatõenäoliseks, kaalutlus, mida uuringuloa kooskõlastamisel arvestada (p 14) ning kohus pidas asjakohasteks KOV-i poolt keeldumises väljatoodud asjaolusid, mis muudavad tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks (p 17). Kui tulevase kaevandamise ebatõenäosus on asjakohane argument uuringuloa kooskõlastamise menetluses, on põhjendatud sellist argumenti ka vastava menetlustoimingu põhjendustes kajastada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2018 otsus asjas nr 3-17-639, p 13). Samamoodi on KOV-il õigus uuringuloa kooskõlastamisel kaaluda keskkonnaalaseid argumente (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-37-15, p 11). Samas ei piira nõustumine uuringuloa andmisega KOV-i võimalust edaspidi keelduda kaevandamisloa kooskõlastamisest isegi juhul, kui KOV on uuringuloaga reservatsioonideta nõustunud (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p-d 12 ja 14). Edaspidise kaevandamisloa andmise vähene tõenäosus on üks kaalutlus kogumist, millest lähtudes peab haldusorgan oma 6

(10)seisukoha kujundama, kuid see ei ole ainumäärav uuringuloaga mittenõustumiseks. Riigikohus on pidanud haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttega kooskõlas olevaks, kui KOV otsustab uuringuloa siiski kooskõlastada, kuid märgib seejuures oma seisukoha, et kaevandamine ei osutu tõenäoliselt võimalikuks. Seejärel on uuringuloa taotlejal võimalik ise otsustada, kas ta peab uuringute tegemist sellises olukorras otstarbekaks või loobub uuringuloa taotlemisest (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 14). Eeltoodust tulenevalt ei saa uuringuloa kooskõlastamise otsustamisel pidada iseenesest lubamatuks või asjakohatuks kaalutluseks tulevase kaevandamisloa andmise ebatõenäolisust, küll aga ei saa eeltoodu olla ainsaks või peamiseks argumendiks uuringuloa kooskõlastamisest keeldumisel.
  1. Järgnevalt käsitleb kohus vaidlustatud otsuses esitatud ja kohtumenetluse käigus täiendatud põhjendusi, millele tuginedes vastustaja keeldus uuringuloa kooskõlastamisest. 13.1 Vaidlustatud otsuses on välja toodud, et taotletavasse uuringuruumi jäävad kaitsealuste loomaliikide – harivesiliku ja rabakonna – registreeritud elupaigad (KLO9118030 ja KLO9118042). Seejuures on vald otsuses nentinud, et hetkel on eelviidatud elupaigad uuringuruumist välja jäetud, kuid uuringualasse on jäetud kunagisest karjäärist tekkinud veesilm, mis on piirkonna harivesilikele lähim ja maa-ameti kaardirakenduse põhjal ainus veesilm. 13.1.1 Vaidlust ei ole, et Keskkonnaamet on uuringuloa andmise korralduse eelnõus arvestanud asjaoluga, et taotletava uuringuruumi teenindusala kattub kuni ~430 m ulatuses harivesiliku elupaigaga (KLO9118042) ning on seega geoloogilise uuringu teostamiseks harivesiliku elupaigas lisanud loale täiendava tingimuse, mille kohaselt geoloogilist uuringut ei tohi läbi viia harivesiliku sigimisajal
  2. aprillist kuni
  3. juulini (vt Keskkonnaameti 19.09.2018 korralduse eelnõu p 3.2.5.3.). Samuti on Keskkonnaamet märkinud, et kui geoloogilise uuringu tulemusest selgub, et kaevandamiseks sobiv maavara levib ka nimetatud elupaiga ulatuses, siis kaevandamisloa taotlemise korral tuleb harivesiliku elupaik kaevandamisloaga taotletavast alast välja jätta. Seega on Keskkonnaamet hinnanud alal asuvate kaitsealuste liikide elupaikade ohustamise võimalust ega näinud harivesilikele ja nende elupaikadele väljaspool sigimisperioodi geoloogilise uuringu teostamisest tulenevat ülemäära kahjulikku mõju. Samuti ilmneb Keskkonnaameti korralduse eelnõust selgelt, et võimaliku kaevandamisloaga taotletavast alast tuleb harivesiliku elupaik välja jätta. Vastustaja ei ole ära näidanud, millest tulenevalt ta Keskkonnaameti hinnangule (sh loale seatud tingimusele) vaatamata leiab, et taotletava uuringu läbiviimine kahjustaks harivesiliku (või teiste kaitsealuste liikide) elupaiku. Kui vastustaja leiab, et uuringuloa taotluses nimetatud kaeveõõnte ja puuraukude tegemine ning sellega seotud tegevused (nt seadmete vedamine, töötajate liikumine vms) kaitsealuseid liike ja nende elupaiku märkimisväärselt kahjustavad, peaks otsusest nähtuma, milliste andmete pinnalt ta seda arvab. Praegusel juhul otsus vastavat põhistust ei sisalda, sh seonduvalt uuringualal paikneva veesilmaga. Samuti ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks arvestanud kaebaja poolt loa taotluses osundatuga, mille kohaselt maavara kaevandamisel ja karjääri korrastamisel oleks võimalik säilitada ja parandada harivesiliku eluja kudemistingimusi, rajades täiendavalt üksteisest isoleeritud ja päikesele avatud väikeveekogusid (vt taotluse p 6). 13.1.2 Kohtumenetluses on vastustaja täiendavalt selgitanud, et kaeveõõnte ja puuraukude tegemine (samuti nende tegemiseks juurdepääsude ja rasketehnika manööverdamisalade rajamine) muudab pöördumatult pinnast ja omab olulist mõju maapealsele ökosüsteemile; samuti mõjutatakse vee liikumist pinnases, mis võib ohtu seada harivesiliku ja rabakonna elupaigad. Kohus möönab, et maa sisse aukude puurimine ja kaeveõõnte tegemine muudab ja mõjutab keskkonda, kuid sellise mõjutuse negatiivset iseloomu pole vastustaja siiski kuidagi 7
(10)põhjendanud. Riigikohus on märkinud, et kuigi vastustajalt ei saa kooskõlastuse andmisel eeldada põhjalike keskkonnauuringute tegemist, tuleks tal vähemasti selgitada, millel tema väited põhinevad, ja vajaduse korral taotlejalt täpsemaid andmeid küsida (vt 11.11.2015 otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 18). Leides, et taotletaval uuringul on vahetud või kaudsed negatiivsed mõjud, peab KOV seega kooskõlastuse andmisest keeldumisel vähemalt selgelt defineerima, milles need mõjud seisnevad ja milles väljendub nende kahjulikkus. Vajaduse korral saab loast huvitatud isik esitada tõendid ja kahtlused ümber lükata. Piisavaks ei saa pidada üldsõnaliselt negatiivsetele mõjudele viitamist ja selle põhjal keskkonnahäiringute riski nentimist. Tuleb ka arvestada, et mitte igasugune võimalik negatiivne mõju ei saa välistada uuringuloaga nõustumist –

