Obsah (6)

§ 43§ 47§ 71§ 152§ 124§ 77

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2019, Tartu Haldusasja number 3-19-493 Haldusasi S.-E. T.e kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralis

§ 43lg 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse.

Kohus mõistab seetõttu kaebaja menetluslikku tahet nii, et kaebaja on esitanud

1. märtsil 2019 Tartu Halduskohtule uue kaebuse.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 124 lg 1 sätestab kohtu kohustuse kontrollida eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt. Kohus lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Kohus on käesolevas asjas seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaega ületades. 10. Enne kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamist võtab kohus seisukoha ka kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise osas.

§ 47

lg-st 1 tulenevalt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vangistusseaduse § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

1. Kohtu hinnangul võib praegusel juhul lugeda kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks. Tallinna Vanglas
2. juulil ja
3. augustil 2018 registreeritud taotlustes on kaebaja taotlenud kahju hüvitamist ajavahemikus
4. detsember 2015 kuni
5. detsember 2016 Tallinna Vanglas viibimise ajal tekitatud kahju eest. Muu hulgas taotles kaebaja hüvitist tema kartserisse paigutamise ja tema terviseseisundi tähelepanuta jätmise eest, millega kahjustati tema tervist. Kaebaja viitas tal diagnoositud psüühikahäirele, mille tõttu ei oleks teda võinud kartserisse paigutada. Kaebuses kohtule nõuab kaebaja Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist samuti Tallinna Vanglas viibimise ajal sama tegevusega tervise kahjustamise eest. Tallinna Vangla
6. septembri
7. a vastuskirjast nr 5-37/18/109-3 nähtuvalt on vangla eelviidatud kahju hüvitamise taotlused lahendanud ühes menetluses, leides, et kahju hüvitamise nõude eeldused on täitmata, kuna vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane. Vangla märkis oma vastuses, et kaebajale tekkinud tervisekahju ei ole tõendatud nagu ei ole tõendatud ka see, et kahju oleks tekitanud vangla. Vangla leidis, et kaebaja tervislik seisund ei välistanud talle kartserikaristuse määramist ega täitmist, viidates seejuures vangla meditsiiniosakonna psühhiaatrite arvamusele. Samuti viitas Tallinna Vangla kohtulahenditele, kus halduskohus on leidnud, et kaebaja terviseseisund ei vabasta teda distsipliinirikkumise eest vastutust kandmast (haldusasjad nr 3-17-175 ja nr 3-17-185). Seega on kohtu arvates saanud Tallinna Vangla kontrollida kaebaja väiteid tema tervise kahjustamise kohta vangla õigusvastase tegevusega kartserisse paigutamisel. Kohtu hinnangul ei ole seetõttu alust eeldada, et vangla oleks võinud asuda 3 tegevuse õiguspärasuse uuel hindamisel varasemast erinevale seisukohale, kui ta oleks saanud arvesse võtta Sotsiaalkindlustusameti
8. novembri
9. a otsust nr P26-2018-266840 kaebajal tuvastatud puude raskusastme muutumise kohta ja Eesti Töötukassa
10. novembri
11. a otsust nr TVH/18/056722, millega on tuvastatud kaebajal töövõime puudumine.
12. Riigivastutuse seaduse § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja taotlused samadel asjaoludel tekitatud kahju hüvitamiseks registreeriti Tallinna Vanglas
13. juulil ja
14. augustil
15. Vangla jättis
16. septembri
17. a vastusega taotlused rahuldamata. Kaebaja pöördus kaebusega halduskohtu poole (haldusasi nr 3-18-1840)
18. septembril 2018, seega kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega järgides. Pärast kaebuse tagastamist haldusasjas nr 3-18-1840 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule
19. märtsil 2019 uue hüvitamiskaebuse, milles nõudis samas ajavahemikus ja sama tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. 13.

§ 43lg 2 sätestab, et kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse.

Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Seetõttu on uuesti sama kaebuse esitamine küll võimalik, kuid hoolimata sellest peab kaebus vastama seadusega kaebusele esitatud nõuetele, sh tuleb kaebus esitada seadusega ettenähtud kaebetähtaega järgides. Arvestades vangla poolt kaebaja taotluste lahendamise aega (17. september 2018), on kaebaja 15. märtsi 2019. a kaebus esitatud ilmselgelt 30-päevast kaebetähtaega rikkudes. 14.

