← Eesti

2-17-2975/39

Obsah (12)§ 76§ 88§ 6§ 101§ 113§ 175§ 396§ 142§ 29§ 155§ 145§ 399

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 7. juuni 2019, T

) § 175 lg 1 ja § 396 lg 1 järgi on see laenuleping, millega kostjad kohustusid laenu tagasi maksma ja tasuma intressi. 3.2. Maakohus tuvastas ka, et kostjad tasusid hagejale kokku 142 832 eurot ja lepingu p 2.5 järgi tuli arvestada tasutud maksed esmalt põhivõla katteks ja seejärel intressi katteks. Asjas ei nähtu, et intressimäära oleks korrigeeritud Euriboriga nagu leping seda ette nägi. Seega pidid kostjad tasuma hagejale põhivõla 121 858,23 eurot ja intressi 18 386,05 eurot – kokku 140 244,3 eurot. Tegelikult tasusid kostjad hagejale kokku 142 832 eurot, seega on põhivõlg ja intress tasutud ning kohustus täidetud

§ 76lg-te 1 ja 2 järgi.

3.

  1. Viivisenõude kohta märkis maakohus, et kuigi lepingu p 2.6 järgi tuli kostjatel tasuda viivituse eest 0,2% päevas tasumata summalt, ei nähtu tõenditest, et hageja oleks kostjatele esitanud arvestusi, nõudeid ja avaldusi viivise kohta. Poolte e-kirjavahetusest nähtuvalt oli hageja nõus, et kostjad maksavad tagasi vähem ja/või hiljem. Lisaks pakkus hageja
  2. mail 2015 maksepuhkust ja märkis, et statistika tundub olevat selline, et põhivõlg on 108 649 eurot ja suurem osa maksetest on intressi katteks. Ühtegi viidet pole tasutud summade arvestamisele viivise katteks. Seega käitus hageja kostjate suhtes

§-st 6 tuleneva hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastaselt, kui arvestas tasutud summad alles hiljem esmalt viiviste katteks. Nimelt avaldas hageja esmakordselt

  1. septembri 2016 võlanõudes, et arvestab varasemalt tasutud summad viiviste katteks. Võlaarvestuse tabeli esitas hageja kostjatele alles
  2. oktoobril
  3. Lisaks märkis hageja
  4. novembril 2016, et luges
  5. oktoobril 2016 tasutu esmalt viiviste katteks, mitte nii nagu määrasid kostjad. Eeltoodust tulenevalt ei saa

§ 88

lg 8 kohaldada ja hagejal polnud õigust kostjate tasutud summasid arvestada viivise katteks. Kostjate tasutu tuleb lugeda põhivõla ja intressi katteks lepingu p 2.5 järgi. Ka edasiulatuva viivise nõue on hea usu põhimõtte vastane. 3.

  1. Menetluskulud jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi nõudes

(2)rahuldada või teise võimalusena saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1. Esiteks märkis maakohus ekslikult, et hageja nõudeks
(2)on põhivõla 64 871,42 euro, intressi 17 407,49 euro ja viivise 47 463,94 euro väljamõistmine. Tegelikult palus hageja alternatiivselt kostjatelt välja mõista solidaarselt 64 871,42 eurot, millest intressi summa oli 17 407,49 eurot ja viivis 47 463,94 eurot. 4.2. Teiseks kohaldas maakohus vääralt

§ 6

, kuna aegumistähtaja kestel esitatud

§ 101

lg 1 p-st 6 tulenev viivise maksmise nõue ega viivise tasumise või viivisemäära suuruse kokkulepe ei saa üldjuhul olla vastuolus hea usu või mõistlikkuse põhimõttega ega heade kommetega. Kohus ei saa rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral üldjuhul jätta viivist täielikult välja mõistmata, vaid seaduses sätestatud ja põhjendatud juhul on kohtul üksnes õigus vähendada viivist selle ebamõistliku suuruse puhul. Samuti ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas võlausaldaja võlgnikku enne sellest teavitas või mitte. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei kohalda seadusejärgset viivisemäära, kui ta ei aktsepteeri lepingu p-st 2.6 tulenevat viivise nõuet. Kuivõrd puudub vaidlus, et kostjad korduvalt ja oluliselt rikkusid lepingus kokkulepitud maksegraafikut, kokkulepitud viivise määr ei ole 4