§ 7

lg 1 kohaselt tuleb geoloogiline uuring teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne. 13.2 Kohus ei pea geoloogilise uuringu loale kooskõlastuse andmisest keeldumiseks piisavaks kaalutluseks muu hulgas asjaolu, et vallale esitati 08.11.2018 ettepanek kaitseala moodustamiseks Pihali külas Vardi metskond 80 kinnistul. Kohalike elanike ettepanek laekus vastustajale vahetult enne vaidlustatud otsuse tegemist ning uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamise hetkel puudus vallal peale vastava ettepaneku igasugune informatsioon uuringualal täiendavalt mingite kaitsealuste liikide elupaikade asumise kohta, veel vähem uuringutegevuse mõju kohta väidetavatele liikidele ja nende elupaikadele. Pelgalt laekunud ettepaneku alusel uuringuloale nõusoleku andmise välistamist tuleb kohtu hinnangul pidada ennatlikuks. Kohtu hinnangul ei oma ka vastustaja poolt käesoleva kohtumenetluse kestel loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamine mõju uuringuloa kooskõlastamisele. Puudub regulatsioon, mille kohaselt oleks KOV-il uuringualal algatatud kaitse alla võtmise menetluse tõttu kohustus keelduda uuringuloa menetluses kooskõlastuse andmisest uuringuloale. Kohus juhib tähelepanu

