KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 29.08.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-280 T

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja kostja vastuväited

1. 07.01.2019 Pärnu Maakohtule esitatud palusid mõlemad hagejad mõista enda kasuks välja kostjalt elatis alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni seaduses sätestatud miinimummääras. Menetluse käigus vähendasid mõlemad hagejad oma nõuet 210 euroni.
2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on hagejaid toetanud ja ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja pidas hagejate nõudeid ülepaisutatuks ja oli nõus maksma pool laste igakuisest tegelikust ülalpidamise kulust, võttes arvesse kõik riiklikud toetused ja soodustused, mis lastega kasvatamisega seonduvalt antakse. Maakohtu otsus
3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja hagejate kasuks elatise mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast kuus, s.o
4. aastal 270 eurot ühes kuus. Arvestades lastetoetustega vähendas kohus väljamõistetavat igakuist elatist 60 euro võrra, mistõttu mõistis kohus välja elatise 210 eurot, mis on 77,77% elatise miinimummäärast. Kohus märkis, et rahuldab elatisenõue alates hagi esitamisest 07.01.2019 kuni otsuse tegemiseni tuleb rahuldada, arvestades kostja antud ülalpidamisega. Elatise suuruseks on ühe hageja suhtes kokku 714 eurot (168+2*210+126), millest tuleb maha arvata kokku 541,76 eurot mõlema hageja kohta, seega tuleb kostjalt ühe hageja kohta välja mõista elatis summas 443,12 eurot. 2

§ 162

lg 1 ja 4 käsitlevad poolt, kelle kahjuks otsus tehti ja kulude poolte endi kanda jätmist. Asjas ei esinenud

§ 164lg 3 kohaldamise eeldusi.

Hageja seaduslik esindaja võttis esindaja asjas, milles eeldatakse vanemate hakkama saamist. Seetõttu pidi ka kostja endale esindaja võtma. Kostjal tuleb tasuda lisaks hageja lepingulise esindaja kulud. On äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei tuvastanud vanemate majandusliku olukorda ja tegi menetluskulude jaotuse osas kostja jaoks ebamõistliku otsuse. Äärmist ebaõiglust hagejate suhtes asjas ei esine. Vastustaja menetluskulud on ülepaisutatud ajakulu kajastavas osas. Ajakulu 21,5 tundi ei vasta elatise asjas menetlusdokumentide koostamiseks vajalikule ajakulule ning menetlusdokumentides korduvad sisulised väited. Õigusabi ajakulu tuleb vähendada vähemalt 10 tunni võrra koos käibemaksuga ehk 1200,00 euro ulatuses. Sõidukulusid ei tule hüvitada. Hüvitatavaks menetluskuluks saab olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus (vt RKTKm nr 3-2-1-64-13 ja 3-2-1-65-13). Vastustaja ei esitanud maakohtu menetluses menetluskulude nimekirjas autokütuse maksumust või bussipileti hinda tõendavat dokumenti. Kohaldada tuleb

§ 164lg 1 ja menetluskuud jätta hagejate seadusliku esindaja kanda.

Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagejate menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja hagejate menetluskulu 2442 eurot. Ringkonnakohus saab teha nimetatud osas uue otsuse (

§ 657lg 1 p 2).

Muus osas on maakohtu otsus jõustunud. Apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele.

1. Menetlusosalisel on seadusest tulenev õigus võtta endale esindaja. Eeltoodu tõttu ei saa arvestada menetluskulude jaotamisel asjaoluga, et esindatav oleks saanud kaitsta oma õigusi ise. Seadus ei võimalda elatise asjas menetluskulude hagejate seadusliku esindaja kanda jätmist. Käesolevas asjas ei pidanud maakohus tuvastama menetluskulude jaotuse määramiseks vanemate majanduslikku seisundit.
2. Hagejad taotlesid elatise väljamõistmist kostjalt seaduses sätestatud alammääras, mis hagi esitamisel oli 270 eurot lapse kohta. Elatis mõisteti kostjalt välja alates hagi esitamisest edasiulatuvalt ja seoses sellega, et kostja andis hagejatele põhjuse kohtusse pöördumiseks ülalpidamiskohustuse ebapiisavas ulatuses täitmisega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt vähendasid hagejad 20.03.2019 menetlusdokumendis oma nõuet (

§ 206lg 1 mõttes) ja 3

§ 168lg-s 4 sätestatut.

Nimetatu vastab

§ 163lg 1 eesmärgile.

Seega algse nõude selle osa suhtes, millest hageja menetluse ajal loobus, kannavad hagejad vähendatud osas kostja menetluskulud. Nimetatud osas kuulus hagi rahuldamisele 78% ulatuses. 9. Maakohus viitas kohtukulude kostja kanda jätmisel

§ 162

lg-tele 1 ja 4.

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (RKTKo 3-2-1-142-10). Selleks, et kohaldada

§ 162

lg-t 4, mis lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, ei piisa üldisest märkusest, et tegemist on alaealiste laste elatisnõudega. Kolleegium ei tähelda käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid

§ 162lg 4 kohaldamist.

10. Seega tuleb kummagi hageja menetluskulud jätta 78% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 22% ulatuses kummagi hageja kanda (

§ 163lg 1 alusel).