(10)tavapärasest kõrgem ning viivisenõue ei ületanud põhinõuet, siis puudus maakohtul alus

§ 6

lg 2 kohaldamiseks ja lepingu p 2.6 kohaldamata jätmiseks selle väidetava hea usu põhimõtte vastasuse tõttu. Kostjad esitasid viivise vähendamise taotluse

§ 113

lg 8 alusel, seega oleks maakohus saanud erandlike asjaolude esinemisel üksnes viivist vähendada. Kostjad ei esitanud maakohtule faktilisi asjaolusid ega tõendeid, millest tulenevalt saaks asuda seisukohale, et lepingu p 2.6 on ebamõistlik, erakordne või kokkuleppevabadust ebaproportsionaalselt kuritarvitav lepingutingimus. Samuti ei muuda viivise kokkulepet hea usu põhimõtte vastaseks asjaolu, kui kokkulepitud viivise määr või viivise summa on maakohtu arvates ülemäära suur. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid ning ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus hea usu põhimõttega, heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub reeglina võlgnikust ning seega ei saa viivisekokkulepe võlgnikku ülemääraselt ja ebamõistlikult kahjustada ning seega olla vastuolus hea usu põhimõttega. 5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada nõude

(2)lahendamise osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsus, millega rahuldab hagi 3 773,51 euro saamiseks viivisena. See mõjutab ka menetluskulude jaotust. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7. Hageja apellatsioonkaebuse resolutsiooni kohaselt soovib ta maakohtu otsuse tühistamist, nõude
(2)rahuldamist või asja maakohtule uuesti läbivaatamiseks saatmist. Ka kaebuse p-s 1.2 selgitas hageja, et soovib vaidlustada maakohtu otsust üksnes alternatiivse nõude rahuldamata jätmise osas. Seega on maakohtu otsus nõude
(1)rahuldamata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
  1. Apellatsioonimenetluses ei ole enam vaidluse all järgmised asjaolud: - - - - - kostja II allkirjastas
  2. oktoobril 2010 digitaalselt enda ja kostja I nimel lepingu sisu kajastava dokumendi, mis kannab
  3. septembri 2010 kuupäeva ning mille oli koostanud ja kostjatele saatnud hageja; leping sooviti sõlmida olukorras, kus võlgnik võlgnes hagejale
  4. detsembri 2008 laenulepingute alusel põhivõlana nn põhiosana 1 200 000 krooni ja 706 667 krooni – kokku 1 906 667 krooni (121 858,23 eurot), millele lisandus intressivõlg; kostjad nõustusid tasuma hagejale võlgniku võla põhiosa alates
  5. oktoobrist 2010 igakuiste 25 000 krooni (1 597,79 euro) suuruste maksetega ja sellelt summalt intressi, kusjuures maksed tuli arvestada esmalt põhivõla ja seejärel intressi katteks; kostja I tasus hagejale aastatel 2010–2015 kokku 64 916,16 eurot, mis arvestati põhivõla katteks; samal ajal vahetasid pooled e-kirju, milles kostja II teatas takistustest üksikute osamaksete tegemisel ja hageja nõustus maksete edasilükkamisega;
  6. mai 2015 e-kirjas pakkus hageja võimalust kasutada aastast maksepuhkust, millega kostjad
  7. juuni 2015 kirjas nõustusid; hageja koostas
  8. septembril 2016 võlanõude koos lepingu ülesütlemise hoiatusega, mille kostjad said kätte
  9. septembril 2016; hageja koostas
  10. oktoobril 2016 lepingu ülesütlemise avalduse, mille kostjad said kätte
  11. oktoobril 2016; 5
(10)- kostja I tasus pärast seda, täpsemalt
  1. oktoobril 2016 hagejale veel 57 005,84 eurot (mis maksekorralduse selgituse kohaselt oli põhivõla katteks) ja 20 910 eurot (selgituse järgi intressi) – kokku on kostja I seega lepingu alusel hagejale maksnud 142 832 eurot.
  2. Põhjendatud on hageja etteheide nõude
(2)maakohtu otsuses ebaõige sisustamise kohta. Hageja avaldas 26. veebruari 2018 hagiavalduse terviktekstis piisava selgusega, et soovib teise võimalusena, st nõudena
(2)kostjatelt solidaarselt 64 871,42 euro, sh intressi 17 407,49 eurot ja viivise 47 463,94 eurot väljamõistmist. Maakohus aga jättis vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-ga 1 mh rahuldamata alternatiivse nõude põhivõla 64 871,42 euro, intressi 17 407,49 euro ja viivise 47 463,94 euro väljamõistmiseks. Sama otsuse lk 3 algusest nähtub, et maakohus ei käsitlenud nõuet
(2)kokku 64 871,42 euro saamiseks, vaid pidas seda põhivõla summaks. Sisustades hageja nõuet hageja soovitust laiemalt ja suurema summaga, rikkus maakohus TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Eeltoodud kaalutlustel tuleb maakohtu otsus nõude
(2)lahendamise osas tervikuna tühistada. Ringkonnakohus saab sama nõude ise uuesti lahendada. 10. Kaebuse ja nõude
(2)lahendamiseks tuleb käsitleda järgmisi küsimusi: - kuidas tõlgendada lepingut (järgnevas p 11 koos selle alapunktidega); kuidas on põhivõlga ja intressi tasutud (p 12 alapunktidega); kas põhivõla tasumise kohustus täideti kohaselt (p 13 alapunktidega); kas ja mis summas on hagejal õigus nõuda viivist (p 14 alapunktidega)?
  1. Kostjate esmase vastuväite kohaselt ei tulene neile lepingust viivise maksmise kohustust, sest hageja ega võlgnik ei ole lepingudokumenti (I kd tl 6–7) allkirjastanud. Maakohus sellega ei nõustunud ja kaebusele vastates väljendasid kostjad soovi oma senist vastuväidet järgida. 11.
  2. Sisuliselt leiavad kostjad, et lepingu p 4.1 on edasilükkav tingimus ning hageja ja võlgniku allkirjade puudumise tuttu tõttu lepingut ei sõlmitud. Teatavatel juhtudel võib lepingus sisalduv kõigi osapoolte allkirjade nõue olla jõustumiseks vajalik tingimus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-6236, p 9). Siiski tuleb tingimuse sisu ja tähendus selgitada välja lepingut vastavalt