§ 35

lg 2 p-le 2, mille kohaselt võib üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisest keelduda, kui taotletava üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa alusel tehtavad tööd võivad oluliselt ebasoodsalt mõjutada loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetlus on LKS § 9 lg 1 kohaselt algatatud, ja seda ebasoodsat mõju ei saa muul viisil vältida kui loa andmisest keeldumisega. Viidatud sättest saab järeldada, et igal juhul peab lisaks kaitse alla võtmise menetluse algatamisele uuringuloa andja olema seisukohal, et uuring ka kahjustab kõnealuseid loodusobjekte. Praegusel juhul aga puudub kindel teadmine, kas uuringualal üldse asuvad ettepanekus nimetatud kaitsealuste liikide elupaigad ja millises ulatuses. Sellest tulenevalt ei ole võimalik sisuliselt hinnata, kas ja mil määral uuringuloa alusel tehtavad tööd vastavaid loodusobjekte kahjustaks. Ainuüksi kaitse alla võtmise menetluse algatamine ei saa seega olla piisavaks argumendiks kooskõlastuse andmisest keeldumiseks. 13.3 Vaidlustatud otsuses on samuti tuginetud asjaolule, et taotletav uuringuruum asub Rapla maakonnaplaneeringu ja Kohila valla üldplaneeringu kohaselt rohevõrgustiku alal ning rohelise võrgustiku toimimiseks ei tohi vähendada oluliselt tugialade suurust ega rohekoridore läbi lõigata ning looduslike alade osatähtsus tugialades ei tohi langeda alla 90%. Riigikohus on selgitanud, et rohevõrgustiku puhul on tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 17). Praegusel juhul ei selgu vaidlustatud otsusest, millest lähtuvalt leiab KOV, et taotletava geoloogilise uuringu läbi viimine on vastuolus maakonnaplaneeringuga rohevõrgustiku ala suhtes sätestatud kasutustingimustega ja üldplaneeringu eesmärkidega. Vastustaja keeldumises puudub rohevõrgustiku väidetava ohustamise osas sisuline analüüs. Õige on kaebaja seisukoht, et üldplaneering iseenesest geoloogilise uuringu läbiviimist rohevõrgustiku alal ei välista. Praegusel juhul ei ole tõendatud, 8

(10)et geoloogilise uuringu tegemine takistaks rohevõrgustiku funktsioneerimist, samuti ei tingi see vajadust muuta uuringuala maakasutuse sihtotstarvet. Selle kohta, millist mõju omab kaevandamine rohealale ja kas selline mõju oleks vastuolus üldplaneeringu eesmärkidega, on võimalik adekvaatne hinnang anda alles pärast geoloogilise uuringu teostamist. Praegusel juhul selguks alles geoloogilise uuringu tulemusena, kas ja millises ulatuses on alal kaevandatavat maavara. Seejärel saab otsustada võimaliku kaevandamise ala piiride ja üldse kaevandamise mõistlikkuse üle (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2018 otsus nr 3-18-639, p 14). Kohus nõustub kaebajaga, et kehtiva õiguse ega kohtupraktika valguses ei ole kaevandamise planeerimine, sh geoloogilise uuringu teostamine, rohevõrgustiku alal välistatud. Uuringuloa kooskõlastamisel tuleb muu hulgas arvestada, et vajadusel on võimalik rakendada rohevõrgustiku toimimist toetavaid meetmeid, et tagada konkreetse ala looduskoosluste säilimine ja nende funktsionaalsus. 13.4 Vaidlustatud otsuses on mainitud kahe kinnistu (s.o Männituka ja Sõõrumäe kinnistute) omaniku poolt väljendatud mittenõustumist uuringuloa väljastamisega. Kuigi ei nähtu, et vald oleks otsuse tegemisel eraldi tuginenud kohalike elanike vastuseisule, märgib kohus selguse huvides siiski, et pelgalt üksikute uuringuala lähiümbruses asuvate kinnistute omanike vastumeelsusest ei saa teha järeldust kohaliku kogukonna vastuseisust uuringuloa andmisele. Kui kooskõlastuse andmisest keeldumisel soovitakse ühe argumendina tugineda kohalike elanike vastuseisule, peab see olema sisuliselt põhistatud. Sellisel juhul tuleks otsuses näidata, millised konkreetsed negatiivsed mõjutused kohalikele elanikele uuringuloa andmisest tuleneksid. 13.5 Eelnev ei tähenda, et sisuliselt puuduks KOV-il võimalus uuringuloa andmise kooskõlastamisest keeldumiseks. Küll aga ei tohi Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-37-15 kohaselt KOV-i keeldumine olla hüpoteetiline ega ebamäärane (p-d 17-19). Praegusel juhul ei ole vastustaja kohtu hinnangul välja toonud selliseid veenvaid argumente, mis võiks luua tõsise veendumuse mõjudest, mis uuringuloa andmise välistaks. Kohus leiab, et vastustaja argumendid, mis puudutavad uuringu läbiviimise mõjusid keskkonnale ja kohalikule elanikkonnale, on liialt hüpoteetilised ja põhistamata ning vaidlustatud otsuses esitatud kujul ei ole need piisavad selleks, et pidada 27.11.2018 keeldumist igakülgselt kaalutuks ja ratsionaalseks otsuseks. 14. Lisaks eeltoodule esineb valla otsuses ka kaalutlusvigu. Nimelt on vastustaja tuginenud ühe peamise argumendina asjaolule, et uuritava maavara varustuskindlus Pihali uuringuruumi teeninduspiirkonnas on tagatud rohkem kui 10 aastaks, mistõttu oleks geoloogilise uuringu lõppeesmärk ehk kaevandamisloa andmine vastuolus riigi huvidega. Maavara varustuskindluse hindamine ei ole aga KOV-i ülesanne ning seega on vastustaja oma otsuse tegemisel lähtunud asjakohatust kaalutlusest. KOV-i roll nõusoleku andmise või sellest keeldumise otsustamisel on tuua välja just omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvid, riiklikke huve arvestavad uuringuloa taotluste menetluses loa andja (Keskkonnaamet) ja vajaduse korral ka Vabariigi Valitsus. 15. Vastustaja on jätnud arvesse võtmata uuringuloa iseseisva eesmärgi ning lähtunud kaalutlemisel peaasjalikult eeldusest, et taotleja lõppeesmärgiks on uuringuruumi piires maavara kaevanduse avamine. See ilmneb selgelt ka vaidlustatud otsuse eelnõust, milles on mh märgitud, et kuna OÜ SOKKEL HOLDING lõppeesmärgiks on taotletava uuringuruumi piires maavara kaevanduse avamine, on otsuses välja toodud just kaevandamise ja kaevandamisloa taotlemisega seotud aspekte (tl 35). Kuigi 27.11.2018 otsusest on eelmärgitu välja jäetud, on otsuse aluseks olevad kaalutlused samad. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-37-15 p-s 13 rõhutanud, et uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles 9
(10)talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Nii taotlejal kui ka KOV-il on pärast uuringu tegemist võimalikus kaevandamisloa menetluses koguda varasemast rohkem teavet kaevandamistegevuse tegelike mõjude kohta. KOV-il on võimalik hüpoteetilistele riskidele tuginemise asemel rajada oma arvamus uuringuga tõendatud teabele. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. Geoloogilise uuringu loa andmise eelnõust nähtub, et praeguse seisuga rahuldab taotletava uuringuruumi teeninduspiirkonda jäävate mäeeraldiste kaevandatav jääkvaru vajadused taotletava maavara osas rohkem kui 10 aastaks, kuid geoloogilise uuringu tegemine annaks riigile maavarade otsingu ja uuringu seisukohalt olulist informatsiooni ning seetõttu ei ole uuringu tegemine vastuolus riigi huviga. Vald ei ole eelnimetatud asjaolusid kaalunud. 16. Täiendavalt märgib kohus, et asjassepuutuv ei ole vastustaja viide