11. Põhjendatud on kostja seisukoht, et hüvitatavaks menetluskuluks võib olla otsene sõidukulu ja vastavad viited Riigikohtu praktikale (vt nt RKTKm 3-2-1-65-13). Menetlusosalise õigus nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ja väljamõistmist teiselt menetlusosaliselt tuleneb

§ 174

lg-st 1.

§ 175

lg 1 ja § 144 p 1 järgi on menetlusosalisele hüvitatavaks menetluskuluks tema esindaja kulud. Riigikohus on eeltoodud lahendis märkinud, et

§-d 174 ja 175 ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Hüvitatavaks menetluskuluks võib olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole

§-de 217 ja 218 järgi piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Käesolevas asjas ei ole kostja tuginenud asjaolule, et hagejate esindaja tegutsemiskoht oleks asunud asja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. 12Apellant leiab põhjendamatult, et sõidukulusid ei saa arvestada, kuna hagejad ei ole esitanud maakohtu menetluses menetluskulude nimekirjas autokütuse maksumust või bussipileti hinda tõendavat dokumenti. Nimetatuks puudub vajadus, kuna kohus võib kohustada poolt esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente, kuid ei pea seda tegema (

176 lg 6). Käesolevas asjas ei ole maakohus pidanud seda vajalikuks. Menetluskulude suurust saab määrata ka hinnanguliselt, kui pool on toonud esile vajalikud asjaolud. Käesolevas asjas sisaldub hagejate menetluskulude nimekirjas (I kd, tl 191) kilometraaž 2 x 171 km = 342 km ja sõidukulu sellele 0,3 eur/km. Nimetatu võimaldab sõidukulude kindlaksmääramist.

1. Riigikohtu praktikas on peetud võimalikuks hüvitada sõidukulu riigi õigusabi korras õigusabi osutanud advokaadile analoogia korras lähtudes sõiduauto kasutamise kulude suuruse määramisel Vabariigi Valitsuse 14.07.
2. a määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ §-s 5 kehtestatud hüvitise piirmäärast kuni 0,3 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, mida makstakse isikule isikliku sõiduauto kasutamise korral teenistus-, töö- või 4

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt RKTKm nr 3-2-1-43-10, p 19). Iga konkreetne elatise vaidlus võib olla erinev ja seetõttu ei saa lähtuda keskmisest esindamisele kuluvast ajast.

1. Maakohus on hagejate muude õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on põhjendatult osaliselt vähendanud hagejate lepingulise esindaja kulusid hagi ja puuduste kõrvaldamise menetlusdokumendile kulunud aja osas. Edasiste hagejate menetlusdokumentide sisu ja mahukus on olnud tingitud ka kostja enda menetluses esitatud väidetest. Nii näiteks on hagejad pidanud 18.02.2019 menetlusdokumendis vastama kostja väitele, et ta on pidanud lapsi vahetult ülal ja sellega seoses analüüsinud kostja poolt esitatud faktiliste asjaoludega osaliselt seostamata jäetud arvukaid kulutšekke kostja väidete ümberlükkamiseks. Tuleb eeldada, et kostja väidetele vastamiseks tuli esindajal kliendiga kohtuda ja talle asjaolusid selgitada. Samuti on loogiline, et sellisele kostja menetlusdokumendile vastamine võtab rohkem aega kui selle koostamine kostja poolt. Kolleegium ei tähelda, et hagejad oleks korranud oma väiteid. Hagejad on küll mitmes menetlusdokumendis väitnud, et nende igakuised kulutused on mõistlikud, aga seejuures on vastatud kostja eelnevast menetlusdokumendist tulenevatele uutele väidetele. Samas on hagejad üritanud menetlusökonoomiast lähtudes vastata kostja väidetele ja tõenditele võimalikult lühidalt ja kokkuvõtlikult. Näiteks 27.03.2019 menetlusdokumendi p-s 2.2.1 ei ole hagejad laskunud kostja eelnevas seisukohas toodud uute väidete ja tõendite lahkamisele, vaid on viidanud oma varasemale seisukohale seoses sellega.
2. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

1. Ringkonnakohus tühistab otsuse kostjalt menetluskulude väljamõistmise osas. Seda põhjusel, et käesolevaks hetkeks ei ole teada kostja menetluskulude suurus, mis kummaltki hagejalt välja mõistetakse ja mille järel tasaarvestus otsuse resolutsioonis tehakse. Ringkonnakohus määrab kindlaks hagejate hüvitatavate menetluskulude suuruse. Seejuures lähtub kolleegium eeldusest, et hagejate menetluskulud on võrdsed, seega on kummagi hageja menetluskulude suuruseks 2442:2 = 1221 eurot.
2. Otsuse resolutsiooni täpsuse ja täidetavuse huvides tuleb sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest resolutsiooni märkida, kas hagejad nõuavad raha osa-, ühis- või solidaarvõlausaldajatena (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-156-11, p 12). Hagejad on kumbki esitanud iseseisva elatise nõude, seega ei saa neid käsitada menetluskulude osas solidaarvõlausaldajatena kostja suhtes (VÕS § 73 lg 1). 5

§ 178lg 4).

Kostja taotles apellatsioonkaebuses menetluskulude jätmist poolte enda kanda. Nimetatu osas ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda. Kolleegium hindab apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatuseks ligikaudu 50%. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad seetõttu poolte endi kanda (

§ 163lg 1 koosmõjus § 171 lg-s 1 sätestatuga).

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 6