§-le 29 tõlgendades. Selle käigus saab arvesse võtta lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki. Käesoleval juhul tulenes lepingust kohustusi üksnes kostjatele. Kostjad ei toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks pidada lepingu p 4.1 sisuliselt lepingu jõustumiseks vajalikuks tingimuseks. Võlausaldaja (hageja) nõustumus lepinguga väljendub eelkõige selles, et hageja koostas lepingu teksti ja saatis selle kostjatele (I kd tl 67). Samuti on hageja menetluses kinnitanud, et leping vastab tema tahtele. Seega saab lugeda lepingu sõlmituks alates selle

  1. oktoobril 2010 kostjate nimel allkirjastamisest – nagu õigesti tegi maakohus vaidlustatud otsuse lk-del 4–
  2. Ringkonnakohus nõustub sellekohaste põhjendustega ega korda neid. 11.
  3. Lisaks tuleb märkida, et võlgniku kohustuste üleminekuks ei olnud vaja sõlmida lepingut võlgnikuga. Tsiviilõigused ja -kohustused võivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 1 järgi ühelt isikult teisele üle minna (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigused ja kohustused antakse TsÜS § 6 lg 3 järgi üle üleandmise tehinguga (käsutustehing).

§ 175

lg 1 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Sellisel juhul toimub kohustuse üleminek võlausaldaja ja kolmanda isiku kahepoolse kohustusja käsutustehingu alusel. Kohustuse üleminekuks ei ole sellisel juhul vaja võlgniku tahteavaldust (Riigikohtu 19. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12 teine ja kolmas lõik). 11.3. Asja lahendamiseks tuleb siiski täpsemalt käsitleda lepinguosaliste õigussuhteid. 6

(10)Lepingu p 2.1 kohaselt võttis kostja I lepinguga kohustuse täita eespool p 8 teises taandes kirjeldatud võlgniku laenude tagastamise kohustus hageja ees. Hageja ja võlgniku vahelises suhtes astus kostja I sisuliselt võlgniku asemele, st võttis üle kohustuse (

§ 175lg 1).

