← Eesti

2-19-4696/10

Obsah (6)§ 429§ 444§ 407§ 163§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 24. juuni 2019, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-4696 Tsiviilasi AS-i Plu

) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus ei võta

§ 429

lg 4 kohaselt hagist loobumist vastu, kui see on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega või kahjustab avalikku huvi. Kohus leiab, et hagist osaline loobumine ei kahjusta avalikku huvi ega puuduta tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvisid. Seega kohus leiab, et avaldusest osaline loobumine põhivõlgnevuse 234,92 euro ja viivise 130,39 euro nõuetes tuleb vastu võtta ja menetlus nendes nõuetes lõpetada. 3.

§ 444lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viivise ja sissenõudekulude osas. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407lg 6 alusel rahuldamata (vt nt Riigikohtu 03.05.2017.

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-17, p 16 jj). VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 esimese lause alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses määras 0,07% päevas tasumata summalt. Viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära (aastas 8%) üle 3 korra. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Seejuures lähtub kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.

  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13; samuti 16.11.
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11816, p 16). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10.05.
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Samuti on põhjendatud arvestada viivist mitte alates arve tasumise tähtajast, vaid alates esimesest sellele järgnevast päevast. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja seisuga 24.03.2019 sissenõutavaks muutunud viivise summas 19,73 eurot ning jätab hagi rahuldamata viivisenõudes 43,24 eurot.
  5. Kohtu hinnangul ei ole hagi põhjendatud ka sissenõudekulu 25 euro osas. Hagile lisatud tõenditest nähtuvalt on sissenõudekulu kantud sama lepingu alusel ja sama telefoninumbriga seotud erinevatest arvetest tuleneva võla nõudmiseks. Kohtu hinnangul ei tule VÕS § 1132 3

(4)2-19-4696 sätestatut tõlgendada selliselt, et ühe ja sama võlgnevuse korral oleks eri sissenõudekulu väljanõumine põhjendatud igalt tasumata arvelt eraldi. Kui võlausaldaja otsustab saata igast arvest tuleneva võlanõude eraldi (kui võiks nõuda seda samas võlateatises), siis ei pea sellise põhjendamatu topeltkulu eest vastutama võlgnik. Seetõttu mõistab kohus välja vaid ühekordse sissenõudekulu, s.o 25 eurot ning jätab sissenõudekulu 25 euro osa hagi rahuldamata.
  1. Riigikohus on
  2. mai
  3. a määruses nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. /---/ Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Hageja 09.04.2019 täpsustust tuleb kohtu hinnangul mõista selliselt, et hageja esitas esialgselt hagi ekslikult suuremas summas. Seega tuleb kohtu hinnangul lähtuda menetluskulude taotluse läbivaatamisel õigest (ja hagist osalise loobumise järgsest) hagihinnast, s.o 230,92 eurot (147,20 + 83,72). Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja menetluskuludeks riigilõiv kokku 150 eurot ning õigusabikulu 420x2 eurot, kokku 990 eurot. Kohus liitis kaks tsiviilasja üheks menetluseks. Nagu kohus on eelnevalt viidanud, oli mõlemas liidetud hagis tegemist samal alusel tekkinud võlgnevusega. Kui hageja oleks esitanud samast lepingust (ja erinevatest arvetest) tuleneva võlgnevuse nõude ühes menetluses, oleks tal jäänud tekkimata topelt menetluskulu, sh ka riigilõiv ei oleks olnud nõuete ühes hagis esitamise korral suurem. Seega on hageja ise tekitanud endale põhjendamatud kulutused taotletud ulatuses. Selle topeltkulu väljamõistmine kostjalt oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kuna hagihind oli 230,92 eurot, tegemist ei olnud ei keerulise ega mahuka vaidlusega ning põhjendatud on ka vaid ühekordne riigilõivukulu, siis kohus loeb eeltoodud lahendile tuginedes, et hageja põhjendatud menetluskulu on kokku 230,92 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hagi (sissenõutavaks muutunud osa) ligikaudselt 67% ulatuses, peab kohus

§ 163

lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 67% ulatuses kostja ja 33% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 154,72 eurot (s.o 230,92 eurost 67%).

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.