§ 35

lg-s 3 sätestatud võimalusele taotleda uuringuloa andmise nõusolekut Vabariigi Valitsuselt. Selle sätte eesmärk ei ole anda KOV-ile võimalust kooskõlastuse andmisest oma seisukohta sisuliselt põhistamata keelduda, vaid seeläbi on riigil võimalik realiseerida oma huve, kui need peaks KOV-i omadega vastuolus olema.

  1. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud kaebaja menetlusse kaasamata ja ära kuulamata. Asja materjalidest nähtuvalt esitas Kohila Vallavalitsus 09.11.2018 kirjaga nr 17-6.4/1815 (tl 38) kaebaja esindajale arvamuse andmiseks vaidlustatud otsuse eelnõu, mille kohta kaebaja esitas 15.11.2018 omapoolse seisukoha (tl 40). Kohus leiab, et vastustaja ei ole selles osas menetlusnorme rikkunud.
  2. Eelnevat arvestades peab kohus vastustaja tegevust Keskkonnaameti korralduse eelnõuga mittenõustumisel õigusvastaseks. Seega tuleb kaebus rahuldada ning tunnistada Kohila Vallavalitsuse 27.11.2018 otsus nr 35 õigusvastaseks ja kohustada vastustajat uuesti otsustama arvamuse andmine kaebaja geoloogilise uuringu loa taotluse kohta. Kohtu hinnangul on arvamuse andmise uuesti otsustamiseks piisav

§ 27

lg-s 7 sätestatud kahekuuline tähtaeg, eriti arvestades, et tegemist on küsimuse korduva otsustamisega.

  1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus tegi otsuse vastustaja kahjuks, seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kirjalikus menetluses kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Kohus määras 27.06.2019 määruses täiendavate avalduste, sh menetluskulusid puudutavate dokumentide esitamise tähtajaks 22.07.
  2. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista 20.12.2018 kaebuselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda, kuna kaebaja ei ole kohtule määratud tähtaja jooksul esitanud kuludokumente (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.