Maakohus märkis õigesti, et kohustuse ülevõtmise tulemusel tekkis laenusuhe hageja ja kostja I vahel ning sellele suhtele saab kohaldada laenulepingut reguleerivaid sätteid. Kuna võlgneti rahaline kohustus ja lepiti kokku intressi maksmises, samuti pidades silmas lepingu p-de 2.1 ja 2.2 sõnastust, on ühtlasi tegemist olukorraga, kus lepingu tulemusel võlgnes kostja I hagejale põhivõla laenuna ka sõltumata algse võlasuhte sisust (

§ 396lg 2).

Kostja II seevastu kohustus lepingu p-ga 3 vastutama kostja I võetud kohustuse täitmise eest, st andis käenduse (

§ 142lg 1).

Lepingus kostja II kohustuse nimetamine garantiiks ei tähenda

§ 29

lg-te 1 ja 2 tõttu vastavale õigussuhtele

§ 155kohaldamist.

Kuigi lepingu p 3.2 seda selgelt ei nimeta, siis

§ 145

lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh viivise maksmise eest.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad kostjad lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral solidaarselt, sest käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et kostja II vastutab üksnes juhul, kui hageja ei saa nõuet kostja I vastu rahuldada. Käendus on kehtiv, sest selle sõlmimise ajal kehtinud õiguse järgi ei laienenud kostjale II kui kostja I juhatuse liikmele (I kd tl 28–32) tarbijakäenduslepingust tulenev kaitse (Riigikohtu

  1. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p 13 neljas lõik), samuti ei ole kostja II tuginenud lepingu tühisusele või tühistamisele. 11.
  2. Kokkuvõtvalt tõlgendab ringkonnakohus lepingut tervikuna nii, et hageja ja kostjad leppisid kokku, et kostja I võlgneb võlgniku senise põhivõla hagejale laenuna ja maksab intressi ning kostja II käendab neid kohustusi. Seega on kostjale I siduvad lisaks omaksvõetud laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustustele ka lepingu p-s 2.6 sisalduv ja

§ 113

lg 1 esimesel lausel rajanev viivise kokkulepe ning vastava kohtuse täitmise eest vastutab kostja II temaga solidaarselt

§ 145lg-te 1 ja 2 järgi.

  1. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus lepingu alusel tehtud kosja I makseid. 12.
  2. Kostja I maksis hagejale 142 832 eurot, millest 121 922 eurot luges põhivõla katteks. Pooled ei vaidle, et lepingu järgi tuli põhivõlana tasuda 1 906 667 krooni ehk euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-te 1 ja 2 ning nõukogu
  3. juuli 2010 määruse (EL) nr 671/2010 art 1 järgi 121 858,23 eurot ( ≈ 1 906 667 : 15,6466), millest lähtub ka hageja oma arvutustes. Pooled on üksmeelsed, et kostja I tasus viimase põhivõla maksega ettenähtust enam 63,77 eurot ( = 121 922 – 121 858,23). Kostjad leidsid, et see summa on makstud õigusliku aluseta ja palusid viivise nõude edukuse korral arvestada selle maha välja mõistetavast viivisest. Hageja möönab, et vahe tuleneb arvestuslikust ebatäpsusest ja selle võib lugeda kas viivise või intressi katteks. 12.
  4. Hageja arvutuse kohaselt on lepingu alusel võlgnetud intressi summa 17 407,49 eurot, kostjate väitel aga 20 773 eurot. Samas on kostja I tasunud intressi katteks 20 910 eurot. TsMS § 439 mõtte kohaselt ei tohi kohus hageja kasuks arvestada lepingu järgi intressi hageja esiletoodust suuremas summas. Kuna kostjate nimetatud intressisumma on suurem, siis saab asja lahendamisel lähtuda intressi maksmise kohustusest summas 17 407,49 eurot. Seetõttu on kostja I tasunud nõutust rohkem intressi 3 502,51 eurot ( = 20 910 – 17 407,49), mida mõlemad pooled on palunud lugeda viivise makseks. 12.
  5. Hageja soovib apellatsioonkaebusega nõude

(2)rahuldamist, st lähtub hagiavalduse 26. veebruari 2018 tervikteksti p-de 3.31 ja 3.32 ning sama menetlusdokumendi lisana esitatud arvutuste kohaselt 20 910 euro ja põhivõlast tekkinud vahe 63,77 euro tasumisest viivise katteks. Selle tulemusena on lepingu järgi arvestatud intress hageja arvates endiselt tasumata. Alternatiivselt tõi hageja esile, et kui lugeda 17 407,49 eurot intressi makseks, siis on ikkagi tasumata kogu nõude
(2)summale vastav viivis. 12.4.