§ 71

lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Üldreeglina saavad sellisteks mõjuvateks põhjusteks, mis õigustaksid kaebetähtaja ennistamist, olla objektiivsed, kaebajast sõltumatud põhjused. Erandjuhtudel on peetud kohtupraktikas võimalikuks kaebetähtaja ennistamist ka subjektiivsetel põhjustel. Riigikohus on märkinud, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus menetlustoimingutes. Tähtaja ületamise põhjuste hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (menetlusõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemusest. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Riigikohus on väljendanud ka seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-41-02, p 11).

1. Kohtu hinnangul puudub praegusel juhul mõjuv põhjus, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist. Kaebaja pöördus kohtu poole samu asjaolusid ja nõuet hõlmava kaebusega esmalt õigeaegselt, kuid jättis kõrvaldamata kohtu viidatud puudused, mille kõrvaldamise korral oleks olnud võimalik kohaldada kaebajale riigilõivuvabastust (Tartu Halduskohtu
2. oktoobri
3. a määrus haldusasjas nr 3-18-1840), ning jättis tasumata riigilõivu, milleks kohus teda seejärel kohustas (Tartu Halduskohtu
4. novembri
5. a määrus samas haldusasjas). Kaebus tagastati kaebajale riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Kohus leiab, et osalemist kohtumenetluses, mis lõpeb kaebuse tagastamisega puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu, ei saa pidada mõjuvaks objektiivseks takistuseks, mille tõttu tuleks samal alusel sama nõudega kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
6. Kohtupraktikas on leitud, et mõjuva põhjusena

§ 71

lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (halduskolleegiumi

1. jaanuari
2. a määrus asjas nr 3-3-1-7508, p 17). Praeguses asjas ei saanud kohtu hinnangul kogenematusest tingitud eksimus olla kaebuse esitamisega hilinemise põhjuseks. Nagu kohus on korduvalt märkinud, pöördus kaebaja esimesel korral sama kaebusega kohtusse õigeaegselt. Samuti saab arvesse võtta seda, et kaebaja on varem 4 korduvalt pöördunud tähtaegselt kaebustega halduskohtusse (nt haldusasjad nr 3-17-175, 3-17-185, 3-16-2252, 3-16-2264, 3-16-1420). Seega ei saanud kaebajat takistada teadmatus või suutmatus aru saada kaebuse esitamise korrast ja tähtajast. Kaebaja väited tema terviseseisundist tingitud arusaamisvõime vähesuse kohta ei ole kohtu jaoks veenvad, kuna kaebaja on kaebusest nähtuvalt suutnud asjaolusid kohtule arusaadavalt esitada. Samuti on ta seostanud oma olukorda kohtupraktikas ja õiguskantsleri seisukohas käsitletuga ning lisanud kaebusele väljavõtteid enda tervislikku seisundit puudutavast erialakirjandusest.
3. Eeltoodule tuginedes jätab kohus kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. 18.

§ 152

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt

§ 124

lg-le 2, mis sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 152

lg 3 järgi lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist. Kohus leiab, et kaebuse menetlus tuleb

§ 152lg 1 p 2, lg 3 ja § 124 lg 2 alusel lõpetada.

Kohus selgitab, et

§ 43

lg 1 p 2 kohaselt ei ole kaebuse esitamine halduskohtule lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta.

1. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse. Kohus märkis
2. märtsi
3. a määruses, et lahendab riigi õigusabi taotluse pärast seda, kui kaebaja on kohtu viidatud puudused kõrvaldanud ja kohtul on võimalik välja selgitada kaebuse lubatavus. Kaebaja palub määrata endale õigusabi korras advokaat. Kohus mõistab kaebaja taotlust riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5 kohaselt nii, et ta soovib riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses. RÕS § 7 lg 1 p 5 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohus on seisukohal, et praeguses asjas, kus kohus lõpetab menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu, ei oleks riigi õigusabi määramine eesmärgipärane. Kohus märgib, et ka varasemas menetlusstaadiumis kaebajale esindaja määramine ei oleks saanud aidata kaasa kaebuse menetlemisele. Kohus jätab eelnevale tuginedes kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata. 20.

§ 77lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse on võetud dokumente, mis sisaldavad andmeid kaebaja tervise kohta. Seega on selles osas asja kinniseks kuulutamine õigustatud kaebaja eraelu kaitseks ning praegusel juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, miss võiks välistada menetluse osalise kinniseks kuulutamise. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb

§ 77lg 1 ja Ts

MS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid puudutavas osas kinniseks kuulutada. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 5