§ 88

lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel sissenõutavaks 7

(10)muutunud intressi ja lõpuks põhikohustuse katteks.

§ 88lg-s 8 nimetatud intress hõlmab viivist (Riigikohtu 4.

jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11; 14. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-11, p 12). Siiski ei tulene viidatud sättest, et see reguleeriks kahe intressi, st lepingujärgise (laenu) intressi ja viivise kui viivitusintressi omavahelist tasumise järjekorda. Järelikult oli kostjal I endal

§ 88lg 1 järgi õigus määrata, kas ta tasub intressi või viivise katteks.

Maksekorralduse selgituse järgi tasus ta intressi (I kd tl 24). 12.5. Eelnevast tuleneb, et hageja määratletud summas intress on makstud ja seda ei saa nõude

(2)osana enam nõuda. Hageja on alternatiivselt selliselt juhul palunud käsitleda kogu nõuet
(2)viivise nõudena. Kuna

§ 113

lg 6 tõttu ei saa viivist nõuda intressilt, siis ei ole nõude lahendamisel sisulist vahet, kumma kohustuse katteks kõnealune rahasumma loetakse. 13. Viivist saab lepingu p 2.6 ja

§ 113

lg 1 järgi arvestada rahalise kohustuse täitmisega (põhivõla maksmisega) hilinemise korral. Niisiis tuleb välja selgitada, millal muutus vastav kohustus sissenõutavaks. 13.

  1. Hageja ütles
  2. oktoobri 2016 avaldusega (I kd tl 20) kostjate väidetava rikkumise tõttu lepingu üles, olles enne
  3. septembri 2016 andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks (I kd tl 18). Neid asjaolusid pole kostjad vaidlustanud, aga leiavad, et puudus võlg, mille alusel oleks saanud lepingu kehtivalt üles öelda. Lisaks ei ole vaidlust, et igakuine osamakse muutus sissenõutavaks
  4. kuupäeval. 13.
  5. Kostjad tõid esile ja tõendasid, et märtsi 2011, jaanuari 2012 ja detsembri 2013 osas lepiti kokku vastavale kuule langeva tähtpäeva edasilükkamises (I kd tl 69, 70, 73). Koostoimes poolte käitumisega ja muu järgnevas viidatava kirjavahetusega tuvastab ringkonnakohus, et pooled leppisid kokku maksegraafiku pikendamises, st neil kuudel ei tulnud osamakset tasuda ja selle võrra pikenes lepingu täitmise tähtaeg. Seevastu
  6. mai 2012,
  7. oktoobri 2012 ja
  8. aprilli 2014 kirjadest (I kd tl 71, 72, 74) ei nähtu poolte tahet maksegraafikut muuta, vaid neis lepiti kokku üksikute osamaksete (osalise) hilinemise lubatavuses. Kostjate
  9. novembri 2010 kirjale (I kd tl 68) hageja ei vastanud, st tema nõustumus selle kuu osamakse edasilükkamisega pole tõendatud. Kui lähtuda lisaks hageja väitest maksegraafiku kohta ja kostjate hagivastuse p 2.1 alapunktides 2.1.1–2.1.5 aastate 2010–2014 kohta esiletoodust, siis muutus enne
  10. jaanuari 2015 sissenõutavaks 48 osamakset ( = 3 + 4 × 12 – 3), igaüks 1 597,79 eurot – kokku 76 693,92 eurot ( = 48 × 1 597,79), aga tasutud oli 63 316,16 eurot ( = 3 195,58 + 14 320,58 + 14 400 + 15 400 + 16 000). Kostjad ei selgitanud, millisel alusel võinuks jätta nende summade vahe 13 377,76 eurot tasumata. 13.
  11. Täiendavalt tõid kostjad esile, et mais 2015 tasuti 1 600 eurot ja alates juunist 2015 vältas vähemalt aastane maksepuhkus (I kd tl 75–76). Kuigi apellatsioonimenetluses leidsid kostjad, et maksepuhkus kestis kuni
  12. septembrini 2016 (apellatsioonivastuse lk 2 viimane lõik), siis viidatud tõendist see ei nähtu. Hageja tegi ettepaneku ühe aasta pikkuseks maksepuhkuseks ja kostjad nõustuid sellega
  13. juunil
  14. Sarnaselt eelmises p-s 13.2 märgituga tõlgendab ringkonnakohus poolte kokkulepet maksepuhkuse osas nii, et maksepuhkuse ajal ei muutunud osamaksed sissenõutavaks. Osamaksetega tuli jätkata alates
  15. juunist 2016, st hageja
  16. septembri 2016 kirja saatmise ajaks olid eelmises p-s 13.2 arvutatud võlasummale lisaks muutunud sissenõutavaks veel viis osamakset
  17. aasta viie esimese kuu jooksul ja neli osamakset
  18. aastast (juunist septembrini). Kokku tulnuks kõnealusel perioodil tasuda 14 380,11 eurot ( = 9 × 1 597,79), aga kostja I tasus ainult 1 600 eurot. Seega jäi täiendavalt tasumata 12 780,11 eurot ( = 14 380,11 – 1 600) ja ka kostjate endi arvutuste järgi olid nad alates
  19. septembrist 2016 viivituses 26 157,87 euro ( = 13 377,76 + 12 780,11) tasumisega. Ringkonnakohus sedastas eespool p-s 11.3, et hageja ja kostja I vahelist suhet tuleb käsitleda laenuna. Seega esines

§ 399

lg 1 p 1 järgi alus laenuleping üles öelda, sest tähtajaks tasumata summa oli suurema kahe kuu osamaksest. 14. Lõpuks tuleb kontrollida, kas ja millise määraga võib hageja nõuda viivise maksmist. 8

(10)14.
  1. Ringkonnakohus otsustas eespool p-s 11.4, et leping on kostjatele siduv. Viivise määr tuleneb lepingu p-st 2.6, selleks on 0,2% päevas. Pooled vaidlevad lisaks küsimustes, kas ja millise aja eest võis hageja viivist arvestada ja nõuda, samuti kas esineb alust viivist vähendada. 14.
  2. Viivise nõuet käsitlevate väidete hindamiseks tuleb esmalt uurida küsimust

§ 6lg 2 ja § 113 lg 8 (koostoimes §-ga 162) vahekorrast.

Nimelt näeb

§ 6

lg 2 ette, et võlasuhtele ei kohaldata mh tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Vastuolu hea usu põhimõttega võib tuua kaasa ka viivise nõude kas tervikuna või osalise kaotamise (Riigikohtu 17. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Teisalt võimaldab

§ 113

lg 8 viivise maksmiseks kohustatud isikul nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule, st ebamõistlikult suure viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Kokkuvõtvalt peaksid viidatud normid üldjuhul andma sama tulemuse: maksta ei tule viivist, mille nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega või ebamõistlik. 14.3. Ringkonnakohus on varem leidnud, et nii vastuolu hea usu põhimõttega

§ 6

tähenduses kui ka ebamõistlikkus § 162 tähenduses võivad mh avalduda võlausaldaja vastuolulises käitumises, mis jätab võlgnikule mulje, et võlausaldaja on viivise nõudmisest kas tervikuna või osaliselt loobunud (

  1. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-7726, p 14.2; vt ka Riigikohtu
  2. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-25115, p 13.2). Kui võlausaldaja kirjeldatud viisil käitub, siis võib ta kaotada nõudeõiguse juba aegumistähtaja kestel. 14.
  3. Viivise arvestamise algusaja osas tuleb neil kaalutlustel hinnata poolte avaldusi nii enne lepingu allkirjastamist kui ka osamaksete tegemise ajal. Lepingudokumendi kavandit edastades märkis hageja
  4. oktoobri 2010 e-kirjas, et raskuste tekkimiste ja neist teatamise korral viivist automaatselt ei rakendata (I kd tl 67). Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 13.2, et kostjad teavitasid hagejat mitmel korral osamaksete viibimisest või palusid neid edasi lükata. Lisaks leppisid pooled vastavalt p-s 13.3 märgitule kokku aastases maksepuhkuses. Ühelgi juhul ei avaldanud hageja, et tasumiste viibimise korral tuleb tasuda viivist. Ringkonnakohus tõlgendab eespool viidatud hageja avaldusi tervikuna selliselt, et hageja on kuni maksepuhkuse lõpuni viivise nõudest loobunud. Eelkõige hageja selge avaldus lepingueelsete läbirääkimiste käigus koostoimes tema käitumisega lepingu täitmise ajal (nõustumised mitme makse viibimise ja kolme maksetähtpäeva edasilükkamisega) jättis kostjatele mulje, et hageja on lepingu jooksva täitmise ajal viivise nõudest loobunud. Sellist tahet võisid kostjad mõistlikult eeldada kuni maksepuhkuse lõpuni
  5. juunil
  6. Samas puuduvad tõendid, mis viitaks hageja tahtele loobuda viivise nõudest ka edaspidi, eelkõige olukorras, kus kostjad enam lepingut ei täitnud ja maksete viibimisest hagejat ei teavitanud (I kd tl 100). 14.
  7. Lähtudes põhjendustest p-des 14.1–14.4 ja arvutustest p-s 13.3, on viivise nõue määraga 0,2% päevas põhjendatud alates
  8. juunist 2016 summalt 21 364,50 eurot ja edasi iga kuu
  9. kuupäevast ühe osamakse (1 597,79 eurot) võrra suuremalt summalt. Kuna hageja
  10. oktoobri 2016 ülesütlemisavalduse
  11. oktoobri 2016 kättesaamise tulemusel muutus kogu võlg sissenõutavaks, siis on lisaks põhjendatud viivise nõue veel võlgnetud põhisummalt 56 942,07 eurot kuni tasumiseni
  12. oktoobril
  13. Kokkuvõttes on viivise arvestus järgmine: Põhivõla jääk 21 364,50 22 962,29 24 560,08 26 157,87 56 942,07 Alates
  15. 2016
  17. 2016
  19. 2016
  21. 2016
  23. 2016 Kuni
  25. 2016
  27. 2016
  29. 2016
  31. 2016
  33. 2016 Päevi 30 31 31 29 14 KOKKU Viivis 1 281,87 1 423,66 1 522,72 1 517,16 1 594,38 7 339,79 9

(10)14.
  1. Arvutatud summas viivist ei ole enam alust vähendada. Tervikuna ei ole viivis ebamõistlikult suur ja viivise määr tuleneb kahe äriühingu vahelisest laenulepingust. Pärast maksepuhkuse lõppemist osamaksete jätkamise kohustus oli kostjatele selge, samuti pidi neile siis olema ettenähtav, et osamaksete tasumata jätmise või hilinemise korral tuleb maksta viivist. 14.
  2. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-des 12.1 ja 12.2, et kostja I tasus 3 566,28 eurot ( = 63,77 + 3 502,51) ettenähtust enam põhivõla ja intressi katteks. Selle summa palusid kostja lugeda viivise tasumiseks ja hageja ei esitanud selles osas vastuväiteid. Järelikult on arvestatud viivisest veel vaja tasuda 3 773,51 eurot ( = 7339,79 – 3566,28), mis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jääb nõue
(2)rahuldamata. 15. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja nõudis algselt 133 721,65 euro maksmist ja ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb kostjatel talle tasuda 3 773,51 eurot. Seega rahuldatakse hagi ca 3% ( ≈ 3773,51 : 133721,65) ulatuses, mis tuleb aluseks võtta ka menetluskulude jaotamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul põhjendatud eristada kulude jaotamisel hageja nõudeid
(1)ja
(2), sest need on suunatud sama lepingulise kohustuse täitmisele. Neil kaalutlustel jäävad 3% kõigist menetluskuludest kostjate kanda ja 97% hageja kanda. TsMS § 165 lg 3 kohaselt vastutavad kostjad hageja menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt. Menetluskulud määrab TsMS § 174 lg 4 järgi rahaliselt kindlaks maakohus. 16. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.